Piibel

Piibel on kirjanduslik koguteos, mis on aastasadade jooksul aidanud inimestel leida eluks tarkust, lohutust ja tuge. Kreekakeelne sõna ta biblia (τὰ βιβλία) tähendab raamatud, kirjarullid. Piibel koosnebki 66 erineva pikkusega raamatust, mille autoreid on ligi 40, nende hulgas kuningad Taavet ja Saalomon, riigimehed Mooses, Taaniel ja Nehemja, arst Luukas, kirjatundjad Esra ja Paulus, kalur Peetrus ja põllumees Aamos, prohvetid Hesekiel, Joel ja teised.

Kaanon ja apokrüüfid
Sellist Piibli raamatute hulka, mida me täna oma Piiblist leiame, nimetatakse kaanoniks, mis kreeka keeles tähendab mõõdupuu. Kaanoni suhtes ollakse kristlaste seas ühel meelel selle jumalikus päritolus. Vana Testamendi raamatute suhtes jõuti üksmeelele esimese sajandi lõpul pKr. Uue Testamendi kaanon kinnitati neljanda sajandi lõpul pKr. Kõne all oli ka teisi raamatuid, millede suhtes jõudsid kirikuisad järeldusele, et neil ei ole jumalikku autoriteeti. Selliseid raamatuid nimetatakse apokrüüfideks (kreeka k ἀπόκρυφος ‘apokryfos’ – järeletehtu, peidetu). Mõnedes piibliväljaannetes on tuntuimad apokrüüfid sees.

Esimene eestikeelne Piibel ilmus trükist 1739

Vana ja Uus Testament
Piibel sisaldab kaks suurt osa: Vana Testament ja Uus Testament. Sõna testament tuleneb ladina keelest ja tähendab leping või liit. Piibli järgi on Vana Leping sõlmitud Jumala ja Iisraeli rahva vahel Moosese kaudu, Uus Leping on aga sõlmitud Jumala ja kõigi inimeste vahel Jeesuse Kristuse kaudu.

Suurem osa Vanast Testamendist sai oma praeguse kuju juutide pagenduse ajal 587- 538 eKr, mil rahva olemasolu oli ohustatud ning peeti vajalikuks minevikupärand kokku koguda. Vanas Testamendis on 39 raamatut ning see on algselt kirjutatud heebrea keeles.

Uus Testament kirjutati ligi 2000 aastat tagasi, mil elasid inimesed, kes olid kokku puutunud Jeesuse Kristusega ning seegi pärand vajas säilitamist. 27 raamatut sisaldav Uus Testament kirjutati tolle ajastu maailmakeeles, kreeka keeles.

Piibli levik
Tänapäevane piiblitekst on saanud oma kuju paljude käsikirjade uurimise ja võrdlemise tagajärjel. Kuna piibliosi hakati ümber kirjutama varakult ja suure hoole ning tähelepanelikkusega, on piibliteadlaste käsutuses arvukalt ärakirju. Vanimad säilinud koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2000 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist pKr.
Piiblit hakati peatselt ka tõlkima, esimesed tõlked tehti süüria, armeenia, ladina, kopti ja gooti keelde. Keskajal tärkas vajadus, et ka lihtrahvas saaks Piiblit lugeda ning Piibel tõlgiti saksa, inglise jt keeltesse. Praegu võib suur osa maailma rahvastest lugeda piiblitekste oma emakeeles: 2010. aasta alguseks oli vähemalt üks Piibli 66 raamatust olemas 2508 keeles. Selleks, et paremini mõista Piiblis kirjutatut, õpivad vaimulikud, teoloogid ja piibliteadlased siiski ka Piibli algkeeli.

Eestikeelne Piibel
Esimene eestikeelne piiblitõlge nägi trükivalgust aastal 1686: lõunaeestikeelne Wastne Testament. 1715 ilmus põhjaeestikeelne Uus Testament. Terviklik Piibel ilmus 1739 põhjaeesti- keelsena, mis otsustas põhjaeesti keele saamise meie kirjakeeleks. Tõlkimist korraldas Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle. Järgmine piiblitõlge ilmus alles 1968. aastal, töö organiseerisid pagulaseestlased. Peamised tõlkijad ja redigeerijad olid siis Endel Kõpp, Harald Põld, Johannes Aavik, Toomas Põld, Ervin Roos. Kodumaal nägi 1989. aastal trükivalgust Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament. Eesti Piibliseltsilt ilmus uus, seni viimane piiblitõlge aastal 1997, mis on lisaks trükitule kättesaadav Internetis aadressilt www.piibel.net. Kuna elu muutub koos ajaga ja keel areneb pidevalt, ei saa Piibli tõlkimine kunagi valmis.