Kiriklik erakool Tallinna Toomkool vajab alates sügisest oma kollektiivi juurde klassiõpetajaid. Õpetajakandidaadilt eeldame pedagoogilist kõrgharidust (klassiõpetaja eriala) või kõrgharidust, sooviga ümber spetsialiseeruda klassiõpetajaks. Omalt poolt pakume väikest ja meeldivat koolipere ja koolikeskkonda, kus väärtustatakse kristlikku kultuuri, luterlikku traditsiooni, eesti kultuuripärandit ning ajaloolise Tallinna Toomkooli pärandit. Õpetaja kandidaadile tuleb kasuks koguduslik kuuluvus ja vaimuliku soovituskiri. Sooviavaldusi koos CV-ga oodatakse 21. märtsiks 2014 aadressil tallinna.toomkool@eelk.ee või postiaadressil Toom-Kooli 6, 10130 Tallinn.

Jutlus – 1Kr 3:7-15
2. pühapäev enne paastuaega. Sexagesima.
23. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa,
Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! 11 Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Aamen.” 1Kr 3:7-15

Iseseisvuspäeva eel liiguvad inimeste mõtted ja meeleolud pidupäeva tähistamise suunas. Riigi 96. aastapäeva tähistamist saadab omamoodi rutiin, mis mõjub turvaliselt ja annab kindluse, et kõik on korras, riik on juhitud ja riigi kodanike esmavajadused on rahuldatud. Kui keegi nurisebki, siis vaigistatakse ta meenutustega ajast, kui elu oli karmim ja raha oli vähem.

Elu siin tillukeses maanurgas läänemeelse Euroopa kirdeserval tiksub loiult nagu mõnes provintslikus väikelinnas. Keegi on öelnud, et Eesti kohatine vähene tuntus tuleneb sellest, et meie riigis on maailma ja Euroopa kontekstis kõik igavalt liiga korras. Ise tunnen, et me viibime riigina justkui pikal teekonnal punktist A punkti B. Sõidu algus on olnud konkreetne ja esimesed peatused sel teel ka reaalselt tajutavad. Nende peatuspunktidena võiksime nimetada näiteks Euroopa Liitu vastuvõtmist ning NATO ja eurotsooniga liitumist. Kas need punktid on olnud head ja tarvilikud, annab hinngu ajalugu ja järeltulevad põlved. Meie jätkame nüüd rutiinset sõitu.

See siht – see punkt B, kuhu välja tahame jõuda, on sõitjaile siiski pisut ebamäärane. Võib-olla ei oma see aga tähtsust. Küllap keegi ikka teab, kuhu me liigume. Tähtsam on teel viibimine, eriti koos mõttekaaslastega, koos meeskonnaga ühises liidus. Nii jätkame sõitu. Peatuda ei saa ja kursilt kõrvale kalduda ka ei saa. Mida vahelduseks saame teha on see, et vahetame sõidu pealt ümber juhi. Selle, kes kipub tukkuma jääma ja on oma sõidulusti kaotanud, saame ümber vahetada. Las puhkab. Toome asemele teise, kes liigub kindlalt samas suunas ja ei eksi teelt, sest talle on vähemalt kõik Euroopa teed tuttavad.

Minul oma riigi kodanikuna on aga oluline teada ja tunda lisaks erinevatele võimalustele ja vabadustele, mida minu riigi kuulumine kuhugi liitu annab, ka seda, millised on minu isiklikud vabadused oma riigis ja riikide liidus. On rida vabadusi, mille piiramist ma ei taha, ei talu ja pigem kardan. See on minu isiklik vabadus ja õigus oma väärtusmaailmale. See on minu mõtte- ja arvamusvabadus, minu meelsus- ja usuvabadus.

Uinutav teekond määramatu silmapiiri poole riigi ja rahvana evib aga täna just seda ohtu, et sel pikalt, laialt ja siledalt teelt ei ole ühel hetkel enam võimalik maha keerata. Juht, olgu ta nii puhanud ja värske ja asjatundlik tahes, ei saagi kiirteelt maha keerata, sest tee on ühesuunaline ja viimane mahasõit on jäänud juba ammu seljataha. Kõik see, mida hing ihkab, on jäänud märkamatult teeservale kerkinud betoomüüri taha, sinna, kus paistab kirikutorn ja lumine mäetipp. Seal on ka värske veega allikas ja malbes tuules õõtusvad puud. Meid sellest kõigest eraldavat müüri märgates, näeme ka, et meil endal on selle kõige asemel vaid pudelivesi, suhtlusvõrgustikud ja konditsioneer ning seda kõike kroonib puutetundlik innovaatiline vidin, mis teab juba minu eest, millal vajan süüa või magada. Just sellise innovaatilisusega tahame me aga oma riigina silma paista nii laikides kui säutsudes (viide Facebook’ile ja Twitterile). See on Eesti nägu “näoraamatus”, millest ei tea paraku midagi meie riigi väärikam põlvkond.

Seda unenäolist perspektiivi kirjeldades olen siiski siiralt õnnelik, et see kõik ei ole veel päris hukas. Minu tänane Eesti võimaldab mulle kodanikuna veel kiirteelt mahasõite nii kirikutorni kui värske veeg allika juurde. Ma võin veel vabalt mõelda, arvata ja uskuda. See on just see, mida Eesti iseseisvuse juures hindan ja armastan.

See on vabadus elada ja töötada oma südametunnistuse ja kristliku usu kohaselt lootuses, et see punkt B kuhu me kristlasetena oma elus liigume, tähistab ühel hetkel oma teenistuse lõpetamist Issanda põllul ja jõudmist Igavesse Koju. Isa juurde, kes maksab selle teenistuse eest meile väärilise palga.

Apostel Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks. /-/Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.” (1Kr 3:13)

Mille järgi Jumal meie tööd hindab? Milline on vääriline palk? Kas Jumal hindab tulemust – saame tulemuspalka? Arvestab ta meile palga välja tüki- või ajatöö alusel? Arvestab ta meie haridustasemega, kvalifikatsiooniga, kogemustega? Kas palgasaajate vahel valitseb ka palgalõhe? Kas Jumal on õiglane leivaisa või saame palka näo, soo ja vanuse järgi? Kas võime õiglase palga võidelda välja ametiühingu või töövaidluskomisjoni abil? Paulus kirjutab: “Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“. (1Kr 3:13)

Piibli päevil kasutati tuld desinfitseeriva elemendina. Tule hävitustööst jääb püsima vaid see, mis on vastupidavaim, tulega karastakse rauda ja puhastatakse kulda. Nõnda on tuli ka viimse kohtupäeva sümbol. Inimeste teod ja elu puhastuvad otsekui tules, mis hävitab kõik selle, mis on kaduv ja järele jääb see, mis on tõeliselt väärtuslik ja püsiv. Paljastub tõeline pale ja olemus.

Tänase kirjakoha algus annab aga selge vastuse, et tulemuslikule tööle paneb aluse mitte töötegija, vaid Jumal ise. “Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“(1Kr 3:7) See annab mõista, et me kõik oleme tööriistad Jumala käes – teenijad, kes võime teha oma tööd vaid niivõrd, kuivõrd Jumal seda võimaldab. Paulus jätkab: “Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.” (1Kr 3:8). Me teeme Jumala tööd oma annetega: kes istutab, kes kasvatab, kes lõikab tagasi, kes korjab saagi. Kuigi igaühel on erinevad töövõtted ja erinev ettevalmistus, on tegemist ühe tööprotsessi erinevate tasanditega. Eraldivõetult ei suudaks keegi ainult oma panusega muuta puud viljakandvaks. Kõik üheskoos kaastöölistega võivad saavutada tulemuse.

See võrdpilt kirjeldab kenast nii perekonna, koguduse kui ka ühiskonna toimimist. Sellele on kohane mõelda ka oma riigi sünnipäeval. Nii perekonnal, kogudusel kui ka riigil on oma juht või pea, kuid ainult peast üksi jääb väheks, et kogukond toimiks ja tagatud oleks turvaline olevik ja kindel tulevik.

Kui juht liigub suunas, mida ülejäänud tajuvad vales suunas liikumisena või paigaltammumisena, või kui liider ei arvesta piisavalt ülejäänud kogukonna vajadustega ega hinda teiste kogukonna liikmete ja sama töö tegijate panusega, saabub kriis. Oma isiku ja rolli ületähtsustamine ning isiklikule isekale tarkusele toetumine päädib lõpuks olukorraga, mida võime teatud nurkade alt vaadates näha täna nii Ukrainas, kui ka iseseisvuspäeva tähistavas Eestis.

Meie õnn on see, et meie demokraatia on pisut küpsem kui Ukrainas, kuid võimu väsimuse ja rahvast võõrandumise tunnused on olnud mõlemal pool sarnased. Sellises olukorras hakkab mängima kõige olulisemat rolli vundament. See käib nii perekonna kui ühiskonna minimudeli, aga ka riigi kohta tervikuna, äraunustamata kirikut.

Sellest vundamendist ja alusest kirjutab Paulus: “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks.” (1Kr 3:11-13) Vundament on kogu hoone alus. Ei ehita ju keegi korralikule vundamendile õlgonni või vastupidi, rasket kivihoonet pehmele maapinnale, kus vundament sootuks puudub. Kes nõnda toimib ei ehita püsivat või vähemalt mitte väärikat hoonet.

Meil kristlastena on aga lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele ehitada. Suund on kätte näidatud ja meie asi on jätkata samas suunas. Sest ainult siis võime olla kindlad, et hoone, mida rajame on õige ja väärikas. Kui muudame suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet, ei ole enam kindel, et oleme teinud seda, mis on õige. Kas sellel tööl ja tegevusel on õnnistus? Kas selline töö jääb ühel päeval püsima puhastavas tules? Kindlasti saame ka siis palga, mida väärime, kuid kas see on ka palk, mida ootame.

Praegu ehitatakse Tallinnas endise “Kungla” hotelli ja vahepeal seal tegutsenud Park Hotel Casino asemele uut hoonet – ühte maailma tuntumasse “Hiltoni” hotelliketti kuuluvat luksushotelli. Selle hoone valmimine on planeeritud jõulukuusse aastal 2015 ehk aastasse, kui möödub meie alade Jumalaema Neitsi Maarjale pühitsemisest 800 aastat. Need seosed on loomulikult kunstlikud, kuid siiski omamoodi märgilise tähendusega.

1917. aastal eraldati pisut enam, kui kümme aastat varem Tallinnas asutatud Pauluse luterlikule kogudusele maatükk Politseiaia ehk tänase Politseipargi Torupilli asumi poolsesse ossa. Sinna hakati 1931. aastal ehitama kirikut, mida taheti pühitseda Eesti Vabadussõja mälestuseks Tallinna Vabaduskirikuks. Hoonest jõuti valmis ehitada vundament, millele omakorda esimese korruse kõrguselt alusmüürid. Nõukogude okupatsioon peatas ehitustegevuse ja 1945. aastal EELK Tallinna Pauluse kogudus likvideeriti. Hoone ehitati siiski lõpuni. Sellest sai “Kungla” hotell.

Järgmise aasta lõpuks troonib Pauluse kiriku sümboolsel vundamendil aga juba Hiltoni luksushotell. Omamoodi kurva mälestusesemena on tänaseni säilinud Toomkiriku altari taga klaaskaanega karbis vasar, mille juures on teade, et selle vasaraga asetas EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi paika Tallinna Pauluse kiriku nurgakivi.
Piinlik on mõelda, et kiriku vundamendile ei suudetud iseseivas Eestis juba enne sõda raha puudusel rajada Vabaduskirikut. Okupatsiooniajal tõusis samale kohale hotell ja taasiseseisvunud Eesti lõpetab selle projekti veel uhkema luksushotelliga, mille katuse all jätkab tõenäoliselt tegevust seal juba vahepeal tegutsenud kasiino. Loodetavasti lasub selle ehituse kohal endiselt piiskoplik õnnistus, et ettevõtjad on olnud edukad, mida ei saa neile pahaks panna.

Kunstiteadlane Karin Hallas annab 1998. aastal kultuurilehes “Sirp” Pauluse kiriku ehitusloole ja eestlaste mentaliteedile tabava hinnagu: “Kogu Pauluse kiriku lugu on tõendus ligi 40 aastat kestnud ebaõnnestunud asjaajamisest, aga ka mitme põlvkonna eestlaste vähesest usklikkusest ning ärgitajate lihtsameelsest lootusest kirik korjanduse rahadest ehitada. Ajalugu näitab, et luterlik eestlane annab kümme korda ennem raha seltsimaja ja teatri kui kiriku või monumendi ehitamiseks. Nii nad ehitamata jäävad, olgugi et plaanid on olnud vägevad ja projektid ilusad.” (Pauluse kiriku lugu, “Sirp”, 24.07.98)

Kristlase hoone – meie elu vundament saab olla ainult Kristus. See on meie elu alus. “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.” (1Kr 3:11), kinnitab Paulus.

Millist hoonet ja mille jaoks me oma eluga ehitame? On see hotell, kus on hea puhata nii võõrastel kui omadel? On see kasiino, kus kaob kontroll aja ja kaine mõistuse üle ning võidu saavutab meeliülendav mängukirg, või on see kirik, mis võiks sümboliseerida ristiinimese tõelist vabdust?

Vastuse leiame tänasele kirjakohale järgnevas Pauluse tõdemuses: “Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:16-17)

Aamen.

Käesoleva aasta kevadine leerikursus ehk leerikool algab 26. veebruaril 2014 kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 19.30 ja igal teisel pühapäeval (9.03; 23.03; 06.04; 20.04; 4.05; 18.05) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 25. mail 2014 kell 11.00 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina.
Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.
Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

Veebruarikuu toob koguduse igapäevaellu tagasi eelmise aasta suvel vaheajale jäänud vaimuliku sisuga regulaarsed üritused, mis on mõeldud nii koguduse liikmetele, kui ka teistele huvilistele.
Alates 4. veebruarist igal teisipäeval kell 18 hakkavad üle nädala toimuma PIIBLITUNNID ja üle nädala KOGUDUSE KOOLI kokkusaamised.
KOGUDUSE KOOL on mõeldud kõigile huvilistele, kellel soov on ennast harida ja täiendada kristlaseks kasvamise teel. Iga tund koosneb vaimuliku teemakohasest ettekandest, millega kaasneb ühine vestlus ettenähtud teemal. Tunni lõpus jagatakse igale kursuslasele täiendavaks kodutööks tunnimaterjalid ja kodused ülesanded. Tund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.
PIIBLITUNNID on mõeldud Piibli süstemaatiliseks ja regulaarseks uurimiseks koos vaimulikust õpetaja ja kaaskristlastega. Eelnev registreerimine ei ole vajalik ja osalema oodatakse ka neid, kellel regulaarne kooskäimine ei ole alati võimalik. Piiblitund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.

Pühapäevakooli tunnid toimuvad 19. jaanuaril, 2. veebruaril, 16. veebruaril, 2. märtsil,16. märtsil, 30. märtsil, 13. aprillil, 27. aprill, 11. mai. Tunnid toimuvad vahetult pärast missat kell 12.30 – 14.00. Pühapäevatunni ajal on lapsevanemad oodatud koguduse kantseleisse vestlusringi, et kõneleda kirikuelu puudutavatel päevakajalistel ja huvitavatel teemadel.

Meisterdamise pühapäevad on pühapäevad, mil missa ajal saavad lapsed pühapäevakooliruumis koos õpetajaga meisterdada samal ajal, kui vanemad osalevad missal. Lapsed on oodatud armulaua ajal õnnistamisele. Meisterdamise pühapäevad on 12. jaanuaril, 9. veebruaril, 9. märtsil, 6. aprillil ja 4. mail.

Peremissad toimuvad tavapäraste missade ajal kell 11.00 – 12.30 lastepärase missakorra järgi 13. aprillil – Palmipuudepühal ja 11.mail – Emadepäeval.

Lapsed osalevad ka praostkonna laulupäeval 1. juunil Nõmme Rahu kirikus ja kirikuaias.

Jutlus – 1Tm 6:13-16
Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev.
2. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.” 1Tm 6:13-16

Küünlapäev lõpetab jõulutsükli. Jeesuse sünnist on möödunud 40 päeva ja evangeeliumitekstist loeme, kuidas Maarja tuleb esimest korda pärast lapsevoodit templisse, et seada Jeesus “Issanda ette”. (Lk 2:22)

Kristus – Jumala kirikuse sära, on tänase püha juhtmõte. Valgus, kirkus, auhiilgus – need mõisted leiame kõikidest tänase pühapäeva piiblilugemistest.

Vaga Siimeon, kes võtab sülle templisse toodud Jeesuslapse annab ühe liigutavaima tunnistuse Jeesuse kohta. See vana mees on oodanud oma kõrges vanuses prohvetite ennustuste täitumist. Nähes püha perekonda templisse jõudmas saabub Siimeonile selgus – tema elutöö on lõpetatud, tema aeg on ümber saanud. Ta on jõudnud ära oodata Issanda Pääste. Milline lõpp pikale eluteele saab olla ilusam sellest, kui sa näed unistuste ja lootuste täitumist, kaugete ja suurte ennustuste tõeks saamist. „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:29-32). Just nõnda õhkab vana Siimeon. See ei ole lihtsalt mingi soovi täideminek või rõõm õnnestumise üle. See tõdemus sisaldab endas lootusrikast pilku tulevikku, lausa igavikku.

Võib-olla tundsid need, kes osalesid 1920. aastal rahulepingu allakirjutamisel sarnaselt. Kurnav ja eestlaste jaoks mitmes mõttes erakordne ajalooline sõda olid ümber saanud, kõik võõrad vaenlased olid nõrgestatud ja alistunud. Nüüd oli SEE HETK saabunud! Hetk, milliseid pakub Jumal läbi ajaloo üliharva ja vähestele. Sellistel hetkedel mõistavad need, kel on alandlik meel ja jumalakartlik süda, et Jumal ise on ulatamas päästet – kingitust, mida on oodatud pikalt – isegi sajandeid. Sel hetkel tuleb peatuda ja pöörata tänulikud silmad ning süda Taevasse ning lausuda Siimeoni kombel: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet” (Lk 2:29).

Kuni on ustavaid mehi ja naisi meie rahva hulgas, meie rahva juhtide hulgas, meie kaitseväes, kes julgevad lisaks oma käerammule ja iseenese tarkusele lootmisele tänada vabaduse eest, kestvuse eest, õnnistuse ja õnnestumiste eest Jumalat, võime uinuda õhtuti rahuliku südamega; võime sünnitada lapsi rõõmsa usuga tulevikku; võime teha lootusrikkalt tulevikuplaane. Kui aga maad hakkab võtma enesekindel uhkus, jumalapilkajalik ning upsakalt dotseeriv targutamine nii vabaduse, iseseisvuse kui ka kaitsevõime teemadel, ei maksa oodata kriisi saabumist kuigi kaua.

Vaenlane ei maga! – teame seda käibefraasi hästi. See käib aga ka hingevaenlase kohta, kes ootab hetke ja tundi, mil tunneme end kõige enesekindlamalt ja turvatumalt. Sadama hakkab harilikult just siis, kui oleme vihmavarju koju unustanud. Kõige tulisem rünnak saabub just siis, kui oleme jõudnud äratundmisele – nüüd oleme paremini kaitstud kui kunagi varem, nüüd oleme võitmatud! Paradoksaalselt on siis just käes kõige suurem oht stagneerumisele, mandumisele, korruptsioonile, hedonismile, allaandmisele. “Valvake!” tuletab Jeesus valvust meelde oma jüngritele.

Tänases Vana Testamendi kirjakohas 2 Ms 33 pt, kuulsime Moosesesest, kes nägi Jumala auhiilgust. Sellele jumalakaemusele eelnes aga Moosese ja Jumala kahekõne, mille keskseks teemaks oli Jumala tõotus hoida oma rahvast. Olla kohal ja saata neid nende teel. Jumal tõotab kõrbeteele suunduvale Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”(2Ms 33:14) Kas meie rahvas pole saanud omal nahal tunda sedasama, et Jumal on olnud meiega ja kinkinud meile RAHU! Kas taipame seda, kas mäletame seda, kas meie südames ja suus on tänu?

Jumal ütleb Moosesele: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19). See on ülivõimas kirjeldus Jumalast, kelle peale ka meie oma ajalikus maailmas lootma peame. See on Jumal, kes viis Iisraeli rahva läbi kõrbe, Jumal, kes kingib rahvastele vabaduse ja rahu, kuid võib ka karistada ja saata katsumusi neile, kes Temale selja pööravad.

“Ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19) Kas mõistame, et Tema anda ja Tema võtta on nii arm kui halastus, nii orjus kui vabadus. Sellele mõeldes peaks meil olema teada, et õige elu seisneb ustavuses, kuulekuses ja usus.

Siimeon rääkis Maarjale, Joosepile ja 40-päevasele Jeesusele valgusest, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkusest, Jumala rahvale Iisraelile (Lk 2:31-32). Siimeon ei teatanud, et nüüd on saabunud rahuhetk, mil kõik saab olema valmis ja turvaline. Vastupidi. Siimeon jätkab oma kõnelust ja tekitab nii Maarjas kui Joosepis imestust ja ärevust. Rahu asemel, mida Jeesuse sündimine ja ilmumine Jumala Valguse ja Kirikusena tähendas, ennustas Siimeon Maarjale hoopis midagi muud. Siimeon ütleb: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34-35). Jeesuse sündimine ei toonud maa peale rahu, kuid tõi tõe. Jeesuse tegevus tõi paljudele languse ja paljudele tõusu ning avalikuks said paljude tegelik pale ja nende mõtted.

Usk Jumalasse toimib samal kombel ka kaasajal. Jumala Vaim, kes meis tegutseb aitab paljastada inimeste tõelist palet, nende mõtteid ja nende suhtumist. See on Valguse mõju. Võite seda katsetada oma kaasinimeste hugas. Püüdke rääkida Jumalast või oma usust Kristusesse avalikult oma mittekristlastest kaastööliste või tuttavate hulgas. Teid tabab naeruvääristamise ja iroonia tulv. Kui keegi avalik isik meedias tunnistab oma kristlikku usku, võime olla kindlad, et teda naeruvääristatakse selle järel üsna aktiivselt.

EELK Usuteaduse Instituudi asutaja Vana Testamendi professor ja vaimulik Evald Saag ütles kunagi 1990-ndate aluses ühes meievahelises vestluses tabavalt, “Kivi all kükitav keldrikakand ei kannata valgust, vaid põgeneb kohe, kui kivi tema pealt ära tõstetakse ja talle päiksevalgus peale langeb”. Kas pole meie kaasaegne ilmalik ühiskond sageli justkui pime ja niiske kivialune maailm või läppanud õhuga keldrikeskkond, kus mõnusas äraolemises ja eneseimetlemises toimetavad keldrikakandid, sajajalgsed ja kõrvahargid. Valguse ja värske õhu jõudmine sellesse keskkonda hävitab lülijalgsete mõnusa äraolemise ja rahu.

Hingevanlase tööst annab kinnitust aga see, et tegelikult kirjeldatakse kiriku vastaste poolt kirikut ja tema sajanditepikkust kuulutust aga just sarnaselt, nagu kirjeldasin ise keldrikeskkonda. Kiriku kohta öeldakse: vanamoodne, ultrakonservatiivne, fundamentalistlik, kivistunud, tardunud, eluvõõras, pime… Sellised hinnangud tulevad kiriku aadressil sageli isegi ühiskonnas lugupeetud arvamusliidrite suust. Nad kritiseerivad kirikut selle eest, et kirik ei käi ajaga kaasas, ei hinda ümber oma senist piibellikku õpetust, ei püüa meeldida rahvale.

Kas kõigile meeldida püüdev kirik oleks enam Kristuse nimel kõnelev kirik, kes kuulutab TÕDE, milles sisaldub nii käsk, aga ka evaneelium – nii patu hukkamõistmine, kui ka meelt parandanud patuse õigeks mõsitmine? Kui pole pattu, poe ka armu! Kaasaegne maailm aga kipub kuulutama ainult armu. Nii ei ole võimalik! Kui poleks sõda, ei saaks taotleda ka rahu. Kas ori mõistaks vabaduse hinda, kui ta poleks olnud ori. Kas me väärtustaksime Tartu rahu sama kõrgelt kui praegu ka olukorras, kus see rahu poleks meie rahvale toonud esimese ja täieliku vabaduse aastakümneteks? Kas selle rahuga saavutatud vabaduse mälestus ei aidanud kaasa ka taasisesesivumisele 1990-ndate alguses.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, peab mõistma, et vaid vähesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua sellises olukorras viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõvem peaks olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on alati olnud ainult vallutajate saabastes, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud keldrist värske õhu kätte. Seda enam peame suutma seista vastu kiusatusele vabatahtlikult uuesti keldrisse kolimise ees. Kaasajal ei tähenda see enam tingimata seda, et keegi tuleb sõjaga ja võtab meilt füüsilise vabaduse. Suurem on oht, et meid rünnatakse ideoloogiliselt ja vaimselt inimkesksete ebatõdedega inimvabadustest, mis tõelise valguse asemel viivad meid kaugemale meie kristlikust usust ja Maailma Valgusest.

Harmoonilises maailmas peab valitsema taskaal taevase ja maise vahel, jumaliku ja inimliku vahel ja selle tasakaalu seab paika Jumal oma seadustega. Me oleme aga liikumas maailma suunas, kus meid õpetatakse üha enam austama kõike inimlikku jumaliku asemel, inimese tahet Jumala tahte asemel, inimese õigust Jumala õiguse asemel, inimlikku tõde jumaliku tõe asemel. Me oleme kaotamas vabadust. Ohtlikum füüsilisest või poliitilisestki okupatsioonist on see, kui võetakse üle meie mõtted ja süda – kui me ei tohi enam mõelda, uskuda, tunda ja arvata nii, nagu Piibel kirjutab, Kristus õpetab ja Kirik on sajandeid tunnistanud.

Hetkel veel on meil usu- ja ka sõnavabadus, kuid juba on hakatud seda, mida kristlased usuvad, pilkama ja naeruvääristama; usuvabadust allutama sõnavabadusele ja täielikku sõnavabadust kontrollitud sõnavabadusele. Meile ja meie lastele öeldakse ning õpetatakse varsti taas, et see, mida meie valguseks peame polegi valgus, vaid usupimedus. See retoorika on meile tuttav nõukogude okupatsiooni ajast. Siis püüti meid vangistada nii füüsiliselt kui vaimselt.

Meeleokupatsioon jätab inimesele alles füüsilise vabaduse ja kõik selle, mis aitab inimesel tunda füüsilist heaolu, kuid seda kindlamini võidakse aheldada meie usk, südametunnistus, sõnad ja mõtted. Kardan, et oma usu avalik tunnistamine üha ilmalikustumas ja inimese naudinguvajaduste kesksemas maailmas võib muutuda järgmise inimpõlve jooksul lausa füüsiliselt eluohtlikuks. Sellele võib järgneda isegi vägivald ja vabaduse võtmine, mis on seadusega sallitud ja lubatud. Suundumusi sellest on “arenenud” maailmas (sh Euroopas) juba märgata.

Sellise tuleviku saabudes, võime ilmselt endiselt tähistada nii Tartu rahu aastapäeva kui iseseisvuspäeva või ka võidupüha, kuid kas enam tähistame riiklikult jõule ja ülestõusmispühi, või saame palvemeeles kõndida Suure Reede ristirännakus Tallinna tänavatel, on suure küsimärgi all.

Apostel Paulus kinnitab ja manitseb tänase jutluse kirjakohas oma nooremat õpilast ja misjonärist kaaslast olema kindel käskude pidamises. “Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni” (1Tm 6:13-14)

Konteksti mõistes saame aru, et mõeldud ei ole mitte Moosese käske ehk kümmet käsku, vaid mõeldud on usust ja Jumalale antud ustavusvandest kinnipidamist kristlasena, nõndasamuti nagu Jeesus andis tunnistust Pontius Pilaatuse ees. Paulus ja Timoteus ning nende kaasaegsed kristlased elasid sarnases maailmas, mida kirjeldasin pisut utreerituna tulevikumaailmana. Kristliku ajaloo esimesed aastakümned tähendasid oma usu tunnistamist vägivalla olukorras. Tuhanded kristlased tunnistasid oma usku märtritena – nad olid valmis surema oma usu eest, vabaduse eest, mille kinkis neile usk Kristusesse.

Meie ise või meid esindavad kaitseväelased on valmis surema pere eest, laste eest, kodu eest, kodumaa eest, sõprade ja kaasvõitlejate eest, iseseisvuse ja vabaduse eest, riigi ja rahva eest. Kas aga oleme valmis kannatama ka oma usu pärast või surema usu eest? Need on rasked küsimused, kuid teame, et ajalugu on täis märtrite verega antud tunnistusi. See ei ole aga ainult ajaloo ja mineviku küsimus. See on tunnistus, mida antakse kuni ajaloo viimase päevani tulevikus. Meil on vaja vastu pidada Kristuse päevani, mille Pauluse sõnul, “parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. (1Tm6:15-16).

Küünlapäeva nimi tuleb sellest, et vanade tavade kohaselt pühitsetakse sel päeval aasta jooksul kirikus kasutusele võetavad küünlad. Ristimisel antakse vastristitud lapsele altariküünla leegist süüdatud ristimisküünal, mis sümboliseerib Kristuse – Maailma Valguse poole liikumist ja püüdlemist. Selles sümboolses aktis on sügav tähendus: ristiinimese elu ritimisest kuni ajaliku surmani on teekond, see on palverännak igavese Valguse poole. Kui paju on neid, kes sel teel – oma eluteel – eksivad õigelt rajalt, kes lasevad sel sümboolsel ristimisküünla leegil kustuda, kes uimastuvad selle maailma läppunud keldriõhust ja muganduvad turvalise pimedusega.

Meie püüd on hoida oma usuleek põlemas ning kinnitada pilk Kristusele tulgu mis tuleb. Pimedus ei saa kunagi olla parem kui valgus, teadmatus parem kui tõde, uskmatus parem kui veendunud usk. Nõnda elades võime loota, et Issand ütleb ka meile sõnad, mis Ta lausus Moosesele: “Sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind
nimepidi!” (2Ms 33:17)

Aamen.

19. jaanuaril külastas Toomkogudust Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär õp Martin Junge, kes ka jutlustas pühapäevasel missal. Lisaks Toomkoguduse vaimulikele ja õp. Jungele teenis jumalateenistusel kaasa ja pühitses armulauda peapiiskop Andres Põder. Missal laulsid ka meie koguduse pühapäevakooli lapsed.
Martin Junge on saksa juurtega vaimulik, kes on töötanud aastaid Tšiilis ning valiti mõned aastad tagasi LML peasekretäriks.
Luterlik Maailmaliit (LML) on asutatud 1947 Lundis, Rootsis. EELK oli välis-eesti kiriku kaudu LML asutajaliikmeks. Täna koondab organisatsioon endas enamuse maailma luterlikest kirikutest. Liikmeiskirikuid on 79 riigist kokku 142. Nende kirikute liikmeskond kokku on enam kui 70 miljonit luterlast. Tegemist on organisatsiooniga, mis esindab maailma luterlasi oikumeenilistel läbirääkistel katoliiklaste, ortodokside ja teiste kristlike konfessioonidega. EELK esindajad on jõukohaselt kaasa töötanud LML tööorganites selle organisatsiooni algusest peale.

Kuna Tallinna Toomkiriku oreli täielikust restaureerimisest Christian Scheffleri orelitöökojas on möödunud juba veidi enam kui 15 aastat, siis on Toomkoguduse juhatus otsustanud, et pill tuleb puhastada, viled uuesti intoneerida ja teha oreli üldhäälestus. Oreli puhastab Toomas Mäeväli, intoneerib ja häälestab Matthias Ullmann Saksamaalt, kes intoneeris selle ka 1998. aastal restaureerimise käigus. Märtsi lõpus peaks pill jälle suurepärases korras olema. Päris vait ei jää instrument ka nimetatud tööde käigus. Vahepealsel ajal ei toimu kesknädalasi palvuseid oreliga, kuid endiselt kõlab orel nii pühapäevastel missadel kui laupäevastes orelipooltundides. Oreliaasta muudest ettevõtemistest loe ajalehest EESTI KIRIK.

Jutlus – Ap 8:26-40
Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha.
12. jaanuar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna
poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See
on tühermaa.” 
27 Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia
eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes
valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat
kummardama 
28 ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges
prohvet Jesaja raamatut. 
29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” 30 Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis
teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad,
mida sa loed?” 31 Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind
ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese
kõrvale.
 32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
„Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
nõnda ei ava ka tema oma suud. 33 Tema alandamisega on tema õigus ära võetud.
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada?
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”
 
34 Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” 
35 Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. 36 Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee
äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et
mind ei võiks ristida?” 37 [Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on
see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
Jumala Poeg!”] 38 Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja
eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. 
39 Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse,
ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi
rõõmuga. 40 Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad
käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis
Kaisareasse.” Ap 8:26-40

Tänane pühapäev kannab Kristuse ristimispüha nimetust. Vanakiriklik traditsioon asetab selle päeva evangeeliumitekstiks loo Jeesuse ristimisest Ristija Johannese poolt. Hetkel, mil Jeesus saab ristitud avaneb taevas ja sealt laskub Jumala Vaim tuvina Jeesuse peale ning taevast kostub hääl, mis ütleb: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel!” (Mt 3:13-17).

Jeesuse ristimislooga on seotud ka Ristija Johannese võimas tunnistus täna altarist kuuldud ühest teisest evangeeliumi-tekstist, kus evangelist Johannes kirjutab: “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1: 29)

Jumala Talle metafoor kõneles kuulajaile tol ajal palju. See oli ju süütu talle ohvriveri, mis päästis heebrealased Egiptuse vangipõlvest. Nii ütlesid Ristija sõnad tema kuulajaile oluliselt enam, kui kõnelevad tema sõnad paljudele kaasaegsetele kristalstelegi täna, hoolimata sellest, et igal missal laulame vahetult enne armulaua jagamist: “Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, halasta meie peale. Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, anna meile oma rahu!”

Jumala Tall – Agnus Dei. Ladinakeelne väljend, mida klassikalise muusika austajad erinevate heliloojate suurejooneliste ja kuulsate missade osana tunnevad, kuid pühapäevase jumalateenistuse armulauateenituses ära ei tunne. Aastate eest tuli koolis, kus religiooniõpetust õpetasin, minu juurde gümnaasiumiastme muusikaõpetaja ja küsis: “Olen õigupoolest ammu tahtnud sinult kui kirikuõpetajalt küsida, mida see “Agnus Dei” tähendab, mida ma missa osade hulgas pean õpilastelt hinde peale küsima?” Sellestki koolist on tulnud taasisesesivuse ajal uus haritlaste põlvkond, kes uhkusega kõnelevad oma rahvus-vahelistele sõpradele, et Arvo Pärt ja Neeme Järvi on eestlased. Millest kõneleb aga see muusika mis nende kuulsate muusikutega seotud on? Parem ära küsi! See uus põlvkond sätib aga peagi ülikooli lõpetatutena ennast erinevate ametkondade ja osakondade kaudu valitsema meie maad ja rahvast. Määrama meie tulevikku ja kirjutama meie ajalugu. Samas, ega praegunegi põlvkond neist palju erine, ja eelminegi põlvkond, ja üle-eelmine, ja …

Jeesus ise, viidates enda ümber tunglevale rahvale ja variseridele, tsiteerib oma jüngritele prohvet Jesajat, kes juba ligi 700 aastat enne teda oli kirjeldanud sarnast olukorda sõnadega: “Kuuldes te kuulete ega mõista,
vaadates vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on kalestunud
ja nad kuulevad kõrvadega raskesti
ja sulevad oma silmad,
et nad silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks,
et ma võiksin neid parandada.” (Mt 13:14-15; Js 6:9-10)

Umbes 30 aastat hiljem tsiteerib apostel Paulus Roomas elades sealsele sugupõlvele hinnagut andes täpselt sama kirjakohta prohvet Jesaja raamatu kuuendast peatükist. Nõnda on see olnud kogu inimkonna ajaloo jooksul: ajad mööduvad, põlvkonnad sünnivad ja surevad, riigid ja impeeriumid tekivad ja hävivad, inimese südamerumalus ja vaimulik pimedus ainult süvenevad.

Agnus Dei – Jumala Tall – millest see kõneleb?

Tänase jutluse aluseks olevas kirjakohas Apostlite tegude raamatus saadab ingel diakon Filippuse Jeruusalemmast lõunasse kõrbesse suunuvale teele kohtuma Etioopia eunuhhist kojaülemaga, kes on sõitmas Jeruusalemmast tagasi koju. Filippus kuuleb teda lugemas teksti Vanast Testamendist prohvet Jesaja raamatust: “Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
 nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. 
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? 
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.” (Ap 8:32,33; Js 53:7,8).

Kojaülem, (keda piibliuuriajd peavad seadusekuulekaks ja jumalakartlikuks vagaks meheks, kes siiski oma eunuhhi-s(t)aatuse tõttu ei saanud osaleda juutidega võrdselt templiteenistusel), loeb sajandeid varem kirja pandud teksti ja ei mõista seda. Ta kuuleb omaenda suuga valjusti loetud sõnu, kuid ei saa aru loetud teksti sisust. Prohvet Jesaja kirjutab kellestki, kelle kohta keegi kuni Jeesuse päevini ei olnud suutnud anda vastust, kes see on. Kes on see lammas, kes viiakse tappa ja tall, kes on hääletult kuulekas oma niitjate ees. Juutide ametlik õpetus polnud prohveti sõnumile suutnud senini anda rahuldavat vastust. Vaidlusi oli palju.

Jumalakuulekas etiooplane igatses aga vastust. Ta oli janune tõe järele. Sellele janusele saadab Jumala Vaim abi diakon Filippuse kaudu, kes tundes ära loetava kirjakoha, annab sellele selgituse, millist see tõdeotsiv mees varem polnud kuulnud. Luukas kirjutab: “Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Ap 8:34-35)

Filippuse tunnistus ülestõusnud Jeesusest oli kui värske vesi janusele kurgule. See mitte ainult ei andnud rahuldavat vastust tekstilugemisest tõstatunud küsimusele, vaid oli lõpik vastus selle mehe eluküsimusele või -mõttele. Ometi oli ta seda teksti lugenud ka ise, kuid mitte mõistnud. Filippus Jumala saadikuna kuulutas võõrale evangeeliumi ja võõras hakkas uskuma ning palus enese ristimist. “Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on 
see võimalik. Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
 Jumala Poeg!” (Ap 8:37)

Kui palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad saavad ka kodus üksi Piiblit lugeda, miks peavad nad seda tegema kellegagi koos,  kuulama või lugema kellegi teise selgitusi? Tänases loos on vastus: see eunuhh oleks võinud terve kodutee Jeruusalemmast Etioopiani lugeda seda Jesaja prohveteeringut, mõistmata elu lõpuni selle prohveteeringu sisu ja saamata teada ülestõsunud Kristusest.

Jeesus ise puutus oma kuulutustöös pidevalt kokku mõistmatuse ja kivistunud silmavaatega kirjaseletustega. Luukas kirjutab oma evangeeliumis Jeesuse külaskäigust oma kodukülla: “Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks
oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti
ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal,
seepärast on ta mind salvinud. 
Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
 kuulutama vangidele vabakslaskmist
 ja pimedatele nägemist, 
laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.”
 Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri
 kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema (Jeesus) hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie 
kuuldes täide läinud.” (Lk 4:16-21). Jeesus pääses sel päeval õnnekombel kaljujärsakust surnukstõukamisest. See oli reaktsioon, millega tema oma koduküla rahvas võttis vastu Jeesuse sõnad, et Temas ongi Jesaja ennustused täitunud. Tema on see, kelle peal on Issanda Vaim ja kes on salvitu – heebrea keeles mashiah – Messias, Kristus.

Jeesus ise oli saanud selle kohta Jumalalt kinnituse vaid pisut aega enne oma kodukülla minemist, kui ta oli läinud Ristija Johannese juurde, et see Teda ristiks. Ristimisvesi, taevast tuvina laskuv Issanda Vaim ja üle kõige kostuv hääl oli hetk, mil täitus Jesaja prohveteering Issanda võitud mehest: “Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud” (Js 61:1). Selle prohveteeringu täitumist kuulutas nüüd Jeesus oma kodukülas. Oma enda rahvale, oma kodakondsetele, oma kõige lähemaile … ja … evangeeliumite kohaselt oli see ka viimane kord, mil ta oma kodukülla tagasi läks. Nad ei mõistnud teda, ei uskunud teda olevat Võitud mees, Issanda Sulane, Messias ega Jumala Tall. Nad ütlesid Tema kohta vaid: “Eks tema ole Joosepi poeg?” (Lk 4:22)

Ristija Johannese silmad olid aga avatud ja tema nägi Jeesuses ristimise hetkel Agnus Dei’d – Jumala Talle, ohvritalle, kelle veri peseb ära maailma patud! (Jh 1:29) Peale Ristija Johannese oli veel vaid mõni, kes sedasama nägi – kelle silmad olid avatud ja kõrvad kuulsid.

Jeesuse jüngridki küpsesid kaua. Võib isegi nentida, et tõeline mõistmine Jeesuse jumalikkusest, Tema messiaanlusest selgus neile alles siis, kui nad seisid nõutuina tühjas hauas; alles siis, kui nende lukustatud salakambrisse ilmus naelahaavadega surnuist tõusnud Jeesus; alles siis, kui nad loobusid oma “talumehe mõistusega” mõtlemast ning usaldasid ennast ja oma loomuliku oleviku üleloomuliku igaviku kätte. See toimus hetkel, mil nelipüha keskpäevasest taevast laskus seesama Vaim, kes Jeesuse ristimiselgi ning võidis nüüd kõik Tema jüngrid ja järgijad Kristuse maapealseks Ihuks – Kirikuks. Sellest Kirikust, Kristuse Ihust, igast Tema liikmest sai nüüd ülestõusnud Kristuse elav tunnistaja.

Kui laskuda müstikasse, siis on seesama Kirik igal Jumala päeval elav tunnistus ülestõusnud Kristusest, sest seesama Kirik ongi Kristuse maapealne ihu – ülestõusnud ja elav Kristus. Meie oleme oma kiriku liikmetena sellesama nelipühil sündinud Kiriku liikmed – Kristuse Ülestõsunud Ihu liikmed.

Meiski igasühes, igas ristitus, ilmutab kaasligimestele ennast ülestõusnud Kristus. Seda Ülestõusnut ei kohuta enam surm ega kaduvik, teda ei võida kurat ega põrgu. Me oleme saanud üheks Kristusega. Selle kohta ütles Jeesus, kõneledes Püha Vaimu saabumisest oma jüngritele: “Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus
ja mina teis.” (Jh 14:20)

Kas oleme sellest aru saanud? Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me ristitud oleme ja vastu oleme võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõik see, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või halba; kõik, mida räägin, räägin Kristuse ihu liikmena – olgu vale või tõtt. Kõik hea, mille jätan tegemata, kõik halva, mille toimumist ma ei takista, kõik see saab toimuma Krituse nimel ja selle alusel otsutavad teised, milline on kristlaste Jumal.

Ehk mõistame selliselt mõeldes paremini, mida Jeesus mõtles, kui ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40). Meie kaudu võivad saada lisaks meile ka teised Kristuse omaks, või hoopis … Kristuse vihkajaiks. Kas tajume ristimise suurust ja ka sellega kaasnevat vastutust? Apostel Paulus kirjutab galaatlastele: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete 
Kristusega rõivastatud.” (Ga 3:26).

Meie, st Kristusesse ristimises liidetud, st kristalased, st Kirik olemegi Kristuse Ihu Maa peal! Meis ei nähta meid endid, vaid nähakse Kristust. Mõelgem siis selle peale, millisena näevad Kristust need, kes kohtuvad meiega. Kas on meil nende küsimustele vastused nagu olid Filippusel või ei taha me end tülikate küsimustega vaevata: parem oleks, kui keegi meilt meie usu kohta ei küsiks! Kirikuisa Püha Irenaeuse (Eirenaius) (2. saj) sõnul sai Filippuse poolt ristitud etioopia eunuhhist kristlik misjonär oma rahva hulgas. Sellise tulemuse võib anda üks pealtnähe põgus kohtumine. Aga selle kohtumise oli korraldanud Jumala Vaim.

Miks ei või meiegi põgusad kohtumised kaasinimestega, kes otsivad Jumalat ja igatsevad Igavest Tõde ja Valgust, olla Jumala enese poolt korraldatud? Isegi kui need seda ei ole, tehkem need siis ise osaks Jumala plaanist – kuulutada Kristuse evangeeliumi iga päev elu, tegude ja sõnadega.

Aamen.

Õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmiseks läbiviidav tutvusuuring toimub Tallinna Toomkoolil ja Vanalinna Hariduskolleegiumil (VHK) ühiselt. Koolide poolt koostatud ühisvormil avaldusi võetakse vastu ja tutvusuuring viiakse läbi VHK õppehoonetes.

Toomkooli vapp

Vormikohase avalduse Tallinna Toomkooli astumiseks ja tutvusuuringutel osalemiseks saab kohapeal täita ja esitada 6.- 17. jaanuarini 2014 Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) valvelauda, Vene 22, kell 8.00-19.00.

1. Tallinna Toomkooli tutvusuuringul osalemine õpilastele, kes ei osale Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös mitteosalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub kahes osas.

Tutvusuuringu II osaTutvusuuringu I osas nullkriteeriumi ületanud õpilaskandidaatidele toimub 1. veebruaril 2014 tutvusuuringu II osa.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase vastuvõtmise otsusest Tallinna Toomkooli, teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

2. Tallinna Toomkooli tutvusuuring õpilastele, kes osalevad Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös osalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub eelkooli tundide ajal ajavahemikus 8. jaanuar – 14. veebruar 2014.

Tutvusuuringu käigus viiakse läbi ka vestlus vanematega, et selgitada kuivõrd Tallinna Toomkool vastab vanemate pedagoogilistele arusaamadele ja veendumustele ning on sobiv lapse eripärale.

Oma perele sobiva vestluse toimumise aja saate valida vastavate paroolide sisestamise järel läbi VHK infosüsteemi alates 20. jaanuarist 2014. Paroolid süsteemi sisenemiseks saadetakse teie e-posti aadressile enne nimetatud kuupäeva. Sisenemine süsteemi toimub SIIT.  Telefoni ja e-maili teel vestlusele ei registreerita.

Vestlus lapsevanematega toimub 27. jaanuarist – 14.veebruarini 2014 Vene 22 (VHK Gümnaasiumi maja) III korrusel.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmise otsusest teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

Jutlus – Ps 31:15-16
Vana-aasta.
31. detsember 2013, Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” Ps 31:15-16

Käes on selle aasta viimane päev ja õhtu, ka selle aasta viimane jumalateenistus siin kirikus. Kui kasutame sõna “viimane”, siis on sellel sõnal enamasti melanhoolne alatoon. Kui miski, millega oleme harjunud, kui keegi, kellega oleme alati arvestanud, puutub meiega kokku viimast korda, siis on selline kohtumine alati pisut nukker. Kui pisut järele mõtleme, mõistame, et sellise alatooni anname me tavaliselt kõigile viimastele asjadele ise. Eriti kõiges, mis on seotud ajaga.

Vana-aastaõhtu on üks sellistest kummalistest päevadest aastas, mis on teistest päevadest eriliselt esile tõstetud just selle päeva viimasuse või lõplikkuse tõttu. Kuigi see päev pole isegi mitte riigipüha, erinevalt aasta esimesest päevast, tähistatakse ju tegelikkuses pereringis ja ka avalikukkuses just seda päeva või õhtut, mitte aga 1. jaanuari. Aasta esimest päeva üldjuhul muud moodi ei tähistata kui rahuliku taastumisena eelnenud pikast pühadetsüklist, mille tavainimese jaoks lõpetabki vana-aastaõhtu.

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-keskne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust. Tänase päeva teemagi ütleb: “Meie aeg on Jumala kätes”.

Tegelikkuses ei ole ju tänane päev erinev mistahest teisest päevast aastas ja see, et aasta lõpeb just täna ja uus algab homme, on kokkuleppeline. Aastavahetuse märkimine 31. detsembri ja 1. jaanuari kokkupuutepunkti on kristlaste aegadetagune kokkulepe, mida järgib täna (veel?) kogu maailm, olgugi, et nii juutidel, moslemitel, budistidel ning paljudel teistelgi rahvastel on oma ajaarvamine. Sellele aastavahetuse hetkele ei anna keegi muu sügavamat tähendust kui inimene ise. Inimene on see, kes soovib just kahe aasta vahetumist tähistada tagasivaatamisega eelmisele aastale ja senisele elule, samuti aga ka oma pilgu ettepoole suunamisega eelolevale aastale ja ka kaugemale tulevikku.

Jumala perspektiivist vaadates ei oma tänane päev erilisemat rolli ülejäänute kõrval. Ka täna, nagu igal päeval, kulgeb aeg omasoodu: Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese endise väljamõõdetud kiiruse ja rütmiga, lubades meil nautida taevavõlvil loojuva ja tõusva päikeseketta kuma; hoovused ja jõed voolavad endise kiirusega oma suubimiskohta; tõus ja mõõn toimub tavapärases rütmis ning meie ja meie kaaslased vananeme senise ja muutumatu kiirusega: ikka iga sekundi, minuti ja päevaga.

Hetkeline seisatumine vana-aasta lõpus selleks, et tagasi vaadata või ka edasiseks plaane seada, on vaid osa globaalsest kokkuleppest. Pühakiri õhutab, meid kujundama endas hoopis teistsugust hoiakut. See ei takista meil seljataha või ettepoole vaatamist 31. detsembril, küll aga tuletab meelde, et tegelikult peab kristlane elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, sest olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust seljataha. Ma olen igal päeval uus ja armastusväärsem ning parem inimene. Kui igaüks meist nõnda uut aastat, uut päeva, iga järgmist tundi alustab, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile, kui kõigile teistele.

Uus algus igale päevale ja aastale aitab kinnitada pilgu ettepoole, kuid seda ei saa teha ilma, et vanad võlad jääks maksmata, suhted korrastamata, patud lunastamata, vabandused vastuvõtmata ja eksimused andestamata. Uus päev ja aasta saab olema tõeliselt uus alles siis, kui eelmine saab lõpetatud, vanad arved klaaritud ja võlad tasutud. Seda tarkust on meile juba emapiimaga sisse söödetud. Nõnda paljud inimesed ka vana-aastat lõpetada püüavad, et laenud saaks tagasi makstud ja arved tasutud.

Kas see pole aga mitte mugav, lükata oma arvete klaarimine tradistiooniliselt aasta lõppu. Millal on aasta lõpp? See, et kalender tuleb seinal või taskus ümber vahetada pärast 31. detsembrit, ei mängi suhete ja võlgade klaarimises kristlikus käsitluses mingit rolli.

Kirikus elame sootuks kirikuaasta rütmi pidi. Kes pisut selle kalendri tähendusse süveneb, märkab, et selles kalendris ei oma niivõrd tähtsust kuupäevad kui pühapäevad, ehk hingamispäevad, samuti kirikupühad ja tähtpäevad. Ja needki ükski ei oma mitte ajaarvestuslikku tähendust kui just sisulist tähendust, meenutades meile Kristuse elu ja õpetust ning igavese Jumala ilmutust, samuti igavese elu lootusega inimesele, ajas ja ajaloos.

Seega, iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uut algust uuele aastale, uuele aastakümnele, uuele sajandile ja milleeniumile. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.

Need loetud päevad, millega inimesele mõõdetakse elu pikkust, on justkui mängukotsid lapsevanema käes, kes neid liivakastis mängivale lapsele ulatab. Ühel hetkel ei ole enam ulatada ühtegi klotsi. Sel hetkel selgub tõde: kas seni ulatatud klotsidest valmis uhke kindlus, torn või katedraal, või said need seniulatatud klotsid lihtsalt mööda liivaksti laiali pillutud, sest see oli lihtsam ja lõbusam. Mõni võis lennata isegi mängukaalsase või tema loodud klotsimaailma suunas.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31 laulus, mis on ühtlasi tänase päeva juhtmõtteks. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
enne kui tulevad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1, 5, 7)

Kui tänasel aasta viimasel päeval peatume selleks, et vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid, siis olgu see seisatumine selleks, et teha järeldusi tuleviku tarvis. Mõistma peab seda, et elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame aga, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud. Et alustada oma elus uut aega, aastat või ajastut, ei pea ootama 31. detsembrini. Alustada saab kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne võib olla “viimane klots” minu eluhoones. Kui kõik varasemad said laiali loobitud, saagu vähemalt see üks, see viimane asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde, ja klotse jagub ka igaks järgmiseks päevakas ning aastaks, saagu see esimene nurgakiviks, millele rajan katedraali.

Kui see on hoone, mis saab rajatud kaljule ja mille aluseks on Kristus, oleme rajanud eluaseme, mis püsib ka siis, kui aeg saab otsa ja algab igavik. Kui jõuame selle hoone valmis rajada siin ajas, pole me enam ajas ekslevad kodutud. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille
nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:19-22).

Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus homne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. Kuningas Taavet annab meile vastuse: “Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” (Ps 31:15-16)

Aamen.

Jutlus – Jh 1:14
2. jõulupüha.
26. detsember 2013, Toomkirik, Urmas Viilma

“Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel,
 ja me nägime tema kirkust
 nagu Isast Ainusündinu kirkust,
 täis armu ja tõde.” (Jh 1:14)

Oleme advendiaja vahetanud jõulaja vastu ning täna on 2. jõulupüha. Vanakiriklik traditsioon tunneb nelja jõulupüha: 25. detsember – Jeesuse sünnipäev ehk Kristuse sündimise püha. 26. detsember – esimärter Stefanose päev ehk rahvakalendris tehvanipäev. 27. detsember – apostel ja evangelist Johannese päev ehk rahvakalendris johannesepäev ning 4. jõulupühana tuntakse 28. detsembrit kui süütalastepäeva.

Need neli päeva kirjeldavad meile Jumala ja eksiva ning patuse inimkonna kahekõne, mis moodustab omamoodi kontrastse dialoogi. 1. jõulupühal kõneleme Jumala armastusest inimsoo vastu, mis väljendub Jumala Poja sünniimes. Inimene vastab 2. jõulupühal esimärter Stefanose kividega surnukspildumisega. Jumala teod saavad taas avalikuks 3. jõulupühal ehk johannesepäeval läbi apostel Johannese, kes on enim kirjutanud Jumala, ligimese- ja vennaarmastusest. Vastuseks sellele sõnumile kuuleme 4. jõulupühal ehk süütalastepäeval kuningas Heroodes Suure Petlemmas korda saadetud lastemõrvast.

See dialoog aga ei ole jätkunud ainult neljal jõulupühal. See kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise, patu ja ülekohtuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu; Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega.

On tähendusrikas, et lõpuks sai võimalikuks katkestada see ahel just Jumal-inimese Jeesuse Kristuse sünnis, elus, surmas ja ülestõusmises. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Enam ei vasta inimene, keda kehastab nüüd sünniööl sündinud Jeesus, Jumalale seljapööramisega ega ligimesele ükskõiksusega. Vastasseis kaob, müür puruneb…

Jõuluööl saab Jumal inimeseks või nagu evangelist Johannes kirjutab: “Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel” (Jh 1:14a). Alates 4. sajandist on Nikaia usutunnistuses ristikirik tunnistanud seda ülimat müsteeriumi sõnadega, (mis on leitavad ka meie lauluraamatu eelviimaselt leheküljelt): “Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”.  

Apostel ja evangelist Johannes, kellest kõneldakse johannesepäeval, eristub teistest Jeesuse jüngritest mitmel põhusel. Esmalt kõik need asjad, mis on seotud tema isiku ja elusaatusega, teiseks see, mida Johannes jutustab ja õpetab oma evangeeliumis ja kolmes kirjas, mis on Uuest Testamendis. Jeesuse jüngritest pälvis ainult Peetrus veel sarnast eritähelepanu ja sai Jeesuselt eraldi ülesande nõnda nagu ka Johannes.

Jeesus ütles Peetrusele: “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule
 ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
 võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni
 seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti 
päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18-19) 

Peetrusele antud eristaatus kestab edasi tänaseni kiriku vaimulikus ametis ja ainult kiriku pühitsetud vaimulikele antud õiguses patte andeks anda või neid kinnitada. Seda nimetatakse “võtmete meelevallaks” ja just seetõttu leiame kiriklikus sümboolikas just Peetruse käest võtme. Sedasama meelevalda kinnitavad ka võtmed Rooma paavsti, kes istub Peetruse troonil, vapil. Peetrusel oli eristaatus, mis on antud käte pealepanemise kaudu edasi kõigile ordineeritud vaimulikele. Kuid läbi ristimise sakramendi üldpreesterluses ka kogu kristlaskonnale.

Nagu ütlesin, pälvis omaette eriülesande ka noorim jüngrite seast, Johannes, kes ise oma evangeeliumis nimetab end mitmel korral jüngriks, keda Jeesus armastas (nt Jh 13:23; Jh 20:2; Jh 21:7; Jh 21:20). Johannes kirjutab ülesandest, mille ta Jeesuselt endalt sai: “Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit,
 keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su 
poeg!” 
Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!”
Ja selsamal tunnil võttis jünger ta (Maarja) enda juurde.” (Jh 19:26,27).

Apostel Johannesest sai omamoodi Jeesuse maine pärija ja Tema ema Maarja eestkostja. Miks pälvis just Johannes selle au või ka kohustuse? Võib olla seetõttu, et Maarja oli Johannese ja tema venna Jaakobuse tädi. Jeesus ja Johannes olid nõod. Või pigem seetõttu, et Johanneses väljendus enim tõeline ligimesearmastus ja temast sai “armastuse apostel”.

Peetrus ja Johannes olid ühiselt tunnistajateks mitme Jeesusega seotud sündmuse juures, erinevalt teistest õpilastest. Evangeeliumitest leiame, et neid mõlemat nimetatakse näiteks Peetruse ämma tervendamise loos, Jairuse tütre tervendamise juures, Jeesuse kirgastamise juures, ka Ketsemani aias, kus Jeesus nuttis enne oma vangistamist. Vahel nimetatakse kolmanda kohaloleva jüngrina Johannese venda Jaakobust. Johannes ja Peetrus on ka need, kes jooksid esimestena hauale, kui olid naistelt saanud ingli sõnumi, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Peetrusest sai hiljem esimene Rooma piiskop, Johannes aga asus kuulutama ja õpetama armastust, mida ta ise oli kogenud.

Kes on lugenud Uue Testamendi nelja evangeeliumi, märkab, et kolm, Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid on sarnased, Johannese oma aga väga erinev ja eriline. Johannese evangeeliumit iseloomustab omamoodi saladuslikkus ja mõistukõnelikkus. Samas avaldab Jeesus selles evangeeliumis ennast kõige selgemini tõelise Valguse ja Jumalana.

Johannese elus on veel üks oluline fakt, mis aitab meil mõista paremini tema evangeeliumi kuulutust. Enne, kui ta asus järgima Jeesust, oli ta Ristija Johannese jünger. Just Ristija Johannes oli see, kes Johannese Jeesuse kui õpetaja juurde saatis. Ristija Johannesest kirjutab apostel Johannes, et tema oli Jumala läkitatud mees, kes pidi tunnistama valgusest. “Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest oli maailma tulemas.” (Jh 1:8,9)

Just Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus sellised tähendusrikkad sõnad: “Mina olen elu leib! Mina olen hea karjane! Mina olen tee, tõde ja elu! Mina olen uks! Mina olen tõeline viinapuu!” Aga just siin ütleb Ta ka: “Mina olen maaima valgus!”

Johannese evangeelium ja kogu Piibel algavad ühe ja sama sõnaga: ALGUSES. Piibel algab nii: “Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1Ms 1:1). Johannese evangeelium algab sõnadega “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Jh 1:1). Piibli algus annab meile teada, et maailma alguse juures oli Jumal. Johannes on see, kes annab meile teada, et kõige alguse juures oli Sõna, ja see Sõna oli Jumal. Seega on Sõna ja Jumal üks!

Aga Johannes kirjutab meile veel: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Johannese tunnistus jõuluööl lihaks saanud Sõnast – Jeesusest, on liigutav ja võimas. Nõnda annab Johannes aegade alguse juures olnud Jumalale, salapärasele lihaks saanud Sõnale, Elu Sõnale ja maailma Valgusele ühe nime: Issand Kristus! Kristus on Sõna ja on Jumal, kes oli, on ja jääb.

Johennes täiendab seda loendit veelgi. Oma 1 kirjas, mille leiame samuti Uue Testmendi kaante vahelt, kirjutab ta: “Armsad, armastagem üksteist,
 sest armastus on Jumalast
 ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
 ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, 
sest Jumal on armastus.” (1Jh 4:7,8). Nõnda saab Johannesest apostel, kes edastab meile valgustava sõnumi. Ta avaldab tõe, mida otsivad paljud ja kuhu viib meid välja ainult pühakiri: Jumal on Valgus, Jumal on Sõna ja Jumal on Armastus ja ka vastupidi: Valgus on Jumal, Sõna on Jumal, Armastus on Jumal.

4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo “õnnistatud evangelist Johannesest”, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna kanti Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigi palju midagi muud kui kordas: “Lapsed, armastage üksteist!” Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?” Johannes vastas: “Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!”

Johannes on Jeesuse jünger, kes ka Piibli kirjades kõige enam paneb oma lugejatele südamele Jeesuse armastusekäsu täitmist, sest peab armastust Jumala tundmise ja Jumalas elamise aluseks. Johannes kirjutab oma 1. kirjas: “Käsk, millest ma teile kirjutan, on uus /-/. Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.” (1Jh 2:8-11)

Johannes suri kõrges vanuses sealsamas Efesoses. Ta oli ainus Jeesuse apostlitest, kes ei surnud märtrisurma, kuigi teda kiusati mitmelgi korral taga ja üritati tappa. Teda sunniti jooma mürgikarikast ja heideti keeva õliga nõusse. Ta pääses imekombel. Pärimuse kohaselt suri ta 27. detsembril umbes aastal 100 pKr. Ühe pärimuse kohaselt heitis ta ennast ristikujulisse hauda ja palus enesele mulla peale ajada. Kui tema haud mõni aeg hiljem lahti kaevati, ei olevat Johannest sealt leitud.

Küllap on see pärimus seotud evangeeliumitekstiga, mida täna altarist kuulsime, kus kirjutatakse kuuldusest, mis vendade seas levis, et Johannes ei surevatki, sest Jeesus ise ütles tema kohta: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni.” (Jh 21:23).

Vaevalt armastus päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu. Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus, kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (Jh 8:12). Kaunist Valguse sünnipäeva kõigile!

Aamen.

Käesoleval aastal möödub 25 aastat esimesest sõjajärgsest jõulujumalateenistusest, mis kanti üle riigitelevisioonis ja -raadios. Märkimisväärne oli see 1988. aastal seetõttu, et suure tõenäosusega oli tegemist esimese televisoonis üle kantud jumalateenistusega kogu Nõukogudude Liidu ajaloos. Selle märkimisväärse tähtpäeva puhul toimub 2013. aasta 24. detsembril ehk jõuluõhtul kell 17.00 jumalateenistuse teleülekanne ETV vahendusel just Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Jutlustab peapiiskop Andres Põder, kaasa teenivad Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Tallinna abipraost Arho Tuhkru, organist Kadri Ploompuu, Toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel ja Tallinna Toomkooli õpilaste koor Kaja Posti juhatusel. 1988. Aasta ajaloolist jõulujumalateenistust on võimalik kuulata ERR Audioarhiivist.