Koguduselaul

KOGUDUSELAUL
Luterliku kirikulaulu juured on Vana Testamendi psalmides ja algkristlikes hümnides. Psalmide ehk Taaveti laulude kogu (Psalter) võib pidada esimeseks lauluraamatuks ning kõikide hilisemate lauluraamatute, sealhulgas meil kasutatava Kiriku Laulu- ja Palveraamatu (KLPR) eeskujuks ja allikaks.

Luterlikus traditsioonis rõhutatakse koguduse osaduslikkust. Selle põhimõtte juurde sobib üheskoos laulmine suurepäraselt. Luterlikus jumalateenistuses on koguduselaulul oluline roll. Igal koguduselaulul on oma sisuline ja jumalateenistuse tervikut edasi kandev ülesanne. Luterlikus kirikus on koguduselaulul mitmeid ülesandeid. Laul kuulutab Kristuse evangeeliumi sõnade ja helidega, õpetab ja aitab mõista kristlaste ühist usku. Laulud on nii üksiku inimese kui koguduse ühine palve. Nende vahendusel kogudus teenib Püha Kolmainsust, osaleb jumalateenistusel ja väljendab kristlase peamisi kogemusi nagu rõõm, ahastus, imetlus, kahetsus ja tänu.

Laulmine on füüsiline tegevus, kuhu nii hing kui ihu on kaasatud. Lauldud sõna võib ulatuda sinna, kuhu räägitud sõna ei ulatu. Kirikuisa Augustinus rõhutab laulmise ja inimese kogu elu vahelist ühtsust: “Ärgu mitte ainult hääl laulgu, vaid kogu elu peab laulma, teod peavad laulma! See, kes laulab ülistust, mitte üksnes ei laula, vaid armastab seda, kellel laulab!”

JUMALATEENISTUSE LAULUD
Luterlikus jumalateenistuses on koguduselaulul oluline roll. Igal koguduselaulul on oma sisuline ja jumalateenistuse tervikut edasi kandev ülesanne.

Alguslaul on lääne missatraditsiooni introituspsalmi vaste ning tema ülesandeks on juhatada kogudus Jumala ette ja pühapäeva keskse sõnumi sisusse.

Ülistus- ehk kolmainsuslaul on jätk Gloria ehk inglite hümnile. Klassikaline ülistuslaul on Laudamus-hümn (Me kiidame Sind), mille sõnad pärinevad 4. sajandist. Kuna Laudamus on proosatekst, siis on teda kogudusena keeruline laulda. Teostust saab lihtsustada, kui hümni lauldakse eeslaulja või koori ja kogudusega vaheldumisi, kus kogudusele jääb korduva nn refrääni laulmine. Nii lauldakse Laudamust ka Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Gloriat ja Laudamust on juba alates reformatsiooniajast lauldud luterlikes jumalateenistustes ka riimilise salmilauluna (Au, kiitus olgu igavest, KLPR 1). Nii laulame seda ka Tallinna Toomkirikus igal pühapäeval.

Päeva laul asub graduaalpsalmi kohal missa sõnaosas teise lugemise ja evangeeliumi vahel ning on jumalateenistuse pealaul. Keskaegne graduaalpsalm, mis on päeva laulu liturgiline eelkäija, liitus missa tekstide teemaga ja oli muusikaliselt teostuselt rikas ja nõudlik. Juba Martin Luther korvas oma saksa missas graduaali koguduselauluga, mis säilitas oma proprium-iseloomu ja vahetus pühapäeva sisule vastavalt ning väljendas seega koguduse rolli sõnakuulutajana. Päeva teema ja Piibli tekstidega liituvalt päeva laulult eeldati teatud objektiivsust.

Koguduselaul võib olla ka enne või pärast jutlust. Sisult jutluse eel olev laul (nn jutluselaul) on palve Püha Vaimu kohaloleku pärast. Jutluse järel oleva laulu ülesanne on anda kogudusele veel võimalus mõtiskleda jutluse üle ning tänada evangeeliumi ehk rõõmusõnumi eest. Jutluse järel loetavat usutunnistust võib ka üheskoos laulda usutunnistuslauluna (Ma usun Jumalat, KLPR 141). Enne kirikupalvet võib laulda ka palvelaulu.

Armulaua osa algab ettevalmistuslauluga, mis on oma sisult ülistus Jumala loomisandidele ja Kristuse lunastustööle ning mille ajal valmistutakse armulauaks. Traditsioonilises lääne missas nimetati seda offertorio-psalmiks, mis vahetus vastavalt kirikuaastale. Seda lauldi nii kaua, kuni koguduseliikmed tõid oma annid altarile, millest eraldati armulauaks õnnistatavad leib ja vein. Sellele traditsioonile tugineb korjanduse kogumine ja armulaua ettevalmistamine selle laulu ajal (nn korjanduslaul). Kogudus annab seda, mida on Jumalalt kingiks saanud: lisaks ainelistele andidele annab kogudus tänulaulu lauldes ka vaimuliku ja nähtamatu tänuohvri. Armulaua jagamise ajal võib kogudus laulda armulaualaulu, mis lääne traditsioonis on tuntud communio-psalmi nime all. Selles laulus väljendub armulauaga seotud tänulikkus.

Lõpulaul on lühike, kokkuvõtlik, tänu ja rõõmu väljendav koguduse vastus enne koduteele asumist.