Käesoleva aasta sügisese leerikursus algas 16. septembril kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad kokkulepitud teisipäevadel kl 18 – 20.00 toomkiriku kantseleis või käärkambris ja kokkulepitud pühapäevadel vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 1. advendil – 30. novembril 2014 kell 11 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina. Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.

Jutlus – 13. pp pärast nelipüha – Jk 3:2-12,
7. september 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu 
viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.” (Jk 3:2-12)

Armas kogudus! Tänase jutluse kirjakoha lugemise ja selle üle mõtisklemise järel tahaks olla sootuks vait. Ei julgegi suud paotada ega midagi öelda. Eriti veel mõeldes Jaakobuse kirja sama peatüki esimesele salmile, mis millegi pärast on jutluse kirjakohast välja jäetud, sest jutluse aluseks olev tekstilõik algab alles peatüki teisest salmist.

Esimene salm aga kõlab: “Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.” (Jk 3:1) See salm annab alltooni kogu järgnevale tekstile, kuid ei tähenda siiski seda, et Jeesuse venna Jaakobuse sõnad tänases tekstis käiksidki ainult õpetajate kohta. Need on kirja pandud kõigi jaoks ja kõigi poolt arvesse võtmiseks. Nõnda kirjutab siis Jaakobus täna meile keele taltsustamisest ja oma sõnadega õigesti ja läbimõeldult ümberkäimisest. Lugedes Vana ja Uut Testamenti näme kui määrava tähtsusega on kõik see, mida lausutakse või õpetatakse. Kui päris aus olla, on ju kogu Pühakiri SÕNA. Me nimetame seda Jumala sõnaks – Tema Vaimu poolt autoritele edastatud ja kirja pandud sõnaks.Veel enam: Jeesus ise – Jumala Poeg – on lihaks saanud Sõna, nagu võime seda lugeda Johannese evangeeliumi algusest: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14)

Üldistavalt ja lihtsustavalt kõike seda seletades võime näha, et kogu ristiusu õpetuse aluseks, aga ka sisuks ongi Sõna. Kirja panduna Pühakirja sõna ja ilmutatuna Jeesuses Kristuses, lihaks/inimeseks saanud Sõna. See on Jumala kõne! Jumal on rääkinud ja tema hääle kuma – Tema sõna mõju – kestab endiselt. Me oleme kuulnud, et mõnes hoones või katedraalis on suurepärane akustika. Sageli on seda öeldud (ja seda oleme ilmselt me kõik ka ise kogenud) Tallinna Toomkiriku kohta. Vahel mõõdetakse ka kõla pikkust mõnes ruumis. Tallinna Kaarli kirikus on häälekõla pikkus väidetavalt mitmeid sekundeid. Kas see pole mõjus illustratsioon sellele, mida suudab inimene võrreldes Jumalaga. Mõne pilli helin või inimhääle kõla kestab sekundeid. Jumala hääle mõju, mis algas loomise hetkel, kui Jumal ütles: “Saagu valgus!” (1Ms 1:3), kestab tänaseni ja siit edasigi.Ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, ei suuda me Jumalaga võistelda. Samas, ei ole ka inimsuuga lausutud sõna mõju vaid nii pikk kui kestab selle kõla. Ka inimese sõna jõud võib olla võimas ja kestlik. See võib üles ehitada mitmeid põlvkondi või purustada tervete rahvahulkade tuleviku ja lootuse. Ilmselt oleme kõik kogenud, milline innustav mõju on mõne kaasinimese toetaval ja tunnustaval sõnal või vastupidi, kui laastav ja hävitav võib olla vargsi edastatud kade sosin või näkku paisatud vali ja valus sõnadevool.

Vähem kui nädala eest võisime kõik saada osa Eestit külastanud Ameerika presidendi Barack Obama kõnest. Ma ei ole varem näinud nii paljude eri põlvkonda kuuluvate ja erinevate poliitiliste vaadete esindajate üksmeelt selle kõne kiitmisel. See kõne oli mõjus, sest puudutas kõigi kuulajate südant oma lihtsusega ja lähedusega. Samal ajal vastates selgelt ja üheseltmõistetavalt kõige keerulisemale ja valusamale küsimusele, mis meie kõigi pead hetkel vaevab ning südame raskeks teeb. Obama, tsiteerides Marie Underit, kes oma pagulaspõlve luuletuses retooriliselt küsib: “Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!”, vastab: [Tsitaadi algus] NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, “kohe, praegu, nüüd!” Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile! Tuleme appi Leedule! Kord kaotasite oma isesesivuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.” [Tsitaadi lõpp]. Obama sõnadele järgnes aplaus! Seda kõnet, milles sõnastati nii selgelt meie poliitilise vabaduse ja riikliku iseseisvuse garantii on juba nimetatud “sajandi kõneks”. Mõni tund hiljem lahkus tema lennuk Eestimaa pinnalt, kuid see kõne mõjub endiselt. Neidsamu mõtteid on mitmeid kordi välja öeldnud meie oma poliitikud ja kaitseväelased tippudeni välja, kuid Ameerika presidendi ja NATO juhtriigi liidri suust kõlades, oli neil kordades suurem garantii. Nagu samal õhtul ETV “Foorumi” saates üks meie parlamendi-poliitikustest lausus, “täna õhtul saavad kõik minna magama rahuliku südamega”. Obama on kõnelnud! Tema kõne sõnum kaigub veel päevi, kuid ja ehk aastaidki. Selliseid sõnu, nagu lausus hirmutatud Balti riikide rahvastele maailma poliitiliselt võimsama riigi president, ei lausuta kergemeelselt või lihtsalt “suu soojaks”. Obama sõnade garandiks ei ole mitte ainult tema isiklik au, vaid kogu Ameerika Ühendriikide, ka NATO au, väärikus ja tõsiseltvõetavus.

Tulles tagasi Jaakobuse kirja sõnumi juurde, võime tõdeda, et sarnase tõsiseltvõetavusega peab igaüks meist käima ümber oma keele ja sõnadega. Patustamise viise on erinevaid ja keegi pole meist süüta, kuid üks patt ühendab meid kõiki. Jaakobus kirjutab: “Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. /-/ Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki” (Jk 3:2,8). Me ei pööra oma sõnadele sageli nii suurt tähelepanu kui peaksime. Kergemeelselt öeldud sõnad, olgu teravad või üleliia hellitavad, viitavad meie nõrkusele talitseda ennast ka muudes asjades, milles peaksime olema kohusetundlikud. Inimene, kes loobib tühje sõnu, ei suuda ka sooritada reaalseid tulemuslikke tegusid. Eesti vanasõna suuga tehtud suurest linnast ja suutmatusest käega teha kärbsepesagi, on ajatu ja asjakohane. Piiblikommentaator Douglas J. Moo kirjutab Jaakobuse selle kirjakoha kommentaaraiks: “Oma suud on nii raske valitseda, nii andunud on ta valede, salvavate ja laimavate sõnade lausumisele, nii sageli kipub ta olema lahti, kui võiks pigem olla kinni. Inimene, kes oma suud valitseb, suudab kindlasti allutada ka oma teisi, vähem tõrksaid kehaliikmeid” [Tsitaadi lõpp]. Jaakobuse paratamatust nentiv tõdemus: “Ükski inimene ei suuda taltsutada keelt” (Jk 3:8a), peidab endas siiski ka lootusliku vastuse, kuidas saame keelepattudest hoiduda ja ennast muutmise teele juhtida. Seda vastust märkas ka kirikuisa Augustinus, kes kirjutas: “[Jaakobus] ei ütle, et keelt ei suuda taltsutada mitte keegi, vaid mitte keegi inimestest; nii et kui see on taltsas, siis me tunnistame, et seda on teinud Jumala kaastunne, abi ja arm”.

Nagu kõige muuga meie elus, ei suuda me ka oma keelekasutuse parandamise ja muutmisega hakkama saada lihtsalt iseenesest. Mis motiveeriks meid seda tegema? Inimeste heaksiit ja positiivne tähelepanu? Head ja paremad suhted, mis tooks kaasa teiste lugupidamise ja ehk ka parema positsiooni ühiskonnas? Küllap motiveerivad paljusid just sellised asjad. Mis peaks panema meid ennast muutma? Tänase pühapäeva nimetus kalendris on “Jeesus – meie aitaja!” Seesama Jumala Sõna, millest kõnelesin jutluse esimeses pooles, nii kirja panduna kui lihks sündinuna, on meie muutuse ja parema tuleviku taotlemise motivaatoriks ja igaveseks garandiks.

Tänases evangeeliumitekstis, mida altarist lugesin, hoiatab Jeesus: “Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast 
tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:34-37) Jeesus on oma kuulajate suhtes valjusõnaline, nimetades neid rästikute sooks. Küllap oleme kohanud kõik selliseid inimesi oma lähikonnaski, kes teiste seljataga varjulistes nurgatagustes kõnelevad sootuks muud, kui avalikkuses tagaräägitavate silme ette sattudes. Sellised kõned ja jutud mürgitavad kuulaja hinge nagu rästikumürk salvatu vere. Aidaku Jumal, mind ja kõiki teisi, et me sellised ei oleks! Silmakirjalikkus ja kahekeelsus on see, mida Jeesus heidab ette variseridele ja mille kohta Jaakobus tänases kirjakohas kirjutab: ”Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust./-/ Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!“ (Jk 3:6,9-10)

Õnnistamine ja needmine, nagu ka kiitmine ja laimamine on vastandid. Niisamuti kui taevalik ja põrgulik või jumalik ja kuratlik. Meie suu, keel ja kõne võivad olla mõlema vastandi teenistuses. See, millest suu kõneleb, sellest süda mõtleb või nagu Õpetussõnade raamatu autor tõdeb: “Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.” (Õp 15:28). Nõnda on meie kõne meie südame peegliks. Eriti ilmekalt siis, kui ühel hetkel kõneleme üht ja teisel hetkel teist, või vastavalt vajadusele üht ja teist. “Nii ei tohi olla, mu vennad!”, hüüatab Jaakobus ja Jeesus tõdeb “sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:37) Nõnda ei ole see, mis minu suust välja tuleb – minu sõnad, minu kõne ja sõnastatud mõtted midagi tähtsusetut, mis täna on ja homme haihtub. Minu sõnadest mõistetakse mind õigeks või süüdi!

Tõepoolest, kas mäletame ja teadvustame, et enne meie ristimist pidime tunnistama oma usku ja lausuma oma suust ja südamest “Jah!” ja “Aamen!” selle kohta, et ütlen lahti kõigest kurjast ja saatanast ning tema tühjadest lubadustest pöördudes Jeesuse poole, kes on minu Issand. Lapse ristimisel tunnistavad seda tema eest tema vanemad ja ristivanemad. Selle “Jah!” ja “Aameni” juurde peame jääma kogu oma eluks. Kui minu suu nüüd tunnitab midagi muud, seda, mis ei ole kinnituseks minu usust või ei tunnista minu armastusest Jumala ja ligimese vastu, olen taganenud oma ristimistõotusest ja pööranud selja Jeesusele oma Issandale. Küllap selleks, et hoida oma süda Issanda Jeesuse Kristuse küljes, tunnitabki kogu ristirahvas igal pühapäeval oma usku sellesama usutunnituse sõnadega, mille peale meid kord ristiti.

Aamen

Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri orel, Euroopa oreliehituskunsti üks silmapaistvamaid näiteid, tähistab sel aastal oma 100. juubelit. Juubeliaasta kulminatsioon, orelinädal “Ladegasti-Saueri orel 100” toimub 20.-24. augustini. Just sel ajal 100 aastat tagasi lõppes Saueri firma poolt teostatud toomkiriku oreli laiendamine ja moderniseerimine. Orelinädal algab eesti organistide galakontserdiga taasiseseisvumispäeval, 20. augustil kell 18. Kokku toimub kuus kontserti ning pidulik jumalateenistus, kus kantakse ette orelinädalaks tellitud teos, Toomas Trassi „Missa de angelis“. Eesti esiettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri teos „Excitatio ad contemplandum“ saksofonikvartetile ja orelile. Orelinädala korraldajaks on Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

Orelinädala sündmused
Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri oreli 100. aastapäevale pühendatud orelinädala avab 20. augustil kell 18 algav galakontsert “Saueri orel 100. Muusikat oreli sünniajast”. Esinevad organistid Kristel Aer, Piret Aidulo, Maris Oidekivi-Kaufmann, Kersti Petermann, Kadri Ploompuu, Aaro Tetsmann ja Tiit Kiik. Liturg on toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Kavas orelimuusikat 20. sajandi esimestest kümnenditest, kõlavad Louis Vierne’i, Max Regeri, Marcel Dupré, Karl Hoyeri, Rudolf Tobiase ja Peeter Süda oreliteosed.
Sissepääs vaba annetusega.

21.08 kell 19 orelikontsert. Esineb väljapaistev saksa organist, mitmete rahvusvaheliste konkursside võitja Tobias Horn. Tema repertuaar on erakordselt laiahaardeline, sisaldades orelimuusika kõiki olulisi teoseid. Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri orelil esitab ta J. S. Bachi, Max Regeri ja Karl Hoyeri oreliteoseid.
Piletid 7/5 €

22.08 kell 19 orelikontsert. Esinevad Ines Maidre, praegu Norras elav ja töötav rahvusvaheliselt tunnustatud eesti organist ja saksofonikvartett SaxEst. Eesti esiettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri „Excitatio ad contemplandum“ saksofonikvartetile ja orelile (loodud algselt 4-le häälele ja orelile). Lisaks kõlavad J. S. Bachi, R. Tobiase, A. Alain’i, M. Zarinsi ja Ch. Tournemire’i oreliteosed.
Piletid 7/5 €

23.08 kell 12 orelipooltund: esineb Toomkiriku ja Kaarli kiriku organist Piret Aidulo. Kõlavad eesti heliloojate Edgar Arro, Ester Mägi, Anti Marguste ja Rauno Remme oreliteosed.
Sissepääs 2 €

23.08 kell 18 orelikontsert.  Soome väljapaistvamaid organiste, Turu toomkiriku organist Markku Hietaharju  Kavas J. S. Bach, Alexandre Guilmant, Jean Sibelius. Piletid 7/5 €

24.08 kell 11 orelinädala pidulik missa. Toomas Trassi „Missa de Angelis“ esiettekanne helilooja ja Tallinna kirikukooride poolt. Dirigent Veljo Reier. Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma (liturgia ja jutlus).

24.08 kell 17 orelinädala lõppkontsert. Organist Pekka Suikkanen ja Chœur de Barytons Helsingist. Oreli ja baritonide ansambli esituses kõlavad prantsuse romantismi perioodi heliloojate César Francki ja Charles Gounod’ teosed, oreli soololugude autorid on soome heliloojad Armas Maasalo, Mauri Viitala, Taneli Kuusisto ja Oskar Merikanto.
Piletid 7/5 €

Piletid on müügis Piletilevis ja tund enne algust kohapeal.

Kadri Ploompuu
Tallinna Toomkiriku organist,
orelinädala kunstiline juht

“Madonna Kristulapsega” (1861), Joseph Haier, Tallinna Toomkirik

Jutlus – Mt 23:37b
Emadepäev.
11. mai 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“37 [Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja
viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud!]37b Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, [ent teie ei ole tahtnud!]” – Mt 23:37

Paari aasta eest külastasin üle 25 aasta teist korda Ruhnu saart ja sealseid kahte kirikut. Saarel kogetust ja nähtust võiks kõneleda palju, kuid täna tahan kõneleda ühest tillukesest pildist, mille kohalik preester Harri Rein oli uue kiriku altari kõrvale idaseinale kinnitanud. See pilt kujutab kana, kelle tiibade alla on joonistatud Jeruusalemma linna reljeef. Pilt illustreerib Jeesuse muretsevaid sõnu Jeruusalemma linna pärast, kuna linn ei olnud osanud Teda ega Jeesuse eel käinud prohveteid ära tunda. Selle asemel oli linn, kus asus Issanda koda, oma prohvetid surmanud. Sama saatus ootas ka Jeesust.

Tänase emadepäeva kontekstis tahan aga kinnitada tähelepanu just sellele kaunile narratiivile, mida Jeesus kasutab kõneledes Jumala armastusest oma laste vastu selles maailmas. Ta võrdleb Jumala armastust, muret ja hoolt pesakonda oma tiiva alla koondava kana hoolitsusega oma poegade eest.

Oleme harjunud pöörduma Jumala poole kui isa poole ja just nõnda on Jeesus ise meid õpetanud tegema Meie Isa palves. Jumal kannab meie kui oma laste eest hoolt nagu isa, kes vastutab perekonna peana oma pere eest. Jeesuse võrdpilt poegi ohtude eest tiibade alla koguvast kanast on pisut tavatu võrdpilt Jumala hoolest ja armastustes. Selles avaldub Jumala armastuse õrnem ja ehk isegi emalikum pool. Siin ei ole kujutatud Jumalat võitleva kaitsjana, vaid hoolitseva varjajana.

Jeesuse loodud võrdpilt ei ole siiski ainus omataoline Piiblis. Lugedes Taaveti laule leiame sealt mitmed sarnased kirjeldused Jumala hoolivast ja kaitsvast armastusest: Psalm 36:8 “Kui kallis on su heldus, Jumal!
Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika
su tiibade varju all” või Psalm 57:2 “Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!”, samuti Psalm 91:4: “Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.”

Kaunis! Olgugi, et Pühakiri omistab sarnased kaitsvad ja varjavad omadused Jumalale, näeme oma igapäevases maises ja asises ilmas sellisena pigem ema hoolt! Kas pole just ema see, kelle põue nuttev laps oma pea pistab või kelle käte, justkui tiibade varju alla kõige võõra ja ähvardava eest peitu poeb. Ema on see, kes haiget saanud kohale peale puhudes valu leevendab ning kelle paitus on lapsele suurim lohutus.

Ema on ka kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik, koht, kus tunned ennast turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid. Loomulikult ei tähenda see, et ainult isaga kasvanud lastel ei oleks niisama soe kodu. Aga eks üksikvanem peab olema alati nii isa kui ema eest, täites vastavalt vajadusele kord õrnemat ja emalikku, kord karmimat ja isalikku rolli. Siiski on levinud arusaam, kus on ema, seal on kodu ja vastupidi, kus on kodu, seal on ka ema.

Üks kristlik misjonär kirjeldas, kuidas Indias ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes sama poisi korduva põgenemisega selle misjonäri arvates ideaalsetest tingimustest lootusetusesse. Põgenemise põhjus oli tegelikult lihtne: poisi ema elas tänaval. Paraku ei lubanud reeglid lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga. Nii jäigi see poiss tänavale. Usun, et just seal oli ta õnnelik, sest seal oli ta kodu. Kus on ema, seal on kodu.

Jumal jagas loomise algul inimese soorollid. Ta lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks ning neid õnnistades lisas: “Olge viljakad ja teid saagu palju” (1Ms 1:28). Selle korralduse täitmine ei ole viimselt võimalik, kui kaotame mehe ja naise rolli, isa ja ema rolli ning taotleme täielikku sooneutraalsust. See ei ole see, mida Jumal on inimest luues meilt oodanud. Me kipume käituma hetkel Eestimaal aga nii, nagu me lastena oma vanemate, isa ja ema suhtes käituda ei tohi – me teeme vastupidiselt sellele, mida Jumal Isana meilt ootab.

Selles eksituses jätkates lõpetatakse ilmselt lähiaastatel emade- ja isadepäeva tähistamine. Heal juhul saame asemele lapsevanemate päeva vanavanemate päeva eeskujul. Oleme juba sellel teel. Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest ei leia me ammu enam sõnu “isa” ega “ema”, leiame sealt eest sõna “vanemad”. Kui natuke veel seadusi muuta, oleme saavutanud täiusliku sooneutraaluse ning sõna “ema” jääb veel teatud anakronismina kasutusse emakeelest kõneledes ja sõna “isa” isamaast rääkides. Kauaks sedagi! Sõna “vanemad” võime aga peagi ilmselt kasutada isegi siis, kui kõneleme ühesoolisest paarist.

“Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks
sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (2Ms 20:12), kõlab neljas käsk. Jah, üha enam saab prohvetlikult täituma see tõotus, mis oma vanemate austamisega seotakse: “Et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” Iga see nimi ja see suguvõsa, kus sugu jätkub, püsib. Iga selline nimi ja suguvõsa, kus enam lapsi ei sünni, on aga määratud lakkama. Lastetul sool ei ole pikka ajalugu! Harvade okste ja madala võraga saab olema selline sugupuu, kus juurtena puuduvad mõlemast soost vanemad, ja kus oksad pole loomulikud, vaid on parimal juhul poogitud.

Hiljuti nägin dokumentaalfilmi India talunikest, kes nälgivad ja on laostunud, sest geenmuundatud mais annab vaid üheainsa saagi. Maisiterad, mis sellisest tõlvikust saadakse, sobivad hästi kõhutäiteks – rahuldama ihuvajadusi, kuid taimed on aretatud ja muundatud nõnda, et samast maisitaimest alles jäetud seemet külvates ei hakka see enam idanema. Et järgmisel aastal maisi külvata, tuleb osta töösturilt uus seeme. Ja nii igal aastal. Kui ühel aastal aga saak ikaldub, pole midagi, millest toituda või mida müües uue seemne jaoks raha saada. Tulemuseks on jätkusuutmatu põllupidamine ja põllupidajate võlaorjus. Inimene on rikkunud Jumala loodud seaduse, mis näeb ette, et seeme, mis külvatakse peab kandma vilja.

Jumala eitajate sõnul näitab geenitehnoloogia selline kasutamine teaduse tohutut arengut ja inimese tarkust. See kinnitab, et inimene on võimeline muutma loodusseadusi. Kuid, mis on selle tulemus: nälgivad talunikud ja rikastuvad töösturid – armutu ebaõiglus ja ülekohus. Mis saab siis, kui kontroll selliste arengute üle kaob? Kui seemned enam ei idanegi; kui loodus pöördub inimese enese süül tema enda vastu; kui enam ei toimu külv ega lõikus? Kui geenmuundatud tehisloodus asub domineerima loomuliku looduse üle? Kas sooneutraalsust taotlevad seadused ja protsessid ühiskonnas ei ennusta inimkonnale sedasama, mida teeb geenmuundamine maisiga?

Kui me enam ei saa austada nii ema kui isa, kas siis lakkab ka Jumala õnnistus ja inimkonna aeg saab ümber? Laps, kellele ei looda võimalust austada nii isa kui ema, kuna soorollid on kaotatud, ei saa täita seda käsku, sest see on inimesekesksest ja jumalatsalgavast käitumisest tulenevalt tühistatud. Jumala käskude tühistamiseks ei ole aga inimesel õigust. See puudutab ka kõige esimest korralust, mille Jumal inimesele andis: “Olge viljakad ja teid saagu palju!” (1Ms 1:28). Vili, mille seeme on määratud olema viljatu, ei ole Jumala plaan, vaid inimese mäss.

Ja Jeesus seisis Jeruusalemma väravate ees ja ütles: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, [-] Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!” (Mt 23:37b). Kas oleme käitumas Jeesuse aegse Jeruusalemma kombel, et me ei taha olla Jumala tiibade varju all?

See, mida näeme enese ümber toimumas tunnistab, et suur osa inimestest põgeneb Jumala juurest kodust pageva teismelise kombel. Sest see vabadus, see sõltumatus, see iseseisvus ja oma tahte teostamine on kodu ahistavate seinte ja moraali lugevate vanemate kontrolliva pilguga võrreldes nii kutsuv ja ligitõmbav. Aitab moraalist, kontrollist, käskudest ja keeldudest – just nii tunduvad käituvat täna isegi paljud autoriteetsed inimesed neis küsimustes, mis puudutab sellise mõiste nagu “perekond” ümbersõnastamist.
Kuidas lõpevad kodustpagevate teismeliste vabadusepüüdlused, kuuleme vahel kurvastusega politseikroonikast. Kas nii läheb kogu meie ühiskonnaga? Selle taustal sõnab Jeesus läbi pisarate: “Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37b)

Meil on veel lootust, kuniks hoiame kinni eeskujudest ning puhtast õpetusest ja Jumala sõnast. Selle juurde kuulub ka oma vanemate, isa ja ema austamine, nende meeles pidamine. See puudutab tänumeeles oma ema ja isa peale mõtelmist – ilma nendeta poleks meid, meie lapsi ega lapselapsi – meie nime ega sugu! Oleksime vaid idanemisvõimetud seemned, mille saatuseks pole muud kui pakkuda kõigest üks kõhutäis.

Tänasel emadepäeval peame tänama Jumalat ka kõige selle eest, mis puudutab Neitsi Maarjat, kellest sai Jumala Poja Jeesuse ema. Võime austuse ja alandusega mõelda, milline on olnud Maarja roll kogu maailma lunastuse kontekstis. Eliisabet, kes tänases evangeeliumitekstis võtab vastu Maarjat oma kodus, on sõnastanud tervituse, mida Ave Maria palvena sõnastatakse iga päev miljonitel huultel ja sadades keeltes: “Ole tervitatud Maarja täis armu. Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naitse seas ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus”. Ühinedes selle tervitusega oleme üks ülemaaimne Jumala perekond ja Kristuse ihu.

Ja viimaks, ei tohi unustada, et: “Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta
sai kõigi elavate emaks.” (1Ms 3:20). Inimkonna algusesse tagasi minnes, oleme me kõik ühe isa ja ema lapsed – Aadama pojad ja Eeva tütred. Ning kogu selle loomistöö alguses on Tema, Issand, kes lõi meid meheks ja naiseks andes meile ema ja isana oma jumaliku näo. Selle jumalanäolisuse juurde käib nii isalik kaitse kui emalik hool, mis saavad lähtuda ei millestki muust kui Jumala vanemlikust-isalikust armastusest oma Loodu, sealhulgas inimeste vastu. Tema tiibade varju all on kindel linn ja varjupaik!
Aamen.

Jutlus – Ef 2:12-16
Paastuaja 5. pühapäev. Judica.
6. aprill 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja
lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua
eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.” Aamen. – Ef 2:12-16

Tänase pühapäeva nimetus ladina keeles on Judica. See sõna kõlab seoses olevana juutidega, rahvaga, kelle hulka kuulusid nii Jeesus kui ka tema lähimad jüngrid. Juutidest ja paganatest kõneleb ka Paulus oma tänases kirjakohas, kuid pühapäeva nimetus pole siiski tulnud juudi rahvuse nimetusest.

Tänase pühapäeva nimi tuleb Taaveti 43 laulu esimese salmi algusest: “Mõista mulle õigust, oh Jumal”. Ladina keeles Judica me Deus. Oleme harjunud paastuaja sünonüümina kasutama ka mõistet kannatusaeg. Täpsemalt nimetatakse ainult 40-päevase paastuaja viimast kahte nädalat kannatusajaks. Kannatusaeg algab kannatuste pühapäevaga. Just sellist nimetust kannab paastuaja viies pühapäev ehk tänane pühapäev eesti keeles. Saksamaal kannab tänane pühapäev ka musta pühapäeva nimetust.

Vana liturgilise traditsiooni kohaselt kaetakse tänase pühapäeva eelõhtul paljudes kirikutes (peamiselt küll katoliiklikes maades) kõik ristid ja krutsifiksid kannatusajale iseloomuliku musta või violetse looriga. Selline risti peitmine viitab tänase pühapäeva vanakiriklikule evangeeliumitekstile, kus on öeldud: “Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus
peitis enese ära ja lahkus pühakojast.” (Jh 8:59).

Sarnase peitumise alltooni leiame ka täna kirikukalendris seisvast ja ka siin kirikus kõlanud evangeeliumitekstist. Jeesuse juurde tulevad tema toetajate hulka kuuluvad variserid, kes soovitavad tal pelgupaika otsida. Nad ütlevad: “Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!” (Lk 13:31). Jeesus vastab neile: “Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest
ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad
kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud!” (Lk 13:33j) Kaetud rist viitab avalikkuse eest varjuvale ja ennast saabuvateks kannatuseks ettevalmistavale Jeesusele. Kate eemaldatakse ristilt alles Suurel Reedel.

Tänase jutluse aluseks olevas epistlitekstis kõneleb apostel Paulus seisundist, mille Kristuse järgijad on saavutanud, täpsemalt mida nad ise ei ole saavutanud, vaid mille on kinkinud neile Kristuse ristisurm. Ta kõneleb endisest ja uuest seisundist – Kristuse eelsest ja Tema ülestõusmise järgsest olukorrast. Jumalatusest ja Jumalaga ühes olemisest.

Apostel kirjutab kristlastele, keda nimetati ka paganakristlasteks ehk inimesteks, kes ei võtnud Kristust vastu juudina, vaid olles ümberlõikamata paganad. Paulus, kes ise oli ümberlõigatud juut ning variseri väljaõppe saanud õpetlane, pidas juute endiselt äravalituiks, hoolimata sellest, et nad ei tundnud Jeesuses ära Messiast ning korraldasid Tema hukkamise.

Kirjutades paganakristlastele, edastab Paulus neile sõnumi, et neile on saabunud lootus, mis varem oli reserveeritud vaid juutidele. Ta ütleb: “Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:12j) Paulus võrdsustab juutide ja endistest paganatest pöördunud kristlaste lootuse.
Enne Kristuse lunastavat surma ja ülestõusmist olid juudid ainsa rahvana Jumala rahvas. Ainult neil oli eesõigus teenida Jumalat. Nad olid Jumala kodakondsed. Selline oli vähemalt juutide arusaam endi ja paganate olukorrast. Mitte keegi peale juutide ei saanud osa Jumala tõotustest Aabrahamile ja esiisadele. Tõotus Messia – Lunastaja, Päästja – saabumisest kuulus selle tõotuse juurde. Vaid juutidele kuulus auline ja igavene tulevik – see oli neile reserveeritud lootus. Kõik teised olid sellisest lootusest ilma. Nad oli lootusetus lootusetuses. Pauluse sõnul: “Teil ei olnud lootust ega Jumalat siin ilmas” (Ef 12:12). Milline perspektiivitus! Ei mingit tulevikku ega kindlusetunnet selle kohta, mis ootab inimest ees pärast aja ja elu lõppu. Tõeliselt lootusetu!

Ajalugu on toonud meid tagasi samasse punkti. Mõiste pagan, mida juudid kasutasid oma põlgust väljendades kõigi mittejuutide ja jumalatute kohta ning kreeklased muulaste kohta, kes elasid väljaspool nende asualasid, see mõiste on tulnud taaskasutusse. Inimesed, kes pole kirikuga seotud, nimetavad kontekstist lähtuvalt end ise, kord uhkusega, kord häbiga, paganateks. Eriti iseloomulik on see just Eestis ja mõnel pool veel Ida-Euroopas. Paganate arv kasvab ka seni täiesti kristianiseerituks peetud Skandinaavias ja ka vanas ehk Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Paganate arvu kasv märgib eksitatute, lootusetute ja jumalatute arvu kasvu.

Pilt, mis avanes Paulusele tema misjonireisidel on saamas taas reaalsuseks. Lootusetuses ja jumalatuses elavate inimeste hulk on arvukas. Inimestel on usk, kuid see on usk paljudesse jumalatesse, paljudesse isandatesse, kes on jumalad nime poolest. See on tõdede, filosoofiate ja erinevate maailmavaadete assortii. See on justkui supermarketi ülekoormatud müügilett, kus pilku püüab värviline ja krõbisev pakend ning oranži või kollasega tähistatud allahindluslipik. Sarnaseid tooteid on palju konkureerivaid kaubamärke ja brände veelgi rohkem. See on tarbimistüklisse ehk suletus ummikusse eksitamise tunnus.

Lisaks omavahel konkureerivate ja üksteist ületrumpavate tõdede küllusele on võimalik mõnel juhul saada neist ka maitse suhu, kui peatud degustatsioonileti ääres. Vali see toode, mis paremini maitseb, lõhnab ja võimaldab kombineerida muude toodete ja tõdedega. Nii võime leida kaubaletilt tooteid, mis on segu erinevatest toiduainetest, või on ühe toote sisse peidetud teine. Lõpptulemuseks on reklaami kohaselt uus ja rikkalik maitse, kuid reaalsuses maitsete segadus ja rikutus. Nõnda võime osaleda kursustel, kus õpetatav on segu idamaade tähetarkusest, feng shuist, meditatsioonist ja inglikultusest.

Tõeline segadus tabab meid raamatupoes, kus müüja teie pöördumise peale, et otsite piiblit, küsib abivalmilt (oma arvutitklaviatuuri klõbistades), millist piiblit te soovite. Arusaamtut pilku hinnates täpsustab ta, et sellist nime sisaldab nende poes 79 erinevat raamatut. Tema arvutiekraanilt võib lugeda, et müügil on muuhulgas: kittarimängja piibel, õmblemise piibel, purjetaja piibel, pokkerimängija piibel, feng shui piibel, kalligraafia piibel, koeratõugude piibel, maletaja piibel, tikkimispistete piibel, tordikaunistuste piibel, mustkunsti- ja kaarditrikkide piibel, elueliksiiri piibel, homoöpaatia piibel, kassitõugude piibel, kristallide piibel, seksipooside piibel, ja puitühenduste piibel. Lõpuks on ka üks lihtsalt Piibel, täpsustava märkusega: musta värvi.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et Piibliga sarnane lugu on juhtumas ka mõistega “kristlik”. Nii leiame, et on olemas kristlik raamat, kristlik kauplus, kristlik üritus, kristlik raadio, kristlik kool, kristlik festival, kristlik meditatsioon, kristlik jooga, kristlik teadus, kristlik kultuur, kristlik muusika, kristlik erakond, kristlik kunst. Oleme sellise terminoloogiaga harjunud, kuid mida see tegelikult tähistab, kui mõni toode, liikumine, osaduskond, institutsioon, tõde, maailmavaade või isegi inimene on kristlik?

Kas on võimalik olla ka vähekristlik. Kas kristlust on võimalik mõõta nagu toiduainete rasvasisaldustki protsentides ja tähistada mingi asi näiteks täpsustava kommentaariga kergelt ehk inglise keelse terminiga tähistatult light. Oleme kuulnud ja ehk kasutame vahel ka ise kellegi kohta hinnangut “tõsiusklik” või lausa “paduusklik”. See ilmselt oleks midagi, mida toiduainete puhul sildistaksime hoiatavalt “rasvaseks” või “rammusaks”. See on midagi, mis kõlab ebatervislikult või lausa tervistkahjustavalt. Lahjad tooted on enamasti aga tervislikumad ja peaks sobima eriti just paastuajal. Kas nõnda võib mõni raamat olla kergelt kristlik, mõni teine rammus või täiskristlik. Huvitav, milline on kristluse sisaldus raamatus, mis kannab nime “Tordikaunistuste piibel”? Kas see on just see raamat, mida peaks lugema näiteks paastuajal, kui peab hoiduma liialdustest ja loobuma kõigest, mida on palju. Ilmselt ei ole ju “Tordikaunistuste piiblis” kuigi palju kristlust?

Ilmselt just seetõttu, et Piibel üksi on liiga rammus roog, ilmub suvaliste raamatute pealkirjadesse Piibli nimi. See viib tavainimese menüü vastavusse inimese tegeliku olukorra ja näljaga. Tema kristlikkus on nii light ehk kerge, et talle piisab oma usulise nälja kustutamiseks Piibli mainimisest raamatu pealkirjas. Kui ta sellist raamatut loeb, võib ta ennast juba kristlaseks pidada.
Kas pole paradoskaalne, et paastuaeg kannab aga just vastupidise suunaga sõnumit. Paastumine täehendab usu, sh palve ja piiblilugemise kontsentratsiooni kasvatamist ja tõstmist meie elus. Kui ihule tuleb sel perioodil pakkuda lahjat ja light-rooga, siis vaimule rammusat ja rasvast toitu. Paastuajal tuleb “Tordikaunistuste piibel” kõrvale jätta ja kätte võtta Piibel ilma igasuguste lahjenduste ja kaunistusteta.

Rammusa vaimse roa osakaal peab suurenema eriti Vaikse nädala eelsel ajal, mida tänasest pühapäevast edasi kannatamisajaks nimetame. Ja mitte ainult, tuleb teritada ka oma meelt ja selekteerida välja tõeline roog ja tegelik tõde kõige selle hulgast, mida Piibli nime varjus ja kristliku nimega kaunistatult meile pakutakse.

Inglismaal on kristlik jalgpalliliiga ja olen juhtunud lugema kuulutust ühe Eesti koguduse kristlikust korvpallimeeskonnast. Kui jalg- või korvpall saab olla kristlik, siis võib seda olla kindlasti ka kepikõnd ning jõusaalis saan teha kristlikke kätekõverdusi ja tõsta kristlikku kangi. Kõik see on kristluse devalveerimine, nagu pidasin Jumala nime devalveerimiseks ja ilmaasjata tarvitamiseks aastapäevad tagasi läbi viidud meediakampaaniat, mis propageeris kodulehekülge aadressiga www.jumal.ee. Las jalgpall jääb ikka spordiks ning säilitab oma neutraalsuse. See, kas seda mängivad kristlased või juudid või paganad, ei muuda ilmselt mängureegleid. Samamoodi ei muuda tordikaunistusi ega kassitõuge ei paremaks ega halvemaks see, kui vastavad raamatud ei kannaks pealkirjas piibli nime.

Kõik raamaturiiulitel leiduvad piiblid ei ole Pühakirjad ja kõik kristlikud liikumised, üritused või ettevõtmised pole sugugi oma sisult kristlikud ehk piibellikud. Eesti kontekstis võib kvaliteedile viidata ehk veel mõiste “kiriklik”, kuna tähistab traditsioonilise ja tunnustatud õpetusega kiriku poolt kontrollitud ja garanteeritud kvaliteeti. Samas on Euroopaski juba suuri piirkondi, kus isegi enam kiriku kaasatus ei taga piibellikku õpetust või puhast evangeeliumi.

Olukorras, kus paganlus ja tegelik jumalatuski on asunud ennast peitma kristlike terminite varju, tuleb hoida kinni Kristusest ja puhtast piibellikust õpetusest. Apostel Pauluse sõnul aitab meid Jumalale lähedale Kristuse ristil valatud veri. Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:13). Ärataganemine ja patt nõuab ohriverd. Selleks peame tulema Jumala juurde ja hoidma kinni puhtast usust Kristusesse, sest ainult siis saame me ka oma eksimustest ja patust vabaks ning ühenduse Kristuse endaga. Patule kristliku nime lisamine ei muuda patu olemust. Kas kristlase patt on väiksem patt kui mittekriistlase oma. Patt on ja jääb patuks ning jumal vihkab seda ühtviisi siis, kui pattu teeb kristlane või pagan. Samavõrra armastab ta kõiki patustajaid, nii kristlasi kui paganaid. Vahe on selles, et kristlane peaks teadma, kuidas Jumala juurde tulla ja patust vabaks saada. Kui ta seda ei tee, ei ole tal sugugi paremat saatust loota kui paganatel.

Kristuse surm ristil tähendab, et Jumal ise oma Pojas valas ohvrivere ja kaotas sellega patu ning tõi pattude andeksandmise. Patt vangistab inimese, andestus aga vabastab inimese. See puudutab nii inimese suhet Jumalaga kui ka kaasinimesega. Ülestunnistamata ja andekspalumata väärad teod vangistavad ja aheldavad meid nende külge ning rikuvad püsivalt meie suhte kõigiga, kelle suhtes eksinud oleme. Nii oma pereliikmete, lähedaste, sõprade, kaastööliste kui ka Jumalaga. Kuni pole oma süü ja pattude tunnistamist, pole ka andeksandmist ja vabanemist.

Me peame üksteisega suhete hoidmise ja parandamise eesmärgil astuma üksteisele lähemale, mitte üksteisest eemalduma; peame pöörama näod üksteise poole, vaatama üksteisele silma ja kõnelema südamest südamesse – siis on kristlik armastus taastatud. Et aga olla Jumala juures, peame tulema tema juurde läbi pihi, läbi armulauasakramendi, läbi püsiva ja pideva palve ning Tema tahte otsimise Tema sõnas – Pühakirjas.

Kui oleme armastuslikus ja kristlikus osaduses ligimesega, on meie igapäevane elu siin ajas õnnelik. Kui otsime tõde ja Jumalaga ühendust läbi sõna ja sakramendi ning palve, on kogu meie elu, sh elu pärast aega, õnnelik. Nõnda elades oleme võinud vastu võtta Kristuse rahu. Rahu, mida ta soovis oma jüngritele ja mida Ta soovib oma kogudusele igas armulaualiturgias, kui preester lausub enne Kristuse ihu ja vere jagamist sõnad: “Issanda rahu olgu alati teiega!”.

Paulus, kõneledes paganate ja juutide ning Jumala vahelise eraldusmüüri purunemisest Kristuse ristisurmas, kinnitab: “Sest tema on meie rahu!” (Ef 2:14jj). Kristuse eesmärk oli ristisurma kaudu inimesed Jumalaga lepitada. Kui surmati Jeesus, surmati Pauluse sõnul ka vaen (Ef 2:16) inimese ja Jumala vahel, mis oli tekkinud juba Paradiisis. Jeesuse surm tõi lepituse ja andestuse. Jeesuse surm tõi aga ka leppimise, rahu ja võrdsuse Jumala ees. Enam ei ole juutidel eelisseisundit Jumalaga suhtlemisel. Kõik, kes usuvad, omavad otseühendust Jumalaga, hoolimata nende rahvusest või rassist või muudest inimesi eraldavatest tunnustest. Ainsateks Jumalast lahutavaks takistuseks on uskmatus ja patt. Kõik need aga, kes Kristusesse usuvad ja Teda sõnas ja sakramendis vastu võtavad, on üks kristlik kirik ja pühade osadus, nagu me seda usutunnistuses kohe taaskord kinnitame.

Aamen.

Jutlus – 1Kr 13
Pühapäev enne paastuaega. Esto mihi; Quinquagesima.
2. märts 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“ Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
 aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
 Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.” 1Kr 13

Apostel Paulus on oma armastuse ülemlaulus sõnastanud kogu kristluse olemuse, see on ARMASTUS. Täna 2000 aastat hiljem, ei ole see ühegi kristlase jaoks uudis, sest seda jutlustatakse meile igal pühapäeval. Kas see sõnum ka minuni jõuab ja minus elama hakkab; kas see armastus, millest Paulus kõneleb, paistab ka minust välja? Jumal teab!

Kristliku armastuse läte ja põhjus ei ole mitte armastatu veetlus, vaid armastaja loomus. Armastust enese vastu ei põhjusta ristiusus miski või keegi, kellega me oma eluteel kokku puutume, vaid kristlik armastus peab olema kohal sõltumata sellest, kellega me elus kokku puutume. Võib öelda ka: hoolimata sellest, kellega me kokku puutume. Armastus peab olema kohalolev. Nagu on seda Jumal.

Me oleme kuulnud, kes teab ehk kogenudki armumist esimesest silmapilgust. Keegi on oma välimuse ja olemusega mõjutanud meid käituma teisiti, kui varem. Me oleme valmis olnud ennast ja oma elu muutma, et olla oma väljavalitule meeltmööda, olla tema vääriline. Lõpuks oleme jõudnud otsuseni, et meie väljavalitu on inimene, kellega soovime koos veeta kogu oma ülejäänud elu. Armumisest on saanud armastus.

Selline armastus on tekkinud inimeste vahel. Pauluse kirjapandud armastuse ülemlaul sobib hästi ka sellise armastuse kirjeldamiseks, mistõttu seda pea igal laulatusel ka loetakse. Kuid selle teksti haare on oluliselt laiem ja sisu oluliselt sügavam. Armastuse ülemlaul räägib armastusest, mis ei ole määratud ainult armunuile, vaid on ideaaliks ja sihiks igale kristlasele, sest selle armastuse allikas ei ole keegi teine meie lähedal, vaid Kristus ise.

Selline armastus ei taotle inimese enese heaolu vaid üksnes armastatu heaolu. See on, kuidas Jeesus elas ja õpetas. Tänases evangeeliumitekstis ütleb Jeesus: “Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Jh 12:25)

Tänast jutluseteksti alustab Paulus: “Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” (1Kr 13:1). Me kõik osakame teha õigel hetkel ilusaid sõnu ja lausuda vajadusel midagi kaunist; oskame lohutada ja kinnitada, julgustada ja kiita, tänada ja meelitada. Siiski ei ületa ükski kaunis ja kõlav sõna reaalset heategu. Lihtne on lummata ennast ja teisi kaunite ning kõlavate sõnade või lubadustega. Kui nendele ei järgne tegusid ega astuta ühtegi sammu ligimese poole, ei ole see midagi muud kui tühjusest vastukõmisev vasknõu või kõigest silmapilguks õhu värelema lööv kellukesehelin.

Oleme harjunud süüdistama oma tühjade sõnadega õhu rikkumises poliitikuid, ja eks vaimulikudki ole sageli kaldunud kõrvale omaenese sõnadest. Sellised vääratused paistavd silma. Kuid millised on meie kõigi, kes me end Kristuse nime järgijaiks peame, sõnade ja lubaduste viljad? Kas meie suus veenvalt kõlavad kristlik usk ja ligimesearmastus saavad ka usutavaks ja nähtavaks reaalsetes tegudes läbi meie elu?

Peeglisse vaadates pean endaltki küsima, kas minugi sageli manitsevad sõnad siit kantslikõrgusest ei muutu kõigest õhku haihtuvaks tüütuks müraks. Parimgi kõne või jutlus maisteist või taevaseist asjust on ilma armastusetegudeks vormimata vaevaline õhuvärelus.

“Milline on minu sõnade kaal?”, peab küsima iga kristlane, kes seisab oma igapäevaeluga Jumala palge eest. Ka need, kes on varmad tunnistama Jumala tegudest oma elus, peaksid aeg-ajalt küsima, kas nad saavad ka tunnistada oma tegudest kaasinimeste või oma pere ja lähedaste elus. Kas laseme vaid Jumalal tegutseda või tegutseme ka ise lastes Kristuse tegudel saada nähtavaks meis ja meie kaudu?

Sa võid olla maailma parim mistahes alal või oskustes, andekas ja osav paljudes asjades, oma usuga suur tervendaja või lausa imetegija – kui teed seda kõike vaid enese uhkuse, au, isiklike hüvede või kaasinimeste lugupidamise ning tunnustuse pälvimise nimel, pole sa Jumala palge ees saavutanud midagi. Vaevalt Jumal loebki meie heategusid, kuid iga armastusega tehtud tegu on samm lähemale igavesele elule. Teod ilma armastuseta on aga surnud. Just seda mõtleb Paulus, kui ta kirjutab: ”Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.” (1Kr 13:2)

Niisama tühised on suured annetused, ennastohverdav käitumine ja loobumine kõigest, mis seni on olnud kallis, kui nõnda toimima pole pannud tõeline tahe ja igatsus unustada iseennast oma soovidega. Kas mitte seda ei mõelnud Jeesus, kui ta ütles noorele rikkale mehele: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on,
ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne
mulle!” Evangelist Markuse sõnul see noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus
rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik. (Mk 10:21j).

Kristus kutsub üles teenima esmalt ligimest nagu iseennast, et alles seejärel jõuda enda vahetu teenimiseni. Tavainimene alustab aga esmalt iseenda himude ja soovide teenimisest ega jõuagi ligimeseni, sest enda soovid on alati lõppematud.

Armastus tähendab ajaliku ohvri toomist igaviku nimel. See tähendab loobumist millestki, mis hoiab meid kinni ajas ja ruumis või on seotud aja ja ruumiga. Suurim on selline armastus, millega kaasneb eneseohverdamine. Kas taipame, et kinni hoidmine lihalikest ja materiaalseist asjust tähendab klammerdumist selle muldse külge, mille paratamatu saatus on ikkagi kõigest ilma jäämine. Surm võtab selle kõik!

Surmal pole aga midagi võtta, kui oleme juba enne kõigest maisest ja ajalikust ise oma südames loobunud ajatu ja igavese nimel. Igasugune loobumine, igasugune ohver, mis on toodud aga ilma armastuseta on raisatud ohver. Elu, mis ei sisalda ühtegi armastuse nimel toodud ohvrit on raisatud elu. Nagu Paulus kirjutab: “Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.” (1Kr 13:3).

Milline on ohverdav armastus, mis viib meid igavikku? Paulus teab: ”Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.” (1Kr 13:4-7). See kõiksuseni küündiv armastus hõlmab inimeseksolemist, sealhulgas kannatlikkust. Me ei pea leppima mitte niivõrd keskkonna ja oludega (see on lihtne, sest inimene harjub sellega kiiresti), kuivõrd kaasinimestega. Armastada oma ligimest, tähendab ühtlasi leppimist ja sallimist, andestamist ja unustamist. See tähendab heldust ja lahkust, loobumist ja kinkimist, usaldust ja lootust. Armastus on oma olemuselt ennastandev, mitte ennastkehtestav.

Usun, et sellise armastuse poole oleme kõik alles teel ja selle poole püüdlemine on üllas. Kui palju on aga neid, kes pole teele veel asunudki või kaugenevad sellest eesmärgist ja liiguvad sootuks vales või vastupidises suunas. Nad keskenduvad ajalikele ja hääbuvatele eesmärkidele ning maistele ja kaduvatele sihtidele.

Kõik see on lapsemäng! See on miski, milles püsimine tähendab teadlikult ja tahtlikult kinni hoidmist mängumaailmast ehk maailmast, mis ühel hetkel põrmustub nagu tõusulainetesse vajuv liivakindlus.

Millised on lapse soovid, teame ilmselt kõik oma kogemustest. Teame ka seda, millised on lapse tegelikud vajadused. Kuristik väikelapse tahtmiste ja tegelike vajaduste vahel on lai. Lapsevanemana püüame talitseda lapse tahet ja hoolitseda tema tegelike vajduste eest. Teeme seda armastusega ja vahel lapse nutukisa hinnaga. Me ju teame, et väikelapse valikud ei ole tulevikule suunatud, pigem hetkele, milles viibitakse. Mängu soovitakse pikendada ja lapsepõlve venitada. Ükski laps ei saa aga teo- ja otsustusvõimeliseks ega iseseisvaks ning vastutustundlikuks, kui ühel hetkel ei lasta lahti mänguklotsidest ega astuta välja mängumaailmast. Täiskasvanuks saamine on teekond, mis paljudel juhtudel võib kesta kogu elu. Samm liivakastist välja võib olla ületamatult pikk

Inimesed, kes arvavad, et kogu maailm on vaid viie meelega kogetav, on alles poolel teel mängumaalimast pärisilma. Nad näevad vaid üht poolt sellest, mida Jumal on loonud, ega soovi vaadata kogupilti. Tervikut takistab nägemast lapselik isekus, soovimatus jagada oma mängukanne teistega, loobuda oma klotsist venna, õe või mängukaaslase kasuks.

Päeva möödudes tuleb lelud maha jätta, mängumaailmast pärisellu naasta. Laps, keda jonn takistab seda tegemast, kogeb vanema kasvatavat, kuid õiglast ja armastavat kätt. Sellist isalikku armastust näitab Jumal kogu maailma ja inimsoo vastu. Vastuseks sellele armastusele kõlab aga pahatihti ikka jonninutt. Nii magus on mängumaailm ja turvaline on tuhm mängupeegel, sest varjab ausat tegelikkust ja alasti tõde.

Just sellist olukorda siin ajalikus maailmas Paulus kirjaldabki, kui ta ütleb: “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:9-12).

Paulus ei ülista poolikut tõde, ähmast vaadet, ega mängumaailma tehisreaalsust. Paulus räägib saabuvast ajast, mil võime näha palgest palgesse. See tähendab vahetut kontakti, mitte suhtlemist distantsilt. Isegi Skype, mis toob inimese üle laius- ja pikkuskraadide ning ajavööndite meie arvutiekraanile, on osa mängumaailmast ja kahvatub tõelise reaalsuse kõrval.

Paulus ütleb, mis on oluline ja aitab luua otsekontakti ebatäiusliku ja ajaliku mängumaailma ning täiusliku ja igavese elu vahel: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13)

Miski muu ei loo püsivamat sidet inimese ja Jumala, sureliku ja surematu, ajaliku ja igavese vahel kui terviku moodutav kolmik: usk, lootus ja armastus.

Usk tähendab kõige olulisemates ja viimseis asjus lõplikku usaldust Jumala vastu. Aga ka usku sellesse, et Kristus on tõesti surnud ja ülestõusnud ning on jätkuvalt kohalolev kõikjal seal, “kus kaks või kolm on Tema nimel koos” (Mt 18:20). See on tõde, mis paistab inimese meisterdatud tehismaailmas naeruväärsena, sest inimene usub ja usaldab vaid iseennast, ega suuda uskuda midagi sellist, mis ületab tema inimlikku väge.

Lootus tähendab vaatamist silmapiiri taha, liivakasti servast kaugemale. Sinna kuhu ülestõusnud Issand läks eluasemeid valmistama kõigile neile, kes Tema lunastavat surma ja surmavõitvat ülestõsumist usuvad ja tunnistavad. See lootus kingib rõõmsa kannatlikkuse katsumustes ja õpetab vaatama kaugemale, kui ulatub mistahes inimlik meel või isegi mõte.

Armastusele kuulub ülim koht. Miks? Usk ja lootus aitavad inimesel jõuda Jumalani, armastuses tuleb aga Jumal ise inimese juurde. Inimene vajab usku, lootust ja armastust. Jumalal pole vaja tulevikku- või igavikkusuunatud usku ega lootust, sest Jumal ON kogu aeg olnud minevikus, ON kogu aeg tulevikus ja ON kohalolev olevikus. Jumal ON. Ja Jumala OLEMINE tuleneb ARMASTUSEST. Ta ON, sest Ta armastab. Ja see AINAOLEV armastus on taganud inimese olemasolu siin ajas, nii minevikus kui olevikus, ja tagab meile igavese elu ajatus igavikus. Jumal ON meie OLEMISE eelduseks. Ja see EI OLE ega OLENE meist! See ON Jumala ARMASTUSEST, mis on igavene ja suurim, sest Jumal ON ARMASTUS. Ning ainult siis, kui meie ka ise armastame, saame tõeliselt tundma Jumalat ning saame osaks jumalikust OLEMISEST. See ongi, mida usume ja loodame!

Kinnitagu meid siinjuures apostel Johannese sõnad tema esimesest kirjast: “Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:7-8)

Aamen.

Kiriklik erakool Tallinna Toomkool vajab alates sügisest oma kollektiivi juurde klassiõpetajaid. Õpetajakandidaadilt eeldame pedagoogilist kõrgharidust (klassiõpetaja eriala) või kõrgharidust, sooviga ümber spetsialiseeruda klassiõpetajaks. Omalt poolt pakume väikest ja meeldivat koolipere ja koolikeskkonda, kus väärtustatakse kristlikku kultuuri, luterlikku traditsiooni, eesti kultuuripärandit ning ajaloolise Tallinna Toomkooli pärandit. Õpetaja kandidaadile tuleb kasuks koguduslik kuuluvus ja vaimuliku soovituskiri. Sooviavaldusi koos CV-ga oodatakse 21. märtsiks 2014 aadressil tallinna.toomkool@eelk.ee või postiaadressil Toom-Kooli 6, 10130 Tallinn.

Jutlus – 1Kr 3:7-15
2. pühapäev enne paastuaega. Sexagesima.
23. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa,
Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! 11 Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Aamen.” 1Kr 3:7-15

Iseseisvuspäeva eel liiguvad inimeste mõtted ja meeleolud pidupäeva tähistamise suunas. Riigi 96. aastapäeva tähistamist saadab omamoodi rutiin, mis mõjub turvaliselt ja annab kindluse, et kõik on korras, riik on juhitud ja riigi kodanike esmavajadused on rahuldatud. Kui keegi nurisebki, siis vaigistatakse ta meenutustega ajast, kui elu oli karmim ja raha oli vähem.

Elu siin tillukeses maanurgas läänemeelse Euroopa kirdeserval tiksub loiult nagu mõnes provintslikus väikelinnas. Keegi on öelnud, et Eesti kohatine vähene tuntus tuleneb sellest, et meie riigis on maailma ja Euroopa kontekstis kõik igavalt liiga korras. Ise tunnen, et me viibime riigina justkui pikal teekonnal punktist A punkti B. Sõidu algus on olnud konkreetne ja esimesed peatused sel teel ka reaalselt tajutavad. Nende peatuspunktidena võiksime nimetada näiteks Euroopa Liitu vastuvõtmist ning NATO ja eurotsooniga liitumist. Kas need punktid on olnud head ja tarvilikud, annab hinngu ajalugu ja järeltulevad põlved. Meie jätkame nüüd rutiinset sõitu.

See siht – see punkt B, kuhu välja tahame jõuda, on sõitjaile siiski pisut ebamäärane. Võib-olla ei oma see aga tähtsust. Küllap keegi ikka teab, kuhu me liigume. Tähtsam on teel viibimine, eriti koos mõttekaaslastega, koos meeskonnaga ühises liidus. Nii jätkame sõitu. Peatuda ei saa ja kursilt kõrvale kalduda ka ei saa. Mida vahelduseks saame teha on see, et vahetame sõidu pealt ümber juhi. Selle, kes kipub tukkuma jääma ja on oma sõidulusti kaotanud, saame ümber vahetada. Las puhkab. Toome asemele teise, kes liigub kindlalt samas suunas ja ei eksi teelt, sest talle on vähemalt kõik Euroopa teed tuttavad.

Minul oma riigi kodanikuna on aga oluline teada ja tunda lisaks erinevatele võimalustele ja vabadustele, mida minu riigi kuulumine kuhugi liitu annab, ka seda, millised on minu isiklikud vabadused oma riigis ja riikide liidus. On rida vabadusi, mille piiramist ma ei taha, ei talu ja pigem kardan. See on minu isiklik vabadus ja õigus oma väärtusmaailmale. See on minu mõtte- ja arvamusvabadus, minu meelsus- ja usuvabadus.

Uinutav teekond määramatu silmapiiri poole riigi ja rahvana evib aga täna just seda ohtu, et sel pikalt, laialt ja siledalt teelt ei ole ühel hetkel enam võimalik maha keerata. Juht, olgu ta nii puhanud ja värske ja asjatundlik tahes, ei saagi kiirteelt maha keerata, sest tee on ühesuunaline ja viimane mahasõit on jäänud juba ammu seljataha. Kõik see, mida hing ihkab, on jäänud märkamatult teeservale kerkinud betoomüüri taha, sinna, kus paistab kirikutorn ja lumine mäetipp. Seal on ka värske veega allikas ja malbes tuules õõtusvad puud. Meid sellest kõigest eraldavat müüri märgates, näeme ka, et meil endal on selle kõige asemel vaid pudelivesi, suhtlusvõrgustikud ja konditsioneer ning seda kõike kroonib puutetundlik innovaatiline vidin, mis teab juba minu eest, millal vajan süüa või magada. Just sellise innovaatilisusega tahame me aga oma riigina silma paista nii laikides kui säutsudes (viide Facebook’ile ja Twitterile). See on Eesti nägu “näoraamatus”, millest ei tea paraku midagi meie riigi väärikam põlvkond.

Seda unenäolist perspektiivi kirjeldades olen siiski siiralt õnnelik, et see kõik ei ole veel päris hukas. Minu tänane Eesti võimaldab mulle kodanikuna veel kiirteelt mahasõite nii kirikutorni kui värske veeg allika juurde. Ma võin veel vabalt mõelda, arvata ja uskuda. See on just see, mida Eesti iseseisvuse juures hindan ja armastan.

See on vabadus elada ja töötada oma südametunnistuse ja kristliku usu kohaselt lootuses, et see punkt B kuhu me kristlasetena oma elus liigume, tähistab ühel hetkel oma teenistuse lõpetamist Issanda põllul ja jõudmist Igavesse Koju. Isa juurde, kes maksab selle teenistuse eest meile väärilise palga.

Apostel Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks. /-/Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.” (1Kr 3:13)

Mille järgi Jumal meie tööd hindab? Milline on vääriline palk? Kas Jumal hindab tulemust – saame tulemuspalka? Arvestab ta meile palga välja tüki- või ajatöö alusel? Arvestab ta meie haridustasemega, kvalifikatsiooniga, kogemustega? Kas palgasaajate vahel valitseb ka palgalõhe? Kas Jumal on õiglane leivaisa või saame palka näo, soo ja vanuse järgi? Kas võime õiglase palga võidelda välja ametiühingu või töövaidluskomisjoni abil? Paulus kirjutab: “Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“. (1Kr 3:13)

Piibli päevil kasutati tuld desinfitseeriva elemendina. Tule hävitustööst jääb püsima vaid see, mis on vastupidavaim, tulega karastakse rauda ja puhastatakse kulda. Nõnda on tuli ka viimse kohtupäeva sümbol. Inimeste teod ja elu puhastuvad otsekui tules, mis hävitab kõik selle, mis on kaduv ja järele jääb see, mis on tõeliselt väärtuslik ja püsiv. Paljastub tõeline pale ja olemus.

Tänase kirjakoha algus annab aga selge vastuse, et tulemuslikule tööle paneb aluse mitte töötegija, vaid Jumal ise. “Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“(1Kr 3:7) See annab mõista, et me kõik oleme tööriistad Jumala käes – teenijad, kes võime teha oma tööd vaid niivõrd, kuivõrd Jumal seda võimaldab. Paulus jätkab: “Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.” (1Kr 3:8). Me teeme Jumala tööd oma annetega: kes istutab, kes kasvatab, kes lõikab tagasi, kes korjab saagi. Kuigi igaühel on erinevad töövõtted ja erinev ettevalmistus, on tegemist ühe tööprotsessi erinevate tasanditega. Eraldivõetult ei suudaks keegi ainult oma panusega muuta puud viljakandvaks. Kõik üheskoos kaastöölistega võivad saavutada tulemuse.

See võrdpilt kirjeldab kenast nii perekonna, koguduse kui ka ühiskonna toimimist. Sellele on kohane mõelda ka oma riigi sünnipäeval. Nii perekonnal, kogudusel kui ka riigil on oma juht või pea, kuid ainult peast üksi jääb väheks, et kogukond toimiks ja tagatud oleks turvaline olevik ja kindel tulevik.

Kui juht liigub suunas, mida ülejäänud tajuvad vales suunas liikumisena või paigaltammumisena, või kui liider ei arvesta piisavalt ülejäänud kogukonna vajadustega ega hinda teiste kogukonna liikmete ja sama töö tegijate panusega, saabub kriis. Oma isiku ja rolli ületähtsustamine ning isiklikule isekale tarkusele toetumine päädib lõpuks olukorraga, mida võime teatud nurkade alt vaadates näha täna nii Ukrainas, kui ka iseseisvuspäeva tähistavas Eestis.

Meie õnn on see, et meie demokraatia on pisut küpsem kui Ukrainas, kuid võimu väsimuse ja rahvast võõrandumise tunnused on olnud mõlemal pool sarnased. Sellises olukorras hakkab mängima kõige olulisemat rolli vundament. See käib nii perekonna kui ühiskonna minimudeli, aga ka riigi kohta tervikuna, äraunustamata kirikut.

Sellest vundamendist ja alusest kirjutab Paulus: “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks.” (1Kr 3:11-13) Vundament on kogu hoone alus. Ei ehita ju keegi korralikule vundamendile õlgonni või vastupidi, rasket kivihoonet pehmele maapinnale, kus vundament sootuks puudub. Kes nõnda toimib ei ehita püsivat või vähemalt mitte väärikat hoonet.

Meil kristlastena on aga lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele ehitada. Suund on kätte näidatud ja meie asi on jätkata samas suunas. Sest ainult siis võime olla kindlad, et hoone, mida rajame on õige ja väärikas. Kui muudame suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet, ei ole enam kindel, et oleme teinud seda, mis on õige. Kas sellel tööl ja tegevusel on õnnistus? Kas selline töö jääb ühel päeval püsima puhastavas tules? Kindlasti saame ka siis palga, mida väärime, kuid kas see on ka palk, mida ootame.

Praegu ehitatakse Tallinnas endise “Kungla” hotelli ja vahepeal seal tegutsenud Park Hotel Casino asemele uut hoonet – ühte maailma tuntumasse “Hiltoni” hotelliketti kuuluvat luksushotelli. Selle hoone valmimine on planeeritud jõulukuusse aastal 2015 ehk aastasse, kui möödub meie alade Jumalaema Neitsi Maarjale pühitsemisest 800 aastat. Need seosed on loomulikult kunstlikud, kuid siiski omamoodi märgilise tähendusega.

1917. aastal eraldati pisut enam, kui kümme aastat varem Tallinnas asutatud Pauluse luterlikule kogudusele maatükk Politseiaia ehk tänase Politseipargi Torupilli asumi poolsesse ossa. Sinna hakati 1931. aastal ehitama kirikut, mida taheti pühitseda Eesti Vabadussõja mälestuseks Tallinna Vabaduskirikuks. Hoonest jõuti valmis ehitada vundament, millele omakorda esimese korruse kõrguselt alusmüürid. Nõukogude okupatsioon peatas ehitustegevuse ja 1945. aastal EELK Tallinna Pauluse kogudus likvideeriti. Hoone ehitati siiski lõpuni. Sellest sai “Kungla” hotell.

Järgmise aasta lõpuks troonib Pauluse kiriku sümboolsel vundamendil aga juba Hiltoni luksushotell. Omamoodi kurva mälestusesemena on tänaseni säilinud Toomkiriku altari taga klaaskaanega karbis vasar, mille juures on teade, et selle vasaraga asetas EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi paika Tallinna Pauluse kiriku nurgakivi.
Piinlik on mõelda, et kiriku vundamendile ei suudetud iseseivas Eestis juba enne sõda raha puudusel rajada Vabaduskirikut. Okupatsiooniajal tõusis samale kohale hotell ja taasiseseisvunud Eesti lõpetab selle projekti veel uhkema luksushotelliga, mille katuse all jätkab tõenäoliselt tegevust seal juba vahepeal tegutsenud kasiino. Loodetavasti lasub selle ehituse kohal endiselt piiskoplik õnnistus, et ettevõtjad on olnud edukad, mida ei saa neile pahaks panna.

Kunstiteadlane Karin Hallas annab 1998. aastal kultuurilehes “Sirp” Pauluse kiriku ehitusloole ja eestlaste mentaliteedile tabava hinnagu: “Kogu Pauluse kiriku lugu on tõendus ligi 40 aastat kestnud ebaõnnestunud asjaajamisest, aga ka mitme põlvkonna eestlaste vähesest usklikkusest ning ärgitajate lihtsameelsest lootusest kirik korjanduse rahadest ehitada. Ajalugu näitab, et luterlik eestlane annab kümme korda ennem raha seltsimaja ja teatri kui kiriku või monumendi ehitamiseks. Nii nad ehitamata jäävad, olgugi et plaanid on olnud vägevad ja projektid ilusad.” (Pauluse kiriku lugu, “Sirp”, 24.07.98)

Kristlase hoone – meie elu vundament saab olla ainult Kristus. See on meie elu alus. “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.” (1Kr 3:11), kinnitab Paulus.

Millist hoonet ja mille jaoks me oma eluga ehitame? On see hotell, kus on hea puhata nii võõrastel kui omadel? On see kasiino, kus kaob kontroll aja ja kaine mõistuse üle ning võidu saavutab meeliülendav mängukirg, või on see kirik, mis võiks sümboliseerida ristiinimese tõelist vabdust?

Vastuse leiame tänasele kirjakohale järgnevas Pauluse tõdemuses: “Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:16-17)

Aamen.

Käesoleva aasta kevadine leerikursus ehk leerikool algab 26. veebruaril 2014 kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 19.30 ja igal teisel pühapäeval (9.03; 23.03; 06.04; 20.04; 4.05; 18.05) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 25. mail 2014 kell 11.00 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina.
Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.
Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

Veebruarikuu toob koguduse igapäevaellu tagasi eelmise aasta suvel vaheajale jäänud vaimuliku sisuga regulaarsed üritused, mis on mõeldud nii koguduse liikmetele, kui ka teistele huvilistele.
Alates 4. veebruarist igal teisipäeval kell 18 hakkavad üle nädala toimuma PIIBLITUNNID ja üle nädala KOGUDUSE KOOLI kokkusaamised.
KOGUDUSE KOOL on mõeldud kõigile huvilistele, kellel soov on ennast harida ja täiendada kristlaseks kasvamise teel. Iga tund koosneb vaimuliku teemakohasest ettekandest, millega kaasneb ühine vestlus ettenähtud teemal. Tunni lõpus jagatakse igale kursuslasele täiendavaks kodutööks tunnimaterjalid ja kodused ülesanded. Tund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.
PIIBLITUNNID on mõeldud Piibli süstemaatiliseks ja regulaarseks uurimiseks koos vaimulikust õpetaja ja kaaskristlastega. Eelnev registreerimine ei ole vajalik ja osalema oodatakse ka neid, kellel regulaarne kooskäimine ei ole alati võimalik. Piiblitund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.

Pühapäevakooli tunnid toimuvad 19. jaanuaril, 2. veebruaril, 16. veebruaril, 2. märtsil,16. märtsil, 30. märtsil, 13. aprillil, 27. aprill, 11. mai. Tunnid toimuvad vahetult pärast missat kell 12.30 – 14.00. Pühapäevatunni ajal on lapsevanemad oodatud koguduse kantseleisse vestlusringi, et kõneleda kirikuelu puudutavatel päevakajalistel ja huvitavatel teemadel.

Meisterdamise pühapäevad on pühapäevad, mil missa ajal saavad lapsed pühapäevakooliruumis koos õpetajaga meisterdada samal ajal, kui vanemad osalevad missal. Lapsed on oodatud armulaua ajal õnnistamisele. Meisterdamise pühapäevad on 12. jaanuaril, 9. veebruaril, 9. märtsil, 6. aprillil ja 4. mail.

Peremissad toimuvad tavapäraste missade ajal kell 11.00 – 12.30 lastepärase missakorra järgi 13. aprillil – Palmipuudepühal ja 11.mail – Emadepäeval.

Lapsed osalevad ka praostkonna laulupäeval 1. juunil Nõmme Rahu kirikus ja kirikuaias.

Jutlus – 1Tm 6:13-16
Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev.
2. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.” 1Tm 6:13-16

Küünlapäev lõpetab jõulutsükli. Jeesuse sünnist on möödunud 40 päeva ja evangeeliumitekstist loeme, kuidas Maarja tuleb esimest korda pärast lapsevoodit templisse, et seada Jeesus “Issanda ette”. (Lk 2:22)

Kristus – Jumala kirikuse sära, on tänase püha juhtmõte. Valgus, kirkus, auhiilgus – need mõisted leiame kõikidest tänase pühapäeva piiblilugemistest.

Vaga Siimeon, kes võtab sülle templisse toodud Jeesuslapse annab ühe liigutavaima tunnistuse Jeesuse kohta. See vana mees on oodanud oma kõrges vanuses prohvetite ennustuste täitumist. Nähes püha perekonda templisse jõudmas saabub Siimeonile selgus – tema elutöö on lõpetatud, tema aeg on ümber saanud. Ta on jõudnud ära oodata Issanda Pääste. Milline lõpp pikale eluteele saab olla ilusam sellest, kui sa näed unistuste ja lootuste täitumist, kaugete ja suurte ennustuste tõeks saamist. „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:29-32). Just nõnda õhkab vana Siimeon. See ei ole lihtsalt mingi soovi täideminek või rõõm õnnestumise üle. See tõdemus sisaldab endas lootusrikast pilku tulevikku, lausa igavikku.

Võib-olla tundsid need, kes osalesid 1920. aastal rahulepingu allakirjutamisel sarnaselt. Kurnav ja eestlaste jaoks mitmes mõttes erakordne ajalooline sõda olid ümber saanud, kõik võõrad vaenlased olid nõrgestatud ja alistunud. Nüüd oli SEE HETK saabunud! Hetk, milliseid pakub Jumal läbi ajaloo üliharva ja vähestele. Sellistel hetkedel mõistavad need, kel on alandlik meel ja jumalakartlik süda, et Jumal ise on ulatamas päästet – kingitust, mida on oodatud pikalt – isegi sajandeid. Sel hetkel tuleb peatuda ja pöörata tänulikud silmad ning süda Taevasse ning lausuda Siimeoni kombel: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet” (Lk 2:29).

Kuni on ustavaid mehi ja naisi meie rahva hulgas, meie rahva juhtide hulgas, meie kaitseväes, kes julgevad lisaks oma käerammule ja iseenese tarkusele lootmisele tänada vabaduse eest, kestvuse eest, õnnistuse ja õnnestumiste eest Jumalat, võime uinuda õhtuti rahuliku südamega; võime sünnitada lapsi rõõmsa usuga tulevikku; võime teha lootusrikkalt tulevikuplaane. Kui aga maad hakkab võtma enesekindel uhkus, jumalapilkajalik ning upsakalt dotseeriv targutamine nii vabaduse, iseseisvuse kui ka kaitsevõime teemadel, ei maksa oodata kriisi saabumist kuigi kaua.

Vaenlane ei maga! – teame seda käibefraasi hästi. See käib aga ka hingevaenlase kohta, kes ootab hetke ja tundi, mil tunneme end kõige enesekindlamalt ja turvatumalt. Sadama hakkab harilikult just siis, kui oleme vihmavarju koju unustanud. Kõige tulisem rünnak saabub just siis, kui oleme jõudnud äratundmisele – nüüd oleme paremini kaitstud kui kunagi varem, nüüd oleme võitmatud! Paradoksaalselt on siis just käes kõige suurem oht stagneerumisele, mandumisele, korruptsioonile, hedonismile, allaandmisele. “Valvake!” tuletab Jeesus valvust meelde oma jüngritele.

Tänases Vana Testamendi kirjakohas 2 Ms 33 pt, kuulsime Moosesesest, kes nägi Jumala auhiilgust. Sellele jumalakaemusele eelnes aga Moosese ja Jumala kahekõne, mille keskseks teemaks oli Jumala tõotus hoida oma rahvast. Olla kohal ja saata neid nende teel. Jumal tõotab kõrbeteele suunduvale Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”(2Ms 33:14) Kas meie rahvas pole saanud omal nahal tunda sedasama, et Jumal on olnud meiega ja kinkinud meile RAHU! Kas taipame seda, kas mäletame seda, kas meie südames ja suus on tänu?

Jumal ütleb Moosesele: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19). See on ülivõimas kirjeldus Jumalast, kelle peale ka meie oma ajalikus maailmas lootma peame. See on Jumal, kes viis Iisraeli rahva läbi kõrbe, Jumal, kes kingib rahvastele vabaduse ja rahu, kuid võib ka karistada ja saata katsumusi neile, kes Temale selja pööravad.

“Ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19) Kas mõistame, et Tema anda ja Tema võtta on nii arm kui halastus, nii orjus kui vabadus. Sellele mõeldes peaks meil olema teada, et õige elu seisneb ustavuses, kuulekuses ja usus.

Siimeon rääkis Maarjale, Joosepile ja 40-päevasele Jeesusele valgusest, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkusest, Jumala rahvale Iisraelile (Lk 2:31-32). Siimeon ei teatanud, et nüüd on saabunud rahuhetk, mil kõik saab olema valmis ja turvaline. Vastupidi. Siimeon jätkab oma kõnelust ja tekitab nii Maarjas kui Joosepis imestust ja ärevust. Rahu asemel, mida Jeesuse sündimine ja ilmumine Jumala Valguse ja Kirikusena tähendas, ennustas Siimeon Maarjale hoopis midagi muud. Siimeon ütleb: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34-35). Jeesuse sündimine ei toonud maa peale rahu, kuid tõi tõe. Jeesuse tegevus tõi paljudele languse ja paljudele tõusu ning avalikuks said paljude tegelik pale ja nende mõtted.

Usk Jumalasse toimib samal kombel ka kaasajal. Jumala Vaim, kes meis tegutseb aitab paljastada inimeste tõelist palet, nende mõtteid ja nende suhtumist. See on Valguse mõju. Võite seda katsetada oma kaasinimeste hugas. Püüdke rääkida Jumalast või oma usust Kristusesse avalikult oma mittekristlastest kaastööliste või tuttavate hulgas. Teid tabab naeruvääristamise ja iroonia tulv. Kui keegi avalik isik meedias tunnistab oma kristlikku usku, võime olla kindlad, et teda naeruvääristatakse selle järel üsna aktiivselt.

EELK Usuteaduse Instituudi asutaja Vana Testamendi professor ja vaimulik Evald Saag ütles kunagi 1990-ndate aluses ühes meievahelises vestluses tabavalt, “Kivi all kükitav keldrikakand ei kannata valgust, vaid põgeneb kohe, kui kivi tema pealt ära tõstetakse ja talle päiksevalgus peale langeb”. Kas pole meie kaasaegne ilmalik ühiskond sageli justkui pime ja niiske kivialune maailm või läppanud õhuga keldrikeskkond, kus mõnusas äraolemises ja eneseimetlemises toimetavad keldrikakandid, sajajalgsed ja kõrvahargid. Valguse ja värske õhu jõudmine sellesse keskkonda hävitab lülijalgsete mõnusa äraolemise ja rahu.

Hingevanlase tööst annab kinnitust aga see, et tegelikult kirjeldatakse kiriku vastaste poolt kirikut ja tema sajanditepikkust kuulutust aga just sarnaselt, nagu kirjeldasin ise keldrikeskkonda. Kiriku kohta öeldakse: vanamoodne, ultrakonservatiivne, fundamentalistlik, kivistunud, tardunud, eluvõõras, pime… Sellised hinnangud tulevad kiriku aadressil sageli isegi ühiskonnas lugupeetud arvamusliidrite suust. Nad kritiseerivad kirikut selle eest, et kirik ei käi ajaga kaasas, ei hinda ümber oma senist piibellikku õpetust, ei püüa meeldida rahvale.

Kas kõigile meeldida püüdev kirik oleks enam Kristuse nimel kõnelev kirik, kes kuulutab TÕDE, milles sisaldub nii käsk, aga ka evaneelium – nii patu hukkamõistmine, kui ka meelt parandanud patuse õigeks mõsitmine? Kui pole pattu, poe ka armu! Kaasaegne maailm aga kipub kuulutama ainult armu. Nii ei ole võimalik! Kui poleks sõda, ei saaks taotleda ka rahu. Kas ori mõistaks vabaduse hinda, kui ta poleks olnud ori. Kas me väärtustaksime Tartu rahu sama kõrgelt kui praegu ka olukorras, kus see rahu poleks meie rahvale toonud esimese ja täieliku vabaduse aastakümneteks? Kas selle rahuga saavutatud vabaduse mälestus ei aidanud kaasa ka taasisesesivumisele 1990-ndate alguses.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, peab mõistma, et vaid vähesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua sellises olukorras viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõvem peaks olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on alati olnud ainult vallutajate saabastes, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud keldrist värske õhu kätte. Seda enam peame suutma seista vastu kiusatusele vabatahtlikult uuesti keldrisse kolimise ees. Kaasajal ei tähenda see enam tingimata seda, et keegi tuleb sõjaga ja võtab meilt füüsilise vabaduse. Suurem on oht, et meid rünnatakse ideoloogiliselt ja vaimselt inimkesksete ebatõdedega inimvabadustest, mis tõelise valguse asemel viivad meid kaugemale meie kristlikust usust ja Maailma Valgusest.

Harmoonilises maailmas peab valitsema taskaal taevase ja maise vahel, jumaliku ja inimliku vahel ja selle tasakaalu seab paika Jumal oma seadustega. Me oleme aga liikumas maailma suunas, kus meid õpetatakse üha enam austama kõike inimlikku jumaliku asemel, inimese tahet Jumala tahte asemel, inimese õigust Jumala õiguse asemel, inimlikku tõde jumaliku tõe asemel. Me oleme kaotamas vabadust. Ohtlikum füüsilisest või poliitilisestki okupatsioonist on see, kui võetakse üle meie mõtted ja süda – kui me ei tohi enam mõelda, uskuda, tunda ja arvata nii, nagu Piibel kirjutab, Kristus õpetab ja Kirik on sajandeid tunnistanud.

Hetkel veel on meil usu- ja ka sõnavabadus, kuid juba on hakatud seda, mida kristlased usuvad, pilkama ja naeruvääristama; usuvabadust allutama sõnavabadusele ja täielikku sõnavabadust kontrollitud sõnavabadusele. Meile ja meie lastele öeldakse ning õpetatakse varsti taas, et see, mida meie valguseks peame polegi valgus, vaid usupimedus. See retoorika on meile tuttav nõukogude okupatsiooni ajast. Siis püüti meid vangistada nii füüsiliselt kui vaimselt.

Meeleokupatsioon jätab inimesele alles füüsilise vabaduse ja kõik selle, mis aitab inimesel tunda füüsilist heaolu, kuid seda kindlamini võidakse aheldada meie usk, südametunnistus, sõnad ja mõtted. Kardan, et oma usu avalik tunnistamine üha ilmalikustumas ja inimese naudinguvajaduste kesksemas maailmas võib muutuda järgmise inimpõlve jooksul lausa füüsiliselt eluohtlikuks. Sellele võib järgneda isegi vägivald ja vabaduse võtmine, mis on seadusega sallitud ja lubatud. Suundumusi sellest on “arenenud” maailmas (sh Euroopas) juba märgata.

Sellise tuleviku saabudes, võime ilmselt endiselt tähistada nii Tartu rahu aastapäeva kui iseseisvuspäeva või ka võidupüha, kuid kas enam tähistame riiklikult jõule ja ülestõusmispühi, või saame palvemeeles kõndida Suure Reede ristirännakus Tallinna tänavatel, on suure küsimärgi all.

Apostel Paulus kinnitab ja manitseb tänase jutluse kirjakohas oma nooremat õpilast ja misjonärist kaaslast olema kindel käskude pidamises. “Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni” (1Tm 6:13-14)

Konteksti mõistes saame aru, et mõeldud ei ole mitte Moosese käske ehk kümmet käsku, vaid mõeldud on usust ja Jumalale antud ustavusvandest kinnipidamist kristlasena, nõndasamuti nagu Jeesus andis tunnistust Pontius Pilaatuse ees. Paulus ja Timoteus ning nende kaasaegsed kristlased elasid sarnases maailmas, mida kirjeldasin pisut utreerituna tulevikumaailmana. Kristliku ajaloo esimesed aastakümned tähendasid oma usu tunnistamist vägivalla olukorras. Tuhanded kristlased tunnistasid oma usku märtritena – nad olid valmis surema oma usu eest, vabaduse eest, mille kinkis neile usk Kristusesse.

Meie ise või meid esindavad kaitseväelased on valmis surema pere eest, laste eest, kodu eest, kodumaa eest, sõprade ja kaasvõitlejate eest, iseseisvuse ja vabaduse eest, riigi ja rahva eest. Kas aga oleme valmis kannatama ka oma usu pärast või surema usu eest? Need on rasked küsimused, kuid teame, et ajalugu on täis märtrite verega antud tunnistusi. See ei ole aga ainult ajaloo ja mineviku küsimus. See on tunnistus, mida antakse kuni ajaloo viimase päevani tulevikus. Meil on vaja vastu pidada Kristuse päevani, mille Pauluse sõnul, “parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. (1Tm6:15-16).

Küünlapäeva nimi tuleb sellest, et vanade tavade kohaselt pühitsetakse sel päeval aasta jooksul kirikus kasutusele võetavad küünlad. Ristimisel antakse vastristitud lapsele altariküünla leegist süüdatud ristimisküünal, mis sümboliseerib Kristuse – Maailma Valguse poole liikumist ja püüdlemist. Selles sümboolses aktis on sügav tähendus: ristiinimese elu ritimisest kuni ajaliku surmani on teekond, see on palverännak igavese Valguse poole. Kui paju on neid, kes sel teel – oma eluteel – eksivad õigelt rajalt, kes lasevad sel sümboolsel ristimisküünla leegil kustuda, kes uimastuvad selle maailma läppunud keldriõhust ja muganduvad turvalise pimedusega.

Meie püüd on hoida oma usuleek põlemas ning kinnitada pilk Kristusele tulgu mis tuleb. Pimedus ei saa kunagi olla parem kui valgus, teadmatus parem kui tõde, uskmatus parem kui veendunud usk. Nõnda elades võime loota, et Issand ütleb ka meile sõnad, mis Ta lausus Moosesele: “Sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind
nimepidi!” (2Ms 33:17)

Aamen.

19. jaanuaril külastas Toomkogudust Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär õp Martin Junge, kes ka jutlustas pühapäevasel missal. Lisaks Toomkoguduse vaimulikele ja õp. Jungele teenis jumalateenistusel kaasa ja pühitses armulauda peapiiskop Andres Põder. Missal laulsid ka meie koguduse pühapäevakooli lapsed.
Martin Junge on saksa juurtega vaimulik, kes on töötanud aastaid Tšiilis ning valiti mõned aastad tagasi LML peasekretäriks.
Luterlik Maailmaliit (LML) on asutatud 1947 Lundis, Rootsis. EELK oli välis-eesti kiriku kaudu LML asutajaliikmeks. Täna koondab organisatsioon endas enamuse maailma luterlikest kirikutest. Liikmeiskirikuid on 79 riigist kokku 142. Nende kirikute liikmeskond kokku on enam kui 70 miljonit luterlast. Tegemist on organisatsiooniga, mis esindab maailma luterlasi oikumeenilistel läbirääkistel katoliiklaste, ortodokside ja teiste kristlike konfessioonidega. EELK esindajad on jõukohaselt kaasa töötanud LML tööorganites selle organisatsiooni algusest peale.

Kuna Tallinna Toomkiriku oreli täielikust restaureerimisest Christian Scheffleri orelitöökojas on möödunud juba veidi enam kui 15 aastat, siis on Toomkoguduse juhatus otsustanud, et pill tuleb puhastada, viled uuesti intoneerida ja teha oreli üldhäälestus. Oreli puhastab Toomas Mäeväli, intoneerib ja häälestab Matthias Ullmann Saksamaalt, kes intoneeris selle ka 1998. aastal restaureerimise käigus. Märtsi lõpus peaks pill jälle suurepärases korras olema. Päris vait ei jää instrument ka nimetatud tööde käigus. Vahepealsel ajal ei toimu kesknädalasi palvuseid oreliga, kuid endiselt kõlab orel nii pühapäevastel missadel kui laupäevastes orelipooltundides. Oreliaasta muudest ettevõtemistest loe ajalehest EESTI KIRIK.