Tule kaasa käima Suurel Reedel Jeesuse ristiteed. Koos mõtisklustega läbime 14 peatuspunkti Tallinna vanalinna kirikutes, mõtleme kannatusele, lunastusele ja meie Päästjale. Kutsume Sind Suurel Reedel, 3. aprillil ristiteele, mis algab kl 13 Tallinna Jaani kirikust.

Ristitee algab  kell 13  EELK Tallinna Jaani kirikust ja suundub Tallinna Kaarli kirikusse. Sealt siirdub ristitee edasi Toomkirikusse.

Suur Reede on Jeesuse surmapäeva mälestamine ja kannatusteel kaasaskäimine. Suurele Reedele järgnev Vaikne Laupäev  juhatab sisse kiriku kõige olulisem püha – ülestõusmispüha.

Ülestõusmispühaga tähistatakse Kristuse ülestõusmist, surma võitmist ja igavese elu toojat.

Üheskoos ristitee käimine on nähtav märk meie kirikute ühtsusest ja usust ning kuulutusest ühiskonnale.

Pühapäeval, 8. märtsil toimunud Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu koosolekul valiti koguduse järgmiseks õpetajaks senine koguduse abiõpetaja ja Tallinna abipraost Arho Tuhkru (40). Pärast Urmas Viilma valimist ja pühitsemist EELK peapiiskopiks kuulutati toomkoguduse õpetaja koht vakantseks. Õpetaja ametikohale kandideeris kuus vaimulikku, teatas EELK Konsistooriumi kantselei. Valimiskoosolekut juhatas Tallinna praost Jaan Tammsalu. Arho Tuhkru osutus valituks valimiste esimeses voorus.

Küünlapäeval, 2. veebruaril pühitseti Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus piiskopiks ja seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ametisse senine Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Pühitsejaks oli piiskop Einar Soone, kaaspühitsejateks peapiiskop emeeritus Andres Põder ja piiskop dr Andres Taul. Assisteerisid käte pealepanemisega Luterliku Maailmaliidu president, Evangeelse Luterliku Kiriku Jordaanias ja Püha Maal piiskop dr Munib A. Younan, Porvoo Osaduse esindajatena Iirimaa Kiriku peapiiskop dr Michael Jackson ja Evangeelse Luterliku Kiriku Taanis piiskop Steen Skovsgaard ning Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas peasekretär, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelse Kiriku Austrias piiskop dr Michael Bünker. EELK Kirikukogu valis Urmas Viilma peapiiskopiks 26. novembril 2014.

Rohkem infot uue peapiiskopi Urmas Viilma kohta leiab SIIT.

Teisipäeval, 27. jaanuaril toimunud konsistooriumi istungil otsustati määrata alates 2. veebruarist 2015 Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse hooldajaõpetajaks koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru. Sellega on Arho Tuhkrul kõik koguduse õpetaja õigused, kohustused ja vastutus. Hooldajaõpetajan täidab Arho Tuhkru Toomkoguduse õpetaja kohustusi kuni vakantse ametikoha täitmiseni ehk õpetaja valimiseni. Õpetaja valimised toimuvad pärast seda, kui kõik kandidaadid on saanud pidada jumalateenistuse ja proovijutluse. Õpetaja valimiskoosolek on kavandatud pühapäevale 8. märtsile 2015. Õpetaja valib koguduse nõukogu ja koosolekut juhatab Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Seoses Toomkoguduse senise õpetaja Urmas Viilma asumisega EELK peapiiskopi ametisse on koguduse õpetaja ametikoht kuulutatud alates 2. veebruarist vakantseks.

25. jaanuaril kohtus koguduse nõukogu kuue õpetajakandidaadiga ja otsustas paluda neil kõigil enne valimispäeva pidada Toomkirikus pühapäevase missa ajal proovijutluse. Koguduse liikmetel on võimalus eelolevatel pühapäevadel kuulata proovijutluseid järgmise graafiku alusel:
1. veebruaril – abipraost Arho Tuhkru
8. veebruaril – praost Marko Tiitus
15. veebruaril – õpetaja Lembit Tammsalu
22. veebruaril – õpetaja Andres Tšumakov
1. märtsil – õpetaja Ants Tooming
8. märtsil – praost Jaanus Jalakas

Koguduse nõukogu koguneb õpetajat valima 8. märtsil pärast jumalateenistust. Valimiskoosolekut juhatab Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Jutlus – Mk 1:29-39
3. pühapäev pärast ilmumispüha
25. jaanuar 2015, Toomkirik
Urmas Viilma (viimane jutlus Toomkoguduse õpetajana)

“Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos 
Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe
 räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja
 aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis
 neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse
 juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid 
haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud
 kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus 
ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad 
sind!” Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes
 sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.” (Jh 7:14-18)

Pühapäeva teema on “Jeesus äratab usule”. On kolmas, ühtlasi viimane pühapäev ilmumisajas. See on kirikukalendris aeg, mil oleme kõnelenud Jeesusest, kes ilmutab oma järgijaile oma jumalikku väge. Täna ilmub Jeesus meie ette Markuse evangeeliumis õpetaja, tervendaja ja kurjade vaimude väljaajajana. Ta tegutseb Galilea järve äärses Kapernauma linnas.

Vaimulikust palverännumees Arne Hiob kirjeldab oma raamatus “Püha maa, juudid ja Jeesus” Kapernauma kui linna, kus asus kalasadam, sõjaväeosa, sünagoog. Linna lähedal asus tollipunkt, kus töötas tölner Matteus. Linnaelanikkond oli 1000 – 1500 inimest, teiste hulgas Peetrus, kelle perekonna kodu on tänaste evangeeliumi-sündmuste toimumiskohaks.

Kes on viimastel aastatel Pühal maal käinud, mäletab Peetruse maja asukohta hästi, sest selle kohale on fransiskaanlaste poolt ehitatud omapärase arhitektuuriga jalgadel seisev kaheksanurkne kaasaegne kirik. Kapernauma lähedal kutsus Jeesus oma jüngrid, tegi arvukalt imetegusid ja tervendas haigeid. Siit paari kilomeetri kaugusel pidas Jeesus tõenäoliselt oma mäejutluse ning mitmetuhande inimese toitmisime. Ka ülestõusnuna ilmus Kristus siinkandis oma jüngritele.

Tänases evageeliumi kirjakohas kirjeldatud sündmused leiavad aset üsna kohe pärast Jeesuse ristimist ja kiusatusi kõrbes. Jeesus on jõudnud Kapernauma pärast Ristija Johannese vangistamist ning asunud õpetama. Ta kutsub siin oma esimesed jüngrid Peetruse ja tema venna Andrease ning samal päeval veel Sebedeuse pojad Johannese ja Jaakobuse.

Oma nelja jüngriga läheb Jeesus esimesel hingamispäeval Kapernauma sünagoogi, kus asub kohe õpetama, äratades sellega kohest tähelepanu. Markus kirjutab: “Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid
 nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.” (Mk 1:22)

Lisaks tervendas ta sünagoogis viibinud rüveda vaimuga mehe. Markus jätkab oma jutustust: “Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel:
 „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab
 rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea
 ümbruskonda. (Mk 1:27j)

Nagu tänase pühapäeva nimetuski ütleb – Jeesuse tegevus ja õpetus äratab usule. Tema imelised teod jätkusid kohe pärast sünagoogist lahkumistki. Peetruse ja Andrease koju jõudes leiavad nad eest Peertuse ämma, kes on palavikuga voodis. Jeesus tervendab naise tema juurde astudes ja tal käest kinni võttes.

Sabati lõppedes ja päikese loojudes oli Peetruse maja uksetagune juba täis haigeid ja vaevatuid nõnda, et Markus julgeb väita: “terve linn oli kogunenud maja ukse ette” (Mk 1:33). Vara hommikul läheb Jeesus tühja üksildasse paika, et seal palvetada. Rahvas aga otsis juba teda. Jeesus aga ütleb oma jüngritele: “Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” (Mk 1:39)

Selleks olen ma tulnud – Jeesus tahab kuulutada, sest selleks on ta tulnud. Rahvas tunnetab tema meelevalda teistsugusena kui teistel, eriti kirjatundjatel. See on hoopis teistsugune kuulutus. See on värske sõõm vett. Tema õpetus on “uus meelevallaga õpetus” (Mk 1:27), nagu tunnistavad kuulajad. Jeesuse sõnades on mingi vägi, mida seal pole teistel, kes sünagoogides õpetavad. Tajutakse, et Jeesus elab seda õpetust, mida ta õpetab. Tema sõnad on tõde, sest see meelevald ei ole ainult selles, mida ta kõneleb, vaid ka selles, mida ta teeb. Ta tervendab haigeid ja hädalisi ning ajab välja kurje vaime.

Jeesuse tegevuse algus on tormiline ja rahvas januneb värske sõnumi järele. Teades Jeesuse edasist saatust näeme, et see tormilisus taandub ja rahva püsivus kaob. See, mis täna on uus, on juba homme unustatud. Kogeme seda ka oma igapäevases elus. Ka kirikuelus.

Meediainimesed teavad, et iga uudis vananeb minutitega ja paari päevaga võib mõni teema või sündmus kaduda jäädavalt ajalukku. Eks ebameeldivaid uudiseid ja teemasid ka nõnda “tapetakse”, et sünnitatakse peale uued ja huvitavamad, mistõttu eelmised kiiremini ununevad. See on ka üks viis inimeste meelsuse kujundamiseks ja suunamiseks – toota kallutatud uudiseid.

Jeesus-uudis levis kiiresti. Levis suust-suhu nõnda, et külad ja linnad, kuhu Jeesus suundus olid juba Jeesusest kuulunud. Rahvas tuli tunnustähtede oostuses, haiged ja vigased tervenemist igatsedes. Jeesus vastas pajude ootustele. Samal ajal kuulutas ta evengeelimi ja kutsus ennast järgima. Vähesed vastasid sellele kutsele püsivalt. Neid, kes Jeesust kohates oma elu muutsid, oli vähe, kuigi rahvamass, kes Jeesusega kohtuda soovis oli suur. Toitmisimega oli seotud tuhandeid inimesi. Ometi ei asunud nad kõik teda järgima.

Ega maailm pole muutunud. Ühel hetkel liiguvad suured massid, kuid püsivalt jäävad muutuse teele üksikud. Valimiskastide juurde ja jõulukirikusse tuleb sama suurusjärk inimesi. Püsivalt kirikusse või ka mõne kindla maailmavaate või isegi erakonna toetajaks jääb vaid väike osa sellest massist. Üha raskem on inimesi kutsuda Jeesust järgima, sest kasu, mis sellest tõuseb on liialt ebamaine ja abstraktne, et olla atraktiivne. Hinge õndus ja igavene elu on liiga ebamäärane, et massid selle järele jookseksid. Kui saaks midagi, mis on käegakatsutavam ning muutusena tuntav.

Me näeme, kuidas erinevate erakondade valimislubadused võistlevad omavahel inimeste toetuse pärast. Kirik ei osale selles võistluses! Inimene, kes on ühe või teise konkreetse erakonna kindel toetaja, ei huvitu aga lubadustest. Tema teeb oma valiku valimislubadustest hoolimata alati konkreetse partei toetuseks. Enne valimisi püütakse neid inimesi, kes ei ole oma otsust teinud ja kes veel ka kahtlevad, kas valima minna või mitte.

Kui valimised on möödas tõdeme ka varasemale valimispraktikale toetudes, et valimas käis valimisealistest inimestest väga heal juhul üle 60%, heal juhul vaevalt üle poole valijatest. Küsitlused kinnitavad, et tervelt 10-15% on selliseid valijaid, kes teevad oma otsuse viimasel hetkel. Ja nõnda igakordetel valimistel.

Mida me selle statistikaga peale hakkame? Me saame siit teha järelduse, et hoolimata väga konkreetsetest lubadustest, millede täitumisel muutub meie elu üha paremaks, ei ole inimesed kuigi altid käima valimas ega ole kindlad oma eelistustes. Hoolimata sellest, mitusada eurot aastas jääb mulle taskusse alles, kui palju maksab riik minu hammaste ravimiseks, kui madal on tulumaksuprotsent või mitu astet on mõnel maksul, ei paelu need konkreetsed lubadused enamat kui poolt valijaskonnast. Mida konkreetset on kirikul lubada, et paeluda veel suuremaid hulki rahvast?

Kuigi Jeesus tervendas haigeid ja ajas välja kurje vaime, ei olnud see tema reklaamikampaania ega lubaduste paketis. Vastupidi, ta keelas kurjadel vaimudel endast tunnistamast, “sest nad teadsid, kes ta on”. (Mk 1:34) Jeesus tegi imesid selleks, et anda tunnistust Jumala riigi kohalolust temas. Kuid mitte selleks ei olnud ta tulnud, et tevendada haigeid ja tõbiseid. Ta oli tulnud, et kuulutada: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja 
uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15)

Tervendamine haigustest ja muud üleloomulikud imed polnud Jeesuse tegevuse eesmärk. Need olid tunnusmärgid prohvetite tõotuste täitumisest Messia kohta. Jah, Jeesus tervendas ja tegi imesid, kuid selleks, et rahvas taipaks: see, kes selle meelevallaga tegutseb on Jumala poolt saadetud. Tal peab olema märksa olulisem missioon ja sõnum, kui vaid tuhandete näljaste toitmine leibade ja kalaga või mõne haige aitamine.

Mitte see ei ole oluline, isegi mitte tunnustähed, mille järele rahavas jooksis polnud olulised. Oluline oli, et inimesed muudaksid oma elu lõplikult ja hakkaksid Jeesust järgima. Usk Jeesusesse ei saa olla vaid ajutine või ainult ühest imeteost teiseni. Usku mõne erakonna valimislubadustesse võib inimesel olla viivuks – valimistest uute valimisteni, ühtedest valimislubadustest järgmisteni, kuid see pole väljapääs alatiseks.

Jeesust ei saa järgida sel kombel. Jeesuse järgimine tähendab otsust, mis on langetatud mitte ainult järgmiste valimisteni või järgmiste jõuludeni. Jeesuse järgimine on otsus isegi mitte kogu eluks, vaid igaveseks eluks. Samal ajal on Jeesust valida märksa lihtsam, kui keda iganes parlamenti, sest valida saab vaid Jeesuse poolt või vastu.

Kaalukaks teeb selle otsuse langetamise tõsiasi, et see on samal ajal valik igavese elu või igavese surma vahel. Rohkem valikuid pole. Jeesuse järgimise üle otsustamine on kaalukam kuid lihtsam kui parlamendivalimised 1. märtsil. Isegi lihtsam kui olid peapiiskopi valimised sügisel, või lihtsam kui on lähiajal Toomkoguduse järgmise õpetaja valimised. Kõigil nimetatud juhtudel on valikuid rohkem kui kaks. Ei ole vaja kaaluda, kas ainult poolt või vastu. Jeesuse järgimiseks on aga valikuid just kaks – Tema poolt või vastu. Vahepealset teed või teisi kandidaate ei ole.

Kutse Jeesuse järgimiseks on kõlanud paljudele. Seda kutset kuulutab Kristuse kirik iga päev üle maailma ja selle kutse edastamine igapäevaselt peab olema meie kui Jeesuse jüngrite töö. Kui Jeesus nägi kalureid Siimonat ja tema venda Andreast noota vedamas ütles ta neile: “„Järgnege mulle ja ma teen teist
 inimesepüüdjad!” (Mk 1:17) Ja Markus kirjutab, kuidas mehed jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ja järgnesid talle. Me oleme kristlastena kõik inimesepüüdjad. Meie ülesanne ei ole kutsuda inimesi valima või värvata neid mõne muu töö tarvis. Meie oleme inimesepüüdjad!

Viis aastat tagasi pidasin siin kirikus oma esimese jutluse, olles äsja seatud Toomkoguduse õpetaja ametikohale. Seisin esmakordselt selle kiriku kantslis oma uue koguduse ees. Oma jutluses ütlesin teile sõnad, mille juurde jään ka täna, pidades viimast jutlust Toomkoguduse õpetajana. “Olen Kristuse sulasena andnud vaimulikuna ametivande sellesama altari ees, kus mind täna selle koguduse õpetaja ametisse seati. Vaimuliku amet on raske, kuid ääretult kaunis. Selle ameti kaunidus seisneb eesõiguses teenida Jumalat ja teenida kogudust – inimesi, kelle hingekarjaseks, õpetajaks, preestriks, vaimulikuks teenijaks mind seatud on”. Tänan oma kogudust selle eest, et olete lubanud mul teenida teid oma hingekarajasena – inimesepüüdjana, kes annab oma “saagist” aru Jeesusele.

Kui Jumal lubab, siis seisan siin selles kantslis ja selle altari ees veel palju kordi pikkade aastate kestel, tehes ka edaspidi seda, milleks Jeesus meid kutus. Ja ma tulen siis ikka tagasi rõõmuga ja tänuga südames. Mul on hea meel, et täna on siin minuga koos teenimas teised sanasugused usatavad Jeesuse järgijad. Nende seas võib olla see, kes Jumala abiga ja teie kõigi toel jätkab siin seda tööd, mille mina järgmisel nädalal Toomkoguduses lõpetan. Õnnistagu Jumal seda meest!

Õnnistagu Jumal ka teid – selle koguduse liikmeid, töötegijaid ja juhte! Au olgu Jumalale kõrges!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Käesoleva aasta kevadine leerikursus ehk leerikool algab 11. veebruaril 2015 kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 20.00 ja igal teisel pühapäeval (22.02; 08.03; 22.03; 05.04; 19.04) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 3. mail 2015 kell 11.00. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina. Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viib läbi koguduse vaimulik Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.
Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma valiti 26. novembril 2014 EELK peapiikopiks ja pühitsetakse ametisse küünlapäeval 2. veebruaril 2015. Urmas Viilma jõudis Toomkogudust õpetajana teenida viis aastat. Kirikuvalitsus kuulutas õpetaja ametikoha vakantseks ja sellele kohale esitas tähtajaks avalduse kuus vaimulikku.

Toomkoguduse õpetajaks kandideerivad:
Arho Tuhkru – Tallinna abipraost, Toomkoguduse abiõpetaja, Konsistooriumi avalike suhete spetsialist;
Marko Tiitus – Viljandi praost, Viljandi Jaani koguduse õpeaja, 2. veebruaril ametisse asuva kirikuvalitsuse assessor;
Ants Tooming – Tartu Peetri koguduse õpetaja;
Jaanus jalakas – Ida-Harju praost, Kuusalu koguduse õpetaja;
Lembit Tammsalu – Kullamaa koguduse õpetaja;
Andres Tšumakov – Järva praostkonna vikaarõpetaja.

25. jaanuaril koguneb Toomkoguduse nõukogu, et kõigi kandidaatidega kohtuda. Seejärel otsustatakse proovijutluste ajad ning määratakse kindlaks valimiste päev. Koguduse järgmise õpetaja valib koguduse nõukogu. Nõukogu valimiskoosolekut juhatab praost Jaan Tammsalu.

Jutlus – Jh 7:14-18
Jõuluaja 2. pühapäev
4. jaanuar 2015, Toomkirik
Urmas Viilma

“Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” Siis Jeesus vastas neile: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.” (Jh 7:14-18)

Alanud aasta esimese pühapäeva ja jõuluaja teise pühapäeva teema kirikukalendris on Issanda templis. Nõnda nagu meie kohtume üksteisega – õdede ja vendadena – pühapäevastel jumalateenistutsel ja pühadel kirikus, on ka Jeesus Johannese sõnul tulnud juutide lehtmajade pühal pühakotta – templisse. Lisaks temale on siin palverännakul viibivat rahvast arvukalt. Rahva hulgas on neid, kes Jeesuse tegevust õpetajana õigeks ei pea, ning teised, kes Teda järgivad kui Jumala Vaimu poolt juhitud õpetajat.

Mõnevõrra meenutab rahvas, kes Jeesuse ümber koguneb, meie jõuluõhtu kirikulisi, kelle seas on just sel pühal rohkem traditsioonist kinni pidavaid jõulukristlasi kui Jeesuse ustavaid igapäevaseid järgijaid. Ometi on nad leidnud kõik tee vähemalt sel ühel pühal aastas Jumala kotta. Eks või sedagi nimetada omamoodi palverännakuks, mis kord aastas tuleb jalge alla võtta sarnaselt juutidele, kes pidid külastama Jeruusalemma templit vähemalt kolmel korral aastas, sh lehtmajadepühal.

Jeesus on kaheksa päeva kestvate pühadetsükli keskel tulnud templisse ja õpetab rahva imestuseks siin avalikult. Johannese sõnul küsivad paljud: „Kuidas see [Jeesus] tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15). Jeesust tuntakse eriti tema kodukohas kui puusepp Joosepi poega. Eeldatakse, et käsitöölise poeg ei ole õppinud oma isa kõrval midagi muud kui sedasama ametit. Meil pole põhjust kahelda, et Jeesus tõepoolest oli seda ka oma lapse- ja noorukieas teinud. Me näeme, et seltskond, kus ta oma tegevuse alguses õpetajana liigub ning kust ka oma lähimad jüngrid leiab, on seesama lihtne külaühiskond ja sealsed töölised.

Jeesuse ees ei käi tema isa või mõne teise lähisugulase kuulsus õpetaja või kirjatundjana, mis võiks anda soodsa lähtepositsiooni rahva vaimse juhi või õpetajana. Näeme, kuidas läbi ajaloo on mõne tuntud ja kuulsa isiku päritolu mänginud teinekord tema elusaatuse kujundamisel olulisemat rolli kui inimese enese võimed ja andekus. Sarnased reeglid kehtivad kaasajalgi, eriti avaliku elu tegelaste puhul. Vanarahvaski teab kõnekäändu käbist ja kännust.

Jeesus ei olnud avaliku elu tegelane ega ka selliste vanemate poeg. Seepärast tekitab tema tegevus uue või värske sõnumiga õpetajana sageli imestust ning paneb kuulajad reageerima nii Jeesuse poolt kui vastu. Küsimus, kes Jeesus on ning keda esindab või kelle nimel õpetab, tõstatub evangeeliumites korduvalt. Küll süüdistatakse teda koostöös kuradiga, teinekord küsitakse, kas Jeesus on mõne kuulsa prohveti taaskehastus. Oma kodukohas Naatsaretis saab ta üsna jaheda vastuvõtu osaliseks, sest oma puusepast isa pojana ei või ta ometi sünagoogis õpetades ja pühakirjast prohvetit tsiteerides võrrelda ennast tulevase Messiaga. Nii küsivad juudid ka lehtmajadepühal templis õpetava Jeesuse kohta: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15).

Jeesuse vastus avab tema missiooni olemuse. Ta ei esinda iseennast ega kõnele ka omaenese tarkusest omaenese sõnu: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud” (Jh 7:16). Kui me loeme Jeesuse sõnu, mida evangelist Johannes meile vahendab, pole meil kuigi raske mõista, kellest Jeesus räägib. Meil on ju eelteadmine, et Jeesus on Jumala Poeg, kelle imeline sündimine oli nädala eest tähistatud jõulude põhisõnum. Kui Jeesus kõneleb oma läkitajast, siis saame me hetkega aru, et ta kõneleb oma Isast, st Jumalast.

Lugedes jõuluaja teise pühapäeva paralleel-lugemisaasta evangeeliumiteksti 12-aastasest Jeesusest templis (Lk 2:41-52), näeme, et Jeesuse tarkus jumalikes asjus tekitas imestust juba siis, kui ta esimest korda samasse templisse tuli. Lisaks hämmastusele, mida teismeline Jeesus tekitas õpetajatele, kelle seas ta neid küsitledes ja nendega rääkides istus, olid imestunud ka tema vanemad Maarja ja Joosep. Nad olid rahva hulka kaotsi läinud Jeesuse leidnud pühakojast. Maarja küsib oma pojalt õigustatult: „Poeg, miks Sa oled meile nõnda teinud? Vaata, Su isa ja mina oleme Sind südamevaluga otsinud”. Ent Tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” (Lk 2:48-49). Luukas lisab veel, et Jeesuse vanemad ei mõistnud neid sõnu, mis Ta neile rääkis.

Jeesuse sünni taustalugudest leiame, kuidas ingel ilmub nii Maarjale (Lk 1:26jj) kui Joosepile (Mt 1:18jj), andes mõlemale teada, et poeg, kes sünnib, on eriline ning Temas lähevad täide prohvetite ettekuulutused. Neid lugusid tundes võiksime meie imestada, kuidas Jeesust templist taga otsima tulnud vanemad ei saanud aru, millest Jeesus neile kõneleb, kui ta räägib templist kui oma Isa päralt olevast paigast.

See, et Jeesus oli Jumala läkitatu, jäi varjatuks ja mõistmatuks mitte ainult Jeesuse kuulajaskonnale tänavatel, sünagoogides või templis õpetades, vaid pikka aega ka Jeesuse enda lähimatele jüngritele ning isegi tema lähedastele – tema perele. Kõik nad üllatusid aeg-ajalt, küsides: kelle sõnu Ta räägib? Kelle nimel kõneleb? Jeesuse tegevus õpetaja ja tervendajana oli pidev vastus sellistele küsimustele – Tema kaudu ja Temas tegusteb Jumal Isa.

Tänases kirjakohas vastab Jeesus järjekordsetele umbusklikele juutidele: „Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet” (Jh 7:18). Jeesus ei tulnud tooma uut sõnumit või tõde, vaid kuulutama ja täide viima seda, mida olid juba kõnelenud prohvetid sadu aastaid enne teda. Kuulajate süda ja mõtted olid aga paadunud ja Jeesuse missioonist ei saadud aru.

Küsimus läkitamisest ja tõe kuulutamisest peab kuuluma meie kõigi, kes me ennast Jeesuse jüngriteks peame, põhiküsimuste hulka. Kelle tõde me ise kuulutame? Kelle nimel kõneleme? Kes on meie läkitaja? Millisele missioonile me oleme saadetud? Lõpuks juhib see uue küsimuse juurde oma elu mõttest, oma kohast ja ülesandest ühiskonnas ja selles maailmas ning lõpuks meie kätte usaldatud aja õigest kasutamisest.

Uue aasta lävel on paslik juurelda just aja mahu, kulu ja suhtelisuse üle. Aeg kui ühisvara, meile kõigile antuna, samas ka eraldi mõõdetuna ja igaühele välja jagatuna. Kui palju on antud aega mulle ja kuidas seda kasutan? Kui palju aega kasutan ära iseenesele, kui palju aega jagan teistega? Kas enese tarvis kasutatud aeg on maha visatud aeg või on selle kasutamine olnud mõtestatud ning toob kasu minu hingele? Kas oma hinge harimiseks ja toitmiseks võetud aeg ei ole mitte ka just see aeg, mis on veedetud koos Jumalaga? Kas sama väärtustatud on ka see aeg, mille pühendan oma lähedastele ja oma ligimeste teenimiseks?

Tean ju ka, et võin surnuks lüüa nii isiklikuks tarbeks kulund aja kui ka lähedastega koos veedetud aja, kui see möödub tühisuses ja saab täidetud mõttetusega. Eks oma aja mõtestab igaüks ise ja alati ei mõista kõrvalseisjad, isegi meie oma kõige lähemad omaksed seda lõpuni õigesti.

Nõnda nagu pidasid Jeesuse vanemad templis viibinud 12-aastast Jeesust eksinuks või kaotsiläinuks, nii võidakse oma elu Jumala teenimisele või mõnele üllale teenimisülesandele pühendunuid pidada samuti vaid eksiteel viibijaiks ja aja surnukslööjaiks.

Oluline on, kas sisustame kogu oma elu vaid iseenesega või jätame ruumi teistele ja Jumalale. Millist tarkust taga ajame, milliseid väärtuseid oluliseks peame ja kuhu kogume oma varandust? On meie süda kinni pigem maises ja ajalikus kui taevases ja igaveses?

Ristiinimese elu saab päriselt mõtestatuks siis, kui ta elab teadmisega, et tema tõeline elu saab olema taevas. Sinna peavad olema suunatud meie silmad ja seal on meie silmapiir. Sellest visioonist ja eesmärgist peab lähtuma ka elu ja tegevus iseenese, oma lähedaste ja Jumalaga suheldes. See tähendab, et nii otsida kui kuulutada tuleb sellist tõde, mis peab vastu kogu meie ajaliku elurännaku ning kestab ka astudes üle igaviku lävepaku, üle surma piiri.

Nii nagu Jeesus tunnistas oma Isast, nii tuleb meil tunnistada Jeesusest Kristusest. Tema on meie Läkitaja ning Tema sõnu ja õpetust peame tunnistama oma kätte usaldatud ajaga – oma eluga, oma sõnade ja oma tegudega. Selle konkreetseks väljundiks on elu tões ja armastus, mis on suunatud kaasinimese ja Jumala vastu.
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT