Kirikuaasta

Kirikuaasta
Kirikuaasta ei kattu kalendriaastaga. Kui kalendriaasta kestab 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini, siis kirikuaasta algus on liikuv, see algab novembris-detsembris ning on sõltuv sellest, millisele nädalapäevale langeb 1. jõulupüha. Kirikuaasta liturgiline kalender jaguneb kolmeks osaks ehk pühaderingiks: jõulutsükkel, ülestõusmispüha tsükkel ning nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta.

Kirikuaasta võib jagada ka kaheks suureks osaks: esimene osa kestab advendiaja 1. pühapäevast kuni kolmainupühani, see on suurte pühadega poolaasta ehk Issanda poolaasta (ladina k semester Domini – Issanda aeg või Christus pro nobis – Kristus meie eest). Teine pool algab 1. pühapäevast pärast kolmainupüha ja kestab kuni igavikupühapäevani, see on pühadeta aeg ehk inimese poolaasta (ladina k semester ecclesiae – koguduse aeg või Christus in nobis – Kristus meis).

Kristlik nädal
Kirikuaastas loetakse nädalaid, mitte päevi ning seitsmepäevane nädal algab pühapäevaga, mitte esmaspäevaga nagu Eestis valdavalt harjutud on. Iga pühapäev kannab oma sõnumit, mis annab mõtte kogu nädalale.

Nädala esimene päev on hingamispäev
Kiriku ajaloos on palju vaidlusi tekitanud pühapäeva ehk puhkepäeva ehk Jumalale pühendatud hingamispäeva määratlemine. Juutide sabat ehk hingamispäev on laupäev, mille piibellik alus peitub 1. Moosese raamatu esimeses peatükis. Seal kirjeldatakse, et Jumal lõi maailma ühes kõige selles elavaga kuue päevaga ning seitsmendal päeval ta puhkas oma tegemistest – see oli laupäev, mille ta nimetas sabatiks ehk hingamispäevaks. Kuid kristlased tähistavad püha päeva – Jumalale eraldatud päeva – pühapäeval, sest Kristus tõusis surnuist üles sabatile järgnenud päeval, mis oli nädala esimene päev. Niisiis on iga pühapäev kui iganädalane Kristuse ülestõusmise püha, mida kristlased jumalateenistusega üle maailma tähistavad. See on Issanda päev (ladina k dies dominica). 321 pKr määras keiser Konstantinus Suur pühapäeva (ladina k dies Solis – päikese päev) üleimpeeriumiliseks puhkepäevaks, keelates sel päeval kõik tööd (va saagi koristamine) ja isegi sõdimise.

Kirikuaasta liturgilised värvid
Kirikuaasta pühapäevade ja pühade sõnumi edasiandmist toetavad  kirikus jumalateenistusel kasutatavad erinevad liturgilistes värvides tekstiilid: altari- ja kantslikatted ning vaimulike liturgiline ametirõivastus. Iga pühapäeva ja kirikupüha jaoks on kindlaks määratud liturgiline värv, millel on oma liturgiline tähendus.

Punane on Püha Vaimu, usu, kiriku ja märtrite vere värv

Valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv;
Punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse (märtrite) värv;
Violett – paastu ja meeleparanduse värv;
Must – sügava leina värv;
Roheline – elu ja lootuse värv.

Lisaks liturgilistele põhivärvidele kasutatakse kirikus sageli ka kuldset ja hõbedast ning Neitsi Maarjaga seotud kirikupühadel sinist värvi.

Liturgiline kalender

I JÕULUTSÜKKEL
Advendiaeg
Kirikuaasta algab advendiajaga (ladina k adventus Domini – Issanda tulemine), mille pikkus võib olla 22 päevast kuni 28 päevani ning koosneb neljast pühapäevast. Advendiaja algus määratakse kindlaks lähtuvalt jõulupühadest ning see on neljas pühapäev enne 1. jõulupüha. Advendiaeg vaatab ühelt poolt minevikku, teisalt tulevikku ning lõpuks ka olevikku. Advendiaja 1. pühapäev tuletab piiblilugemiste kaudu meelde Kristuse esimest tulekut oma rahva keskele, 2. advendipühapäev teist tulekut viimsel päeval. 3. advendipühapäeval seisab kuulutuse keskpunktis Ristija Johannes, kes on Issanda tuleku teevalmistaja. Viimane ehk 4. advendipühapäev kõneleb Maarjast, kelle läbi Jeesus tuli ilmale.

Advendiajal on kirikutekstiilide värv violett, mis tähendab, et advendiaeg ei ole kuu aega kestev jõulueelne rõõmu ja pidutsemise aeg, vaid meeleparanduse ja patukahetsuse aeg, enese sisemine ettevalmistamine Kristuse sünniks ja jõulupühade rõõmuks. Ajalooliselt on advendiaeg olnud aeg, millal on paastutud, seda on kutsutud ka väikeseks paastuks ja advendipaastuks.

Advendiajaga seotud sümbol on küünal. 1. advendil süüdatakse üks küünal, 2. advendil kaks, 3. advendil kolm ja viimasel advendipühapäeval neli küünalt. Küünlaleek tähistab valgust, valgus muutub iga pühapäevaga suuremaks kuni jõuluööl saab inimeseks Issand Jeesus Kristus – Maailma Valgus (Jh 8:12).

Jõuluaeg
Jõululaupäevast ilmumispühani 6. jaanuaril on jõuluaeg, mil liturgiline värv on valge. 24. detsembril peetakse jõululaupäeva. Algkristlased pidasid keskööl suurte pühade eel erilist jumalateenistust – vigiiliat, mis tähendab valvamist. Pühad võeti vastu valvates esimese päeva tunnini. Ka tänapäeval peetakse mitmel pool kirikus jõuluvigiilat, mille põhiosa moodustavad laulud ja Vana Testamendi ettekuulutused Kristusest.

1. jõulupühal (25. detsember) tähistab kristlik kirik Kristuse sündimise püha. Siis loetakse jõuluevangeeliumi, mis räägib Jeesuse sünnist Petlemma laudas ja inglitest, kes ilmusid õitsil olnud karjastele (Lk 2:1-20 ehk jõuluevangeelium). Piiblist me ei leia Kristuse sündimise kuupäeva kuid esmakordselt mainitakse Kristuse sünnipüha tähistamist 354. a pKr. Tol ajal Rooma impeeriumis levinud paganlik talvise pööripäeva tähistamine ehk päikese sünnipäev (ladina k Sol Invictus -nähtamatu Päike) asendati Kristuse – Maailma Valguse – sündimise pühaga.

2. jõulupüha 26. detsembril on pühitsetud esimese kirstlasest märtri surma mälestuseks esimärter Stefanose mälestuspäevana. Stefanos loobiti juutide poolt kividega surnuks (Ap 6 – 7). Kividega surnuks heitmine oli tavapärane viis surmanuhtluse täideviimiseks.

Varem tähistati ametlikult ka 3. jõulupüha 27. detsembril ja 4. jõulupüha 28. detsembril ning mõnel pool tähistatakse neid pühi endiselt.  27. detsembrit pühitsetakse evangelist Johannese päevana ja 28. detsembrit süütalastepäeva. Süütalastepäeva sisu on seotud kuningas Heroodese kuritööga. Heroodes Suur, kes valitses 37 – 4 eKr, sai kuulda, et Petlemmas on sündinud uus juutide kuningas ning laskis hukata Petlemmas kõik kaheaastased ja nooremad poisslapsed (Mt 2). Ainus püha, mille keskmes on lapsed-veretunnistajad (märtrid).

Jõulukuuse ehtimise tava on usupuhastusmaades laiemalt levinud alates 16. sajandist. Euroopa esimese jõulukuuse püstitamise kohta on andmed, et seda tegi Mustpeade vennaskond Tallinnas juba aastal 1441. Kuuse igihaljas rohelus on võrdpilt paradiisi elupuust, mida Aadam ja Eeva maitsta ei saanud, kuna nad heideti karistuseks Jumala keelust üleastumise pärast paradiisi aiast välja. Elupuu vilja nautimine kujutab igavese elu saavutamist. Jõulukuuse jalg on ristikujuline, mis sümboliseerib Kristuse lepitustööd ristil. Jumal andis meile suurima kingituse – oma Poja, ning seetõttu anname meiegi kingitusi, et teistele rõõmu valmistada.

Suurtel pühadel on ka pühadejärgne aeg. Jõulupüha järgsesse aega jääb ka vana-aasta, mida 31. detsembril paljudes kohtades kiriklikult tähistatakse. Jõulupüha järgsed pühapäevad kuni 6. jaanuarini kannavad nime pühapäevad pärast jõule ning liturgiliseks värviks on samuti valge.

Jeesuse nimepäev ehk uusaastapäev on 1. jaanuaril. Kaheksandal päeval pärast sündi viidi Jeesus juutide kombe kohaselt ümberlõikamisele, millega oli seotud ka lapsele nime andmine (Lk 2:21). Nime andmine on olnud olulise tähtsusega, nimi väljendas soovi, mis lapsest pidi saama. Jumala ilmutuse kohaselt pidi lapsele nimeks saama Jeesus, mis heebrea keeles tähendab Jumal päästab või Jumal on pääste. Kristlastel on samatähenduslikuks kombeks olnud ristimine. Uus kalendriaasta algab Jeesuse nimega ning peab andma tooni kogu aastale. Liturgiline värv on valge.

Ilmumisaeg
Kristuse ilmumise püha (ladina k dies ephiphaniae Domini – Issanda ilmumine) ehk kolmekuningapäev on 6. jaanuaril. Kreeka keeles kasutati sõna epiphaneia jumaluse ilmumise, valitseja pühade aujärjele ehk troonile istumise ning triumfikäigu kohta. Kristuse ilmumispüha hakati pühitsema 361. pKr Gallias. Selle pühaga on tähistatud ka Jeesuse ristimist ning esimest imetegu Kaana pulmas. Kolmekuningapäeva piibellikuks aluseks on Hommikumaa tarkade tulek Jeesuse kui valitseja juurde (Mt 2:1-12). Seda mõistetakse kui Jumala lunastusteo teatavakssaamist paganatele ehk teistele rahvastele – misjonipüha. Liturgiline värv on valge.

Kristuse ilmumispühale järgneb ilmumisaeg, see on rõõmuaeg mis kestab paastueelse ajani. Ilmumisajal on kasutusel roheline värv. Ilmumisaja pikkus on muutuv (2-6 pühapäeva), sõltudes ülestõusmispühadest nagu ka kõik ülejäänud pühad kuni kolmainupühani.

2. veebruaril tähistatakse küünlapäeva ehk Issanda templissetoomise päeva ehk küünlamaarjapäeva. Pärast sündi viidi esmasündinud poeglaps templisse ning sellel puhul oli ohverdamine kohustuslik. Algselt tähistati 2. veebruari ka Maarja puhastuse mälestuspäevna ning see päev on Maarjapäevade seas üks vanemaid. 3 Ms 12 järgi peeti sünnitajat ebapuhtaks ja alles 40 päeva möödumisel võis ta tulla templisse ohverdama. Maarja ja Joosep kohtasid templis vana meest Siimeoni ning naisprohvet Hannat, kes mõlemad tundsid Jeesuses ära Lunastaja (Lk 2:22-40). Küünlapäeval pühitsetakse kirikus aasta jooksul tarvitamisele tulevad küünlad. Liturgiline värv on valge.

II ÜLESTÕUSMISPÜHA TSÜKKEL
Järgnevad pühapäevad ja pühad on seotud ülestõusmispühadega ning liiguvad sõltuvalt 1. ülestõusmispüha tähistamise ajast. 1. ülestõusmispüha on esimene täiskuujärgne pühapäev pärast kevadist pööripäeva ja see võib langeda ajavahemikku 22. märtsist kuni 25. aprillini.

Eelpaastu aeg
Kolm nädalat ilmumisaja järel on paastueelne aeg ehk eelpaastu aeg. See on üleminekuaeg ilmumisajast paastuaega. Liturgiline värv on sel ajal roheline, mis tähistab siin pühadevahelist aega.

Päev enne paastuaja algust on vastlapäev – viimane pidupäev, mil võis rõõmustada, lõbutseda ja süüa-juua valimatult. See on alati teisipäev. Mõnel pool nimetati ka lihaheitepühaks (ladina k carne vale – hüvasti liha!), vastupidiselt lihavõttepühale. Pärast vastlapäeva ei tohtinud liha enam süüa, sest algas paast.

Mis on paast?
Iisraelis oli Jeesuse eluajal paast seadusega ette nähtud ja kogu rahvas paastus üks kord aastas. Variserid (õpetatud, kirjatundjad mehed) paastusid kaks korda nädalas. Nende jaoks peitus paastumise tähendus hinge alandamises püha Jumala ette. Jeesus hoiatas paastumisest eesmärgiga seda teistele eksponeerida. Vanakiriklik paast on tähendanud loobumist loomsest toidust. Tänapäeval ei tähenda paastumine ainult keeldumist söögist-joogist, vaid see on vabatahtlik loobumine mitmesugustest eluvajadustest nagu söök, jook, uni, puhkus, lõbustused, meelelised naudingud, alkohol, tubakatooted, kohv ja muu sarnane, mis taotleb meelelist naudingut. Paast on vabanemine maistest sidemetest teatud ajaks, et hinge jõud keskendada igavesele ja nähtamatule. Hing vajab kindlamat ühendust Jumalaga, loobumine teatud asjadest võib sellele kaasa aidata. Tänapäeval võiks paastumine tähendada loobumist kõigest, sellisest, mis segab vaimulikult süvenemast, sealjuures loobumist interneti-, arvuti-, ja (sotsiaal)meedi tarbimisest. Paastumine iseenesest ei tohiks olla eesmärgiks omaette, see on abivahendiks, et saavutada eesmärki – saada lähemale Jumalale. Luterlikus kirikus ei ole paast kohustuslik ettekirjutus.

Paastuaeg
Paastuaeg ehk suur paast kestab 40 päeva tuhkapäevast kuni 1. ülestõusmispühani, sest Kristus paastus kõrbes 40 päeva enne kui alustas oma avalikku tegevust (Mt 4:1-11; Mk 1:12-13; Lk 4:1-13), Mooses viibis Siinai mäel 40 päeva, prohvet Eelja paastus 40 päeva ja Niinive linnale anti 40-päevane meeleparandusaeg. Paastuaja hulka ei loeta pühapäevi (Kristuse ülestõusmise päev). Paastuaja liturgiline värv on violett. Tõsidus ja elumõnude piiramine väljendub ka liturgias. Gloria ja Halleluuja jäävad jumalateenistusel ära kogu paastuaja vältel. Paastuaja kaks viimast nädalat keskenduvad Kristuse kannatustele ja seda perioodi nimetatakse liturgilises kalendris kannatusajaks. Tihti nimetatakse nõnda kogu paastuaega.

Paastuaeg algab tuhkapäevaga, mis on alati kolmapäev. See kolmapäev järgneb vastlapäevale ja langeb seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha (vahemikus 4. veebruar – 10. märts). Sel päeval palvetati kirikuis patukahetsejate eest, neil olid seljas patukahetsusrõivad, neile raputati tuhka pähe ja saadeti kirikust välja. Liturgilise värvina kasutatakse tuhkapäeval musta või violetti. Tuhk meenutab kaduvust, tuha pähe raputamine on olnud paastumise kõrval teiseks patukahetsuse märgiks. 10. sajandist peale tuhka õnnistati.

Tuhkapäevaga samal päeval või ühel sellele järgneval kolmapäeval peetakse palvepäeva. Palvepäeva jumalateenistus kuulutab Jeesuse Kristuse kannatamist ja surma maailma pattude pärast. Selle päeva mõte seisneb selles, et kirik asetab ennast Jumala kohtumõistva sõna alla tundes ja tunnistades ühist süüd, et otsida andeksandmist ja palvetada kogu rahva eest. Ainult sellel päeval kirikuaastas on loetud jumalateenistusel kogudusele ette kümme käsku. Liturgiline värv on must.

Paastuaja sisse jääb 25. märtsil ainsa liikumatu pühana selles tsüklis Issanda kuulutamise püha ehk paastumaarjapäev. Sel päeval kuulutas ingel Gabriel Maarjale ette, et ta sünnitab poja, kellele saab nimeks Jeesus (Lk 1:26-38). Selle päeva värv on valge. Vanakiriklikus liturgilises kalendris on 18 Maarjale pühendatud püha. Martin Luther pidas vähetähtsaks kõik maarjapäevai välja arvatud küünlamaarja- ja paastumaarjapäeva, sest nendel päevadel on olemas piibellik alus. Tänapäeval pühitsetakse teisi maarjapäevi vastavalt kohalikele tavadele.

Viimane pühapäev paastuajas on Palmipuudepüha (ladina k dominica palmarum), mis juhatab sisse Suure Nädala ehk Vaikse Nädala. Palmipuudepühal on sama sõnum, mis advendiaja 1. pühapäeval – Taevase valitseja tulek. Piibel räägib, kuidas Jeesus ratsutab Jeruusalemma linnaväravaist sisse, vastu oma kannatusele ja surmale. Sellel päeva tervitab rahvas teda kui valitsejat, kuningat. Nad laotavad Jeesuse teele palmioksi ning riideid. Jeesus sõidab Jeruusalemma emaeesli seljas, millega näitab, et ta on tulnud kui Jumala kannatav sulane, mitte kui maine kuningas (Jh 12:12-19; Mt 26:6-13; Mk 14:3-9). Vana Testamendi prohvetid on ennustanud päästja tulekust just sel kombel. Selle sündmuse meenutamiseks on toodud palmipuudepühal kirikusse palmioksi ja neist valmistatud kaunistusi. Põhjapoolsetes maades on palmiokste asemel kasutatud pajuoksi (rahvakalendris urbepäev).

Samal nädalal on Suur Neljapäev, kui Jeesus sööb viimast korda oma jüngritega ühises söögilauas (Mt 26:20-25; Mk 14:17-21; Lk 22:14-23). Sellel päeval mälestatakse püha õhtusöömaaja ehk armulaua seadmist Jeesuse poolt. Kristlaskond pühitseb igal pühapäeval missal armulauda kui püha sakramenti. Ühisele söömaajale jüngritega järgneb lugu sellest, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijateks (Jh 13:1-15). Mõnel pool roomakatoliku, ortodoksi, anglikaani ja ka luterlikes kirikutes kuulub Suure Neljapäeva jumalateenistuse sisse jalgade pesemise talitus. Samal ööl Jeesus ka vangistati ning Suurkohus langetas Tema surmaotsuse (Mt 26:27-56). Otsuse peab kinnitama maavalitseja Pilaatus ning Jeesus viiakse tema ette Suure Reede hommikul (Mt 27:11-31). Liturgiline värv võib olla erandlikult violetse asemel valge. Missa lõppedes võidakse altar esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha – Kristuselt riisuti kõik! Kustutatakse üldvalgustus ja orel vaikib, kirikukelli ei helistata.

Suur Reede (ladina k Dies crucis – risti päev) on Kristuse surmapäev, mil Kirik elab tõsiduses ja leinas. Sel päeval viidi kohtuotsus täide – Jeesus löödi risti ning ta suri (Mk 15; Mt 27, Lk 22-23; Jh 18-19). Samas on Kristuse rist usklikele elu märgiks, sest ristil surres tõi Kristus meile lepituse. Ristilöömine oli roomlaste viis hukata riigivastased, mässajad, orjad. Suure Reede liturgiline värv on must. Kirikukellad ei helise, kristlased tööd sel päeval ei tee, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi. Vanakirikliku traditsiooni kohaselt ei pühitseta Suurel Reedel armulauda. Algristikoguduses peeti igal reedel Jeesuse surma mälestuspäeva.

Vaikne Laupäev on vaikne ootuse päev – Jeesus viibis hauas ja surmavallas (Mt 27:62-66). Jeesuse surma järel saabus hingamispäev ehk sabat, mil ei tohtinud tööd teha ega reisida. Liturgiline värv sellel päeval on must või punane.

Vaiksele Laupäevale järgneb kristlaste võidupüha, kõige suurem rõõmupüha aastas – Kristuse ülestõusmispüha. Selle püha sõnum on: Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Vaikse Laupäeva ja 1. ülestõusmispüha vahelisel ööl peetakse mõnel pool vigiiliat. Valvatakse kogu öö, oodates ülestõusmispüha hommiku saabumist. Pimedasse või hämarasse kirikusse tuuakse paasaküünal, mis väljendab Kristuse ülestõusmise valguse saabumist koguduse keskele. Selle valguse ees taandub surma ja patu pimedus. Eestis on mõnel pool kombeks koguneda varahommikusele jumalateenistusele päikesetõusu ajal. Samuti on ülestõusmispüha teenistusel toimunud vanakirikliku tava kohaselt katehhumeenide (ristimiseelse õpetuse läbinute) ristimine. Piibliteksid kõnelevad sellest päevast, et mõned naised läksid Jeesuse hauale, et surnukeha kombekohaselt matmiseks õli ja lõhnarohtudega võida, kuid ei leidnud Jeesust eest. Neile ilmus ingel, kes teatas, et Kristus on surnuist üles tõusnud (Mk 16:1-8; Mt 28:1-10: Lk 24:1-12; Jh 20:1-10). Liturgiline värv on valge. Kirik ja altar kaunistatakse rohkete lilledega. Esmaspäeval, ehk 2. ülestõsumispühal meenutatakse ülestõusnud Jeesuse ilmumist jüngritele Emmause teel (Lk 24:13-35), Maarja Magdaleenale (Jh 20:11-18) ja naistele (Mt 28:8-15). Tema ilmumised veenavad jüngreid Issanda ülestõusmises ja jätkuvas ligiolus.

Ülestõusmispühadele järgneb ülestõusmisaeg – pühapäevad pärast ülestõusmispühi. See rõõmuaeg kestab 50 päeva (7 pühapäeva), kuni nelipühani. Liturgiline värv on kogu selle aja valge.

40 päeva pärast ülestõusmispühi on Kristuse taevaminemise püha. Pärast mitmeid ilmumisi oma jüngritele võetakse Kristuse nende silme all taevasse (Lk 24:46-53; Ap 1:1-11). Sellel päeval andis Jeesus jüngritele tõotuse, et neile saab osaks Püha Vaimu and. Jumalateenistusel rõhutatakse sel pühal Jeesuse taastulemist. Taevaminemispühal on rahvapärane nimetus – ristipüha, sest enne taevasseminekut andis Jeesus jüngritele käsu ristida kõik rahvad maailmas ning viia kristlik kuulutus kõikjale maailma laiali (Mt 28:16-20; Mk 16:15-20).

Taevaminemispühaga algab Püha Vaimu ootamiseaeg, mis kestab üheksa päeva ja lõpeb nelipüha eelõhtul. Liturgiline värv on valge.

Nelipühal kaunistatakse kirik kaskedega

50. päeval pärast ülestõusmispühi on nelipühad, mille keskpunktis on Jeesuse tõotatud Püha Vaimu väljavalamine ning esimese kristliku koguduse sünd (Ap 2:1-18). Sellel päeval tähistataksegi Kiriku sünnipäeva. Nelipühade rahvapärane paralleelnimi suvistepühad, viitab suvisele suurele kirikupühale. Suve algusele viitavad ka kased, mis suvistepühal tuppa ja kirikusse tuuakse Ida ja Lääne kristlik traditsioon tähistavad nelipüha erineval ajal, kuid aeg-ajalt pühade pidamise ajad kattuvad (nt 2010). Ida traditsioonis on nelipüha liikumisvahemik 23. mai – 26. juuni ja Lääne traditsioonis 10. mai (1818 ja 2285) – 13. juuni (1943 ja 2028). Neipühade liturgiline värv on punane.

III NELIPÜHAJÄRGNE AEG EHK KIRIKUPOOLAASTA
Kirikuaasta teise poole pühapäevi loetakse vana kristliku traditsiooni kohaselt nelipühade järgi. See rõhutab, et Kirik sündis nelipühadel ja aeg esimesest nelipühast kuni viimse kohtuni on Püha Vaimu aeg. Esimene pühapäev pärast nelipüha ja ühtlasi esimene pühapäev kirikupoolaastas on alates 1334. aastast kolmainupüha (ladina k Trinitatis). Selle pühapäeva sõnumiks on õpetus Jumala kolmainsusest. Jumal on üks, aga Ta ilmutab end meile Isana ja Pojana ja Püha Vaimuna ehk Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana. Kolmainupüha liturgiline värv on valge.

Nelipühajärgne aeg on aastati muutuva pikkusega, sõltudes nii ülestõusmispühadest kui ka jõuludest. Selle aja liturgiline värv on valdavalt roheline, välja arvatud mõned väiksemad pühad ja mälestuspäevad.

Alates 5. sajandist tähistatakse 24. juunil Ristija Johannese sünnipäeva ehk jaanipäeva. Ristija Johannes oli Piibli järgi kuus kuud vanem kui Jeesus (Lk 1:5-25 ja 57-80). Ristija Johannese sünnipäev on üks väheseid, mida kristlik kirik Jeesuse ja Maarja (8. september – ussimaarjapäev) sünnipäevade kõrval tähistab. Kiriklik tava on tähistada vastavate mälestuspäevadega kirikuisade, pühakute ja märtrite surmapäevi kui taevasse sündimise päevi. Jaanipäeva liturgiline värv on valge.

29. september on peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha ehk mihklipäev. Inglite austamisel on olnud küllaltki levinud, sellest tunnistavad Eestis Miikaelile ehk rahvapäraselt Mihklile pühendatud kirikute suur arv. Piibli järgi on Miikael üks ülimatest inglitest. Vana Testamendi kirjanduses on ta peaingel ja taevavägede juht, õigluse ja kohtumõistmise, armu ja halastuse ingel, kes Iisraeli eest kostab(Jos 5:13-15). Uues Testamendis esineb ta peainglina ja taevavägede juhina nende võitluses kuradi ja tema inglitega, aga ühtlasi Kristuse koguduse kaitsjana (Ilm 5:11-12; Ilm 12:7-12;. Vanakiriklikus traditsioonis peetakse teda inimeste eestkostjaks Jumala juures – kaitseingliks. Ta on surijatele toeks ja juhib nende hinged taevasse, olles ühtlasi paradiisi eestseisja (Mt 18:1-9, 10).

Teisel pühapäeval pärast mihklipäeva tähistatakse lõikustänupüha. Lõikustänupüha on põllusaagi õnnistamise püha, koguduse ühine söögi- ja tänupalve kaetud laua ääres.

31. oktoobril tähistatakse Usupuhastuspüha. Martin Lutheri tegevusest alanud usupuhastuse ehk reformatsiooni mälestuseks. Ajaloost on teada, et 31. oktoobril 1517 naelutas Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95. teesi tollase kiriku väärnähtuste vastu. See vallandas suured usuvaidlused ja rahutused, mille tulemusena tekkisid katoliku kirikust lahku löönud iseseisvad evangeelsed kirikud, sealhulgas ka luterlik kirik. Usupuhastuspühal tuleb kogudusel uuesti esitada endale küsimus oma usu värskusest ja puhtusest. Liturgiline värv on punane.

1. novembril peetakse kõikide pühakute päeva ehk pühakutepäeva (ladina k Festum omnimum sanctorum). Sõna püha ei viita ainult surnutele, vaid igaüks, kes on Kristuse oma, on püha ja väärib eeskujuks võtmist ning mäletamist (Heb 13:7). Pühakutepäevale järgneb 2. novembril sellega sisuliselt seotud kõikide usus lahkunute (surnute) mälestuspäev ehk hingedepäev (ladina k Commemoratio omnium fidelium defunctorum). Sel päeval mälsetatakse ja meenutatakse kõiki, kes Kristuses on surnud. Liturgiline värv on pühakutepäeval punane või valge ning hingedepäeval valge või must.

Viimane pühapäev kirikuaastas kannab nime igavikupühapäev ehk Kuningas Kristuse püha. Kristus viimsepäevakohtu läbiviijana on seesama maailma issand (kreeks k Kristos Pantokrator – Kristus Valitseja). Kirikuaasta alguses ja lõpus kõlab sama sõnum – Jumal läheneb meile Kristuses ja asetab meid oma palge ette. Inimene vastutab oma tegude ja tegematajätmiste eest. Varasematel aastatel on kirikuaasta viimast pühapäeva tähistatud ka surnute mälestamise pühana. Siis mälestati lahkunud omakseid ja tuletatati meelde, et inimesed on kõik surelikud. Liturgiline värv on igavikupühapäeval valge.

Kirikuaasta mälestuspäevad
Kiriku liturgilises kalendris on alates 3. sajandist pühapäevade ja kirikupühade kõrval olulisel kohal apostlite, evangelistide ning Maarja päevad, samuti märtrite surmapäevad. Nii on igal kogudusel erilise tähtsusega nime- või aastapäev, mida peetakse kiriku nimepäeval või kiriku pühitsemise aastapäeval. Tallinna Piiskopliku Toomkiriku pühitsemise täpset kuupäeva pole teada, kuid 1240. aastal pühitseti kirik Eestimaa peakirikuks ja pühendati Pühale Neitsi Maarjale. Nõnda on toomkoguduse jaoks olulised kõik Maarjaga seotud pühad ning kiriku aasta- või nimepäeva ehk templipüha sobib tähistada kõige paremini rukkimaarjapäeval ehk Neitsi Maarja uinumise pühal.

Liturgiline värv on pühakute mälestuspäevadel tavapäraselt punane tähistamaks usu, Kiriku, Püha Vaimu ning märtrite vere värvi.

30. november – apostel Andrease päev ehk andresepäev (Mt 4:18-22; Jh 1:35-42).
6. detsember – püha Nikolause päev ehk nigulapäev. 3-4. Sajandil Müras (Türgis) elanud piiskop, kes oli tuntud oma helduse ja annetuste poolest.
13. detsember – püha Lucia päev ehk luutsinapäev. 4. sajandil Sitsiilias elanud neitsi, kes ei soovinud abielluda, vaid tahtis jääda Kristuse pruudiks. Tapeti märtrina.
21. detsember – apostel Tooma päev ehk toomapäev (Jh 14:1-6; 20:24-29).
26. detsember – esimärter Stefanose päev ehk tehvanipäev (Ap 6:8, 11-15; 7:51-60).
27. detsember – apostli ja evangelisti Johannese päev ehk johannesepäev (Jh 21:19b-25).
25. jaanuar – apostel Pauluse pöördumispäev (Ap 9:1-18; 22:3-21).
25. aprill – evangelist Markuse päev ehk markusepäev (Mk 1:1-4, 14-15).
1. mai – apostlite Filippuse ja Jaakobus Noorema päev ehk viilipipäev (Jh 14:1-14).
15. mai – on apostel Mattiase päev ehk madisepäev (Ap 1:15-26).
31. mai – Maarja külaskäigu päev, kui ta külastas oma sugulast Eliisabetti, kes oli Ristija Johannese ema (Lk 1:39-47; 50-56).
29. juuni – apostlite Peetruse ja Pauluse päev ehk peeterpaulipäev. Kahe keskse apostli mälestuspäev (Ap 12:1-11; Mt 16:13-19; Jh 21:15-22).
22. juuli – Maarja-Magdaleena päev ehk madlipäev. Nende naiste hulgas, kes Jeesuse poolt terveks tehti ja kes temaga koos mööda maad rändasid, nimetatakse Maarja-Magdaleenat alati esimesel kohal. Kõik evangelistid nimetavad teda Jeesuse surma puhul, tema haudapanekul ja ülestõusmise hommikul (Jh 20:1-3; 11-18).
25. juuli – apostel Jaakobuse päev ehk jaagupipäev. Jaakobus Sebedeuse poeg, evangelist Johannese vanem vend. Suri esimese apostlina veretunnistaja surma (märtrisurma) (Ap 11:27 – 12:3a; Mt 20:20-28).
15. august – Neitsi Maarja uinumise püha ehk rukkimaarjapäev. Maarja taevaminemise mälestupäev (vt Ilm 11:19; 12:1-6, 10; Lk 1:46-55; Jh 19:25-27 ja Ap 1:12-14).
24. august – apostel Bartholomeuse päev ehk pärtlipäev (Ap 1:12-14).
21. september – apostli ja evangelisti Matteuse päev ehk madisepäev (Mt 9:9-13).
18. oktoober – evangelist Luuka päev ehk luukapäev (Lk 1:1-4; 2 Tm 4:5-11).
28. oktoober – apostlite Siimoni ja Juuda päev ehk simunapäev. Jeesuse jüngrite Siimon Selootese ja Juudas Taddeuse nimepäev (Lk 6:12-16).

Muud tähtpäevad
Lähtuvalt kohalikest tavadest tähistatakse kiriklikult ka riiklikke ja rahvuslikke tähtpäevi: Isesesivuspäeva (24. veebruar), küüditamiste mälestuspäevi (25. märts ja 14. juuni), võidupüha (23. juuni). Lisaks rahvuslikele tähtpäevadele tähistatakse maikuu teisel pühapäeval emadepäeva ja novebrikuu teisel pühapäeval isadepäeva. Need on vanemate ja laste pühad, mida tähistatakse tavaliselt laste- või perejumalateenistusega. Nende tähtpäevade taustal on neljas käsk: austa oma ema ja isa. Nende tähtpäevade pidamise eesmärgiks pole emade-isade ülistamine, vaid perekondade tervendamine ning õpetamine üksteist hindama ja toetama, samuti kuulub nende päevade juurde Jumala kui Isa austamine, kiitmine ja tänamine. Eeskujuna saab esile tõsta Maarja kui ema.