Ristiteeräänak Suurel Reedel

Ristiteerännak toimub ka sellel aastal Suurel Reedel 6. aprill algusega kell 13.00. Algus Tallinna Jaani kirikus ja lõpp Rootsi Mihkli kirikus. Kõik – nii suured kui väikesed on oodatud. Liigutakse Jaani kirikust Vabaduse risti juurde. Sealt Kaarli kirikusse. Edasi Toompea Nelipühi kirikusse. Sealt üles Toomkirikusse ja mööda Pikka jalga Rootsi Mihkli kirikusse. Selle aasta teekond on lühem kui varasematel aastatel. Meenutame sellel rännakul Jumala imelist armutegu – Tema Poja Kristuse ristiteed. Tema suri, et meil oleks igavene elu.

PEATUSED KIRIKUTES

Jaani kirikus I-II peatus
Vabaduse Risti jalamil III peatus
Kaarli kirikus IV – VI peatus
Nelipühi kirikus VII – IX peatus
Toomkirikus X – XII peatus
Rootsi-Mihkli kirikus XIII – XIV peatus

2012. aasta esimene leerikursus algas 29. veebruaril. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 ja igal teisel pühapäeval (11.03; 25.03; 08.04; 22.04; 06.05 ja 20.05) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30. Leerijumalateenistus toimub 27. mail 2012 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Toomkoguduse leerikursus toimib ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina. Kursusele registreerimiseks tuleb tulla kohale järgmisesse leeritundi! Leerikursust viib läbi õpetaja Urmas Viilma. Loe leerikursusest edasi siit

Käesoleva aasta esimene koguduse nõukogu koosolek toimub 18. märtsil vahetult pärast pühapäevast missat. Päevakorras on 2011. aasta tegevusaruanne, eelarve täitmise aruanne ja majandusaruanne. Kuulatakse ära revisjonikomisjoni hinnang aruannetele ja koguduse juhatuse majandusalasele tegevusele. Samuti antakse ülevaade Tallinna Toomkooli senisest tegevusest ja perspektiividest. Kõik toomkoguduse nõukogu liikmed ja asendusliikmed on oodatud!

Möödunud nädalal lõppes vastuvõtt Tallinna Toomkooli 1. klassi, mis alustab õppetööd 2012/2013 õppeaastal. Toomkooli õppima asuvad õpilased läbisid tutvusuuringu ning täitsid kooliküpsust hindavaid ülesandeid. Kokku pääses toomkooli uude esimesse klassi 15 poissi ja 15 tüdrukut ning mõlema rühma nn joonealuseid kandidaate jäi võimaliku vabaneva koha ootele veel lisaks üle kümne õpilase. Karta seda, et kristlikele põhimõtetele toetuv kool jääks ilma õpilasteta, pole vaja. Nentida tuleb vastupidist – soovijaid on oluliselt enam kui kooli pääsejaid. Ka Tallinna Toomkool ei saa vastu võtta paraku kõiki soovijaid ning mitmed lapsevanemad pidid vastavat vastust kuuldes pettuma. Annaks Jumal, et peagi avab Tallinnas uksed veel mõni kristlik kool!

Veebruarikuu keskpaigast alates saavad inimesed täita oma tuludeklaratsioone. Kõik, kes on sooritanud kogudusele nimelise annetuse (või ametitalituse annetuse) ning kelle isikukood on koguduse kantseleis teada, nägid oma annetuse summat eeltäidetud deklaratsioonil. Maksuamet tagastab annetuselt deklareerijale tulumaksu. Kui mõni nimelise annetuse sooritanu, ei näinud oma annetust deklaratsioonil, kuid soovib annetuselt saada tagasi enammakstud tulumaksu, peab ta pöörduma koguduse kantseleisse soovitavalt e-kirja teel aadressil tallinna.toom@eelk.ee. Tulumaksu tagastamine annab paljudele inimestele võimaluse sooritada mõni suurem ost või kogududa reisiraha. Ühekordse suurema summa saamine võimaldab sooritada ka ära oma 2012. aasta liikmeannetus, et annetuse tegemine ei jääks aasta lõppu. Kes soovib tagastatud tulumaksu arvelt tasuda ära oma jooksva aasta liikmeannetust, võiks selle kanda järgmisele arvele: EELK Tallinna Piiskoplik Toomkogudus, SEB Pank, 10022002639007. Selgitusse märkida “Liikmeannetus 2012” ja annetaja(te) nimed.

Tuhkapäeval, 22. veebruaril 2012

„Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.” Õp 14:34

Armsad õed ja vennad! Kuivõrd mõtleme tänapäeval patule? Kuivõrd see mõiste meid kõnetab ja erutab? Ometi iseloomustab see inimese loomuvastast olukorda siin maailmas: lahusolekut Jumalast, Jumala käskudest üleastumist, jumalavastast eluhoiakut. Pole juhuslik, et kümme käsku algavad just nõudega tunnustada Jumala ainuvõimu: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval. Kõik ülejäänud käsud ja eetilised normid tuginevad sellele eksistentsiaalsele alusele, saavad siit oma kehtivuse ja jõu.
Muretsedes ühiskonna moraalse käekäigu pärast soostutakse sageli dekaloogi üldinimlike põhimõtetega. Avalikkuses on kõlanud üleskutsed õpetada käsud selgeks vähemalt lastele või kleepida need kodus külmkapi uksele, et neid igal hommikul taas meenutada. Tunnistades rahva pattu, loetakse palvepäeval kümme käsku ette kõigis kirikutes. Kas aga teadvustame, et küsimus on esmajoones meie kokkukuuluvuses Jumalaga, meie usus? Patt ei avaldu üksnes seal, kus keegi valetab, varastab või abielu rikub, vaid esmajoones seal, kus Jumalas kaheldakse ja talle selg pööratakse.
Sellist fundamentaalset suhet Jumalaga väljendab ka apostliku usutunnistuse algus: Mina usun Jumalasse… Usk kätkeb ustavust, usaldust ja armastust. Tahe elada Jumalale mee- lepäraselt ei ole niivõrd kartuse, kuivõrd armastuse tagajärg, sest armastus on Seaduse täit- mine (Rm 13:10). Usk käivitab meie sisemise moraalse kompassi, mida läheb tarvis mitte ainult üksikisikul, vaid kogu ühiskonnal. Laulik Taaveti sõnul on õnnis rahvas, kelle Jumal on Issand (Ps 33:12). Jumalatus ehk patt on aga teotuseks rahvahõimudele. Kas just taolist muljet pole me endast jätnud?
Õnneks oleme pääsenud materialismi Prokrustese sängist. Valitseb üldine religioossus, mida iseloomustavad kõikvõimalikud usuvoolud ja müstilised õpetused. Ometi oleme alles poolel teel, sest enamasti on tegu nähtustega, mis kuuluvad ebausu valda. Apostel Pauluse määratluse kohaselt on nad „vahetanud tõe vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25) Animism ja loodusjõudude kummardamine võib olla lihtsaim la- hendus postmaterialistlikule inimesele, kuid ise tehtud, individualistlik omausk ei küüni Ainujumalani ega tee olematuks pattu.
Vajame usaldust Jumala vastu, oma usku, mis on tema kingitus ja ilmutus, mis ühen- dab ja ülendab põlvkondi ja rahvaid. Palvepäev, tuhkapäev ning algav paastu- ehk Kristuse kannatamisaeg seab meid patustena Kõigekõrgema palge ette, mõistmaks, et õiglus ja õige olemine ei ole meie, vaid Jumala meelevallas. Tema halastus ja andeksandmine, mis Kris- tuses on ilmunud, puhastab meid kõigest patust, uuendab ja pühitseb. „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” kuulutab Jeesus Markuse evangeeliumis (Mk 1:15).
Palvetagem siis, et see sõnum puudutaks meid igaühte ja kogu meie rahvast!

Andres Põder
Peapiiskop

Missa Helsingi toomkirikus 12.02.2012

Tallinna ja Helsingi toomkogudused on olnud ametlikes sõprussuhetes üle 20 aasta. Sõprusleping koguduste vahel sõlmiti 1991. aasta emadepäeval Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Suhete loomise algatajateks olid tollased toompraostid Mikko Heikka ja Ivar-Jaak Salumäe. Selle aja jooksul on vahetatud arvukalt delegatsioone, osaletud vastastikku erinevatel pidulikel jumalateenistustel ja kiriklikel tähtpäevadel. Viimati külastasid Helsingi Toomkoguduse esindajad Tallinna 2011. aasta septembris.

Helsingi Toomkiriku 160. aastapäev oli sobilik vastukülaskäigu aeg. 11.- 13. veebruaril viibiski 3-päevasel ametlikul visiidil Helsingis õpetaja Urmas Viilma koos abikaasa Egle Viilmaga. Visiidi käigus tutvuti Helsingi koguduse vastrenoveeritud kogudusemajaga, kus on koguduse igapäevatööks vajalikud ruumid ning osaleti pühapäevasel juubelimissal, kus õpetaja Urmas Viilma ka kaasa teenis. Pärast jumalateenistust toimunud kirikukohvil tutvuti mitemete koguduse aktiivi liikmetega ning oldi tunnistajaks Helsingi Toomkoguduse kirikukunsti preemia Engel-palkinto pidulikul üleandmisel toomkiriku all krüptis.

Südamlikeks võõrustajateks olid visiidi käigus Helsingi toompraost Matti Poutiainen ja abikaasa Kirsti Poutiainen, abiõpetaja Arto Antturi ja sõprussuhete töörühma esimees Pertti Jokinen ja tema abikaasa Marjetta. Ühiselt tõdeti, et sõprussuhted kahe toomkoguduse vahel peavad jätkuma ka tulevikus.

2. veebruaril, küünlapäeval tervitasime 40-päevast Jõululast, kes ema Maarja süles kantuna esmakordselt pühakotta toodi. Seal tundis püha Siimeon lapsukeses ära kauaigatsetud Messia – Päästja, Lunastaja. Küünlapäevaga lõppes jõuluaeg ning saabus aeg pilkude suunamiseks ettepoole.
Veebruarikuu esimene pühapäev kandis ladina keeles nimetust septuagesima ehk eesti keeles “seitsekümmend”. Just nii palju päevi jäi pühapäeval ülestõusmispühadeni. Vanasti algas just septuagesima-pühapäeval preestrite paastuaeg. Ka kiriku ülejäänud liikmete jaoks on eelseisvad nädalad sobivaks perioodiks enese häälestamiseks paastuajale vastavalt. Toomkirikus tähistame paastuaja algust 22.veebruaril, tuhkapäeval missaga, kuhu kõik on oodatud.
Johannes Cassianus (360-435 pKr), kes elas üle kümne aasta Egiptuses kõrbes koos sealsete erakute ehk kõrbeisadega kirjutab: Mina ja püha Germanos külastasime kord Egiptuses üht kõrbeisa. Ta osutas meile suurt külalislahkust, mille peale me temalt küsisime: “Miks on see nii, et külaliste puhul te oma paastureeglitest, mis ka meie Palestiinas teilt üle oleme võtnud, kinni ei pea?” Pühak vastas: “Sellega on nii, et paast on kogu aeg mu juures, kuid teid ma sageli ei näe. Paast on küll kasulik ja ka hädavajalik, kuid kõik sõltub siiski otsusest. Armastuse täius aga peitub Jumala käsu täitmises. Kui me võtame teid vastu, siis oleme ka Kristuse vastu võtnud. Seepärast pean ma kogu oma tähelepanuga sellele mõtlema. Kui te kord jälle teele asute, saan ma ju taas oma paastureeglitesse süveneda. (Kõrbeisade tarkus, Kristlik kirjastusselts Logos, Tallinn 1999)
Paastuaeg ei tähenda kurba ja piinarikast enesevaevamist, vaid see on rõõmus pühendumine ja süvenemine vaimulikele küsimustele. Ka ei tohi paast olla midagi, millest saab eesmärk omaette. Millestki loobumine (teatud toiduainetest, alkoholist, kohvist, tubakast, meelelahutustest, telerivaatamisest, vms) peab sündima rõõmsas teadmises, et seda on vaja oma meele ja vaimu puhastamiseks ja teritamiseks – Kristusele järgnemiseks tema teel Kolgatale ja sealt edasi ülestõusmishommikusse!

Kaunist küünlakuu jätku soovides

Urmas Viilma
Toomkoguduse õpetaja

2012. aasta esimene leerikursus algab 29. veebruaril kell 18 koguduse kantseleis. Tunnid hakkavad toimuma igal kolmapäeval kl 18 ja igal teisel pühapäeval (11.03; 25.03; 08.04; 22.04; 06.05 ja 20.05) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30.
Leerijumalateenistus toimub 27. mail 2012 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.
Toomkoguduse leerikursus toimib ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina.
Kursusele registreerimine ja info e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee, telefonil 644 4140 või esimeses tunnis kohapeal. Kursuse tasu 35 € sisaldab loenguid ja kursuse materjale.
Leerikursust viib läbi õpetaja Urmas Viilma. Loe leerikursusest edasi siit

2011. aasta sügistalvise leerikursuse lõpetajad ja vaimulikud (Foto: Erik Peinar)

Möödunud aasta 18. detsembril otsutas Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu asutada Tallinna Toomkooli pidamiseks vastava sihtasutuse ning nimetas juhtorganite liikmed. Tallinna Toomkooli Sihtasutuse nõukogu liikmeteks nimetati Andres Põder, Ove Sander, Indrek Treufeldt, Erkki Truve, Raido Rüütel, Kersti Nigesen, Peep Mühls, Erik Salumäe ja Hannes Võrno. Juhatuse liikmeks sai Urmas Viilma.
24. jaanuaril saabus Harju Maakohtu registriosakonnast teade, et Tallinna Toomkooli Sihtasutus on registrisse kantud. Sihtasutuse esmaseks ülesandeks on vajalike ettevalmistuste tegemine Tallinna Toomkooli iseseisva tegevusega alustamiseks. Et Tallinna Toomkool saaks 1. septembriks koolitusloa, tuleb haridus- ja teadusministeeriumile esitada hiljemalt 1. aprilliks käesoleval aastal vastav taotlus koos rea ettenähtud dokumentidega (kooli põhikiri, arengukava, õppekava, andmed pedagoogide kohta, andmed õppehoone ja –tingimuste kohta, jne). Hetkel käib vajalike dokumentide koostamine ning tähtajaks täidetakse kõik ettenähtud tingimused.

2011. aasta 1. septembril alustas õppetööd Püha Miikaeli Kooli juures ja koostöös Vanalinna Haridukolleegiumiga (VHK) Toomkooli esimene klass.
2012/2013. õppeaastal asub Tallinna Toomkool koolitusloa alusel tegutsema iseseisva koolina, kuid aktiivne koostöö jätkub Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Uute õpilaste vastuvõtt Tallinna Toomkooli 1. klassi toimub käesoleval aastal koos Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Õpilaste vastuvõtmise korra, avalduse vormi ja täpse info tutvusuuringute kohta leiab aadressilt: http://www.vhk.ee/vastuvott/opilaste-vastuvott-esimesse-klassi

Tallinna Toomkooli võetakse lapsi vastu tutvusuuringu alusel. Tutvusuuringu käigus selgitatakse lapse perekonnale Tallinna Toomkooli kontseptsiooni ja pedagoogilisi põhimõtteid. Eelisjärjekorras võetakse vastu kristlike koguduste liikmete lapsed, kes on tutvusuuringul andnud väga positiivsed tulemused. 1. klassi poisid ja tüdrukud asuvad õppima eraldi rühmades. Koolis on kehtestatud õppemaks. Kool tegutseb Tallinna vanalinnas aadressil Apteegi 3.

Rohkem infot kooli kohta leiab aadressilt: http://kogudus.toomkirik.ee/toomkool ning kooli ajaveebist: http://tallinnatoomkool.blogspot.com 

Avalduse kooli astumiseks ja tutvusuuringutel osalemiseks ning täidetud tutvumisküsimustiku, saab esitada 19.- 27. jaanuarini VHK valvelauda, Vene 22, kell 8.15-18.30 ja 30. – 31. jaanuarini Tallinna Toomkooli I korruse klassiruumi, Apteegi 3, kell 8.00 – 14.00.

Erinevalt Vanalinna Hariduskolleegiumist ei pea Tallinna Toomkooli astumiseks õpilene ega tema vanemad olema kantud Tallinna linna elanikeregistrisse.

Täpsem info:

Egle Viilma, Tallinna Toomkooli õpetaja
E-post: egle.viilma@eelk.ee
Tel: 526 5279

Jeesus ütleb: „Kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.”(Mt 10:32)

31. detsembrist 2011 algas rahva ja eluruumide loendus, mis kestab kolm kuud. Rahvaloendus on Eesti Vabariigis olnud ja on üheks kõige autoriteetsemaks informatsiooniallaikaks mitte ainult rahva demograafilis-majandusliku olukorra vaid ka suhtumise kohta ristiusku ja kirikusse. Rahvaloenduse tulemuste põhjal kujundatakse järgmise kümnendi avalikku arvamust ja langetatakse riiklik-ühiskondlikke otsuseid. Vastustest usku puudutavatele küsimustele teevad järeldusi inimesed, kes alles otsivad oma teed, inimesed, kelle jaoks kirik on sotsiaalpartneriks ning sotsiaalteadlased ja kirikuloolased.

Kui tahame olla misjoneeriv kirik, kelle iga liige on teadlik oma usust ja ülesandest Kristust tunnistada, siis on rahvaloendus kindlasti üks võimalsi ja väljakutseid seda ülesannet täita. Peaksime kõik kuulutama Joosua eeskujul: mina ja mu pere, meie teenime Issandat.

Rahvaloenduse isikuankeedis on olemas küsimused usu kohta. Peame olema tähelepanelikud, et neid ei jäetaks ühel või teisel põhjusel loendaja poolt küsimata või meie poolt vastamata, kuigi nende vastamine on vabatahtlik. Vastamise vabatahtlikuks jätmine ei tähenda, et need küsimused pole olulised, vaid sellega austatakse inimese õigust oma usku tunnistada või mitte. Kristlase jaoks on oma usu tunnistamine suurim eesõigus. Seega on siin ka küsitluse kõrgpunkt.

Rahvaloendus oli see, mis viis Maarja ja Joosepi Petlemma, kus tuli ilmale meie Lunastaja Jeesus Kristus.  Juhatagu ka eelolev rahvaloendus inimesi Kristuse ja tema tunnistamise juurde!

+Andres Põder
Peapiiskop

Hommikumaa targad

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemmalinnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ – Mt 2:1-2

Kui avame kirikukalendri näeme, et 6. jaanuari nimetatakse kolmekuningapäevaks. Sel päeval meenutatakse idamaa tarkade külaskäiku vastsündinud Jeesuse juurde, kaasas kallihinnalised kingitused: kuld, viiruk ja mürr. Ajaloo jooksul on 6. jaanuar kandnud aga erineva sisuga kristlikku sõnumit. Vaevalt leiame kirikukalendri pühade ja tähtpäevade hulgast teist nii rikkaliku taustaga päeva kui seda on 6. jaanuar.

Juba 4. sajandil tähistas idakirik sel kuupäeval Jeesuse sünnipüha. Osa õigeusukirikuid jätkavad seda traditsiooni tänaseni. Kirik on tähistanud seda päeva ka kui Kristuse ristimispüha. Siis on meenutatud Jeesuse ristimist Jordani jões Ristija Johannese poolt. Olulist sõnumit kannab 6. jaanuar kirikuaastas Kristuse ilmumispühana (epifaania). Jeesus ilmutas oma jumalikkust muutes Kaana pulmas vee veiniks. Ilmumispüha Jeesus on ka maailma Valgus! Kolmekuningapäeva on nimetatud ka paganate jõulupühaks, sest hommikumaa targad olid võõra religiooni ja kultuuri esindajatena paganad. Sobib meenutada, et enne II maailmasõda tähistati Eestis seda päeva kui välismisjoni püha.

Arvatavasti on 6. jaanuari kõige levinum tähendus seotud ikkagi idamaa tarkadega, kuigi kolmekuningapäeva nimetus räägib tarkade asemel kuningatest. Piibliväline pärimus teab meile jutustada, et meestest said pärast seda kui Püha Toomas oli nad ristinud, kristlased ning nad levitasid innukalt ristiusku. Ühele Ravenna mosaiigile aastast 555 pKr on ülestähendatud meeste nimed: tumedanahaline on Caspar, vanim meestest on Melchior ja keskealine on Balthasar. Saksamaal kirjutatakse mõnel pool tänaseni vana kombe kohaselt uksele kodu kaitseks kolme kuninga eesnimetähed CMB, mis on ühtlasi lühend ladinakeelsest palvest Cristus mansionem benedicat (Kristus õnnistab seda maja). Saksamaa Kölni katedraalis on Stefan Lochneri altarimaal Kuningate kummardamine. Tähendusrikas on see maal just seetõttu, et väidetavalt on kolme hommikumaa targa maised jäänused maetud just Kölni katedraalis asuvasse kuldsesse sarkofaagi. Arvatakse, et need reliikviad leiti Pärsiast, kust Püha Helena tõi nad Konstantinoopolisse. Sealt saadeti pühameeste säilmed edasi Milanosse ja 1163. aastal nende tänasesse asupaika Kölnis.

Piibli jutustus ei kõnele meile sõnagi kuningatest ega nimeta ka võõraste rändurite arvu. Piibel räägib tähetarkadest. Täpsem vaste kreeka keelsest sõnast magos võiks aga eesti keeles olla maagid või lausa nõiad. Igal juhul ei ole tegemist kuningatega. Ka kuningas Heroodes, kelle kotta Jeruusalemmas külalised esmalt suunduvad, ei võta neid vastu kui võõramaalastest kroonitud päid. Tõlgendus, et külalised võisid olla kuningad on tulnud Vana Testamendi 92 Psalmist, kus kirjeldatakse saabuva õiglase kuninga valitsemist, kellele Jumal annab kohtumõistmisõiguse ja kellele „Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu. Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!“ (Ps 92:10-11).

Olgugi, et hommikumaalt Jeruusalemma saabunud mehed ei olnud kuningad, tulid nad kummardama Kuningat! Just selleks olid nad ette võtnud väga pika teekonna kas Asüüriast, Pärsiast, Meediast või Babülooniast – maadest, kus kõige tõenäolisemalt tegutsesid tol ajal tähetargad ja preestrid, kes mõistsid lugeda seda sõnumit kosmosest, mida Jeesuse kodumaal ei mõistetud. Täht näitas neile teed! Just nendele paganatele ilmutas Jeesus ennast esmalt Kuningana, sest need mehed tulid Heroodese juurde väga selge teadmisega, keda nad on otsima tulnud. Nad küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ (Mt 2:2).

Hommikumaa targad võtsid ette vähemalt 1500-kilomeetrise teekonna, et kummardada Kuningat. Neile oli Jumal ilmutanud tõe Päästja sündimisest, uuest Rahukuningast, kes hakkab valitsema maailma. Meilegi on lõppenud jõuluajal jõuluevangeeliumi kaudu kuulutatud rõõmusõnumit Jeesuse sünnist Petlemmas ja oleme kuulnud inglite kuulutust Päästja sünnist. Mida teeme edasi? Kas oleme valmis kummardama koos hommikumaa tarkadega selle Kuninga jalge ette ja usaldama oma elu – mõtted ja ettevõtmised Tema juhtimise alla? Kas Jeesus on ikka ka meie Kuningas või kohkume Heroodese kombel, sest me pole uue valitseja sünnist midagi kuulnud?

Valgustagu Issand Kristus ise meie meeli, et julgeksime usaldada end ja oma elu Tema juhtimise ja valitsuse alla!

Urmas Viilma

Uue Issanda aasta esimese päeva vaimulik mõte lähtub 1. jaanuari teemast, mis on seotud Jeesuse nimega: Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades. – Kl 3:17.

Kõikide suurte religioonide ja ka humanistlike filosoofiate olulisim sõnum on kokku võetav ühte lausesse: Tee teisele seda, mida tahad endale tehtavat ning ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. See on lihtne sõnum, mille järgi toimides võib oma elu suhteliselt harmooniliselt korraldada. Seda nimetatakse vahel ka hoolimiseks. See on moodne sõna, mida on hakatud kasutama ehk liigagi sageli, eriti koos sarnast tähendusvälja omavate sõnadega nagu sallivus ja inimlikkus. Vahel jääb aga selgusetuks, kellele on suunatud selline hoolivus, sallivus ja inimlikkus. Erinevatest üleskutsetest ja sotsiaalsetest sõnumitest jääb aeg-ajalt isegi tunne, et hoolima teistest peame seetõttu, et meist hoolitaks. Kas see pole mitte enesekeskne või egoistlikki!? Meid innustatakse hoolima endast enam kui teistest, sest teistele hea tegemine on kannustatud sellest, et meil endal oleks hea elu. Seega, kui meil oleks kõik hästi ja elu hea niigi, poleksi vaja ju teistele head teha – võiks siit järeldada. Kas mitte liiga enesekeskne!?

Kristlik usk ei piirdu vaid inimlikkusega. See on poolik tõde. Aasta esimese päeva sõnum kutsub meid mõtlema mitte ainult endale vaid Jeesusele. Tema sündimine jõuluööl ei olnud kuidagi seotud Tema enda heaoluga vaid kõigi teiste omaga. Kristuse sünd, elu, surm ja ülestõusmine said tähenduslikuks seetõttu, et Ta ei lootnud sellest kasu või hea tagasipeegeldamist iseendale. Kõike, mida Tema tegi, tegi ta armastusest Jumala oma Isa ja inimeste ehk ligimese vastu. See on hoopis enam, kui hea tegemine selleks, et sullegi head tehakse. Jeesus ise ütles, et kõike, mida me teeme teistele, teeme ka Talle. Selle tõsiasja teadvustamine annab heategudele hoopis teise kaalu. Me mitte ei tee head ligimesele, kes selle mõjutusel vastab ka meile heaga, vaid iga asi, mida teeme ligimesele, teeme Jumalale. Meie teod kaasinimesele väljendavad meie suhtumist Jumalasse. Seda suhtumist saame endas kasvatada läbi kristliku armastuse, mis ei taotle alati vastuarmastust või hea tagasipeegeldust.

Me ei pea saama tagasi head, mida oleme teistele teinud! See ei tohi olla kristliku armastuse ehk ligimesearmastuse motiiviks! Selline motiiv oleks isekas. Me teeme head, sest me armastame oma Jumalat, kellele me ligimest aidates oma tänu ja austust väljendame. Kristlik armastus on kristliku usu vili! Ilma ususta Jeesusesse Kristusesse jääks meie armastus vaid positiivseks teoks, millel on vaid inimlik mõõde. Meie peame taotlema enamat! Seda mõtet väljendab ka Paulus oma tõdemuses: Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades. Olgu see meie kõigi tegutsemise põhimõte alanud aastal ja igal järgnevalgi!

Õnnistatud uut Issanda aastat ning uute kohtumisteni Toomkirikus

Urmas Viilma

Toomkoguduse õpetaja

Valisin Toomkoguduse käesoleva aasta jõulusõnumiks Jeesuse sõnad oma jüngritele: Teie olete maailma valgus! Ei saa märkamatuks jääda linn, mis on mäe otsas!” – Mt 5:14.

Need sõnad iseloomustavad Toomkirikut, mille pildi leidsite ka koguduse elektrooniliselt jõulukaardilt, kõrgumas üle maa ja Tallinna. Toomkirik on kirik, mis ei tohiks jääda märkamatuks. Paraku olen kogenud viimasel kahel aastal, mil seda kogudust teeninud olen, et mida kiiremini kasvab nende eestlaste arv, kes on korragi elus külastanud Pariisi Notre Dame, Vatikani Püha Peetruse basiilikat või Kölni katedraali Saksamaal, seda vähemaks jääb neid eestimaalasi, kes on korragi oma elus astunud sisse Tallinna Toomkiriku uksest. Me otsime igalt poolt mujalt seda, mis on meil endal kodus olemas! Linn, mis on mäe otsas, ei saa märkamata jääda – seda Jeesuse tarkusetera mõistavad hästi Tallinna külastavad väliskülalised. Üle 100 000 palveränduri ja külastaja kogu maailmast seisatus mööduval aastal imetluse ja imestusega meie Toomkiriku võlvide all. See on aukartustäratav hulk inimesi! Palverändureid kaugelt maalt – nagu Hommikumaa targad, kes järgisid tähte, mis juhatas neid Kuninga juurde, keda kummardada. Samal ajal ei teadnud ametlik kuningas Heroodes uuest Kuningast ja tema sünnist midagi! Võõrad teadsid, keda otsida – omad ei tundnud Teda ära! Nii võime vahel öelda ka Toomkiriku ja tema arhitektuurse, ajaloolise, kultuurilise ja usundiloolise väärtuse kohta. Omad ei tunne seda! Linn, mis on mäe otsas jääb omadele märkamatuks!

Jeesus rääkis maailma valgusest. Ta nimetab ennast maailma valguseks, kuid nimetab maailma valguseks ka oma jüngreid! Kes on tema jüngrid? Kes peavad valgust tooma maailma? Toomkoguduse ristitud liikmeid on umbes paar tuhat. Neid, kes kogudust on 2011. aastal oma liikmeannetusega toetanud on järele jäänud veel vaid vaevalt 15% ristitutest! Kuna suur langus annetajate arvus on kaasnenud vaimulike vahetumisega, tajun isiklikku vastutust. Loodan, et mõistate, et kõige olulisem ei ole liikmete puhul kunagi see, kui palju suudab keegi annetada, vaid et me ennast üldse veel kogudusega seotuks loeme. Milles see seotus võiks väljenduda? Kuidas vastame kuu aja pärast rahavaloendaja küsimusele oma usutunnistuse kohta?! Mida tähendab, et olen kristlane või luterlane? Kiriklikus statistikas on oluliseks näitajaks liikmeannetuse sooritanute ja armulaual osalenute arv. Tean, et see ei näita kellegi usku, kuid näitab usaldust kiriku vastu aga ka on märk sõnapidamisest ja antud vande hoidmisest. Kõik, kes me oleme ristitud ja konfirmeeritud, oleme altari ees vandunud ustavust ja truudust Issandale Kristusele ja Teda esindavale Kirikule – mis on Tema maapealne Ihu. Kristuse maapealset Ihu – Kirikut – ei ole, kui puuduvad liikmed! Nõnda olemegi Kristuse Kirik meie ise – kõik meie, kes me ristitud oleme! Nõnda ei sõltu Jeesuse kirjeldatud valguse heledus mitte kellestki teisest kui meist kõigist – kiriku liikmetest. Meie kõik olemegi kirik! Kas meie valgus hakkab tuhmuma? Või on lausa kustunud! Jõulukuuskedel süttivad peagi jõuluküünlad, mis vahetavad välja advendiküünlad. Neid küünlaid on lihtne süüdata, kustutada ja taassüüdata. Mis sütitab aga meid kui maailma valgust? Või jäämegi kustunud küünlaiks? Või lambiks vaka alla!?

Usun, et nii see ei ole ega ka jää! Eestlane on ristiinimene, ehk pisut leige, kuid siiski ustav ja veendunud. Tema söed hõõguvad tuha all, et siis lahvatada heleda leegiga. Loodan, et see hele lahvatus täidab ka Toomkiriku pingiread taas lugematu arvu kirikulistega ning äratab meie südametes seal vahepeal uinunud ja laisaks ning mugavaks muutunud südametunnistuse!

Rõõmustan alati, kui kohtume jõulude ajal ja pühapäeviti Toomkirikus

Urmas Viilma

Toomkoguduse õpetaja