Valisin Toomkoguduse käesoleva aasta jõulusõnumiks Jeesuse sõnad oma jüngritele: Teie olete maailma valgus! Ei saa märkamatuks jääda linn, mis on mäe otsas!” – Mt 5:14.
Need sõnad iseloomustavad Toomkirikut, mille pildi leidsite ka koguduse elektrooniliselt jõulukaardilt, kõrgumas üle maa ja Tallinna. Toomkirik on kirik, mis ei tohiks jääda märkamatuks. Paraku olen kogenud viimasel kahel aastal, mil seda kogudust teeninud olen, et mida kiiremini kasvab nende eestlaste arv, kes on korragi elus külastanud Pariisi Notre Dame, Vatikani Püha Peetruse basiilikat või Kölni katedraali Saksamaal, seda vähemaks jääb neid eestimaalasi, kes on korragi oma elus astunud sisse Tallinna Toomkiriku uksest. Me otsime igalt poolt mujalt seda, mis on meil endal kodus olemas! Linn, mis on mäe otsas, ei saa märkamata jääda – seda Jeesuse tarkusetera mõistavad hästi Tallinna külastavad väliskülalised. Üle 100 000 palveränduri ja külastaja kogu maailmast seisatus mööduval aastal imetluse ja imestusega meie Toomkiriku võlvide all. See on aukartustäratav hulk inimesi! Palverändureid kaugelt maalt – nagu Hommikumaa targad, kes järgisid tähte, mis juhatas neid Kuninga juurde, keda kummardada. Samal ajal ei teadnud ametlik kuningas Heroodes uuest Kuningast ja tema sünnist midagi! Võõrad teadsid, keda otsida – omad ei tundnud Teda ära! Nii võime vahel öelda ka Toomkiriku ja tema arhitektuurse, ajaloolise, kultuurilise ja usundiloolise väärtuse kohta. Omad ei tunne seda! Linn, mis on mäe otsas jääb omadele märkamatuks!
Jeesus rääkis maailma valgusest. Ta nimetab ennast maailma valguseks, kuid nimetab maailma valguseks ka oma jüngreid! Kes on tema jüngrid? Kes peavad valgust tooma maailma? Toomkoguduse ristitud liikmeid on umbes paar tuhat. Neid, kes kogudust on 2011. aastal oma liikmeannetusega toetanud on järele jäänud veel vaid vaevalt 15% ristitutest! Kuna suur langus annetajate arvus on kaasnenud vaimulike vahetumisega, tajun isiklikku vastutust. Loodan, et mõistate, et kõige olulisem ei ole liikmete puhul kunagi see, kui palju suudab keegi annetada, vaid et me ennast üldse veel kogudusega seotuks loeme. Milles see seotus võiks väljenduda? Kuidas vastame kuu aja pärast rahavaloendaja küsimusele oma usutunnistuse kohta?! Mida tähendab, et olen kristlane või luterlane? Kiriklikus statistikas on oluliseks näitajaks liikmeannetuse sooritanute ja armulaual osalenute arv. Tean, et see ei näita kellegi usku, kuid näitab usaldust kiriku vastu aga ka on märk sõnapidamisest ja antud vande hoidmisest. Kõik, kes me oleme ristitud ja konfirmeeritud, oleme altari ees vandunud ustavust ja truudust Issandale Kristusele ja Teda esindavale Kirikule – mis on Tema maapealne Ihu. Kristuse maapealset Ihu – Kirikut – ei ole, kui puuduvad liikmed! Nõnda olemegi Kristuse Kirik meie ise – kõik meie, kes me ristitud oleme! Nõnda ei sõltu Jeesuse kirjeldatud valguse heledus mitte kellestki teisest kui meist kõigist – kiriku liikmetest. Meie kõik olemegi kirik! Kas meie valgus hakkab tuhmuma? Või on lausa kustunud! Jõulukuuskedel süttivad peagi jõuluküünlad, mis vahetavad välja advendiküünlad. Neid küünlaid on lihtne süüdata, kustutada ja taassüüdata. Mis sütitab aga meid kui maailma valgust? Või jäämegi kustunud küünlaiks? Või lambiks vaka alla!?
Usun, et nii see ei ole ega ka jää! Eestlane on ristiinimene, ehk pisut leige, kuid siiski ustav ja veendunud. Tema söed hõõguvad tuha all, et siis lahvatada heleda leegiga. Loodan, et see hele lahvatus täidab ka Toomkiriku pingiread taas lugematu arvu kirikulistega ning äratab meie südametes seal vahepeal uinunud ja laisaks ning mugavaks muutunud südametunnistuse!
Rõõmustan alati, kui kohtume jõulude ajal ja pühapäeviti Toomkirikus
Urmas Viilma
Toomkoguduse õpetaja
