PIIBLITUND Toomkirikus 24. novembril kell 12:30
MISSA – igavikupühapäev. Kuningas Kristuse püha
Taizé Tallinn 2024/2025 Euroopa noorte aastavahetuse kohtumine
Toom-Kooli 6, 10130 TALLINN
tallinna.toom@eelk.ee
+372 644 4140
Nagu juba traditsiooniks kujunenud, osaleb Tallinna Toomkirik (Toomkogudus) üle-Euroopalise MUUSEUMIÖÖ programmis. Seekordse öö pealkirjaks on “ÖÖS ON MUUSIKAT”, mis sobib meie jaoks erakordselt hästi. On ju meie kirikus Euroopa üks hinnatumaid oreleid ning elav muusikaelu.
Muuseumiööl toimub igal täistunnil MUUSIKAPOOLTUND ning igal pooltunnil algab KIRIKUTUTVUSTUS. Muusikaprogramm on järgmine:
kell 18 “ÕHTUSED MÕTISKLUSED” Niina Murdvee (viiul), Piret Aidulo (orel);
kell 19 “FANTAASIA KOLMELE”. Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Kadri Ploompuu (klaver);
kell 20 “AVE MARIA”. Maire Martinson (sopran), Kadri Ploompuu (orel);
kell 21 “KLARNETIKLASSIKA”. Madis Kari (klarnet), Kadri Ploompuu (orel);
kell 22 “ÖÖMUUSIKA”. Madis Kari (klarnet), Kadri Ploompuu (orel).
Avatud on ka kiriku TORN, kuhu pääseb annetuse eest. Korraga saab torni minna kuni 15 inimest.
Teretulemast toomkiriku muuseumiööle!
Õpetaja Arho Tuhkru ametisse seadmise introduktsiooniteenistus toimub Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkoguduses pühapäeval, 26. aprillil 2015 kell 11. Ametisse seab peapiiskop Urmas Viilma, assisteerivad peapiiskop emeeritus Andres Põder ja praost Jaan Tammsalu.
Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: „Olge rõõmsad!“
Matteuse 28:9
Jeesuse surnukeha võidma tulnud naisi tervitab ülestõusmishommikul tühi haud. See ei ole enam pime ja rõske koobas, kuhu reedeõhtuses hämarikus asetati vaevatud Jeesuse surnukeha. Avatud hauast, kuhu naised sisenevad, on külma rõskuse igavesti peletanud varahommikune ülestõusmisvalgus. „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud,“ (Mt 28:5j) lausub säravvalges rõivais ingel kohkunud naistele. Matteuse sõnul jooksid naised sealt kartuse ja rõõmuga kuulutama ülestõusmissõnumit ka jüngritele. Enne, kui kohale jõuavad, seisavad nad aga silmitsi Ülestõusnu enesega. Milline kohtumine!
Meil kellelgi pole seda eesõigust, mis oli neil hirmunud naistel – näha Ülestõusnut palgest palgesse. Ometi on meilgi võimalus kuulutada ülestõusnud Kristust täna maailmas, kus meie elame ja tegutseme. Hoolimata sellest, et paljudes paikades meie ümber on valu ja kannatusi, ülekohut ja vägivalda, sõjakoledusi ning tagakiusamisi, on ülesäratatud Jeesuse sõnum ka seekordse ülestõusmispüha hommikul sama, mis hauale tõtanud naistele esimesel surmalt võidetud hommikul: „Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9)
Ülestõusmise sündmus on tõestus maailma kõigi kannatuste väe ning võimu piiratusest ja lõplikkusest. Jeesus, kes ise koges valu ja piinamist, ülekohut ja pilget ning asetati pärast alandavat surma rõskesse hauda, julgustab meid nägema seda kõike vaid ajaliku ja mööduva hetkena tulevase igavese rõõmu ja elu teel. See, kuidas surmas näha elu, on Jumala saladus, mis eeldab lapsemeelset usku. Paljude unistuseks ajaloos on olnud Jumala saladuste paljastamine. Mida kaugemale ja sügavamale inimene Jumala saladustesse tungib, seda seletamatumaks muutub Jumala müsteerium, kuhu kuulub ka Kristuse ülestõusmine surnuist.
Ülestõusmist eitades, salates või naeruvääristades ei ole võimalik usku ega Jumalat surmata. Suurel Reedel sooritati ebaõnnestunud katse. Kannatavast ja surevast Jeesusest sai ülestõusmishommikul rõõmustav ja võidutsev Kristus, kes võib ka meile kinkida surma ära võitva elu. Selleks on vaja rõõmsat ülestõusmisusku!
„Olge rõõmsad!“ (Mt 28:9) julgustab Jeesus. Kuulutagem ja jagagem seda rõõmu ülestõusmishommikul üksteist tervitades: „Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!“
+ Urmas Viilma
Peapiiskop
Detail – Kristuse silmad – Köleri altarimaalilt Kaarli kirikus
Me ei ole ära teeninud, et hüüda ja hõisata „Halleluujat“ igavesest ajast igavesti, sest kätte on jõudnud aeg, mil ükski inimlik mõte, tahe ega tegu ei jää püsima.
Kui tunnistame, et jõuludes murrab igavik hetkeks aega sisse ja annab endast märku, siis peaksime mõtlema, mis viimselt on olulisim inimeseks olemises. Suure Nädala sündmustes ja ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu. Lõpuni mõista Suurt Nädalat on sama, mis mõista Igavikku või seda, kuidas Jumal sünnib inimeseks ja inimene rüütatakse taevase kirkusega.
Ometigi saab samast maapõrmust võrsunud materjalist olla sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku mööduva ja möödumatu, maise ja taevase: „Võtke! See on minu ihu. See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest“ (Mk 14:22,24). Lõpuks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.
Nii on ka inimestega, meiega, sõprade ja imetlejatena, kes me palmipuudepühal hõiskame „Hoosianna!“ ja seejärel tahame süüvida õpetusse suurimast käsust „Armasta Issandat, oma Jumalat“, proovime mõista lesknaise kahte leptonit, kus ohverdatakse kõik: „…tema pani aga oma kehvusest kõik, mis tal oli“ (Mk 12:44).
Ometi tunneme ka aega, mil oleme halvatud ja mürgitatud, mil ühtki õiget sõna ei tule meelele ega suuda teha ühtki õiget tegu. Nii antakse vaid vähese eest ära kõige kallim: „Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda“ (Mk 14:11). Kas pole meis olemas argust, et saada oma hirmu ohvriks, mil julgus haihtub olematuks: „Ja kõik põgenesid, jättes ta maha…“ (Mk 14:50).
Kuid ka kõige põhjatumasse sügavusse kukkununa saab lõpuks igaüks meist toetuda pinnale, millelt taas tõusta ja leida uut jõudu, et Küreene Siimona kombel aidata kanda Kolgata teekonnal Jeesuse risti (Mk 15:21). Usun, et Arimaatia Joosep on peidus igaühes – on julgust astuda ning paluda enda kätte Jeesuse ihu (Mk 15:43).
See ongi inimeseks olemise lugu, osalt lihtne ja inimlikult lootusetu, teisalt ometi valmis vastu võtma Hommikut, mis saaks olla „Jumala kirkuse näitelava“.
Vaikne Laupäev kannab vaikuse nime ning on täidetud valvamise ning Issanda armu ootusega. Samas peidab see aeg eelaimatava sündmusena järgmise päeva tähendust, nõnda, kui on olemas jõulu- või jaanilaupäev.
Traditsiooni järgi toimub ime 40 tunni jooksul, mil Jeesus reedesel päeval kell kolm sureb (Mk 15:34) ja naised avastavad pühapäeva hommikul seitsme ajal, et haud on avatud (Mk 16:3–6).
Nõnda on ülestõusmispühad Valguse võit Pimeduse üle. Koidukiired murravad hauapimedusse sama moodi kui munakoor praksatab, et lasta endast välja uus elu. Kristus on oma surmaga surma surmanud. Nii joome ühtviisi kannatuse, samas igavese elu ja uuestisünni karikast. Emmause teel olevate jüngritena ei suuda me Kristust tunda, kuid leiba murdes ja jagades tunneme ta ära. Jeesuse elususe imelisus ja äratundmine on teema, mis seob kokku ülestõusmispüha järgsed päevad. Tasapisi hakkab ilmsiks saama Jeesuse tõeline ja varjamatu loomus – olla Lunastaja.
Ülestõusmispüha tähendusvarjundeid on nõnda palju, et need suudavad lummata iga inimest ja kõike saabki vaid kokku võtta lihtsa sõnaga RÕÕM, mis toob esile õndsuse. See õnnis rõõm lõpetab kõik, põhjendab kõik, loob uueks kõik. Selle võtab kokku laulik: „See on päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmutsegem temast“ (Ps 118:24). Kogu loodu mõistes on „Issanda päev“ alanud ja meie ülesanne on au anda.
Tundes inimest ja Taevast Isa, suudabki Kristus kokku siduda tõotuse, mis ta Mäejutluse alguses andis. Õigupoolest siin muutub see tõeliseks ja täide läinuks kõigile neile, kes kuulevad Jeesuse sõnu (Mt 5:2jj):
„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt, sest nad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiustakse, sest nende päralt on taevariik.“
Olge rõõmsad ja hõisake: „Kristus on tõesti üles tõusnud!“
Ingel ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Eliisabet hüüdis: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” Lk 1:28, 42
Evangelist kirjutab, kuidas ingel Gabriel tervitab taevase sõnumitoojaga kohtumisest ehmunud Maarjat rahustavate sõnadega: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1:28). Me usume, et Jumal võib meidki kõnetada isikute kaudu, kellega meie elutee või -saatus ristuvad. Vahel võib mõni selline kohtumine tuua suure muutuse meie ellu, avada seni suletud uksi, silmi, südameid ja uusi perspektiive. Õnnelikud on need, kellele sellised sõnumid on toonud pääsemise õnnetusest või isegi surmast. Erilise tundega meenutavad selliseid sõnumitoojaid kindlasti kõik need, kes 25. märtsil 1949 jõudsid tänu ennetavatele hoiatustele küüditajate eest pakku minna. Jumala teed on ettearvamatult imelised ning Tema „käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37).
Ingli sõnum Maarjale oli võimatu võimalikukssaamisest. Jumalale tähendas sündimine inimesena astumist ajatust ajalikku. Sündides sai Jumala Poeg Jeesus koha inimkonna ajaloos. Ajaloo alustajast sai ajalooline isik! Oma sünni kaudu muutis ta maise ja taevase õndsusloo suurkujuks ka oma ema Maarja. Noorest tütarlapsest sai Jumalasünnitaja. Maarja tõi maailma rahutuse, ebaõigluse ja ülekohtu keskel ilmale Jumala Poja ning saatis ta viimaks südamevaluga ristile.
Maailma ajaloos on praegugi keerulised ajad. Sõjad, tagakiusamised ja rahutused pole meist kaugel. Siinsamas, Maarjamaal, meie endigi seas on palju uskmatust, tänamatust, ükskõiksust, ülekohut, jumalateotust, võimu- ja rahahimu ning jumalike seaduste ja armastusekäsu rikkumist. Kannatamisajal peame õiglaselt hindama omaenese rolli Kristuse ristile saatmisel. Kaaluma palve ja paastu abil oma pattu ja ärataganemist üksikisikuna, kirikuna, rahavana ja riigina. Vajame sügavat meeleparandust ja kahetsevat palvet. Seni kuni palvetame, oleme Jumalaga seotud ja on veel lootust muutusteks!
Usun, et kaheksa sajandi pikkuse ajalooga kristlikul Maarjamaal on veel lootust. Meie maa pühitsemine Jumalaema Maarjale omab ainulaadset tähendust meie rahva püsimajäämisel ajaloos. See pühitsus on kestev, kui elame selle pühitsuse kohaselt. Kirik õpetab, et Maarja on meile teenäitajaks Kristuse juurde. Tema sõnad oma Poja Jeesuse kohta: „Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5), on meile juhiseks nii täna kui igavesti.
Kohtudes Maarjaga, kiidavad teda ja tema poega Jeesust õndsaks nii rõõmustav Eliisabet, kui kõik need, kes tänagi Roosipärja palvega või Pühakirja sõnadega Maarjat tervitavad: „Ole tervitatud, Maarja, täis armu! Issand on Sinuga! Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili, Jeesus.“ Martin Luther soovitas neid sõnu lausudes mõelda eriliselt Jumala armule, mis Maarjale, kes oli „armuleidnu”, osaks sai.
Kutsun kõigi Eestimaa koguduste liikmeid ja kristlasi üles mõtlema oma palvetes nende õnnistavate sõnade tähendusele ning Maarjale osaks saanud armule. Meil tuleb lakkamatult paluda sedasama armu meie perekondadele, Kristuse Kirikule, igale eestimaalasele ning kristlastele Eestis ja mujal maailmas. Parandagem meelt ja palvetagem, et võiksime kogeda vaimset, moraalset ja usulist taassündi ühiskonnas, et pühitsus, mis on Maarjamaad kandnud läbi sajandite, võiks kanda meid ka tulevikus.
Soovin Kristuse rahu ja alandlikku palvemeelt paastumaarjapäevaks ning kannatamisajaks
Urmas Viilma
Peapiiskop
Tule kaasa käima Suurel Reedel Jeesuse ristiteed. Koos mõtisklustega läbime 14 peatuspunkti Tallinna vanalinna kirikutes, mõtleme kannatusele, lunastusele ja meie Päästjale. Kutsume Sind Suurel Reedel, 3. aprillil ristiteele, mis algab kl 13 Tallinna Jaani kirikust.
Ristitee algab kell 13 EELK Tallinna Jaani kirikust ja suundub Tallinna Kaarli kirikusse. Sealt siirdub ristitee edasi Toomkirikusse.
Suur Reede on Jeesuse surmapäeva mälestamine ja kannatusteel kaasaskäimine. Suurele Reedele järgnev Vaikne Laupäev juhatab sisse kiriku kõige olulisem püha – ülestõusmispüha.
Ülestõusmispühaga tähistatakse Kristuse ülestõusmist, surma võitmist ja igavese elu toojat.
Üheskoos ristitee käimine on nähtav märk meie kirikute ühtsusest ja usust ning kuulutusest ühiskonnale.
Pühapäeval, 8. märtsil toimunud Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu koosolekul valiti koguduse järgmiseks õpetajaks senine koguduse abiõpetaja ja Tallinna abipraost Arho Tuhkru (40). Pärast Urmas Viilma valimist ja pühitsemist EELK peapiiskopiks kuulutati toomkoguduse õpetaja koht vakantseks. Õpetaja ametikohale kandideeris kuus vaimulikku, teatas EELK Konsistooriumi kantselei. Valimiskoosolekut juhatas Tallinna praost Jaan Tammsalu. Arho Tuhkru osutus valituks valimiste esimeses voorus.
Laupäeval, 7. märtsil esineb orelipooltunnis Moskva organist Natalia Enko. Natalia õppis aastatel 1980-1986 orelit Tallinna konservatooriumis (praegune Eesti Muusika- ja Teatri Akadeemia) professor Hugo Lepnurme klassis ning klaverit professor Peep Lassmanni juhendamisel. Praegu töötab ta klaveri- ja oreliõpetajana Moskva Beethoveni nimelises Muusikakoolis ning annab orelikontserte. Viimastel aastatel on ta korduvalt esinenud ka Tallinnas, nii Toomkirikus kui Niguliste kirikus, viimati aga Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäeva tähistamisele pühendatud mälestuspäeval EMTAs.