Alanud on paastuaeg, ettevalmistusaeg meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuste ja ülestõusmise tänumeelseks pühitsemiseks. Paastuaeg on olnud aeg, mil erinevate vagadusharjutuste abil on keskendutud ja sügavamalt sisse elatud Kristuse kannatustesse meie eest.

Selle paastuaja jooksul avaldab Toomkogudus igal reedel oma internetikanalites mõtiskluse, mis on ajendatud Kristuse viimastest sõnadest ristil.

Head Toomkoguduse sõbrad.

Tallinna Toomkogudusel on pikaajalised sõbralikud suhted Soome Evangeelse Luterliku Kiriku peakogudusega, Turu Toomkogudusega.

Meie kogudusel on suur rõõm teada anda, et eeloleval nädalavahetusel, 5.-6. märtsil on meil külas Turu toompraost Aulikki Mäkinen ja abiõpetaja Mika Mäntyranta. Külalised kohtuvad laupäeval koguduse töötegijatega ning teenivad pühapäevasel missal. Jumalateenistust juhib õpetaja Arho Tuhkru, jutlustab Turu toompraost, assisteerivad õpetaja Mika Mäntyranta ja õpetaja Joel Siim.

Olete kõik südamest oodatud missale ja järgnevale kirikukohvile.

Patukahetsus ja paast.

Päeva juhtsalm

Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla. Galaatlaste 4:4

Jumalateenistuse pühakirjatekstid

Joel 2:12-17              Pöördu minu poole paastudes, nuttes ja kurtes!

2. Peetruse1:1-11    Üleskutse pühale elule

Luuka 13:22-30       Tähendamissõna lukku pandudu uksest

Jumalateenistuse laulud:

Alguslaul  67  Su poole, Jeesus, süda sõuab

Päevalaul  272 Jeesus minu kalju

Litaania 475 Litaaniapalve

Palvelaul  65: 1-3 Loo puhas süda minule

Lõpulaul   65: 4 -5  Mu lootus, Isa, kinnita

Teenivad: õpetaja Arho Tuhkru, organist Kadri Ploompuu.

KARJASEKIRI

PALVEPÄEVAKS JA PAASTUAJA ALGUSEKS

Tuhkapäeval, 2. märtsil 2022

Täpselt nädala eest, kui Eesti Vabariik tähistas oma iseseisvuse 104. aastapäeva, asus Venemaa president Vladimir Putini korraldusel sõjalisele rünnakule Ukrainas, et vahetada seal võim ja võtta iseseisev naaberriik oma kontrolli alla. Kurjus, mida esindavad võimuritest valitsejad ja millest jutustavad nii pühakiri kui ajalooõpikud, ei ole maailmast kadunud. Kurjus varitseb siinsamas, meie lähedal. Et kuri ei saaks meist võitu ega teeks endale aset meie südames, peame parandama meelt ja hoidma kõvasti kinni usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse ning seda usku tõeks elama armastuse kaudu.

Kristlased on läbi ajaloo kogenud, et hästi toimiv viis üldise rahu taotlemiseks ja vaimulikuks rahunemiseks on paastumine. Oma himude piiramine ja ohjeldamine aitab ristiinimesel oma meele parandamise ja pattude Jumalale tunnistamise kaudu jõuda südametunnistuse loomisjärgse puhtuseni. Jumalalt andestuse otsimisega kokku seotud ihulikud piirangud teravdavad südamega kuulamise ja nägemise võimet.

Fanny de Sivers on öelnud: Kristliku paastumise eesmärgiks ei ole lihalikust põgenemine, vaid selle vastuvõtmine ning valitsemine. /…/ Kristlik paast ei eksisteeri ilma almuseta. Ühes 2. sajandi tekstis seisab: „Kui on vaja aidata mõnda orja või vaest, paastuvad kristlased kaks või kolm päeva, ja saadavad temale toidu, mida nad olid enda jaoks valmistanud.“[1]

Sõjapäevil saame armastust Ukraina usukaaslaste vastu näidata neile ainelist abi kogudes ja annetades, nende eest palvetades ning sõja eest varju otsijatele peavarju ja leiba pakkudes. Sõja epitsentris inimeste evakueerimise, toidu ja peavarju korraldamisega hõivatud Ukraina luterlaste piiskop Pavlo Shvarts saatis Eesti luterlastele oma tänu- ja õnnistussõnad moraalse toetuse eest ning palus meilt jätkuvalt eestpalveid ja tuge.

Prohvet Joel vahendab meile Issanda sõnu: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! (Jl 2:12) Paastuaja algust tähistava tuhkapäeva sõnumi keskmes ongi meeleparandus läbi palve, patukahetsuse ja paastumise. Lisame siia annetamise puudustkannatajate ja hädasolijate, sealhulgas sõjaohvrite heaks.

Selle aasta tuhkapäeval on kogu Lääne kristliku maailma palvesõnumid ja paast pühendatud rahu saavutamisele Ukrainas. Ka mina asetan tuhkapäeval Eestimaa kõrval meie tähelepanu keskmesse Ukraina rahva ja iseseisvuse ning kutsun kõiki kristlasi sõja lõppemise ja rahu taastamise pärast sel päeval ja kogu paastuajal jätkuvalt kõigest südamest palvetama. Ühtlasi soovin, et kõikides kogudustes, kus see on võimalik, helistatakse tuhkapäeva õhtul kell 18 kirikukelli, et mälestada nädala jagu kestnud sõja ohvreid.

Jeesus ütleb: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Jh 14:27)

Õnnistatud paasturahu soovides

Urmas Viilma

peapiiskop

---

[1] Fanny de Sivers, „Paastuaja kirjad Eesti sõpradele”, 2001.