3. pühapäev enne paastuaega – Septuagesima

Päeva teema: Teenimatu arm

Päeva evangeelium: Mt 19:27-30

Päeva juhtsalm: Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast,

vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18

MU JUMAL, SINU ARM JA HELDUS- (KLPR) 267

Sõnade autor: Aleksander Hinno (1904-1992)

Tundmatu autori viis 18. sajandist

Mu Jumal, Sinu arm ja heldus kuulub Kiriku Laulu- ja Palveraamatu III osa – Elu Kristuses – esimese alarühma laulude hulka, mis kannavad ühist pealkirja „Jumala arm Kristuses“.

Armust kõneldaksegi 3. paastuaja eelse pühapäeva tekstides ja teemas – Teenimatu arm. Pühapäeva ladinakeelne nimi septuagesima (= seitsmekümnes) viitab päevade arvule, mis jääb ülestõusmispühadeni. Pilgud pööratakse pühadele ja kogudust kutsutakse üles kannatlikult elama ja tegutsema, lootes Jumala armule. Nii tuletatakse ka pühapäeva evangeeliumi tekstis meelde, et Jumala armu ei saa ära teenida, vaid Tema heldus on kõigi suhtes samasugune.

„Arm“ on lauluraamatu lauludes üks sagedamini esinevaid sõnu: üle 400 korra, lisaks veel liitsõnade osana. Päeva laulu Mu Jumal, Sinu arm ja heldus salmides kõlabki lapsemeelselt siiras kiitus ja tänu Jumala armu ja helduse, juhtimise ja meelespidamise eest, mille rohkust kinnitatakse iga salmi lõpus:

„Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus.“

Laulu sõnade autor Aleksander Hinno oli kirikuõpetaja. Võrumaal Põlva kihelkonnas sündinud luuletaja sai hea hariduse Võru ja hiljem Tartu gümnaasiumides. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamise järel praktiseeris ta Jüri koguduses praost Jakob Aunveri ja Tartu Ülikooli koguduses professor Hugo Bernhard Rahamägi isikliku abilisena.

Tallinna Piiskopliku Toomkirikuga on tal sama seos mis enamikul Eestimaa iseseisvusaja vaimulikel: selle kiriku altari ees ordineeris piiskop Jakob Kukk ta vaimulikuks 1932. aastal. Seejärel algasid vaimulikuna teenimise aastad erinevates kogudustes maailma mitmes paigas: Petseris, Võrus, Tallinna Olevistes, alates 1944. aastast Saksamaal Geislingenis, New York’is, Los Angeleses, lisaks mitmed üldkiriklikud ametid noorsootöö ja majandusnõukogu liikmena, kirikulehe asutaja ja toimetajana, praostina, konsistooriumi assessorina ja väliseesti lauluraamatukomisjoni esimehena. Vaatamata aktiivsele tegutsemisele mitmes valdkonnas jäi Aleksander Hinnol aega kirjutamiseks ja luuletamiseks. Tema sulest on ilmunud mh. raamat „Palvusi noortele“, mälestusteraamat „Koduvärav“ ja luulekogu „Vaimulikud laulud“.

1970-ndatel Välis-Eesti lauluraamatukomisjoni juhtides oli Aleksander Hinno üsna hästi kursis eestikeelse kirikulaulu olukorraga ja küllap paljud vaimulikud luuleread sündisidki konkreetseid lauluraamatu teemasid silmas pidades ja tuttavatele koraaliviisidele riime seades. 1987. aastal Kanadas ilmunud tulevast lauluraamatut tutvustavas Välis-Eesti komisjoni prooviväljaandeski on mitmeid tema laule, millest kõik küll lõplikku lauluraamatusse ei jõudnud.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse pääses ühtekokku neli Aleksander Hinno sõnadega laulu: lisaks tänasele päevalaulule Mu Jumal, Sinu arm ja heldus (KLPR 267) veel Surmavõitja, Jeesus Krist (KLPR 173), Ma olen usus kindel, tugev (KLPR 366) ja koguduste koosolemistel üsna tuttavaks lauldud Sünnipäevaks sinule (KLPR 418). Huvitav on fakt, et need nelja laulu sõnad saab ära laulda kahel tuttaval ja rõõmsal viisil: Jumal, Sind me kiidame (KLPR 173 ja 418) ning Oh võitlejad, et käige peale (KLPR 267 ja 366).

Laulu viisi autori kohta andmed puuduvad.

Arvata võib, et viis pärineb ilmselt 18. sajandist. Sellele viitab näiteks Liivi- ja Eestimaal 1839. aastast kasutusele tulnud Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778-1849) koraaliraamatus (viis nr. 138) ja ilmselt sealt Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse tulnud aastaarv 1740 (märgitud laulu noodirea ülal paremale servale).

Viisi nn. nimitekstiks ehk sõnadeks, mida peetakse antud viisi juurde algselt või kõige sagedamini kuuluvaks, on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esitatud „Oh võitlejad, et käige peale“ (vastupidiselt võib seda nimetada ka „nimiviisiks“). Neid Johann Jakob Rambachi (1693-1735) loodud laulusõnu (saksa keeles „Auf, auf ihr Streiter, durchgedrungen“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole (eelmises ehk Uues Lauluraamatus laul nr. 472). Nimiviisi saksakeelseks tõlkeks on aga KLPR-s pakutud hoopis „Komm beten(d) oft und mit Vergnügen“. Sellise algusreaga laulu ei leidu paraku ei Uues Lauluraamatus ega ka Punscheli koraaliraamatus.

Seega selgub, et laulu rõõmsa, reipa ja kaasahaarava viisi päritolu osas on veel mitmeid valgeid laike, mis ootavad kirikulaulu huviliste ja uurijate sügavamaid otsinguid.

Tekst Ene Salumäelt

Foto: Erik Peinar (Välisministeerium)

Hoolimata ilmast-külmast ja libedast ning muudest takistustest (et jõuda Toompeale), oli taas hulgaliselt seeniore täna kogunenud Toomkirikusse oma igakuisele koosviibimisele. Õpetaja Urmas Viilma pani meid mõtlema viimsetest asjadest ja aegadest. Sellele järgnes sünnipäevalaste õnnitlemine. Isegi kui kõiki nendest kohal täna ei olnud, mõtlesime nende peale nii eestpalves kui ka sünnipäevalaulu lauldes. Muude juttude ja sagina käigus saabus aeg, et vastu võtta üllastuskülaline. Seekord rõõmustas meid Priit Aimla. Ei, ei, mitte see humorist, vaid rahvusooper Estonia trompetimängija (ja nagu ta ise lisas- ka kontsertmeister). Priidu “juured” on Pärnu-Jaagupis, sealt ka ammune sõprus koguduse praeguse õpetaja perega (U. Viilma teenis P-Jaagupis ligi 11 aastat). Priit Aimla rääkis köitvalt, kuidas ta tee muusikani, aga ka kirikuni on leidnud. Nagu ta ise nimetas, on tema elu juba ette seatud. Ehk et kõik on läinud nii nagu peab, kuidas Taevaisa on näinud et peab minema. Nii tema muusiku kui ka eraelu suhtes. Praeguseks on juba Priit 25 aastat Estonias mänginud. Aga ette on tulnud ka dirigeerimist.
Kuumim teema on hetkel “Pippi Pikksukk”, kus Priit on nii dirigent kui muusikaline juht. (Täpsem info rahvusooperi ja etenduse kohta http://www.opera.ee/)
Ja loomulikult rosinaks kringli sees oli see, et Priit oli kaasa võtnud mitmeid oma pille (ikka trompetid ja “sugulased”). Peale kiiret ajalootundi saime lõpuks kuulda ka kauneid helisid nii vaimulikust kui ilmalikust repertuaarist.
Meeliülendav oli koosviibimise lõpulaulu “Hoia Jumal Eestit” laulda just trompeti saatel.
Meeldiva koosviimise lõpetas peapiiskop emeeritus Kuno Pajula.
Suur tänu Priit Aimlale, kes tõesti tõi palju rõõmu ja sära meie seekordsele koosviibisele.

Uuel kuul uus külaline ja uus jutt!

PÄEVA LAUL – MIS SEE ON?

„Päeva laul lauldakse epistli ja evangeeliumi vahel, pärast evangeeliumi või pärast usutunnistust. Päeva laul seostub päeva evangeeliumi teemaga.“

EELK Jumalateenistuste käsiraamat, EELK 2009

Päeva laul on missa ehk armulauaga jumalateenistuse pealaul. Päeva laulu ei või asendada muu muusikaga.

Päeva laulu ajalooliseks eeskujuks on keskaegne muusikaliselt rikka esitusviisiga (eeslaulja ja koor või kogudus vaheldumisi) lauldud psalm, mis liitus pühapäevase missa Piibli lugemise tekstidega ja mis lauldi kiriku altari- ehk kooriruumi või kõrgendatud lugemispuldi (ambo) astmetel. Sellest ka nimetus „astmelaul“ (ladina keeles gradus = aste). Reformatsiooni järel võeti selle vahelaulu asemel kasutusele koguduse lauldav koraal – graduaallaul.

Päeva laul kuulub sisuliselt kokku evangeeliumiga. Kirikukalendris ja jumalateenistuste käsiraamatus on soovitusi päeva laulu valikuks vastavalt pühapäeva evangeeliumi tekstile.

Päeva laulus tõuseb esile koguduselaulu kuulutuslik, meditatiivne ja palve iseloom.

Päeva laul on jumalateenistuse peamine koraal (pealaul, nädala laul) ja sellepärast võiks püüelda selle laulu võimalikult mitmekesise ja vaheldusrikka teostuse poole. Mõeldav on koguduse ja koori vaheldumisi laulmine, eri saateinstrumentide ja seadete kasutamine.

(Tekst Ene Salumäelt)

• Iga nädal hakkame ka siin päevaraamatus tutvustama üht päeva laulu. Selle leiate blogi parempoolsest ribast. 13.02 päeva lauluks oli “Seal, kus taevas isakodu” (KLPR 171).
• Blogi sissekannetest saad igal nädalal lugeda midagi uut KLPR ja lauluraamatu aasta kohta.
• Kiriku Laulu-ja Palveraamatu, lauluraamatuaasta ja päeva laulu kohta leiad põhjalikumat informatsiooni Toomkiriku stendilt, mis on selle tarvis ekstra üles seatud.

VÄLIS-EESTI JA KODU-EESTI LUTERLIKE KIRIKUTE ÜHINEMISE TÄNUJUMALATEENISTUSEL TORONTOS KUULUTAS PEAPIISKOP VÄLJA LAULU- JA PALVERAAMATU AASTA

Piiskop Andres Taul ja peapiiskop Andres Põder

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nähtavat ühtsust kinnitava lepingu sõlmimise tänujumalateenistusel 1. advendipühapäeval, 28. novembril 2010 Toronto Peetri kirikus kuulutas EELK peapiiskop Andres Põder 2011. aasta ühtses Eesti Kirikus Laulu- ja palveraamatu aastaks.

13. novembril 2010 kirjutasid Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvasse rebitud haava parandamiseks.

28. novembril 2010 tähistati nähtava ühtsuse taastamise tänupäeva Torontos. Jumalateenistusel jutlustas ja seadis armulaua EELK peapiiskop Andres Põder. Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul pidas tänujumalateenistusel kõne. Jumalateenistusel andsid oma allkirja nähtava ühtsuse lepingule assessor praost emeeritus Tiit Tralla ja Välis-Eesti konsistooriumi asepresident assessor Peeter Põldre. EELK peapiiskop annetas Välis-Eesti piiskopkonnale EELK lipu ja kuulutas välja kogu Eesti Kirikus laulu- ja palveraamatu aasta. Jumalateenistusel teenisid: kantsler Urmas Viilma, assessor praost Tiit Salumäe, assessor praost emeeritus Tiit Tralla, praost Hannes Aasa ja õpetaja Mart Salumäe. Orelit mängisid maestro Roman Toi ja Charles Kipper. Laulsid bariton Avo Kittask, sopran Kristina Agur, segakoor „Estonia“ ja Toronto Akadeemiline Eesti Segakoor „Ööbik.“ Dirigendid Ingid Silm, Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau.

Kiriku Laulu- ja Palveraamat valmis Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühistööna ja ilmus vabaduse koidikul, 20 aastat tagasi. Laulu- ja palveraamatu ilmumine oli eriliseks märgiks kahe kogukonna – kodus ja võõrsil elavate eestlaste – ühisest usust ja traditsioonidest. Täna seob lauluraamat eestlased üle kogu maailma ja on EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse väljendaja ja tugevdaja. Laulu- ja palveraamatu aasta tunnuslauseks on rida Anton Suurkase kiituslaulust: TÕUSE, MU LAUL, TAEVASSE! (KLPR 295:1).

Laulu- ja palveraamatu teema-aasta kulminatsioon on KLPR kasutuselevõtu 20. aastapäeva tähistav LAULURAAMATUPÄEV advendilaupäeval, 26. novembril 2011 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Üks laulu- ja palveraamatu aasta olulisemaid eesmärke ja üleskutseid on „Lauluraamat igasse kodusse!“, et taastada eestlaste hulgas varasematel aegadel nii harjumuspärane kahe hariduse vundamenti tähistava raamatu – Piibli ja lauluraamatu – oluline koht meie kodudes. KLPR kasutamine muutugu harjumuspäraseks meie pühapäevades ja argielus.

Torontos 28. november 2010

EELK Konsistoorium

Pühapäeval, 6. veebruaril pühitses peapiiskop Andres Põder Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus jumalateenistusel Peterburi Jaani koguduse lipu. Jumalateenistusel jutlustas koguduse õpetaja Urmas Viilma, pihikõne oli peapiiskop emeeritus Kuno Pajulalt. Orelil oli koguduse organist Kadri Ploompuu.

Eesti Lipu Seltsi ja Toomkoguduse liikmel Jüri Treil tekkis mõte teha Peterburi eesti kogudusele taastatud kirikuhoone puhul lipu näol kingitus. Asjaga olid päri toomkoguduse liige Jüri Kraft, kes võttis kanda lipu majandusliku poole ja heraldik Priit Herodes. Tema sõnul jäljendab lipp EELK lipu kompositsiooni, millele on lisatud evangelist Johannese sümbolina kotka kujutis.

Lipu kinkimine märgib Trei sõnul paari­saja aasta pikkuse hingelise sideme jätkumist kahe koguduse vahel.

Peale pidulikku jumalateenistust oli kõigile kirikulistele kaetud kohvilaud.

Foto: Arho Tuhkru

KOGUDUSELE ANNETAMISEST

Suur tänu kõigile toomkiriku sõpradele, toetajatele ja liikmetele, kes on kogudust ja erinevaid koguduse töövaldkondi 2010. aastal rahaliselt toetanud!

Kuna aasta alguse kuud on kogudusele eriti keerulised ja kulud samaaegselt kõrged (kiriku küttekulud novembris 30 000 kr ja detsembris 41 000 kr), on soovitav nendel, kellel see on võimalik, teha oma annetus 2011. aasta eest juba aasta alguskuudel. See aitab kogudusel üle elada kõige keerulisem periood aastast, mil annetusi ei laeku nii palju ja ka turistid ei külasta kirikut sama tihti kui suvel.

Liikmeannetusi, ametitalituste annetusi või nimelisi annetusi koguduse tegevuse toetuseks saab teha sularahas koguduse kantseleis või pangaülekandega EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse SEB Panga arveldusarvele nr 10022002639007. Liikmeannetust saab tasuda ka osade kaupa. Sellisel puhul on soovitav sõlmida pangaga püsikorraldusleping. Nii jõuab toetus koguduse tegevuseks regulaarselt kohale ja ei ole ühekordse maksena liialt ülejõukäiv.

Piibel räägib kümnisest ehk 10% annetamisest oma sissetulekutest Jumala teenimiseks. Nõnda annetades, ei ole vaja muretseda, kas kogudus suudab ennast ära majandada või töötegijatele palka maksta. Loomulikult on annetamine iga liikme vaba tahte ja südametunnistuse küsimus ning iga annetus, sõltumata selle suurusest suur abi kirikutööle. Vastavalt EELK kirikuseadustikule on liikmeannetuse soovitavaks suuruseks 1% inimese aastasissetulekust.

Pühapäeval, 28.11 oli taas toomkoolitund. Tunnid toimuvad üle pühapäeviti lastele, noortele kui täiskasvanutele. Lapsed rääkisid advendiajast ja harjutasid jõulunäidendit. Täiskasvanutele kõneles sel korral Toomas Mäeväli, teemaks oli orel. Esialgu tegime nö. kuiva trenni, kohvitassi taga sai kuulatud- vesteldud orelist üldiselt kui ka meie kodukiriku pillist.

Vahemärkuseks- keda rohkem huvitab meie kiriku orel, on suurepärane võimalus sellest lugeda koguduse kodulehel http://eelk.ee/tallinna.toom.

Peale “toreetilist tundi” oli meil hea võimalus minna ka orelit kuulama. Koguduse organist Kadri Ploompuu tutvustas meile erinevaid nüansse oreli juures ja lõpuks oli suurepärane võimalus meil ka lausa oreli sisse pugeda.

Aitäh, Toomas ja Kadri kauni tunni eest!

Novembrikuu seeniorid on peetud. Taas üks südamlik ja kordaläinud olemine. Traditsiooniliselt olid prouad laua rikkalikult katnud ja kohvitassi taga oli mõnus juttu vesta ning kuulda. Õpetaja Urmas Viilma peatus igavikulistel teemadel- on ju käes kirikuaasta lõpp. Lugu, mille toel teemat arendati, rääkis abielupaarist, kus naine oli oma eluga rahul, õnnelik ja Jumalale tänulik. Mees aga soovis veel ja veel ja veel suuremat maalappi, et seda harida (ja rikkust koguda). Kui aga ühel päeval mees murdus ja tema maine elutee otsa sai, oli talle vajalik vaid väike maalapike- paar meetrit pikk ja sedapalju sügavgi. Et ta viimsele teekonnale saata…. lihtne lugu, aga samas sedavõrd tõene ja ligidalolev.
Edasi läks juba lõbusamalt. Seekord oli meil kolm sünnipäevalast- neid ootasid ikka lilled ja tervituskaart ning õnnitluslaul.
Ja siis saabus kauaoodatud üllatuskülaline. Seekord astus läbi näitleja MADIS MILLING. Madise kohta käib päris palju märgusõnu: näitleja, raadiohääl, telesaatejuht, poliitik, õpetaja, kaitseliitlane jne. Kõigist neist ja teistest põnevatest teemadest me seekord kuulda saimegi. Alustades “Maiest ja Valduris” ning “Kelgukoertest” kuni riigikaitseõpetuse õpetaja ametini välja. Igatahes suured tänud Madis Millingule.
Koosolemise lõpetas taas peapiiskop emeeritus Kuno Pajula.
Järgmist korda juba oodatakse. 15.12 on jõuluhõnguline koosviibimine ja loodetavasti saabub meile ka jõuluvana. Eelkõige aga laulame advendiajalaule ja räägime Suurest Armastusest- Jeesuslapse sünnist.
Taaskohtumiseni!

Austatavad piiskopid,
head sõbrad!

Meie rahva ja riigi ning luterliku kiriku saatus on üksteisega läbi aja tihedalt seotud. Kirik oli osa meie kultuurilisest ärkamisest, ta on pakkunud kodutunnet ning olnud teenäitajaks. Meenutan, et veel enne Eesti riigi loomist sai maakirikust iseseisev rahvakirik, andes tuge oma riigi rajamisele.

Kirik on kasvanud ja kannatanud koos Eestiga. Okupatsioon lahutas sunniviisil nii rahva kui kiriku. Kõige raskemal ajal jätkas eestikeelne kirik tööd parema ühiskonna ning kaasinimeste heaks mõlemal pool raudset eesriiet.

Eestis hoidis kirik ennast alal vaatamata vaenavale okupatsioonile. Andis pikas öös lootust ja lohutust ning seisis vaimse surutise vastu. Väljaspool Eestit pakkus kirik tuge neile, kes olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma, alustama uut elu võõrastes tingimustes. Kirik aitas hoida Eesti vaimu ja Eesti traditsioone.

Täna sõlmitud nähtava ühtsuse leping lõpetab meie luterlikule kirikule võõraste võimude poolt peale sunnitud kaheks jagamise ja taastab ühise koguduse. Eesti riik on alati ning põhimõtteliselt toetanud okupatsiooni tulemusel lahutatud ühingute ja seltside ühendamist. Ainult nii saame kokku tuua ja liita seda, mida kurjus läbi oma kommunistidest käsilaste lahutas.

Head kirikulised,

nagu ma juba eespool ütlesin, kirik on olnud kodutunde pakkujaks ning teenäitajaks ka keerulistel aegadel. Praegune majanduslikult raske aeg, kui tööd ei jagu kõigile ning paljudel kipub vaim väsima, annab meile kõigile võimaluse ja paneb kohustuse abistada oma võimaluste piires lähedasi ja kogukonna liikmeid. Kirik saab olla siingi teenäitajaks, olla inimestele toeks nii sõna kui teoga. Üksteise toetamine ja hoolimine aitavad hoida meie kodu, meie rahvast ja meie riiki.

Tänan teid!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nähtavat ühtsust kinnitava lepingu sõlmimise tänujumalateenistus toimus laupäeval, 13. novembril 2010 algusega kell 12 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

Eile, 31.10 tähistati üle kogu maailma luterikirikutes usupuhastuspüha. Ehk teisiti võiks ju ütelda, et pidasime sünnipäeva. Toomkiriku jumalateenistus oli pidulik ja sünnipäeva vääriline. Sel pühapäeval oli tegemist ka praostkonna kooride vahetuspäevaga. Nii saime nautida Viimsi Püha Jakobi koguduse kammerkoori, keda juhatas Andrus Kalvet. Orgnistiks oli sel korral EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonna juhataja Kesrti Petermann. Taas oli rõõm kirikus nii rohkearvuliselt kaasateenijaid näha. Nii võib ju nimetada iga kirikulist, sest just kõik koos me seda jumalateenistusel olemegi- kaasateenijad.
Pärast jumalateenistust koguneti Toomkooli tundidesse. Lapsed kogunesid orelirõdu alla, koguduse saali, kus kõneleti kirikust (nii hoonest, kui mõistest ´kirik´üldisemalt). Noored arutasid sümbolite teemal ja püüdsid neid leida ka meie kodukirikust. Käärkambri rõdul oli võimalus veel mõttetööd jätkata. Täiskasvanud kogunesid aga kantseleisse, kus õpetaja Urmas Viilma pidas loengu Martin Lutheri elust ja reformatsioonist. Tuli tõdeda, et teema, mis tundub ühele “korralikule luterlasele” selgamast-selgem, vajab ikka ja jälle värskendamist ja meeldetuletamist. Kohvitassi juures juttu ajades, sai ka teistel üldkiriklikel teemadel vesteldud.

Üks ütlemata kena pühapäev oli. Taas sai kohata armasid inimesi enda ümber…. taas sai veendutud, et mida me teeme, on õige ja hea ja vajalik…. tehes seda Issandale. Tänud Temale!

Eile kogunesid taas koguduse seeniorid Toomkirikusse. Iga kord on rõõm kohata tuttavaid prouasid-härrasid, jagada muljeid, mis vahepeal juhtunud ja mis mõtted südames on. Aastad teevad oma töö ja nii ei jõua nii mõnigi ustav seenior alati kohale. Ja seda suurem rõõm on neid samu inimesi taas kohata, kui haigus on seljatatud ja teekond Toompeale jalge alla võetud.
Seekordseks üllatuskülaliseks oli Riivo Sinijärv. Härra Sinijärv rääkis om töödest-tegemistest, perest, hobidest. Saime osa tema suursaadiku tööst kui ministriks olemise ajast. Taas kogesime, et ajast jäi isegi puudu, sest humoorikas võtmes toimunud vestlus möödus linnulennult.

Koguduse õpetaja Urmas Viilma peatus oma mõtiskluses VÄÄRTUSTE teemal. Alguspalves said eestpalvesse võetud ka need armsad inimesed, kes erinevatel põhjustel (kodunt eemal viibimine, haigus vms.) kohale ei saanud tulla.
Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula mõtiskles aga usupuhastuspüha teemadel ja pidas ka lõpupalve.
Armsad seeniorid! Taas oli hea koos olla! Aitäh, et te ikka tulete ja oma rõõmsameelse tujuga koosviibimise elavaks teete. Taaskohtumiseni novembrikuu kolmandal kolmapäeval kell kolm!