Matus

Astumine igavikku
Kiriklik matusetalitus võib eri paikkondades toimuda mitmesugusel kombel. Linnas toimub lahkunu ärasaatmine tavaliselt kirikus või kalmistu kabelis, kust minnakse otse hauale. Maal, kus vanad tavad on ehedamalt säilinud ja kodused tingimusedki avaramad, alustatakse sageli matust vaimuliku talitusega lahkunu kodus. Sealt minnakse edasi kirikusse, kus toimub matusejumalateenistus, ja alles siis surnuaiale. Tegelikult on matus veelgi pikem tegevusteahel, mis algab juba inimese surivoodil tema ettevalmistamisega surmaks. Me kõik sureme kord ja surm on üks loomulik osa meie elust. Üha sagedamini võtab surm inimesi liiklusavariide või muude õnnetuste läbi, küsimata vanust, sugu ega positsiooni. Piibel õpetab olema igal ajal valmis surema ja väärtustama iga elatud hetke kui silmapilku, mis võib osutuda viimaseks.

Sellegipoolest ei ela kristlane alalises surmahirmus. Vastupidi, Kristuse surm ja ülestõusmine on andnud elule uue perspektiivi. Apostel Paulus väljendab seda ilmekalt: Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand. (Rm 14:8-9)

Kõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult mulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamist.

Matusetalituse käik
Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemine ja laul. Matusetalituse haripunktiks on mulla puusärgile heitmine, mil õpetaja nimetab lahkunu nime ja ütleb saatesõnad: Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles. Selle toiminguga tuletatakse meelde inimese kaduvust – ta on põrm (muld). Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse. Põhja-Eestis ja osalt ka Lääne-Eestis on säilinud komme mullapanekut toimetada kirikus. Lõuna-Eestis toimub mullapanek aga haual. Pärast vaimuliku talituse lõppu viskavad ka matuselised hauda kolm peotäit mulda, millega inimesed sümboolselt osalevad haua kinniajamises.

Kristliku tava kohaselt ehitakse hauakääbas pärgade ja lilledega. Sageli juhtub, et lahkunu omaksed, sõbrad ja töökaaslased kohtuvad alles matustel. Sellepärast võiksid pärja või lillede hauale asetajad öelda lühikese järelehüüde. Piisab sellestki, et loetakse pärjalindile kirjutatud tekst kui kaastundeavaldus ette. See loob matusele osaduslikkust. Sama eesmärki kannab ka peielaud, kus on võimalik rääkida isiklikest mälestustest ja üksteist leinas toetada.

Kiriklik matus
Kiriklikule matusele on õigus kõigil ristitud inimestel, kelle surma saabudes tuleb kiriklikku matust pidada surnu sooviks ka siis, kui ta pole seda sõnaselgelt palunud. Seepärast lasub lähedastel kohustus matta surnu kiriklikult. Kirikliku matusetalitusega maetakse ka väikelapsi, keda ei jõutud enne surma veel ristida, samuti täiskasvanuid, kes valmistusid või avaldasid soovi ristimiseks, kuid ootamatult surid enne, kui neist said kiriku liikmed. Välistatud ei ole ka teiste ristimata inimeste matmine kiriklikult, kuid iga sellise erandjuhtumi üle otsustab koguduse vaimulik. Koguduse õpetajal on õigus loobuda kirikliku talituse läbiviimisest inimestele, kes ei ole ristitud. Kiriklikult ei maeta avalikke ususalgajaid, inimesi, kes on kirikust ise välja astunud ning neid, kes on kirikust välja heidetud.

Ilmalik matus
Ilmalik matus, ükskõik kui südamlik see ka on, ei ole oma sisult midagi muud kui järelhüüe lahkunule, kus keskendutakse minevikule ja sellele, mis on kaotatud ning möödunud. Puudub tulevikku suunav pilk ning sõnum kristlikust lootusest, ülestõusmisest ja igavesest elust. Seetõttu ei ole kohane matta inimest, kes on ristitud ja leeritatud ning olnud kiriku liige, ilmalikult. Isegi kui ilmalik lugeja loeb matusetalitusel mõne palve, ei tee see matusetalitust kristlikuks või kiriklikuks. Ilmalikul lugejal puudub volitus ja õigus esindada kirikut või toimetada kiriklikku matusetalitust. Selliselt läbi viidud matusetalitus ei lähe kirja kirikuraamatutesse ning reeglina sellist lahkunut ei mälestata matuse järgselt kirikus jumalateenistusel ega võeta teda ja tema lähedasi kiriku eestpalvesse. Vaevalt on see kristlasest lahkunu tegelik soov, millest tema lähedased lähtuma peavad. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele peab olema igale inimesele tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele (Kirikute ja koguduste seadus § 8, lg 6 ja lg 7) ka siis, kui tal puuduvad lähedased pereliikmed, kes tema matuse korraldamise eest vastutaksid. Sellest peavad lähtuma ka hooldusasutused ja omavalitsused, kes korraldavad omasteta lahkunute matmist.

Ettevalmistused matusetalituseks
On soovitav, et surnu matab tema kodukoguduse vaimulik. Seepärast on oluline, et lähedase surma korral võtavad matuse korraldajad esmajärjekorras või nii ruttu kui võimalik ühendust koguduse kantseleiga, et leppida kokku matuse päevas ja kellaajas. Samuti lepitakse kantselei kaudu kokku surnu lähedaste kohtumise aeg vaimulikuga, kes matusetalitust asub läbi viima. Kohtumisele vaimulikuga tuleb kaasa võtta suru surmatõend ja soovitavalt surnu kirjalik elulookirjeldus (kuni üks A4 lehekülg). Kohtumisel lepitakse kokku matusetalituse detailne käik, samuti see, mis puudutab talituse muusikalist osa. Kiriku kantseleist saab ka vajaliku arvu matuse laululehti.

Juhul, kui kogudusega võetakse ühendust alles siis, kui kõik muud matuse üksikasjad ja kellaajad on juba mujal kokku lepitud, võib juhtuda, et vaimulik ei saa kattuvate sündmuste tõttu matusetalitust ise läbi viia. Ka sellises olukorras püütakse siiski leida asendusvaimulik, kes saab läbi viia kirikliku matuse.

Kui matusetalituse viib läbi mõne teise koguduse vaimulik mujal kui surnu kodukogudus, tuleb inimese surmast ja matuse toimumisest teatada ka kogudusse, kus inimene hingekirjas oli. See on vajalik vastava sissekande tegemiseks koguduse liikmete registrisse.

Pärast matust
Matusele järgneval pühapäeval teatatakse tavaliselt kirikus jumalateenistusel inimese surmast ja võetakse ta koos leinajatega eestpalvesse. Vana tava kohaselt võib surnut mälestada ja eraldi hingepalvet pidada veel 40 päeva möödumisel surmast. Selleks peavad surnu lähedased pöörduma mälestamissooviga koguduse kantseleisse hiljemalt pool tundi enne järgmist jumalateenistust. Lahkunut võib mälestada ka edaspidi, sõltumata surmast möödunud ajast – lahkunu sünni- ja surmapäeval, surnuaiapühal, hingedepäeval või surnute mälestamise pühal ehk igavikupühapäeval.

Matusetalituse sooviga pöörduda Toomkoguduse kantseleisse telefonil 644 4140, e-kirja aadressil tallinna.toom@eelk.ee või tulla koguduse kantselisse toomkirikus E-R kl 10-14.

Koguduse õpetaja poole saab otse pöörduda matust puudutavate küsimuste, eestpalvete või ka lähedase mälestamissooviga siit.

(Kasutatud tekste raamatust Kiriku teejuht, EELK Lääne praostkond, Haapsalu 1997)