Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu otsustas oma 22. septembril toimunud koosolekul annetada Maarja medali ja koguduse 2013. aasta kultuuripreemia piiskop Einar Soonele.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt või kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tõnu Kaljuste, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, president Lennart Meri, piiskop Mikko Heikka, poliitik Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, piiskop Philippe Jourdan, autosportlane Raido Rüütel, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe, poliitik Tunne Kelam ja skulptor Mati Karmin.

Maarja medal

Seekordsed Toompäevad, toimuvad Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse ja Tallinna Toompea Kaarli koguduse ühisel ettevõtmisel ja on järjekorras kolmeteistkümnendad. Toompäevad kannavad nimetust “Taevapärandi hoidjad”. Toompäevad kestavad kaheksa päeva ja avatakse pühapäeval 6. oktoobril missadega Toom- ja Kaarli kirikutes ning lõpetatakse samuti missadega samades kirikutes. Kahe pühapäeva vahele jääb mitmekesine ja huvitav programm nii Kaarli kui Toomkirikus.Täpsem kava on leitav SIIT.

Kõik lapsed on oodatud Toomkoguduse pühapäevakooli ja noorteringi. Tunnid toimuvad üle pühapäeva pärast missat. Lisaks on iga kuu esimesel pühapäeval korraldatud missa ajal lastele lastehoid ja meisterdamine. Noorteringi juhib õpetaja Mai-Liis Mäeväli ja kahte lasterühma õpetajad Merje Schultz ja Gätlin Randrüt ning õpetajad Külli Kelder ja Minna Nikki.

PÜHAPÄEVAKOOLI KAVA
29.09 peremissa Toomkirikus kell 11
13.10 külastame Toompäevade raames kell 12 lõikustänupüha laata Kaarli kiriku ees.
27.10 pühapäevakooli tund kell 12.30-14.00
10.11 isadepäeva väljasõit Harju-Ristile kl 13
24.11 pühapäevakooli tund kell 12.30-14.00
08.12 pühapäevakooli tund kell 12.30-14.00
22.12 pühapäevakooli jõulujumalateenistus kl 11

Jumalateenistuse ajal on korraldatud lastehoid, et vanemad saaksid vabamalt osaleda jumalateenistusel:
06. oktoobril
03. novembril
01. detsembril

Kogudus kui perekond koosneb igas eas inimestest. Kirikusse on oodatud kõik sülelastest väärikate eakateni. Pikaajaline tava on alustada koguduse pühapäevakooli õppeaastat mihklipäeval. Nii on oodatud selgi aastal kõik pered 29. septembril kell 11 mihklipäeva peremissale. Missa ülesehitus on lastepärasem ning jutlus toimub piiblidraama vormis. Lastel on oma osalemisvõimalus. Samal missal õnnistame tööle ka meie kogudusele vabatahtlike töötegijatena appi tulnud soome misjonärid Minna ja Tommi Nikki, koos poegade Sakari ja Matiasega. Nende pere saab kaasa lööma just koguduse laste-, perede- ja muusikatöös.

Käesoleva aasta sügisese leerikursus algab 18. septembril kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 19.30 toomkiriku käärkambris ja igal teisel pühapäeval vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 3. advendil – 15. detsembril 2013 kell 11 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina.

Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.

Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

NARGENFESTIVALI PRESSITEADE
29. august 2013

Nargenfestivali suvehooaeg lõpeb traditsiooni kohaselt Pärdi päevadega. Sel aastal suunatakse pilgud Tallinna viie suurema kiriku poole, lastes muusikal esile tuua just igale kirikule eriomast kõlaatmosfääri. Koguni kahel kontserdil, Kaarli ja Oleviste kirikus, saab nautida inglise vokaalkvartetti Hilliard Ensemble – üks esimestest Lääne kollektiividest, kelle taju ja eriliselt puhas esitus tõid esile Arvo Pärdi muusika sügavamaid kihte. Arvo Pärt: “Ilma Hilliard Ensemble’ita poleks “Misereret”, “Litanyt” ja paljusid teisi teoseid.” Ansambel on olnud maailmas üks olulisemaid Pärdi muusika ettekandjaid, kelle suhe Arvo Pärdi ja tema loominguga on kestnud nüüdseks peaaegu 30 aastat. Vokaalkvarteti liikmed on teatanud, et hooaeg 2013/2014 jääb nende jaoks viimaseks. Ansambli asutajaliige David James, kelle sõnul esimene kokkupuude Pärdi muusikaga muutis Hilliard Ensemble’i elu, vaatab koostööle tagasi vaid soojusega: “Seda muusikat esitada on siiani meie jaoks sama värske ja liigutav, nagu see oli esimesel kokkupuutel, ja meil on au, et oleme suutnud omal moel sel pikal teekonnal kaasas käia.”
Pärdi päevadel annab toomkirikus kontserdi maailma lavadel Pärdi muusika interpreedina nõutud vokaalansambel Vox Clamantis, kes esineb koos itaalia nyckelharpa-solisti Marco Ambrosiniga, ja Nigulistes saab kuulda üht tunnustatumat Eesti organisti Ene Salumäed. Pärdi päevad kulmineeruvad Jaani kirikus kontserdiga helilooja sünnipäeva tähistamiseks, mis paneb ühtlasi punkti ka Nargenfestivali hooajale. Sünnipäevakontserdil toovad muusikute perekond viiuldajad Harry ja Robert Traksmann ning pianist Marrit Gerretz-Traksmann koos Tallinna Kammerorkestriga ettekandele Arvo Pärdi loomingu ühe peateose “Tabula rasa”, mis on paljude kuulajate kui ka interpreetide muusikast arusaamist tugevalt mõjutanud.

PÄRDI PÄEVAD Tallinna kirikutes:

2. september
Kaarli kirik kell 19.00
PSALM
The Hilliard Ensemble

4. september
Oleviste kirik kell 19.00
LITANY
Litany
Berliner Messe
The Hilliard Ensemble
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Tallinna Kammerorkester
Dirigent Tõnu Kaljuste

7. september
Tallinna Piiskoplik Toomkirik kell 19.00
DA PACEM
Vox Clamantis
Marco Ambrosini
Dirigent Jaan-Eik Tulve

8. september
Niguliste kirik kell 19.00
ANNUM PER ANNUM
Ene Salumäe (orel)

11. september
Jaani kirik kell 19.00
TABULA RASA
Arvo Pärdi sünnipäevakontsert
Tabula rasa
Trisagion
Orient & Occident
Peegel peeglis
Harry ja Robert Traksmann (viiul)
Leho Karin (tsello)
Marrit Gerretz-Traksmann (klaver)
Tallinna Kammerorkester
Dirigent Tõnu Kaljuste

Festivali toetaja on kaheksandat hooaega Nordea pank.
Nargenfestivali üritused on EV95 programmis.

Lisainfo:
Kadri Tikerpuu
Nargenfestivali projektijuht
5101723
tikerpuu@msn.com
www.nargenfestival.ee

14. pp pärast nelipüha, 25. august 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Õpetaja Urmas Viilma.

“Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” (Lk 18:9-14)

Täna etteloetud Jeesuse tähendamissõna on üks tuntumaid ja tähendusrikkamaid. See jutustus on andnud nime või olnud tõukeks nii mõnegi heategevusliku organisatsiooni, ordu või asutuse rajamiseks ning nende tegutsemispõhimõtete sõnastamiseks. Halastaja samaarlane on eeskuju, keda peaksime ristiinimestena kõik järgima.

Milles seisnes siis samaariamehe tegude suurus ja erilisus? Ta oli viimane kolmest mehest, kes Jeruusalemmast Jeeriko poole kõndides jõudis röövlite poolt läbipekstud ja paljaksröövitud maaslamajani. Erinevalt esimesest kahest, ulatas ta abivajajale oma abikäe. “Ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest”.

Mida võime öelda – ta lihtsalt tegi, mida igaüks meist kindlasti teeks või tegema peaks. Vähemalt teoorias oleme me tugevad! Jeesuse loos kerkib samaarlane esiplaanile ja tähelepanu keskmesse seetõttu, et kaks esimest möödujat, kes olid pealegi vaimulikus ametis, maaslamajat ei aidanud.

Siiski ei anna Jeesus ise mingeid hinnanguid. Ta ei ütle leviidi ega preestri kohta mitte ühtegi halvustavat sõna ega kiida eriliselt ka samaarlast. Ta lihtsalt jutustab loo ja jätab hinnangute andmise kuulajate hooleks, teades häsi, et ühest hinnangut anda ei olegi nii kerge.

Jeesuse jutustatud lugu, nagu kõik tema mõistulugudest, on võetud elust enesest. See kõik võiski nii ka juhtuda nagu Jeesus jutustab. Sellega asetab ta oma loo kuulajate jaoks nende loomulikku keskkonda ning muudab isiklikumaks.

Mees, kes teel Jeruusalemmast Jeerikosse röövlite kätte satub, võib olla kes iganes kuulajate seast. Tema jutustus on nagu politseikroonika, milles antakse ülevaade siinsamas Tallinnas mõnes tuttavas paigas toimunud intsidendist, mille puhul me lugu kuuldes tunneme, et see puudutab meid isiklikult, sest liigume isegi vahetevahel samas paigas või piirkonnas, kus kellegagi midagi juhtus. See oleks võinud juhtuda ka minuga!

Igivanu linnu Jeruusalemma ja Jeerikot ühendav 27 km pikkune tee oli Jeesuse ajal tuntud oma asustamata keskkonna ja kaljudevahelise käänulisusega. Tuntud varakristlik autor Hieronymus (347-420pKr) kirjutab, et temagi kaasajal oli tavaline, et araabia beduiinid sel teel möödujaid varitsesid ja neid röövisid.

Jeesuse loos kirjeldatud mees, kes sattus röövlite kätte oli kõige järgi otsustades juut. Kes olid röövlid, kontekstist ei selgu. Küll aga teame me palju rohkem kolmest mehest, kes kõik erinevatel aegadel sattusid mööduma röövlite poolt läbipekstud poolsurnud mehest. “Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane.”

Preester ja leviit olid juudi ühiskonnas ühed õiglust ja õigust esindavad mehed. Nad mõlemad olid templi ehk Jumala enda teenistuses ning olid teel Jeruusalemmast Jeeriko poole naasmas ilmselt oma templiteenistusest. Tempel asus Jeruusalemmas ja Jeeriko oli tuntud kui preestite kodulinn. Ka olid need mehed seotud templis teenides teatud puhtusereeglitega, mida nad pidid järgima.

Jeesus teadis, et templiteenistujaid oma loo südametuteks tegelasteks valides heidab ta õli tulle. Olukord, mida ta kirjeldab on kuulajate jaoks ju ühest küljest arusaadav, kuid teiselt poolt ka paradoksaalne. Kõik, kes Jeesuse lugu kuulsid, mõistsid, miks puhtusereeglitega seotud leviit ja preester maaslamavat poolsurnud võõrast aidata ei saanud. Kuid siin ongi Jeesuse lugude tuum – kas inimene on käsu või käsk inimese jaoks! Kuhu paigutub selles seaduserägastikus ligimesearmastus ja kas sellel käsu ja seaduse kõrval enam ruumi ongi?

Jeesus kruvib pinget juurdegi, kui jätkab oma lugu ja hakkab kõnelema samaarlasest, kes lõpuks osutub halastajaks ja aitajaks poolsurnud juudile. Esiteks oli samaarlase puhul tegemist tavalise ilmikuga, ehk inimesega, kes ei olnud oma igapäevastes ametitoimingutes seotud Jumala teenimisega. Teiseks oli tegemist juutide käsitluses sekti liikmega, sest samaarlased ja juudid vaidlesid omavahel olulistes usuküsimustes. Muuhulgas oli samaarlastel oma tempel Garisimi mäel, kus nad viisid läbi Moosese seaduses ettenähtud tepliteenistusi. Juutide arvates sai olemas olla aga vaid üks tempel – Jeruusalemmas. Samaarlased olid aga ehitanud oma templi.

Sellised usuvastuolud võivad vahel viia inimesi üksteisest kaugemalegi kui inimesed muidu erimeelsustes läheksid. Konfliktid, mis kaasaegseski maailmas endiselt kõige teravamini esile tõusevad on seotud enamasti erineva arusaamisega usuküsimustest ja Jumalast. Nii olid ja juudid ja samaarlased Jeesuse päevil suuremadki vaenlased kui juudid ja paganad.

Aga just selle samaarlase käitumise toob Jeesus esile ligimesearmastuse kontekstis. “Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”

Samaarlae tegi kannatanu jaoks kõik, mida tal sai selles olukorras ette võtta. Ta annab tänases mõttes esmaabi: seob peksasaanu haavad, puhastab need õli ja veiniga, otsib lähima ööbimiskoha ja annab kannatanu pererahva hoole alla lubades tasuda tagasi tulles võimalikud täiendavad kulud. See oli kõik, mida sellises olukorras sai teha läbipekstud võõra eest. Enamat poleks saanud.

Seda oleks võinud ju teha ka leviit ja preester, kuid neid takistas seda tegemast nende hirm rikkuda puhtusereegleid, mis olid seatud Moosese enda poolt. Mooses sai ju Seaduse (Toora) omakorda Jumalalt endalt. Kuidas oleks saanudki templi teenistuses olevad mehed astuda Jumala enese seadusest üle! Küllap mõistavad seda Jeesuse kuulajadki.

Jeesuse lähenemine on aga senisest piiratud käsukesksest maailmavaatest avaram. Juba siis, kui Ta valib oma jüngrite hulka patuse tölner Matteuse, kritiseeritakse Teda variseride poolt teravalt. Siis vastab Jeesus neile: “Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!” (Mt 9:13).

Nõnda ütlebki Jeesus samaariamehest rääkides “Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale”. Ei mingit käsku ega keeldu, Seadust ega Toorat, vaid puhas inimlik haletsus. Kahjutunne, mis pühib ära kõik valehäbi, puhtusereeglid ja võltsi väärikuse, mis takistavad ka meil endil vahel kontakti astumast nende inimestega, kes ei kuulu meiega samasse seisusesse või elustandarditega “kasti”.

“Meie ligimene”, on tänase pühapäeva teema. Jeesuse jutustatud tähendamissõnal on sissejuhatus, mis keskendub küsimusele, kes on minu ligimene. “Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?”

Kui Jeesus halastaja samaarlase loo jutustamise on lõpetanud, küsib ta ise vastuküsimuse: “Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Jeesus pöörab taaskord oma kuulajate maailapildi pahupidi. Ligimene ei ole mitte ainult see, kellele meie suuremeelselt käsku täites saame suunata oma heateod, vaid ligimesed oleme me ka ise selle armastuse ja halastuse kaudu, mida teistele osutada saame ka siis, kui käsk seda ei käsi või keeld keelab. Armastust ei saa piirata ükski seadus ega käsk. See ei ole olnud Jumala plaan.

Armastusekäsk, mida ka seadusetundja Jeesusele tsiteerib, seab ligimesearmastusele ainult ühe piiri: armasta ligimest nagu iseennast! Kui aga ligimene ei ole ainult see, kes minu abi ja armastust väärib, vaid ligimene olen ka mina, on üksteise vastu suunatud ligimesearmastus samamõõtmeline või samasuunaline. Ei saa olla nõnda, et ennast armastan enam kui kedagi teist, või kristlast enam kui juuti või moslemit või eestlast enam kui venelast või sakslast.

Kahjuks kipub see aga just nõnda olema, et teeme vahet. Me ei suuda osutada samaväärset armastust kõigi vastu. Me kipume armastusele seadma tingimusi ja looma reegleid. Ikka hakkame enda armastusepuudust vabandama sõnadega: “Kui ta teeks teisiti, oleks teistsugune, siis …” või leiame me justkui endast sõltumatuid väliseid tegureid, mis meid takistavad olema halastavad võõraste vastu. Enamasti on sellised tegurid seotud aja või keskkonna poolt seatud piirangutega. Täpselt nii nagu leviidil ja preestrilgi, kes maaslamajast mööda kõndisid. Nad ju oleks kindlasti aidanud, kui see mees poleks olnud roojane ja verine peksasaanu ja nemad puhtad jumalateenrid templist. Paradoks on see, et siis poleks ju mees nende abi vajanudki.

Kas seame ka ise vahel abi ja halastuse osutamisele tingimusi, mis on juba eos ennasttühistavad, stiilis: “Ma peseksin su puhtaks, kui sa nii must ja haisev ei oleks” või “Ma annaksin kerjusele raha, kui ta seda kohe ära ei kulutaks”.

Kas märkame, et oleme tegelikult ise tänase evangeeliumiloo  seadusetundja sarnased. Me teame, milline on armastusekäsk, kuid ikka peab Jeesus meile ütlema: “Kui tahad pärida igavest elu, mine ja tee halastaja samaarlase kombel”. See on ju aga nii tülikas ja vastik – määrib käsi, kulutab raha ja aega. Meid ju muudab alati rõõmsaks see, kui kellelegi abi pakkudes, saame vastuseks: “Aitäh, saan ise hakkama!”. Sellise vastuse peale läheb ju süda kohe rõõmsaks, sest südametunnistus jääb rahule: olen abi pakkunud, oma kohuse täitnud ja ligimene sai aidatud ilma käsi määrimata, aega ja raha kulutamata. Kõik on rahul, mina sain olla abivalmis ja teine inimene ei pidanud mulle tüli tekitamise pärast ennast halvasti tundma.

Nagu tänasest loost mõistame, ei olnud armastusekäsku tundev seadusetundja aga siiski oma eluga rahul. Jah, Luukas ütleb, et ta pöördus Jeesuse poole kiusava küsimusega, ometi oli see küsimus ju omaette tõsiseltvõetav. Kui ta juba teadis armastusekäsku ja ilmselt arvas elavat selle kohaselt, poleks tal olnud vaja üldse Jeesuselt küsida: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”. Tema seadusekuulekas elu pidi ju tagama talle igavese elu, ometi oli tema hing rahutu.

Nii on see ka meie kõigiga. Me peame pöörduma Jesuse poole, et saada Temalt abi ja juhatust õigeks eluks ja käitumiseks. Tema on ju tee, tõde ja elu. Meie aga võime olla Jeesuse jutustatud loos mitte ainult preestri, leviidi või ka samaarlase rollis. Kas olete vahel taibanud, et meie oleme ka ise läbipekstud ja paljaksröövitud poolsurnud kannatajad. Me oleme need, kes vajame Jeesuse ja oma ligimeste abi.

Kui me ei vaja abi milleski muus, siis on meil kõigil siiski üks suur ja ühine puudus – see on armastusepuudus. Me oleme seadusetundjad, kes tunneme kõiki käske, kuid meil ei ole siiski piisavalt halastust ja armastust. Vähemalt sellel määral, et see oleks võrreldav meie enesearmastusega. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie patususest ja samal ajal saab meile patuks, et me oleme armastuses teistele võlgu ja seetõttu oleme me erivajadustega, me oleme puudega, me oleme need, kes vajavad ligimese abi.

Kas pole kummaline – selleks, et meie saaksime kellelegi halastust ja armastust osutada, peab olema neid, kes seda halastust vajavad. Poleks olnud paljaksröövitud maaslamajat, poleks saanud mööduvast samaariamehest halastajat samaarlast. Ilma üheta poleks olnud teist. Nõnda tegid mõlemad mehed teieneteisele armastuseteo – üks andis teisele võimaluse armastada ligimest nagu iseenennast. Maaslamaja tegi möödujalale teene osutada armastust ja halastust ja sai ise vastuteenene.

Nii jõuamegi Jeesuse jutustatud loo põhituumani: me kõik oleme üksteise jaoks ligimesed, sõltumata sellest, millises positsioonis parasjagu oleme – abiandja või abivajaja rollis. Mõlemal juhul oleme sisenenud ligimesearmastuse ringi, milles püsides täidamegi Seadust – ülimat armastusekäsku. Kirikus nimetame seda ka osaduseks. Paradoksaalselt jäävad sellest ringist välja preestri ja leviidisarnased isikud, kes ise uskudes, et nad täidavad käsku, seda tegelikult ei teinud ja nende elu ja teod ei olnud midagi muud kui surnud.

“Mine ja tee nõndasamuti, siis saad sa õndsaks”, jäävad meid saatma Jeesuse sõnad. Ja need käivad nii abivajajate kui abiosutajate kohta. Kui jääme külmaks ja ükskõikseks, möödakõndijaiks või nurgaskonutajaiks, ei palu ega anna abi, puudub meis armastus, mida ootab meil Jeesus.

Aamen.

Toomkoguduse esimene perelaager teemal “Jeesus meie aitaja” toimus 21.-22. augustil EELK Laagrikeskuses TALU. Kaks päeva olid täidetud piiblitundide, rühmatööde, põnevate mängude ja kristliku osadusega. Meeleolu hoidsid kõrgel hea ilm, maitsev toit, kaunis ja kaasaegne laagrikeskkond ning rõõmsad ja sõbralikud laagrilised. Kokku osales perelaagris ligi 30 täiskasvanut ja last. Loodetavasti saab To0mkoguduse perelaagrist igasuvine traditsioon. Vaata siit GALERIID.

Saksamaa Liitvabariigi president Joachim Gauck külastas oma Eesti riigivisiidil Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut ja kohtus peapiiskop Andres Põderi, kirikuvalitsuse ja Toomkoguduse juhtidega. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma tutvustas kiriku ja koguduse ajalugu. Kohtumisel toomkirikus räägiti palju ühisest ajaloolisest pärandist ja Eesti-Saksa sidemetest. Assessor Tiit Salumäe tutvustas praegu Saksamaal elavate eestlaste vaimulikku teenimist ja sõpruskoguduste omavahelisi sidemeid. Peatuti ka Tallinna Toomkooli ajalool ja tänasel päeval. Kohtumisel peatuti pikemalt okupatsiooniaja uurimisel, kristlike väärtuste hoidmisel, tänapäeva väljakutsetel ja koostööl, mida riigid ja kirikud saavad ühises koostöös teha: „Te lõpetate oma raamatu „Vabadusest” mõttega, et ühiskond peaks teostama ja arendama  vabadust tolerantsuse, väärtuspõhisuse ja ennekõike armastuse alusel, unustamata, et vabadus tähendab täiskasvanud inimesele ka vastutust,“ ütles peapiiskop. „ Vajame ühiskonda, mis oleks vabanenud mitte ainult mineviku ohtudest vaid suudaks sellised ohte vältida ka siis, kui need ilmuvad uuel ja rafineeritumal kujul,“ toonitas peapiiskop Põder. President tänas peapiiskoppi ja soovis oma külaskäiguga avaldada austust neile inimestele, kes on rasketel aegadel kannatanud ja jäänud oma õilsatele põhimõtetele kindlaks. Peapiiskop Andres Põder, kes pälvis Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni Suure Teeneteristi tähega, tänas presidenti kõrge riikliku autasu eest. President Joachim Gauck ja proua Daniela Schadt tegid sissekande toomkiriku külalisteraamatusse. Soojal ja sõbralikul kohtumisel saatsid peapiiskop Andres Põderit abikaasa Marje Põder, assessor Tiit Salumäe, toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma koos abikaasa Egle Viilmaga, Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Matthias Burgardt, abipraost Arho Tuhkru, toomkoguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt ning aseesimees Jüri Ehasalu. Külaliste auks toimus tervituskontsert, kus musitseerisid organistid Andres Uibo ja Kadri Ploompuu, viiuldaja  Mari-Liis Uibo ning kammerkoor “Collegium Musicale” dirigent Endrik Üksvärava juhatusel.

President Joachim Gauck on sündinud Rostockis 1940. aastal. Aastatel 1965-1990 oli ta Mecklenburgi  Evangeelse Luterliku Maakiriku pastor. Nõukogude võimu perioodil oli ta tugev ja aktiivne vastupanuvõitleja ning kaasas ka kiriku sellesse vastupanusse. 1990. aastal valiti Joachim Gauck Saksamaa Demokraatliku Vabariigi (SDV) parlamenti ning aastatel 1991-2000 osales ta aktiivselt SDV julgeolekujõudude tegevuse uurimiskomisjonis. 18. märtsil 2012 valiti Joachim Gauck Saksamaa Liitvabariigi presidendiks.

Artikli autor Arho Tuhkru.

Pühapäeva, 16. juuni pärastlõunal külastas Moskva ja kogu Venemaa Patriarh Kirill Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut, kus toimus kohtumine EELK peapiiskop Andres Põderiga. Patriarh Kirill oma saatkonnaga, sealhulgas metropoliit Kornelius ja metropoliit Illarion, tegi lühikese ringkäigu toomkirikus, millele järgnes kohtumine kiriku käärkambris. Patriarhi sisenedes kõlas toomkiriku ajalooline orel, mida mängis organist Kadri Ploompuu. EELK välissuhete assessor Tiit Salumäe tutvustas patriarhile toomkirikut ja näitas, kuhu on maetud omaaegse Vene laevastiku admiralid Krusenstern ja Griegh. Patriarh Kirillile oli üllatuseks, et kuulus meresõitja Krusenstern on maetud just Toomkirikusse. Kiriku tutvustusele järgnes kirikujuhtide kohtumine kiriku käärkambris. EELK poolt osalesid kohtumisel lisaks peapiiskop Põderile ja asessor Salumäele, piiskop Einar Soone ning kantsler ja toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Toomkoguduse poolt osalesid juhatuse esimees Indrek Treufeldt ja aseesimees Jüri Ehasalu. Kohtumise EELK-poolne ettevalmistaja oli konsistooriumi avalike suhete juht ja toomkoguduse abiõpetaja Arho Tuhkru. Kohtumine möödus meeldivas ja sõbralikus meeleolus. Vahetati ka kingitusi ning patriarh Kirill tegi ka südamliku sissekande külalisteraamatusse.

Loe kohtumisest veel SIIT.

Patriarh Kirill teeb sissekande külalisteraamatusse

Reedel, 7. juunil paigaldati toomkiriku põhjalöövi idaseinale viimane ajaloolistest vappidest. Tegemist on Ferdinand von Wrangelli (9. jaanuar 1797 – 6. juuni 1870) mälestuseks kirikusse paigutatud kenotaafiga, mis originaalis oli valmistatud papjeemašeest ning oli seetõttu väga halvas korras. F. v Wrangelli järeltulijad tellisid kenotaafi restaureerimise restauraator Alexander Eckhardilt, kellel kulus töödeks kolma aastat. Tulemuseks on papjeemašeest valmistatud kenotaaf, millest 75% on orignaali rekonstruktsioon. Taastatud vapi paigaldamise puhul toimus toomkirikus mälestusjumalateenistus, kus teenisid toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma ja Tallinna Saksa koguduse õpetaja Matthias Burghardt. Kohal viibisid Wrangellide suguvõsa liikemed kogu Euroopast ning külalised.

Ferdinand von Wrangellist loe edasi SIIT.