Armulaud

Armulaud (ladina k Coena Domini) ehk Püha Õhtusöömaaeg ehk altarisakrament on kristlaseks olemise ja jäämise sakrament. Apostel Paulus nimetab armulauda Issanda söömaajaks ja algristikoguduses kõneldakse armulauast kui Issanda lauast.

Armulaud on Jeesuse seatud
Neljapäeva õhtul enne juutide paasapüha ja enda vangistamist ning ristilöömist korraldas Jeesus oma jüngritele paasasöömaaja, kus Ta seadis armulaua. Apostel Palulus kirjutab: “Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: “See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!” Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: “See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!” Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.” (1Kr 11:23-26).

Leib on Kristuse ihu ja vein Tema veri

Kristus on ise kohal
Armulaua puhul ei ole tegemist ammuse sündmuse meenutamise või mälestamisega, vaid luterliku kiriku õpetuse kohaselt on Kristus ise armulauasakramendis kohal (reaalpresents). Armulaualeiba ning armulauaveini vastu võttes, võetakse vastu Kristuse ihu ja verd. Kuid mitte ainult – Kristus on ka see, kes ennast meile pakub, see tähendab et Ta on ise kohal ka andja ja jagajana. Kristuse kohalolek ei ole sümboolne ja spirituaalne vaid reaalne!

Miks on armulaud vajalik?
Ristilöödud, ülestõusnud ning ülendatud Kristus pakub armulauas ennast. Kristus võttis ennast ohverdades enda peale meie süü ja sellele vastava karistuse ning taastas sellega algse, loomisjärgse vahekorra inimese ja Jumala vahel. Seega on armulaua olulisem tähendus pattude andeksandmime Jumala poolt ja pattude andekssaamine inimese poolt. Sellega saavutatakse uus vahekord Jumalaga – uus leping, milles patt on kõrvaldatud. Me meenutame armulauda vastu võttes Kristuse surma, mis tõi maailmale lepituse Jumalaga ja saame seeläbi oma patud andeks. Armulaud tähistab Kristuse võitu surma üle. Algkristlased pühitsesidki armulauda juubeldava rõõmu ja tänuga. Armulaua algne nimetuski, euharistia, tähendab kreeka keelest otse tõlkides “rõõmus tänu”.

Kes võib armulauale tulla?
Armulaud kaetakse kõigi koguduseliikmete jaoks, see tähendab kõigile, kes on ristitud. Siiski on oluline, et inimene, kes armulauale tuleb, mõistab selle tähendust. Seetõttu on peetud armulauale tulemiseks piisavalt ettevalmistunuks inimest, kes on läbinud leerikursuse ning on konfirmeeritud. Lapsed võivad armulauda vastu võtta koos kristlasest vanemaga või saatjaga, kes vastutavad selle eest, et lapsele on selgitatud armulaua tähendust ning ta mõistab seda. Väikelapsi ja ristimata täiskasvanuid õnnistatakse. Selleks peab armulauale tulija andma vaimulikule märku, et leiva ja veini asemel palutakse õnnistamist. Üldiselt (ka rahvusvaheliselt) mõistetav märguanne õnnistuse palumiseks on see, kui altari ees põlvitades või seistes on asetatud parem käsi südame kohale. Kuna erinevates kirikutes ehk konfessioonides on erinev armulauapraktika ja ka õpetuslikud erinevused, ei minda üldjuhul armulauale teise konfessiooni kirikusse. Siiski on kirikuid, kes on vastavate kokkulepete tulemusena saavutanud omavahelise armulauaosaduse. Eesti luterlased võivad osaleda lisaks teiste riikide luterlikele kirikutele metodisti ja anglikaani kiriku armulaual. Teiste konfessioonide jumalateenistustel osaledes võib paluda vaimulikult õnnistamist asetades parema käe südame kohale ja vajadusel andes muul sündsal viisil märku, et te ei võta vastu armulauaande, kuid palute õnnistamist.

Kui sageli osaletakse armulaual?
Reeglina on armulaud kaetud igal peajumalateenistusel ehk missal pühapäeviti ja kirikupühadel. Kristlane, kes osaleb missal, läheb ka armulauale. Kui keegi ei saa pikemat aega kirikusse tulla, tuleb kutsuda vaimulik koju, haiglasse või hooldusasutusse. Eriti kehtib see eakate, voodihaigete või liikumisraskustega koguduseliikmete puhul. Vaimulik tuleb armulauda jagama kutsuda ka siis, kui on karta inimese surma. Igal inimesel on õigus väärikalt surra ja kristlase jaoks kuulub selle juurde ka võimalus saada osa pihist, armulauast ja vajadusel haigete salvimisest (Jk 5:14jj).

Kõige rangemaks karistuseks kristlase jaoks on see, kui ta arvatakse mingi väärteo tõttu armulaua osadusest välja. Seda nimetatakse kirikuvande alla panemiseks ehk ekskommunikatsiooniks. Kiriku liige, kes vabatahtlukult väldib armulauda on ennast ise eraldanud Kristuse ja koguduse osadusest, seetõttu on õige osaleda armulaual nii sageli kui see on võimalik.

Osadus
Armulauda nimetatakse ka koguduse sakramendiks, millega rõhutatakse selle osaduslikku aspekti. Osaduses ollakse Kristusega, kes on armulauas kohal, aga ka kaaskristlastega, kellega koos võetakse vastu Issanda ihu ja verd. Algkristlased kogunesid igapäevaselt üksteise kodudes, et ühisel jumalateenistusel ja armulaual osaledes tunnistada oma kuulumist Jumala perekonda. Sellise ühise osaduse juurde kuulus ka varem armulauaga seotud armastussöömaaeg ehk agaape. Kristlik osadus tähendab muuhulgas üksteisemõistmist, ligimesearmastust, mõttekaaslust ja ühist usku Kristusesse. Seepärast on oluline, et enne armulauale tulekut püütakse leida lepitust nendega, kellega ollakse tülis või kelle suhtes on käitutud ülekohtuselt või ebaõiglaselt.

Ettevalmistus armulauaks
Apostel Paulus õhutab armulauale minevaid kristlasi end läbikatsuma: “Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.” (1Kr 11:27–29). Nende sõnade valguses peab iga kristlane mõtlema, kas ta on kõlblik armulaual osalema või mitte. Enese läbikatsumine tähendab seda, et armulauale mineja tunneb läbi usus süvenemise ja palvetamise oma pattu ja kahetseb seda ning usub, et ta saab armulaual patud andeks. Martin Luther on toonitanud, et mida patusemalt inimene ennast tunneb, seda rohkem on talle armulauda vaja. Sellepärast on luterlikus kirikus armulaud alati seotud pihiga.

Ühe korra aastas peab enda armulaual osalemisest andma teada koguduse kantseleisse, et teha vastav kanne koguduseliikme isikukaardile. See on vajalik koguduse täieõiguslike liikmete nimekirja pidamiseks. Armulaual osalemisest võib kantseleisse teatada vahetult enne või pärast missat, samuti helistades telefonil 644 4140 või kirjutades aadressil tallinna.toom@eelk.ee. Oma küsimuse, armulaual osalemise teate või palvesoovi saab saata ka otse koguduse õpetajale siit.