Piht ehk meeleparandus

Piht ehk meeleparandus (ladina k poenitentia) fikseeriti katoliku kirikus sakramendina Firenze kirikukogul (1439). Martin Luther kahtles kaua, kas piht jätta sakramendina kehtima või mitte. Siiski ei pidanud ta kuidagi võimalikuks pihi kõrvaleheitmist. Korduvalt rõhutas ta erapihi vajalikkust ja absolutsiooni (pattudest lahtimõistmise) olulisust inimese hingeseisundile. Samas toonitas ta inimese vabadust ise vabatahtlikult Jumala ette seista kogu oma patuse olemusega ning kritiseeris tollast katoliku kiriku pihilkäimise sunniviisilisuse nõuet.

Suure Katekismuse lühikeses pihimanitsuses kirjutab Luther: Keegi ei tohi sind käskudega pihtima sundida. Seepärast ütleme nõnda: kes on kristlane või kes seda meeleldi olla tahab, sellele me anname ustavalt nõu, et ta läheks pihile ja hangiks enesele kallist vara. /-/ Me manitseme aga, et sa pihiksid ja oma häda tunnistaksid mitte sellepärast, et sooritad sellega oma teo, vaid et sa kuuleksid, mida Jumal laseb sulle öelda. Seda Sõna, nimelt absolutsiooni, pead sa silmas pidama, hindama seda suureks ning kalliks kui väärtuslikku aaret ning täie lugupidamise ja tänuga vastu võtma. /-/Kui ma manitsen pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui et manitsen olema kristlane.

Mis on patt?
Pihil tunnistatakse üles oma patud ning palutakse Jumalalt armu. Lihtsustatult on patt igasugune ülekohus, mida inimene korda saadab nii tahtlikult kui tahtmata ja teadlikult kui teadamata. Sellist ülekohut võime teha Jumala, kaasinimese ehk ligimese ja lõpuks iseneenda kui Jumala loomingu vastu. Pattu on ka kirjeldatud Jumalale seljakeeramisena kui inimese isekuse ja egoismi väljendust. Inimene, kes kinnitab, et ta eksib harva ning pattu ei tee üldse, mistõttu pole tal ka pihil midagi üles tunnistada või andeks paluda, esindab kõige ilmekamal viisil Jumalale seljakeeramist. Just nõnda toimis Aadam, kes pärast keelatud vilja maitsmist peitis end Jumala eest ning hiljem süüdistas pattulangemises esmalt oma naist ning seejärel Jumalat, kes sellise naise talle andis. Aadam ise oli enda arvates eksimatu!

Mis on piht?
Jeesus ütles oma apostlitele (jüngritele): Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud. (Jh 20:22-23). Jeesuse sõnadele tuginedes on vaimulikul õigus ja kohustus ehk meelevald patte andeks anda või neid ka kinnitada. Seda nimetatakse ka võtmete meelavallaks (ladina k potestas clavium).  Pihti toimetatakse jumalateenistusel või eraldi talitusena. Kui pihitakse üksinda, siis on see erapiht, kui ühiselt koos teistega jumalateenistusel, siis on see ühis- ehk üldpiht. Piht kuulub loomuliku osana kristlase elu juurde.

Erapiht
Erapiht on kristlik talitus, milles kristlane tunnistab vaimuliku ehk pihiisaga nelja silma all olles Jumalale oma patud üles (ladina k confiteor) ja saab need andeks pihiisa lahtimõistvate sõnade (ladina k absolutio) läbi. Pihiisale tuleb tunnistada otsekoheselt kõik oma patud, mida inimene on teinud mõtte, sõna, teo või ka hea tegemata jätmisega. Eriti tuleb tähelepanu pöörata pattudele, mida sooritati teadlikult ja tahtlikult ning millega eksiti Jumala käsu vastu. Pihiisal on kohustus pidada pihisaladust, mis tähendab, et ta peab vaikima kõigest mida ta pihil kuulis ega tohi seda avaldada kellelegi. Vaikimisnõue puudutab ka seda, kes ja millal on pihil käinud.

Erapiht toimub vaimulikuga kokkulepitud ajal kirikus, käärkambris, kabelis, pihitoolis või mujal, kus on välistatud pealtkuulamine ja kus on võimalik segamatult vestelda. Pihitalitusega võib kaasneda hingehoidlik vestlus.

Ühispiht
Ühispiht moodustab alati osa jumalateenistusest, eriti armulauaga jumalateenistusest ehk missast. Ühispihti toimetatakse jumalateenistusel osalevale kogudusele, kes valmistab end ette Jumala sõna kuulamiseks ja armulauale tulekuks. Vaimulik kutsub üles kogudust meeleparandusele pidades pihikõne või lugedes pihimanitsuse. Sellele järgneb patutunnistus, mida kogudus häälega kaasa loeb. Patutunnistuse järel mõistab vaimulik pattudest vabaks ehk annab absolutsiooni.

Üks enimkasutatav patutunnistuspalve, mida võib kasutada ka oma koduses palveelus isikliku pöördumisena Jumala poole on järgmine:
Mina tunnistan Sulle, püha Jumal, et olen mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega
palju pattu teinud. Mõtle minu peale oma halastuses
ja anna mulle mu patud andeks Jeesuse Kristuse pärast. Aamen.

Pihiks valmistumine
Selleks, et hästi pihtida peab inimene oma südametunnistuse süümejuurdlusega läbi katsuma. See tähendab siirast järelemõtlemist oma igapäeva elu tegemiste ja ka tegematajätmiste üle. Süümejuurdluse sooritamisel on abiks pihipeegel. Süümejuurdlusele peab järgnema oma pattude (üles)tunnistamine, nende siiras kahetsemine, tekitatud kahju hüvitamine ja meeleparandamine. Alles seejärel on inimene valmis absolutsiooni vastuvõtmiseks.

Erapihi sooviga ning kõigi hingehoidlike ja vaimulike küsimustega võib pöörduda koguduse õpetaja poole otse siit.