Jutlus – Hb 3:12-14
Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev 
6. november 2014 Toomkirik
Urmas Viilma

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:12-14)

Tänane pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev kannab valvamispühapäeva nime. Meid kutsutakse üles valvama. “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!” (Lk 12:35) kõlab ka tänane juhtsalm kirikukalendris.

See valvelolek ei tähenda millegi hirmsa või ähvardava ootamist, küll aga valmisolekut kellegi saabumiseks. Jeesuse jutustatud tähendamissõnades ootavad sulased vöötatult ja lampide põledes pulmapeolt koju oma isandat või majaisandat. Tuttav on ka tähendamissõna kümnest neitsist, kelledest osa olid taiplikud, et varuda pikaks ootamiseks lambiõli, teised aga olid rumalad, võttes vaid lambid ja unustades õli. Ühes tähendamissõnas teenivad ustavad sulased ära oma isanda lugupidamise niivõrd, et ta asetab nad lauda istuma ja teenib ise neid. Millegi sellise ootamine ei ole millegi hirmutava või ähvardava ootamine.

Nõnda ei tähenda üleskutse: “Valvake!” mitte seda, et peaksime olema valvel millekski kohtuvaks, vaid see valvelolek olgu ustavuse, hoolitsuse ja armastuse tähis. See on ärev ootus ja igatsus millegi hea ja rõõmustava järele. Olles valmis või jõudes oodatava ära oodata, saabub midagi kaunist ja rõõmustavat. Siinjuures on oluline püsivus, ustavus, kannatlikkus ja rahu, et kõik läheb hästi, sest nõnda on lubatud. Isand saabub! Teadmata on vaid see, millal ta jõuab.

Kirikuaasta viimaste nädalate kirjakohad valmistavad meid ette Issandaga kohtumiseks Igavikus. Siis, kui astume läbi surmaukse ja seisame Issanda õiglase aujärje ees, et võtta vastu õiglane kohtuotsus. Siis saab määravaks, kas oleme olnud ustavad, kas oleme suutnud valvata ilma õigelt teelt lahkumata, ilma kiusatustele alla andmata, ilma taganemiseta oma usust, ilma selga keeramata Jumalale.

Tänase kirjakoha autor ütleb kirjas heebrealastele: ”Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Hb 3:12) Milline on kuri süda? Kui loeme Piiblit näeme, et kõik, mis on seotud sõnaga kuri, on seotud Jumalale selja keeramisega, uskamatusega, sõnakuulmatusega ning sageli ka kurjade vaimude ja Kurja ehk kuradiga. Kurjad ei ole mitte mõned üksikud teod, vaid tegemist on tahtliku ja teadliku valikuga kõige selle halva kasuks, mis on Jumala ja tema armastuse vastane. Sellist käitumist märgitakse ka ühe teise sõnaga – patt.

Meie valvelolek, millele meid tänase pühapäeva teema üles kutsub, peab tähendama eelkõige oma südame järele valvamist. Et meie süda ei oleks kuri süda, mis kisub meid heaks kiitma valet ning juhib meid sulgema silmi ning mitte märkama pattu meie endi elus ja meie ümber.

Heebrea kirja autor nimetab seda paadumuseks. Sõna, mida üliharva kuuleme väljaspool kirikut ning mille tähedust tõenäoliselt paljud enam ei mõista. Heebrea kirja autor aga ütleb: “et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Hb 3:13). Paadumine on seisund, mis tähistab pöördumatut ja kivinenud eksitust; lootusetut Jumalast ärapöördumist, kinnitatud pattu!

Kaasaegses ühiskonnas on ääretult kerge paaduda, sest kogu ilm meie ümber aitab sellele kaasa. Meie südame paadumine ja sellega kaasnev kaugenemine tõest ei tule ootamatult, vaid vargsi, salakavalalt, hiilivalt. See tuleb õigluse ja sallivuse kattevarju all. Me näeme, kuidas maailm meie ümber muutub ja seda mitte ainult kusagil kaugel teisel mandril või Maa vastaspoolkeral. Muutused ei ole mikroskoopilised või kosmeetilised, vaid fundamentaalsed ning need leiavad aset meie koduõuel.

Neid muutuseid surutakse peale ka kirikule. Me peame olema tähelepanelikud. Peame valvama, nagu tänane juhtmõte meile seda meenutab, sest kavalalt hiilides uinutatakse meie meeled juttudega hoolivusest, armastusest ja õnnest, mida saavutame, kui kirik ennast ja oma õpetust avardab.

Hiljuti osalesin ühel konverentsil, kus pidin teiste seas pidama ettekande teemal: Millist kirikut me tahame? Oma ettekannet koostades, püüdsin esitatud küsimusele vastata ning tabasin ühel hetkel ennast mõttelt, et see küsimus on üks kaval meelitus.

Me oleme harjunud küsima retooriliselt: Millist Eestit me tahame? Ja vahel ka pisut irriteerivalt: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Need küsimused on omamoodi õigustatud, kuna demokraatlik riik valmib rahva kaasabil. Meie riik on selline, nagu me oleme soovinud! Tõsi, ta pole just päris lõpuni selline, nagu mina olen soovinud. Tean, et veel mitmed teiegi hulgast pole sellega kõigega rahul, mis meie ühiskonnas toimub. Eriti, kui mõtleme viimaste aastate tendentsidele, mis nihutavad riigi ära kristliku pärandi ja väärtuste vundamendilt, kuhu ta on algselt rajatud.

Kuid…, see riik on siiski just selline, nagu valimistel antud mandaatide kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Kui ma pole rahul, siis süüdistada pole mul kedagi muud kui valijaid, kelle hulka kuulun ka ise. Loota saan vaid vigade parandusele järgmistel valimistel. Riik, see on rahvas! See olen mina! Tuttavad loosungid…

Kuidas on aga kirikuga? Kas ka siin kehtib sama reegel, et mina kiriku liikmena suunan kirikut sinna, kuhu tahan. Valin koguduse juhtorganite liikmed, need omakorda praostkonna sinodisaadikud, kes omakorda kiriku parlamendi ehk kirikukogu liikmed. Kirikukogu koguneb, et valida kord nelja aasta kestel kirikuvalitsus ning vajadusel piiskop ja peapiiskop.

Jah, teatud piirini on ka kirik sarnaselt riigile vormitav tema liikmete poolt ja kaudu. Unustada ei tohi aga üht: kui demokraatlikku riiki juhib läbi oma esindajate rahvas, siis kirikut juhib ainsana Kristus! Kiriku pea on Kristus. Meie selle Kiriku ehk Kristuse ihu liikmetena teeme seda, mida tahab Tema, mitte vastupidi. Riigis peab valitsus tegema seda, mida soovib rahvas, kirikus ei toimi õnneks kõik samade demokraatiareeglite järgi, sest nagu oleme võinud tõdeda – demokraatia võib osutuda ka näiliseks ja rahva tahe ei pruugi maksta sentigi.

Kirik ei pea vastama kellegi teise ootustele kui Kristuse ootustele. Kiriku- ja kogudusejuhtide ning vaimulike ülesanne on kogu aeg jälgida, et kiriku või koguduse tegevuse fookus ei nihkuks paigast. See, mida ühiskond ehk rahvas tahab on üks asi. See, mida inimesed vajavad on teine asi. Kas inimene alati teab, mida ta vajab või ootab ja küsib ta midagi, mida ta tegelikult ei vaja? Nagu väike laps, kes küsib vanematelt midagi, mida tal võib olla pole vaja või on talle lausa kahjulik.

Kirik on Jumala tööriist ja teenides ligimest, sh ühiskonda, peame vaatama, kas me teenime seeläbi ka Jumalat. Või teenime ainult inimest ja tema vajadusi? Sageli hoopis täidame inimese soove, mis ei lähtu tegelikest vajadustest, vaid teenivad inimese lõbu- ja naudingujanu.

Kas see on see ülesanne, mille Kristus meile kirikuna andis? Kõik taandub armastusekäsule. Armasta ligimest! See ei tähenda, et me teeme seda mida ligimene meilt küsib, ootab ja tahab, vaid seda, mida me ligimest ning ühiskonda armastades peame talle tegelikult Kristuse käsul andma.

Inimesed, kes ootavad kirikult muutumist, eriti õpetuse ümberhindamist ja kaasaja vabadusideoloogiaga vastavusse viimist, ei ole saanud aru, et kirikus on asju, mida ei saa muuta keegi muu kui Kristus. Kui asume selliseid asju muutma, oleme teinud seda, mida Aadam ja Eeva paradiisis tegid. Nad täitsid oma soovi, sest neil oli vaba tahe, kuid jätsid täitmata Jumala soovi. Selle soovi täitumisel oli lihtne tagajärg – patt ja patu kaudu surelikkus.

Et ennast hoida pattu tegemast, Jumalale selga keeramast ning kindlaks teha, kas me üldse liigume oma eluga õiges suunas, tuleb küsida küsimuse: “Millist kirikut meie soovime?” asemel, “Millist kirikut tahab, ootab, vajab Kristus?”. Lõpuks on meie missioon ja ülesanne täita Kristuse käsku, mitte rahuldada oma soove ja vajadusi.

Heebrea kirja autor manitseb meid valvama oma elu üle. Ta kirjutab: ”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:14)

Minu, ega kellegi teise roll kirikus pole kiriku õpetuse aluseid muuta, Piiblit kaasaja inimesele vastuvõetavaks tõlgendada, vaid püsida Kristuse enda rajatud alusel. Kirik ei ole koht, kuhu ma tulen meelt lahutama või otsima õigustust oma eksitustele. Vastupidi, ma tulen siia, et eksitustest ja patust pääseda ning oma meelt rahustada.

Kirik kuulutab mulle evangeelumi ning jagab mulle sakramentide kaudu Jumala armu, ilma milleta ma ei saa pärida igavest elu. See on olulisim põhjus, miks ma kirikus olen. Kui kirik enam ei juhi inimesi selle juurde, pole ta enam Kristuse kirik, kes täidab Kristuse antud ülesannet: “19Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
 käskinud!” (Mt 28:19-20).

Valvamine ja ärkvelolek tähendab meie igaühe jaoks usus püsimist ja ajatust pühakirjaõpetusest kinni pidamist oma päevade lõpuni või Issanda saabumiseni. Selles peitub meie hinge õndus ja igavene elu, mida ei tohi panna kerglaselt ohtu ajalike ja inimlike soovide täitmisel.

Ühe Kiriku liikmetena, peame olema üksteisele toeks õige õpetuse juures püsimisel ja Kristuse misjoni- ja armastusekäskude täitmisel. Üksikuna oleme kiire saak maailmale ja tema kurjadele kiusatustele. Üheskoos osadust taotledes suudame Kurja kiusatustele vastu seista. “Julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna””, kirjutab heebreakirja autor. “Täna” tähendab olevikku ehk kuniks meil on aega! Ka tulevik tehakse täna, st olevikus. Olgem siis rõõmsad oma ustavas valvamises, kuniks seda aega ja olevikku on ja kuniks Isand koju jõuab!

Aamen.

Maestro Roman Toi

19. oktoobril otsustas Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu annetada Maarja medali ja koguduse 2014. aasta kultuuripreemia maestro Roman Toile.

Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi puutus muusikaga kokku juba Tallinnas J. Westholmi gümnaasiumis Tuudur Vettiku klassis õppides. 1936. aastal lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi ning alustas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli aastatel 1941-1944 Eesti ringhäälingu muusikatoimetaja ning tegi kaastööd Eesti Päevalehele ja Postmehele. 1943. aastal täiendas end dirigeerimise alal Salzburgi Mozarteum´is. Põgenes 1944. aastal koos tuhandete teiste rahvuskaaslastega sõja eest Saksamaale, kus oli üks esimeste väliseesti laulupäevade korraldajaid. 1949. aastast elab Roman Toi Kanadas. 1953. aastal lõpetas Chicago ülikoolis kompositsiooni eriala, täiendas end veel Šveitsi, USA ja Kanada ülikoolides ning sai 1977. aastal muusikadoktori kraadi eesti rahvaviiside alal. 1975. aastal asus tööle Toronto Kuninglikku Konservatooriumisse kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Roman Toi on olnud kuni kõrge eani väliseesti koorielu ja laulupidude hing, juhatades 20 aastat Toronto Eesti Meeskoori ja 15 aastat Toronto Segakoori ning hiljem „Estonia“ segakoori. Ta on olnud Kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ja kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht. 1990. aastal Eesti üldlaulupeo aujuht ning dirigeeris üldlaulupeol ka 1994. aastal. Heliloojana on ta andnud suure panuse eesti muusikavarasalve, kirjutades nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, sealhulgas arvukalt vaimuliku sisuga muusikat. Roman Toi oli 18 aastat Toronto Centennial United Church’i organist-koorjuht ning aastaid E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse organist ja koori Cantate Dominum dirigent. Osales aktiivselt kodu- ja väliseesti koostööna 1991. aastal valminud ühise Kiriku Laulu- ja Palveraamatu komisjoni liikmena laulraamatu valmimisprotesseis. 2014. aasta suvisel XXVI üldlaulupeol “Aja puudutus, puudutuse aeg” osales 98-aastane Roman Toi aukülalisena. Vabariigi president autasustas 1996. aastal Roman Toid Riigivapi IV klassi teenetemärgiga. EELK Konsistoorium tunnustas teda 2006. aastal Teeneteristi II järgu medaliga ja 2011. aastal elutöö preemiaga.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt voi kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tonu Kaljuste, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, president Lennart Meri, piiskop Mikko Heikka, poliitik Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, piiskop Philippe Jourdan, autosportlane Raido Rüütel, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe, poliitik Tunne Kelam, skulptor Mati Karmin ja piiskop Einar Soone.

Maarja medali ja kultuuripreemia andis maestro Roman Toile esmaspäeval 20. oktoobril 2014 Torontos “Ehatares” üle Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt. Videosalvestust medali ja preemia üleandmisest saab näha SIIT.

Eestis kõneldakse maestro Roman Toi panusest Eesti kultuuri- ja kirikuellu jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 2. novembril kell 11 toimuval XIV Toompäevade lõpujumalateenistusel.

XIV Toompäevad „Taeva poole hüüdes“ 26. oktoober – 2. november

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja Tallinna Toompea Kaarli kirikus

PÜHAPÄEV, 26. oktoober
Kell 10.00 missa Tallinna Kaarli kirikus. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma. Kaastegev Tallinna Oikumeeniline Naiskoor.
Kell 11.00 missa Tallinna Toomkirikus. Jutlustab õpetaja Jaak Aus. Kaastegev kammerkoor „Canorus“ Piret Aidulo juhatusel.
Kell 12.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse pühapäevakooliõpilaste kohtumispäev.
Kell 13.00-14.00 – Toomkiriku torn on avatud huvilistele.

ESMASPÄEV, 27. oktoober
Kell 13.00 missa Kaarli kirikus. Jutlustab abiõpetaja Kaisa Kirikal.

TEISIPÄEV, 28. oktoober
kell 17.30 muusikaõhtu Tallinna Kaarli kirikus. Toomkoguduse koor „Laudate Dominum“, Kaarli koguduse kontsertkoor, Pühavaimu kammerkoor. Orelil Toomas Trass. Kavas Toomas Trassi „Missa de Angelis“ ja koorimuusika klassika. Sissepääs vaba.
Kell 18.30 Loengusari „Jalutades Jumala aedades“ Kaarli koguduses. Andres Uibo. Hugo Lepnurme meenutades. Kaarli koguduse majas (Toompuiestee 4)

KOLMAPÄEV, 29. oktoober
Kell 11.30 Kaarli Kooli ja Toomkooli õpilaste kohtumispäev.
Kell 14.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse seenioride kohtumispäev.
Kell 17.00 Kesknädala vesper oreliga Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, orelil Piret Aidulo, solist Ott Indermitte (bariton)
Kell 18.00 Jüri Kuuskemaa loeng Toomkiriku vappepitaafidest Toomkirikus. Sissepääs vaba.

NELJAPÄEV, 30. oktoober
Kell 19.00 Pühalaulukooli vesper Kaarli kirikus-

REEDE, 31. oktoober, Usupuhastuspüha
Kell 10.00 Mälestushetk Hugo Lepnurme haual Pärnamäel
Kell 13.00-17.00 EELK Konsistooriumi saalis  Toomkonverents „Taeva poole hüüdes“ – Kiriku plats 3
Sigrid Põld. “Usuteaduse Instituudi õppekoorist”
Sulev Mäeväli. “Muusikaelust Toomkirikus 1960. ja 1970. aastatel”
Heidi Heinmaa. “Muusika toomkirikus ja toomkoolis 17.-18. sajandil”
Jaan Bärenson. “Eesti Piibel 275! 1739-2014”
Konverents toimub Konsistooriumi saalis (Kiriku plats 3)
Kell 17.00 Usupuhastuspüha jumalateenistus Toomkirikus. Hugo Lepnurme mälestamine 100. sünniaastapäeval. Jutlustab Arho Tuhkru. Kaastegev Katedraali ansambel.

LAUPÄEV, 1. november, Kõigi pühakute päev
Kell 10.00 ringkäik Peeter-Pauli kirikus ja dominiiklaste kloostri muuseumis. Vene tn 18.
Kell 12.00 orelikontsert Toomkirikus, pühendatud Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevale. Natalia Enko (Moskva, Venemaa). Sissepääs 2€.
Kell 16.00  Sõna ja muusika õhtu Toomkirikus. Kaasa teenib EELK Misjonikoor ja ansambel.

PÜHAPÄEV, 2. november, Hingedepäev
Kell 10.00 missa Kaarli kirikus
Kell 11.00 Hingedepäeva missa Toomkirikus. Maarja medali ja kultuuripreemia laureaadi tunnustamine, oreliaasta lõpetamine. Kaastegev koor „Laudate Dominum“
Kell 15.00 hingedepäeva palvuskontsert Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Kadri Ploompuu (orel). Võimalus süüdata mälestusküünlaid. Sissepääs vaba.

Jutlus – Jh 9:24-38 – 20. pühapäev pärast nelipüha
26. oktoober 2014 Kaarli kirik, Toompäevade avamissa
Urmas Viilma

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja
 ütlesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see
 inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas ta on patune või ei, seda mina ei
 tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad
 avas?” Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud
 kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate
 hakata tema jüngriteks?” Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie
 oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema
 on, seda me ei tea.” Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust
 ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on
 jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt
 sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa
 pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38)

Kuuldud evangeeliumilõik on ühe pikema jutustuse lõpp. Lugu ise, nagu Johannes seda edasi annab, räägib sündimisest saadik pimedast mehest, kelle Jeesus tervendab mudast ja süljest valmistatud salviga. Juudid on Jeesuse teguviisist häiritud, sest raviva muda valmistamine ja tervendamine leiavad aset hingamispäeval. Jeesuse tegu tekitab vaidluse juutide hulgas, sest on neid, kes ütlevad, et kui Jeesus oleks patune, siis ei laseks Jumal seesuguse kaudu imedel juhtuda. Teised aga ei lase end sellest häirida ja on veendunud, et Jeesus on teinud midagi, mis on Moosese seaduse vastu. Nad heidavad ka pimedast nägijaks saanud mehe kogudusest välja, kuna ta nimetab Jeesust prohvetiks ning on veendunud, et keegi, kes ei ole Jumala juurest ei suuda teha midagi sellist, kui temaga juhtus. Jeesus, kuuldes, et mees on kogudusest välja heidetud tuleb tema juurde ja küsib, kas mees usub Inimese Pojasse. Seepeale küsib mees Jeesuselt tänase tekstilõigu võtmeküsimuse: “Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.” (Jh 9:36).

Täna peetakse paljudes Eestimaa kirikutes misjonipüha. Kiriku olulisim ülesanne Jeesuse misjonikäsu täitmisel on vastata küsimusele: “Kes on Inimese Poeg? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda!” Kui me ise Kristust tundes ei kuuluta Temast teistele oma sõnadega, veel enam oma tegude ja eluga, ei saa paljud iialgi Jeesust tundma. Pimedana sündinud ei saagi nägijateks! Mees, kelle Jeesus tervendas, sai füüsiliselt nägijaks, kuid ei olnud sellest hoolimata, et ta oma silmad avades esimesena Jeesust nägi, tundnud Temas kohe ära Inimese Poega, Kristust – hingede Päästjat ja Lunastajat. Mees nägi, kuid oli siiski veel suletud vaimulike silmadega. Ta oli valmis tunnistama, et Jeesus oli see, kes ta tervendas, isegi kogudusest väljaviskamise hinnaga, kuid ilmselt oli ta selleks kõigeks valmis vaid seetõttu, et säilitada oma füüsiliste silmadega nägemine, mille ta imeliselt oli saavutanud. Ta kartis, et oma ravijat juutide ees maha salates kaob nägemine taas. Keegi ei olnud talle kõnelenud Jeesusest kui Messiast; Kristusest kui oodatud Lunastajast. Tema vaimulikud simad olid endiselt suletud.

Kas sarnane ei ole sageli olukord, mida kohtame enda ümber? Vahel isegi kirikus. Inimesed ootavad Jeesuselt imesid, vastuseid oma palvetele, tervenemist haigustest ja päästet maistest kitsikustest. Jeesust on vaja arstina, imeravijana, avitajana probleemides, kuid kas see on see, milleks Jumala Poeg inimeseks sai, ristil suri ja surnuist üles tõusis? Pime mees, kes sai tänases evangeeliumiloos nägijaks ei saanud silmade avanedes veel Jeesuse jüngriks. Jeesuses imeravija ja arsti nägemine ei avanud mehe vaimusilmi. Jeesus ei ütle ju ilmaasjata, kui mees küsib, kes on Inimese Poeg, “Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema”. Alles seejärel lausub nüüd ka vaimulike silmadega nägijaks saanud mees: “Ma usun, Issand!” ja kummardab teda.

Tänase pühapäeva teema on kirikukalendris “usk ja uskmatus”. Nägijaks saanud mehe sõnad on üks esimesi kristlikke usutunnistusi, mille Pühakirjast leiame. Mees, saades teada, et Jeesus, kes temaga räägib on Inimese Poeg (mõnes tõlkes tõlgitud ka Jumala Poeg), saab alles seejärel nägijaks vaimulike silmadega. Kui me kuulutame Jeesust ainult kui arsti ja igapäevastes asjades avitajat, ei pruugi me iialgi saada Teda tundma kui ülestõusnud Issandat, kellesse usukudes pärime igavese elu. Me võime isegi omamoodi intrigeerivalt küsida, kumb nägemine oli pimeda hinge õndsuse tarvis olulisem: kas füüsiline nägijaks saamine või vaimuliku nägemise saavutamine? See on küsimus ka meile kõigile. Millist usku me taotleme ja millist Issandat järgime? Kas ravitsejat, tervendajat meie ihulikes hädades ja haigustes? Kas meie igapäeva muredes lahenduse pakkujat? Meie probleemide ja suhete umbsõlmede lahtipäästjat? Ilmselt ootame Jumalalt abi oma igapäevase elu õnnelikuks elamisel.

Kuid see on ainult üks tahk Jeesuse õpetusest ja tema tegevusest. Kui piirdume ainult sellega, ei ole vahet, kas saame oma peavalust lahti valuvaigistiga või eestpalve ja käte pealepanemisega. Kui meie palvest saab vaid aseaine arsti poolt määratud või apteegist soetatud ravimile, pole me endiselt saavutanud vaimulikku nägemist. Me ei ole Jeesust näinud Päästjana. Võiks isegi öelda, et vaevad ja kannatused, mis meid tabavad meie ajalikus elus on igavese elu seisukohalt ebaolulised või tühisedki. Kui katsumuste tulemusel näeme Jeesuses enamat kui arsti ja meie haigused juhivad meid Jumalale lähemale, on meie hädad olnud isegi meile õnnistuseks. Võime lausa küsida, kas ilma nende kannatuste, valu, leina, haiguse või muude probleemideta oleks ma üldse silmi Jumala poole pööranud?

Kõrbeisade tarkuseraamatus on lugu ühest pühast vanakesest, kes jäi tihti haigeks. Kui ta aga siis juba terve aasta vältel oli tervise juures olnud, tabas teda kurvastus niivõrd, et ta läbi pisarate valju häälega hüüdis: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam haigustega läbi katsunud!” See vaga isake nägi vaimulike silmadega. Ta mõistis, et kannatused, isegi haigused võivad olla tugevaimaks sidemeks Jumalaga. Selle vagamehe kogemus näitab, et Jumalast kaugenemine võib ohustada kõiki. Isegi neid, kes on Jumalaga käinud kogu oma elu ja on ustavad oma kohustuste täitmisel Jumala ja kiriku ees. Variserid, kelle silmakirjalikku käitumist ja käsukeskset maailmavaadet Jeesus sageli kritiseerib olid Jeesuse sõnul patused just seetõttu, et nad olid kindlad oma vaimulikus nägemises, õiges käsukuulekuses ja puhtas elus. Kes tunneb, et on õigem ja puhtam kui teised ning seisab Jumalale seetõttu lähemal on võtnud omaks variseride hoiaku ning ehitanud tegelikult müüri enese ja ligimese ning seeläbi ka enese ja Jumala vahele.

Hirmutekitavalt vastuoluline on näha, et mida mugavamaks, sallivamaks, turvalisemaks, steriilsemaks, puhtamaks, ilusamaks muutub maailm ja ühiskond meie ümber, seda enam sulguvad inimeste vaimulikud silmad. See on omamoodi kurvalt paratamatu, sest me kõik ju soovime, et meie ise ja eriti meie lapsed ja lähedased oleks terved; neil oleks töö, mis tooks leiva lauale; nende suhted oma lähedastega oleks armastusväärsed ning nad oleksid õnnelikud. Kui selle heaolu tulemuseks on kaugenemine Jumalast ja kirikust, näeme, et see ongi hingevaenlase üks kõige kavalam plaan inimeste õigelt teelt eksitamisel. Pühapäeviti kirikupinkides istuvate ja kaubanduskeskuste proovikabiinide järjekordades seisvate inimeste arvu võrreldes tõdeme, et kuradi plaan õnnestub sagedamini kui me ehk tegelikult teadvustame. Mida paremaks muutub elu, mida jõukamaks ühiskond, seda suurem on oht usuliseks mandumiseks ja vaimulikuks pimeduseks. Inimliku heaolu taotlemine teenib inimese vajadusi ja huvisid. See on inimese soovide ja ihade teenimine, mida ei tohi segamini ajada ligimese teenimisega, nagu Kristus meid on käskinud. Selle inimkultuse kõrval jääb Jumala teenimine varjule ja lõpuks ununeb sootuks. See aga tähendab, et inimese tähelepanu keskendub ajalikule, maisele ja kaduvusele, mitte aga ajatule, taevalikule ja igavesele, mida pakub meile Issand.

Tänases evangeeliumitekstis tervenenud pimedal avanesid esmalt füüsilised silmad. Alles seejärel, kui juudid ta kogudusest välja heitsid ja ta muutus ühiskonna heidikuks veel enam kui ta oli olnud pimeda kerjusena, tugevnes tema veendumus ja usk Jeesusesse kui Inimese Pojasse. Ta ei taganenud oma usust, vaid see süvenes veelgi kuni oma usu tunnistamiseni suuga ja südamega. Juudid püüdsid teda panna taganema oma usust ja sõnadest, et Jeesus, kes ta terveks tegi tegustes Jumala nimel. Variseride seisukoht oli, et Jeesus oli patune ega saanud tegutseda seetõttu Jumala nimel. Nägijaks saanud kerjus aga jäi oma usu juurde kinnitades: ”Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” (Jh 9:33). See tunnistus oli viimane piisk variseride karikas ning nad heitsid mehe kogudusest/kogukonnast välja. Kuid just siis tuli Jeesus mehega kõnelema.

Jeesuse teguviis on eeskuju ja kinnitus Jumala tegutsemisest oma lastega. Kui inimesed on sulle selja keeranud, kui ühiskond on sind enda keskelt välja heitnud, sind süüdistanud ja sildistanud; kui sa oled kaotanud kõik, siis Jumal on ainsana kohal. Nägijaks saanud mees oli kaotanud isegi oma sissetuleku kerjusena, sest pimedana andsid inimesed talle almuseid kaastundest ja halastusest. Nägijast kerjusele avas vaevalt keegi enam kukru. Sellises olukorras tuleb Jeesus mehe usku kinnitama. ”Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38).

Me oleme kaasajal üha enam ja enam seismas silmitsi olukorraga, kus meie kristlik usk ja meie piibellikud põhimõtted seatakse kahtluse alla. Meie usku naeruvääristatakse, meie seisukohti mõistetakse hukka kui vananenud ja kivinenud kitsarinnalisi arusaamu keskajast. Sellised seisukohad ei sobivat enam avatud ja sallivasse kaasaegsesse ühiskonda. Küllap arvasid sarnaselt nägijaks saanud kerjuse oma kogukonnast välja heitnud variserid. Jeesus aga tuli just selle mehe juurde ja avas lisaks tema füüsilistele silmadele ka tema vaimulikud silmad. Jeesuse puudutus oli niivõrd võimas, et mees lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda.

Osakem näha katsumustes, nii meie isiklikes, kui ka ühiskonnas kristlaste vastu suunatud süüdistustes meie usku kinnitavaid märke. Ahvatlus liikuda mööda laia teed kaasa ühiskonna peavooluga on lihtne. Jumala juures püsimine ja Jeesuse järgimine ei ole aga kunagi olnud lihtne. Vastupidi, kui see osutub liiga kergeks ja helgeks, siis peame tõdema eelpool tsiteeritud vaga kõrbepühaku sõnadega: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam läbi katsunud!” Andku Jumal meile oma Vaimu läbi tarkust ja avagu meie vaimulikud silmad, et tunneksime ära, kui oleme kaotamas oma usku ja asemele on tulemas võlts enesekindlus ja uhkus oma õiguses. Et sellest hoiduda olgu meie huulil lakkamata jeesuspalve sõnad: “Issand Jeesus Kristus, ole mulle patusele armuline ja halasta mu peale!”.

Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

LADEGASTI-SAUERI OREL 100

 
ORELIAASTA 2013-2014
2014. a. kava

Oreli puhastamine jaanuar-märts
Toomas Mäeväli

Oreli järelintoneerimine ja üldhäälestus 10.-28.03
Matthias Ullmann

Toomkiriku oreli CD salvestus 22.-24.04
organistid Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu; helirežii Enno ja Viive Mäemets
Kavas XX sajandi muusika (Lepnurm, Mägi, Marguste, Tüür, Hoyer, Martin, Langlais, Sanden jt)

Kesknädala orelikontserdid
18.06 kell 19 Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu (CD esitluskontsert). Pilet 7/5 €.
9.07  kell 19 Vibeke Astner (Taani).Pilet 7/5 €.
23.07 kell 19 Aaro Tetsmann. Pilet 7/5 €.

XXVIII Tallinna Rahvusvaheline Orelifestival 1.-10.08 (korraldab Eesti Kontsert)

Orelinädal 20.-24.08
20.08 kell 18 orelinädala avamine. Galakontsert „Saueri orel 100. Muusikat oreli sünniajast“. Kristel Aer, Piret Aidulo, Maris Oidekivi-Kaufmann, Kersti Petermann, Kadri Ploompuu, Aaro Tetsmann, Tiit Kiik
21.08 kell 19 orelikontsert. Tobias Horn (Saksamaa)
22.08 kell 19 orelikontsert. Ines Maidre (Norra/Eesti) ja saksofonikvartett SaxEst. Erkki-Sven Tüüri teose „Excitatio ad contemplandum“ Eesti esiettekanne.
23.08 kell 12 orelipooltund. Piret Aidulo
23.08 kell 18 orelikontsert. Markku Hietaharju (Turu toomkogudus)
24.08 kell 11 orelinädala pidulik missa. Toomas Trassi teose „Missa de Angelis“ esiettekanne helilooja ja kirikukooride poolt
24.08 kell 17 orelikontsert (lõppkontsert). Pekka Suikkanen ja Chœur de Barytons (Helsingi toomkogudus)

Saueri orelite reis 20.09
Kanepi, Põltsamaa ja Pilistvere orelitega tutvumine. Koostöös Eesti Orelisõprade Ühinguga

XIV Toompäevad 30.10-2.11, oreliaasta lõpetamine

Oreliaasta jooksul jätkuvad orelitutvustused kooliõpilastele.

Jutlus – Lõikustänupüha – 1Tm 6:6-8
12. oktoober 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.” (1Tm 6:6-10)

Traditsiooni kohaselt on oktoobrikuu teine pühapäev lõikuspüha – tänu saagi eest! Lõikustänupühal mõtleme sellele, mis meil on ja sellele, mida meil ei ole. Mõtleme ehk ka sellele, mida veel endale sooviksime või sellele, millest võiksime loobuda. Oleme täna kirikus asetanud Jumala ette sügisvilju kui sümboolseid tänuohvreid möödunud vegetatsiooniperioodist. Siit edasi on meid ees ootamas süvenev sügis koos pimeneva ja jahtuva ilmaga. Ees ootab hingedeaeg ja seejärel tardunud talv.

Linnakeskkonnas, kus juur- ja puuviljad jõuavad meieni kaupluselettide ja poekettide vahendusel ilmast ja aastaajast hoolimata, ei mõtle me lõikustänupühal niivõrd aitadesse ja sahvritesse kogutud juurikatest, kui üldisemalt kõigest sellest, mida oleme saagi ootuses külvanud. Eks igaühel ole, mida kokku arvutada ja mõõta. Viimaste nädalate kestel oleme võinud kuulda, millised on olnud aasta edukaimad ettevõtjad, kes suurimad dividendisaagi kogujad ja kes Eesti rikkamate edetabelis suurimad tõusjad kes langejad.

Kokkuvõtteid ei tehta aga mitte ainult Eestis. Kätte on jõudnud aeg, kus iga paari päeva tagant saame teada järjekordse Nobeli preemia laureaadi. Äsja kõlas meedias ärev hõige, et ehk osutub Nobeli kirjanduspreemia saajaks lõpuks ometi eestisoost kirjanik. Siiski mitte!

Koguduseski oleme ennast valmis seadmas selle aasta kultuuripreemia ja Maarja medali väljaandmiseks selle kuu lõpus. Seega, teeme kokkuvõtteid. Kuidas oleme külvanud, nõnda lõikame – vähemalt vanarahvas arvas nii. Kaasaja moodsas ühiskonnas ei kehti aga enam traditsioonilised seaduspärad ega hinnata isegi loodusseadusi. Kehtima hakkavad sootuks teistsugused seadused ja maailm meie ümber muutub. Näiliselt või ka reaalselt – seda veel ei tea. Meil jääb valida läbi nutu või naeru, kas muutume kaasa või hoiame kinni sellest, mis tundub kindel ja õige.

Tänase pühapäeva teema on igapäevane leib. Kui meile on õpetatud, et igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida igapäevaselt vajame, siis kindlasti kuulub sinna ka turvatunne, et elame maailmas ja ühiskonnas, kus ei ole vihkamist ega sallimatust. Et seadused, mis selles ühiskonnas kehtivad tagavad võrdsed õigused igale inimesele ning keegi ei tohi tajuda ülekohut, viha või halvustamist.

Selles mõttes toetan iga uut algatust, mis aitab kaasa sallimatuse ning vihkamise vähenemisele meie ümber ja tahan ka ise sellele aktiivselt kaasa aidata. Kas sallimatust ja halvustamist saab aga likvideerida uue seadusega? Kahtlen selles. Jeesus lähenes samale küsimusele teisiti. Läbi armastuse. Jeesus tunnistas abielurikkumiselt tabatud naise teo patuks. Ta ei õigustanud ega seadustanud seda. Teise patuse karistamise, halvustamise, sildistamise ja vihkamise asemel kutsus ta igaüht üles tegelema iseenda patuga. Kui märkad ka enda patte, ei näita sa teise omadele näpuga, veel vähem haarad kivi, et sellega visata.

Tehes kokkuvõtet oma elust ja oma tegudest leiame, et me kõik oleme ühtviisi patused. Me kõik väärime kividega surnukspildumist ja meid ei saa selle eest päästa mitte seadus, vaid armastus üksteise vastu. See, kes võtab kivi, et seda heita teise suunas, pillab selle hetkega, kui näeb, et väärib ka ise sarnast saatust. Me oleme kõik samas uppuvas paadis, vajades Jumala päästvat armu. Kui aga ühe patuse ümber ehitatakse seaduse abil kaitsemüür ja eristatakse ta kõigist teistest, siis ei vaja ta enam armastust, sest teda kaitseb käsk ja seadus. Kas selline olukord ei tekita vihkamist juurde, sest tundub ebaõiglane? Armastust, lugupidamist, sallivust ei saa käskida ühegi seadusega. Nagu ei saa nendesamade inimlike seadustega tühistada ega kustutada ühtegi pattu.

Tänupühal igapäevase leiva eest tänades mõistkem, et kõige enam vajame igapäevase leivana armastust, mitte käsku. Kõige enam on mul kahju juhul, kui minu armastust oma ligimese vastu ei nähta enam armastusena, vaid nähakse selles käsu ja seadusega kehtestatud viisakat sallivust. Arvatake, et ma sallin oma ligimest seetõttu, et nüüd seadus käsib mul seda teha. Armastus välistub!

Meid teeb maailmas õnnelikuks mitte seadus vaid evangeelium. Seda ootame üksteiselt ja igatseme Jumala käest. Kui armastusest saab kohustus, käsk või seadus, ei ole see enam armastus vaid parimal juhul õpitud viisakus. See ei ole enam igapäevane leib, mida vajame ja mis meid tõeliselt toidab, vaid heal juhul roog, mis takistab meid nälga suremast, toites meid vaid niipalju, et püsime elus. See ei ole aga piisav, et saavutada igavest elu.

Seadusekuulekus ja -kartus on kuulekus inimesele ja teenib inimest ühes tema vajadustega. Kuulekus armastuse käsule on aga aluseks jumalakartusele. Seadust sunnib täitma hirm karistuse ees. Jumalakartus ei väljendu hirmuna vaid aukartuse ja lugupidamisena kõige selle vastu, mida Jumal inimesele oma armastuses teeb.

Inimene, kes austab ja kardab Jumalat, ei tunne hirmu kellegi ega millegi muu ees oma elus ega ka muretse liialt tuleviku pärast. Kes kardab midagi või kedagi muud, ei usalda ega karda järelikult Jumalat, sest muidu toetuks inimene oma maiste hirmudega ainult Jumalale ja usaldaks oma elu ja saatuse ainult Tema armu alla. Jumalakartlik inimene ei karda ega muretse, sest tema eest hoolitseb Jumal.

See toob meid tänase evangeeliumi sõnumi juurde, kus Jeesus ütleb: “Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?” (Mt 6:25) Sama mõtet väljendab ka apostel Paulus oma noorele õpilasele Timoteusele kirjutades ”Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” (1Tm 6:6)

Kas oleks võimalik koostada nimekiri inimestest, kes on teeninud enim kasu jumalakartusega ja avaldada see näiteks Eesti Ekspressis? Milline on tulu jumalakartusest? Kas saaks eraldi nimekirja ka suurimatest jumalakartusega dividendivõtjatest? Uskudes Paulust, pole sellesse nimekirja sattumine ju kuigi raske. Tuleb kõigest leppida sellega, mis Sul on ja pidada seda piisavaks. Aga, see ongi kõige raskem. Kas mulle piisab sellest, mis mul on või jätkan ma pidevalt oma maise vara kogumist ja suurendamist, uuema, suurema ja parema vastu väljavahetamist?

Me oleme valdavalt nõus sellega, et rikkad inimesed ei päri Jumala riiki. Nemad on need, kes taevasse vaid suure vaevaga pääsevad. Kui üldse, siis veel vaevalisemalt kui kaamel läbi nõelasilma. Kinnitab ju seda Jeesuski (Mk 10:25). Lugedes tänast jutluse kirjakohta näeme, et asi ei puuduta ainult neid, kes troonivad rikaste TOP 100 nimekirjas. Paulus ütleb meile selgesõnaga: ”Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.” (1Tm 6:8) Seda lugedes selgub, et küsimus ei ole enam mingisse rikaste edetabelisse kuulumises, vaid üldse maise vara omamises ja selle juurde soetamises. Me kõik, kes täna siin kirikus oleme ja enamus kõigist meie ühiskonna liikmetest, oleme selles edetabelis, mis Pauluse hinnangul on rikaste edetabel. Sinna ei kuulu vaid need, kellel puudub igasugune elatis ja ihukate.

Tõeline jumalakartus muutub üha suuremaks tuluallikaks juhul, kui lakkame mõtlemast kõigist neist asjadest, mida veel vajame. Seni, kuni meie mõtted püsivad maise küljes, on piiratud meie suhe Jumalaga. Teisisõnu, muretsemine igapäevase leiva pärast peab muutuma tänuks ja palveks igapäevase leiva eest! See on mõtlemise ja südamehoiaku muutus. Muretsemine on märk usaldamatusest Jumala vastu, tänu ja usaldus seob meid aga Jumala külge.

Meenutagem Jeesuse sõnu tänases evangeeliumis: ”Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:31-33)

Eelmisel nädalal Pereraadios saadet salvestades tuletas Hannes Võrno meelde üht huvitavat sümboolse tähendusega asjaolu, millel on otsene seos ka tänase jutluse kirjakohaga. Nimelt, et inimese sünnikaal olevat enam-vähem võrdne inimese surres kremeerimisel temast järele jääva tuha kaaluga. ”Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1Ms 3:19), ütleb Jumal juba esimeses Piibli raamatus käsust üle astunud Aadamale. Ja Paulus kirjutab omakorda Timoteusele: “Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.” (1Tm 6:7)

See on kainestavalt mõjus sõnum, mis kipub ikka ununema. Tegelikult me ju teame seda hästi, kuid me ei tee sellest mingeid järeldusi. Ja me ei ole esimesed, kes nõnda elavad või siis uuesti seda tõsiasja meelde püüame jätta. Juba Vana Testamendi vagamees Iiob, kes kaotas kuradi kiusu läbi kogu oma vara, tõdes: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ib 1:21) Sarnase hinnagu annab inimese saatusele ka Vana Testamendi Koguja, öldes: “Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.” (Kg 5:14)

Neid tarku sõnu uuesti meelde tuletades asetuvad kõik asjad tagasi oma õigetele kohtadele ning vahepeal purunenud väärtuspilt saab taastatud. Ei ole midagi, mis vääriks muretsemist enam kui meie side Jumalaga ja usk ning usaldus Tema armastusse.

Unustagem kõik käsud ja seadused, mille eesmärk on luua raame ja seda piire ning tõstkem kõrgele silme ette elu, mille ainsaks mõõdupuuks on ühe patuse inimese armastus teise, oma samavõrra patuse ligimese vastu. Üle selle kõrgub Jumala armastus kõigi inimeste vastu, väljendudes Tema hoolitsuses nii meie igapäevase leiva kui ka igavese Eluleiva eest. Igapäevase leiva eest ehk kõige selle eest, mida vajame oma ihu, hinge ja turvalise õnneliku elu tarvis meie ajalikus elus ning igavese leiva eest ehk inimeseks saanud ja taevast alla tulnud Eluleiva Jeesuse Kristuse eest, keda saame vastu võtta altarisakramendis igavese elu tarvis.

Ristil surnud Jumala Poeg on lepitus- ja tänuohver, kelle Jumal andis oma armastusest meie vastu meie pattude kustutamiseks ja meile igavese elu kinkimiseks. Et me siit maailmast alasti lahkudes võiksime saada igavikus riietatud igavese eluga. See on aare, mida saame taevasse koguda läbi jumalakartuse, usalduse ja usu ülestõusnud Kristusesse. See on tõeline varandus, mille kohta Jeesus ütleb: “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.” (Mt 6:20-21)

Aamen

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Sügise saabumine toob ka koguduse tegevuses aktiivsema perioodi. Tallinna Toomkoguduses leiab endale tegevuse igas eas inimene. Kiriku 100-aastane orel kõlab laupäevastes orelipooltundides. Lapsi ootavad pühapäevakool, meisterdamise pühapäevad ja muusikaring. Muusika- ja noortering sobib hästi noortele. Koguduse liikmed ja teisedki huvilised saavad osaleda piiblitundides, koguduse koolis, sõna ja muusikaõhtul ning vestlusringides. Seeniorid kohtuvad regulaarselt igakuiselt kolmandal kesknädalal. Naistel on oma klubi “Kaevu juures”.  Tegevust jagub ka Tallinna Toomkoolis ja Merivälja pansionis. Kogudusetöö jumalateenistuslikus keskmes on pühapäevased missad, peremissad ja kolmapäevased vesprid. Vaata täpsemat kava ja infot SIIT.

Käesoleva aasta sügisese leerikursus algas 16. septembril kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad kokkulepitud teisipäevadel kl 18 – 20.00 toomkiriku kantseleis või käärkambris ja kokkulepitud pühapäevadel vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 1. advendil – 30. novembril 2014 kell 11 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina. Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.

Jutlus – 13. pp pärast nelipüha – Jk 3:2-12,
7. september 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu 
viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.” (Jk 3:2-12)

Armas kogudus! Tänase jutluse kirjakoha lugemise ja selle üle mõtisklemise järel tahaks olla sootuks vait. Ei julgegi suud paotada ega midagi öelda. Eriti veel mõeldes Jaakobuse kirja sama peatüki esimesele salmile, mis millegi pärast on jutluse kirjakohast välja jäetud, sest jutluse aluseks olev tekstilõik algab alles peatüki teisest salmist.

Esimene salm aga kõlab: “Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.” (Jk 3:1) See salm annab alltooni kogu järgnevale tekstile, kuid ei tähenda siiski seda, et Jeesuse venna Jaakobuse sõnad tänases tekstis käiksidki ainult õpetajate kohta. Need on kirja pandud kõigi jaoks ja kõigi poolt arvesse võtmiseks. Nõnda kirjutab siis Jaakobus täna meile keele taltsustamisest ja oma sõnadega õigesti ja läbimõeldult ümberkäimisest. Lugedes Vana ja Uut Testamenti näme kui määrava tähtsusega on kõik see, mida lausutakse või õpetatakse. Kui päris aus olla, on ju kogu Pühakiri SÕNA. Me nimetame seda Jumala sõnaks – Tema Vaimu poolt autoritele edastatud ja kirja pandud sõnaks.Veel enam: Jeesus ise – Jumala Poeg – on lihaks saanud Sõna, nagu võime seda lugeda Johannese evangeeliumi algusest: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14)

Üldistavalt ja lihtsustavalt kõike seda seletades võime näha, et kogu ristiusu õpetuse aluseks, aga ka sisuks ongi Sõna. Kirja panduna Pühakirja sõna ja ilmutatuna Jeesuses Kristuses, lihaks/inimeseks saanud Sõna. See on Jumala kõne! Jumal on rääkinud ja tema hääle kuma – Tema sõna mõju – kestab endiselt. Me oleme kuulnud, et mõnes hoones või katedraalis on suurepärane akustika. Sageli on seda öeldud (ja seda oleme ilmselt me kõik ka ise kogenud) Tallinna Toomkiriku kohta. Vahel mõõdetakse ka kõla pikkust mõnes ruumis. Tallinna Kaarli kirikus on häälekõla pikkus väidetavalt mitmeid sekundeid. Kas see pole mõjus illustratsioon sellele, mida suudab inimene võrreldes Jumalaga. Mõne pilli helin või inimhääle kõla kestab sekundeid. Jumala hääle mõju, mis algas loomise hetkel, kui Jumal ütles: “Saagu valgus!” (1Ms 1:3), kestab tänaseni ja siit edasigi.Ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, ei suuda me Jumalaga võistelda. Samas, ei ole ka inimsuuga lausutud sõna mõju vaid nii pikk kui kestab selle kõla. Ka inimese sõna jõud võib olla võimas ja kestlik. See võib üles ehitada mitmeid põlvkondi või purustada tervete rahvahulkade tuleviku ja lootuse. Ilmselt oleme kõik kogenud, milline innustav mõju on mõne kaasinimese toetaval ja tunnustaval sõnal või vastupidi, kui laastav ja hävitav võib olla vargsi edastatud kade sosin või näkku paisatud vali ja valus sõnadevool.

Vähem kui nädala eest võisime kõik saada osa Eestit külastanud Ameerika presidendi Barack Obama kõnest. Ma ei ole varem näinud nii paljude eri põlvkonda kuuluvate ja erinevate poliitiliste vaadete esindajate üksmeelt selle kõne kiitmisel. See kõne oli mõjus, sest puudutas kõigi kuulajate südant oma lihtsusega ja lähedusega. Samal ajal vastates selgelt ja üheseltmõistetavalt kõige keerulisemale ja valusamale küsimusele, mis meie kõigi pead hetkel vaevab ning südame raskeks teeb. Obama, tsiteerides Marie Underit, kes oma pagulaspõlve luuletuses retooriliselt küsib: “Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!”, vastab: [Tsitaadi algus] NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, “kohe, praegu, nüüd!” Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile! Tuleme appi Leedule! Kord kaotasite oma isesesivuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.” [Tsitaadi lõpp]. Obama sõnadele järgnes aplaus! Seda kõnet, milles sõnastati nii selgelt meie poliitilise vabaduse ja riikliku iseseisvuse garantii on juba nimetatud “sajandi kõneks”. Mõni tund hiljem lahkus tema lennuk Eestimaa pinnalt, kuid see kõne mõjub endiselt. Neidsamu mõtteid on mitmeid kordi välja öeldnud meie oma poliitikud ja kaitseväelased tippudeni välja, kuid Ameerika presidendi ja NATO juhtriigi liidri suust kõlades, oli neil kordades suurem garantii. Nagu samal õhtul ETV “Foorumi” saates üks meie parlamendi-poliitikustest lausus, “täna õhtul saavad kõik minna magama rahuliku südamega”. Obama on kõnelnud! Tema kõne sõnum kaigub veel päevi, kuid ja ehk aastaidki. Selliseid sõnu, nagu lausus hirmutatud Balti riikide rahvastele maailma poliitiliselt võimsama riigi president, ei lausuta kergemeelselt või lihtsalt “suu soojaks”. Obama sõnade garandiks ei ole mitte ainult tema isiklik au, vaid kogu Ameerika Ühendriikide, ka NATO au, väärikus ja tõsiseltvõetavus.

Tulles tagasi Jaakobuse kirja sõnumi juurde, võime tõdeda, et sarnase tõsiseltvõetavusega peab igaüks meist käima ümber oma keele ja sõnadega. Patustamise viise on erinevaid ja keegi pole meist süüta, kuid üks patt ühendab meid kõiki. Jaakobus kirjutab: “Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. /-/ Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki” (Jk 3:2,8). Me ei pööra oma sõnadele sageli nii suurt tähelepanu kui peaksime. Kergemeelselt öeldud sõnad, olgu teravad või üleliia hellitavad, viitavad meie nõrkusele talitseda ennast ka muudes asjades, milles peaksime olema kohusetundlikud. Inimene, kes loobib tühje sõnu, ei suuda ka sooritada reaalseid tulemuslikke tegusid. Eesti vanasõna suuga tehtud suurest linnast ja suutmatusest käega teha kärbsepesagi, on ajatu ja asjakohane. Piiblikommentaator Douglas J. Moo kirjutab Jaakobuse selle kirjakoha kommentaaraiks: “Oma suud on nii raske valitseda, nii andunud on ta valede, salvavate ja laimavate sõnade lausumisele, nii sageli kipub ta olema lahti, kui võiks pigem olla kinni. Inimene, kes oma suud valitseb, suudab kindlasti allutada ka oma teisi, vähem tõrksaid kehaliikmeid” [Tsitaadi lõpp]. Jaakobuse paratamatust nentiv tõdemus: “Ükski inimene ei suuda taltsutada keelt” (Jk 3:8a), peidab endas siiski ka lootusliku vastuse, kuidas saame keelepattudest hoiduda ja ennast muutmise teele juhtida. Seda vastust märkas ka kirikuisa Augustinus, kes kirjutas: “[Jaakobus] ei ütle, et keelt ei suuda taltsutada mitte keegi, vaid mitte keegi inimestest; nii et kui see on taltsas, siis me tunnistame, et seda on teinud Jumala kaastunne, abi ja arm”.

Nagu kõige muuga meie elus, ei suuda me ka oma keelekasutuse parandamise ja muutmisega hakkama saada lihtsalt iseenesest. Mis motiveeriks meid seda tegema? Inimeste heaksiit ja positiivne tähelepanu? Head ja paremad suhted, mis tooks kaasa teiste lugupidamise ja ehk ka parema positsiooni ühiskonnas? Küllap motiveerivad paljusid just sellised asjad. Mis peaks panema meid ennast muutma? Tänase pühapäeva nimetus kalendris on “Jeesus – meie aitaja!” Seesama Jumala Sõna, millest kõnelesin jutluse esimeses pooles, nii kirja panduna kui lihks sündinuna, on meie muutuse ja parema tuleviku taotlemise motivaatoriks ja igaveseks garandiks.

Tänases evangeeliumitekstis, mida altarist lugesin, hoiatab Jeesus: “Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast 
tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:34-37) Jeesus on oma kuulajate suhtes valjusõnaline, nimetades neid rästikute sooks. Küllap oleme kohanud kõik selliseid inimesi oma lähikonnaski, kes teiste seljataga varjulistes nurgatagustes kõnelevad sootuks muud, kui avalikkuses tagaräägitavate silme ette sattudes. Sellised kõned ja jutud mürgitavad kuulaja hinge nagu rästikumürk salvatu vere. Aidaku Jumal, mind ja kõiki teisi, et me sellised ei oleks! Silmakirjalikkus ja kahekeelsus on see, mida Jeesus heidab ette variseridele ja mille kohta Jaakobus tänases kirjakohas kirjutab: ”Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust./-/ Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!“ (Jk 3:6,9-10)

Õnnistamine ja needmine, nagu ka kiitmine ja laimamine on vastandid. Niisamuti kui taevalik ja põrgulik või jumalik ja kuratlik. Meie suu, keel ja kõne võivad olla mõlema vastandi teenistuses. See, millest suu kõneleb, sellest süda mõtleb või nagu Õpetussõnade raamatu autor tõdeb: “Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.” (Õp 15:28). Nõnda on meie kõne meie südame peegliks. Eriti ilmekalt siis, kui ühel hetkel kõneleme üht ja teisel hetkel teist, või vastavalt vajadusele üht ja teist. “Nii ei tohi olla, mu vennad!”, hüüatab Jaakobus ja Jeesus tõdeb “sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:37) Nõnda ei ole see, mis minu suust välja tuleb – minu sõnad, minu kõne ja sõnastatud mõtted midagi tähtsusetut, mis täna on ja homme haihtub. Minu sõnadest mõistetakse mind õigeks või süüdi!

Tõepoolest, kas mäletame ja teadvustame, et enne meie ristimist pidime tunnistama oma usku ja lausuma oma suust ja südamest “Jah!” ja “Aamen!” selle kohta, et ütlen lahti kõigest kurjast ja saatanast ning tema tühjadest lubadustest pöördudes Jeesuse poole, kes on minu Issand. Lapse ristimisel tunnistavad seda tema eest tema vanemad ja ristivanemad. Selle “Jah!” ja “Aameni” juurde peame jääma kogu oma eluks. Kui minu suu nüüd tunnitab midagi muud, seda, mis ei ole kinnituseks minu usust või ei tunnista minu armastusest Jumala ja ligimese vastu, olen taganenud oma ristimistõotusest ja pööranud selja Jeesusele oma Issandale. Küllap selleks, et hoida oma süda Issanda Jeesuse Kristuse küljes, tunnitabki kogu ristirahvas igal pühapäeval oma usku sellesama usutunnituse sõnadega, mille peale meid kord ristiti.

Aamen

Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri orel, Euroopa oreliehituskunsti üks silmapaistvamaid näiteid, tähistab sel aastal oma 100. juubelit. Juubeliaasta kulminatsioon, orelinädal “Ladegasti-Saueri orel 100” toimub 20.-24. augustini. Just sel ajal 100 aastat tagasi lõppes Saueri firma poolt teostatud toomkiriku oreli laiendamine ja moderniseerimine. Orelinädal algab eesti organistide galakontserdiga taasiseseisvumispäeval, 20. augustil kell 18. Kokku toimub kuus kontserti ning pidulik jumalateenistus, kus kantakse ette orelinädalaks tellitud teos, Toomas Trassi „Missa de angelis“. Eesti esiettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri teos „Excitatio ad contemplandum“ saksofonikvartetile ja orelile. Orelinädala korraldajaks on Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.

Orelinädala sündmused
Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri oreli 100. aastapäevale pühendatud orelinädala avab 20. augustil kell 18 algav galakontsert “Saueri orel 100. Muusikat oreli sünniajast”. Esinevad organistid Kristel Aer, Piret Aidulo, Maris Oidekivi-Kaufmann, Kersti Petermann, Kadri Ploompuu, Aaro Tetsmann ja Tiit Kiik. Liturg on toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Kavas orelimuusikat 20. sajandi esimestest kümnenditest, kõlavad Louis Vierne’i, Max Regeri, Marcel Dupré, Karl Hoyeri, Rudolf Tobiase ja Peeter Süda oreliteosed.
Sissepääs vaba annetusega.

21.08 kell 19 orelikontsert. Esineb väljapaistev saksa organist, mitmete rahvusvaheliste konkursside võitja Tobias Horn. Tema repertuaar on erakordselt laiahaardeline, sisaldades orelimuusika kõiki olulisi teoseid. Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri orelil esitab ta J. S. Bachi, Max Regeri ja Karl Hoyeri oreliteoseid.
Piletid 7/5 €

22.08 kell 19 orelikontsert. Esinevad Ines Maidre, praegu Norras elav ja töötav rahvusvaheliselt tunnustatud eesti organist ja saksofonikvartett SaxEst. Eesti esiettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri „Excitatio ad contemplandum“ saksofonikvartetile ja orelile (loodud algselt 4-le häälele ja orelile). Lisaks kõlavad J. S. Bachi, R. Tobiase, A. Alain’i, M. Zarinsi ja Ch. Tournemire’i oreliteosed.
Piletid 7/5 €

23.08 kell 12 orelipooltund: esineb Toomkiriku ja Kaarli kiriku organist Piret Aidulo. Kõlavad eesti heliloojate Edgar Arro, Ester Mägi, Anti Marguste ja Rauno Remme oreliteosed.
Sissepääs 2 €

23.08 kell 18 orelikontsert.  Soome väljapaistvamaid organiste, Turu toomkiriku organist Markku Hietaharju  Kavas J. S. Bach, Alexandre Guilmant, Jean Sibelius. Piletid 7/5 €

24.08 kell 11 orelinädala pidulik missa. Toomas Trassi „Missa de Angelis“ esiettekanne helilooja ja Tallinna kirikukooride poolt. Dirigent Veljo Reier. Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma (liturgia ja jutlus).

24.08 kell 17 orelinädala lõppkontsert. Organist Pekka Suikkanen ja Chœur de Barytons Helsingist. Oreli ja baritonide ansambli esituses kõlavad prantsuse romantismi perioodi heliloojate César Francki ja Charles Gounod’ teosed, oreli soololugude autorid on soome heliloojad Armas Maasalo, Mauri Viitala, Taneli Kuusisto ja Oskar Merikanto.
Piletid 7/5 €

Piletid on müügis Piletilevis ja tund enne algust kohapeal.

Kadri Ploompuu
Tallinna Toomkiriku organist,
orelinädala kunstiline juht

“Madonna Kristulapsega” (1861), Joseph Haier, Tallinna Toomkirik

Jutlus – Mt 23:37b
Emadepäev.
11. mai 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“37 [Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja
viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud!]37b Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, [ent teie ei ole tahtnud!]” – Mt 23:37

Paari aasta eest külastasin üle 25 aasta teist korda Ruhnu saart ja sealseid kahte kirikut. Saarel kogetust ja nähtust võiks kõneleda palju, kuid täna tahan kõneleda ühest tillukesest pildist, mille kohalik preester Harri Rein oli uue kiriku altari kõrvale idaseinale kinnitanud. See pilt kujutab kana, kelle tiibade alla on joonistatud Jeruusalemma linna reljeef. Pilt illustreerib Jeesuse muretsevaid sõnu Jeruusalemma linna pärast, kuna linn ei olnud osanud Teda ega Jeesuse eel käinud prohveteid ära tunda. Selle asemel oli linn, kus asus Issanda koda, oma prohvetid surmanud. Sama saatus ootas ka Jeesust.

Tänase emadepäeva kontekstis tahan aga kinnitada tähelepanu just sellele kaunile narratiivile, mida Jeesus kasutab kõneledes Jumala armastusest oma laste vastu selles maailmas. Ta võrdleb Jumala armastust, muret ja hoolt pesakonda oma tiiva alla koondava kana hoolitsusega oma poegade eest.

Oleme harjunud pöörduma Jumala poole kui isa poole ja just nõnda on Jeesus ise meid õpetanud tegema Meie Isa palves. Jumal kannab meie kui oma laste eest hoolt nagu isa, kes vastutab perekonna peana oma pere eest. Jeesuse võrdpilt poegi ohtude eest tiibade alla koguvast kanast on pisut tavatu võrdpilt Jumala hoolest ja armastustes. Selles avaldub Jumala armastuse õrnem ja ehk isegi emalikum pool. Siin ei ole kujutatud Jumalat võitleva kaitsjana, vaid hoolitseva varjajana.

Jeesuse loodud võrdpilt ei ole siiski ainus omataoline Piiblis. Lugedes Taaveti laule leiame sealt mitmed sarnased kirjeldused Jumala hoolivast ja kaitsvast armastusest: Psalm 36:8 “Kui kallis on su heldus, Jumal!
Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika
su tiibade varju all” või Psalm 57:2 “Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!”, samuti Psalm 91:4: “Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.”

Kaunis! Olgugi, et Pühakiri omistab sarnased kaitsvad ja varjavad omadused Jumalale, näeme oma igapäevases maises ja asises ilmas sellisena pigem ema hoolt! Kas pole just ema see, kelle põue nuttev laps oma pea pistab või kelle käte, justkui tiibade varju alla kõige võõra ja ähvardava eest peitu poeb. Ema on see, kes haiget saanud kohale peale puhudes valu leevendab ning kelle paitus on lapsele suurim lohutus.

Ema on ka kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik, koht, kus tunned ennast turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid. Loomulikult ei tähenda see, et ainult isaga kasvanud lastel ei oleks niisama soe kodu. Aga eks üksikvanem peab olema alati nii isa kui ema eest, täites vastavalt vajadusele kord õrnemat ja emalikku, kord karmimat ja isalikku rolli. Siiski on levinud arusaam, kus on ema, seal on kodu ja vastupidi, kus on kodu, seal on ka ema.

Üks kristlik misjonär kirjeldas, kuidas Indias ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes sama poisi korduva põgenemisega selle misjonäri arvates ideaalsetest tingimustest lootusetusesse. Põgenemise põhjus oli tegelikult lihtne: poisi ema elas tänaval. Paraku ei lubanud reeglid lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga. Nii jäigi see poiss tänavale. Usun, et just seal oli ta õnnelik, sest seal oli ta kodu. Kus on ema, seal on kodu.

Jumal jagas loomise algul inimese soorollid. Ta lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks ning neid õnnistades lisas: “Olge viljakad ja teid saagu palju” (1Ms 1:28). Selle korralduse täitmine ei ole viimselt võimalik, kui kaotame mehe ja naise rolli, isa ja ema rolli ning taotleme täielikku sooneutraalsust. See ei ole see, mida Jumal on inimest luues meilt oodanud. Me kipume käituma hetkel Eestimaal aga nii, nagu me lastena oma vanemate, isa ja ema suhtes käituda ei tohi – me teeme vastupidiselt sellele, mida Jumal Isana meilt ootab.

Selles eksituses jätkates lõpetatakse ilmselt lähiaastatel emade- ja isadepäeva tähistamine. Heal juhul saame asemele lapsevanemate päeva vanavanemate päeva eeskujul. Oleme juba sellel teel. Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest ei leia me ammu enam sõnu “isa” ega “ema”, leiame sealt eest sõna “vanemad”. Kui natuke veel seadusi muuta, oleme saavutanud täiusliku sooneutraaluse ning sõna “ema” jääb veel teatud anakronismina kasutusse emakeelest kõneledes ja sõna “isa” isamaast rääkides. Kauaks sedagi! Sõna “vanemad” võime aga peagi ilmselt kasutada isegi siis, kui kõneleme ühesoolisest paarist.

“Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks
sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (2Ms 20:12), kõlab neljas käsk. Jah, üha enam saab prohvetlikult täituma see tõotus, mis oma vanemate austamisega seotakse: “Et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” Iga see nimi ja see suguvõsa, kus sugu jätkub, püsib. Iga selline nimi ja suguvõsa, kus enam lapsi ei sünni, on aga määratud lakkama. Lastetul sool ei ole pikka ajalugu! Harvade okste ja madala võraga saab olema selline sugupuu, kus juurtena puuduvad mõlemast soost vanemad, ja kus oksad pole loomulikud, vaid on parimal juhul poogitud.

Hiljuti nägin dokumentaalfilmi India talunikest, kes nälgivad ja on laostunud, sest geenmuundatud mais annab vaid üheainsa saagi. Maisiterad, mis sellisest tõlvikust saadakse, sobivad hästi kõhutäiteks – rahuldama ihuvajadusi, kuid taimed on aretatud ja muundatud nõnda, et samast maisitaimest alles jäetud seemet külvates ei hakka see enam idanema. Et järgmisel aastal maisi külvata, tuleb osta töösturilt uus seeme. Ja nii igal aastal. Kui ühel aastal aga saak ikaldub, pole midagi, millest toituda või mida müües uue seemne jaoks raha saada. Tulemuseks on jätkusuutmatu põllupidamine ja põllupidajate võlaorjus. Inimene on rikkunud Jumala loodud seaduse, mis näeb ette, et seeme, mis külvatakse peab kandma vilja.

Jumala eitajate sõnul näitab geenitehnoloogia selline kasutamine teaduse tohutut arengut ja inimese tarkust. See kinnitab, et inimene on võimeline muutma loodusseadusi. Kuid, mis on selle tulemus: nälgivad talunikud ja rikastuvad töösturid – armutu ebaõiglus ja ülekohus. Mis saab siis, kui kontroll selliste arengute üle kaob? Kui seemned enam ei idanegi; kui loodus pöördub inimese enese süül tema enda vastu; kui enam ei toimu külv ega lõikus? Kui geenmuundatud tehisloodus asub domineerima loomuliku looduse üle? Kas sooneutraalsust taotlevad seadused ja protsessid ühiskonnas ei ennusta inimkonnale sedasama, mida teeb geenmuundamine maisiga?

Kui me enam ei saa austada nii ema kui isa, kas siis lakkab ka Jumala õnnistus ja inimkonna aeg saab ümber? Laps, kellele ei looda võimalust austada nii isa kui ema, kuna soorollid on kaotatud, ei saa täita seda käsku, sest see on inimesekesksest ja jumalatsalgavast käitumisest tulenevalt tühistatud. Jumala käskude tühistamiseks ei ole aga inimesel õigust. See puudutab ka kõige esimest korralust, mille Jumal inimesele andis: “Olge viljakad ja teid saagu palju!” (1Ms 1:28). Vili, mille seeme on määratud olema viljatu, ei ole Jumala plaan, vaid inimese mäss.

Ja Jeesus seisis Jeruusalemma väravate ees ja ütles: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, [-] Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!” (Mt 23:37b). Kas oleme käitumas Jeesuse aegse Jeruusalemma kombel, et me ei taha olla Jumala tiibade varju all?

See, mida näeme enese ümber toimumas tunnistab, et suur osa inimestest põgeneb Jumala juurest kodust pageva teismelise kombel. Sest see vabadus, see sõltumatus, see iseseisvus ja oma tahte teostamine on kodu ahistavate seinte ja moraali lugevate vanemate kontrolliva pilguga võrreldes nii kutsuv ja ligitõmbav. Aitab moraalist, kontrollist, käskudest ja keeldudest – just nii tunduvad käituvat täna isegi paljud autoriteetsed inimesed neis küsimustes, mis puudutab sellise mõiste nagu “perekond” ümbersõnastamist.
Kuidas lõpevad kodustpagevate teismeliste vabadusepüüdlused, kuuleme vahel kurvastusega politseikroonikast. Kas nii läheb kogu meie ühiskonnaga? Selle taustal sõnab Jeesus läbi pisarate: “Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37b)

Meil on veel lootust, kuniks hoiame kinni eeskujudest ning puhtast õpetusest ja Jumala sõnast. Selle juurde kuulub ka oma vanemate, isa ja ema austamine, nende meeles pidamine. See puudutab tänumeeles oma ema ja isa peale mõtelmist – ilma nendeta poleks meid, meie lapsi ega lapselapsi – meie nime ega sugu! Oleksime vaid idanemisvõimetud seemned, mille saatuseks pole muud kui pakkuda kõigest üks kõhutäis.

Tänasel emadepäeval peame tänama Jumalat ka kõige selle eest, mis puudutab Neitsi Maarjat, kellest sai Jumala Poja Jeesuse ema. Võime austuse ja alandusega mõelda, milline on olnud Maarja roll kogu maailma lunastuse kontekstis. Eliisabet, kes tänases evangeeliumitekstis võtab vastu Maarjat oma kodus, on sõnastanud tervituse, mida Ave Maria palvena sõnastatakse iga päev miljonitel huultel ja sadades keeltes: “Ole tervitatud Maarja täis armu. Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naitse seas ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus”. Ühinedes selle tervitusega oleme üks ülemaaimne Jumala perekond ja Kristuse ihu.

Ja viimaks, ei tohi unustada, et: “Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta
sai kõigi elavate emaks.” (1Ms 3:20). Inimkonna algusesse tagasi minnes, oleme me kõik ühe isa ja ema lapsed – Aadama pojad ja Eeva tütred. Ning kogu selle loomistöö alguses on Tema, Issand, kes lõi meid meheks ja naiseks andes meile ema ja isana oma jumaliku näo. Selle jumalanäolisuse juurde käib nii isalik kaitse kui emalik hool, mis saavad lähtuda ei millestki muust kui Jumala vanemlikust-isalikust armastusest oma Loodu, sealhulgas inimeste vastu. Tema tiibade varju all on kindel linn ja varjupaik!
Aamen.

Jutlus – Ef 2:12-16
Paastuaja 5. pühapäev. Judica.
6. aprill 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja
lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua
eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.” Aamen. – Ef 2:12-16

Tänase pühapäeva nimetus ladina keeles on Judica. See sõna kõlab seoses olevana juutidega, rahvaga, kelle hulka kuulusid nii Jeesus kui ka tema lähimad jüngrid. Juutidest ja paganatest kõneleb ka Paulus oma tänases kirjakohas, kuid pühapäeva nimetus pole siiski tulnud juudi rahvuse nimetusest.

Tänase pühapäeva nimi tuleb Taaveti 43 laulu esimese salmi algusest: “Mõista mulle õigust, oh Jumal”. Ladina keeles Judica me Deus. Oleme harjunud paastuaja sünonüümina kasutama ka mõistet kannatusaeg. Täpsemalt nimetatakse ainult 40-päevase paastuaja viimast kahte nädalat kannatusajaks. Kannatusaeg algab kannatuste pühapäevaga. Just sellist nimetust kannab paastuaja viies pühapäev ehk tänane pühapäev eesti keeles. Saksamaal kannab tänane pühapäev ka musta pühapäeva nimetust.

Vana liturgilise traditsiooni kohaselt kaetakse tänase pühapäeva eelõhtul paljudes kirikutes (peamiselt küll katoliiklikes maades) kõik ristid ja krutsifiksid kannatusajale iseloomuliku musta või violetse looriga. Selline risti peitmine viitab tänase pühapäeva vanakiriklikule evangeeliumitekstile, kus on öeldud: “Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus
peitis enese ära ja lahkus pühakojast.” (Jh 8:59).

Sarnase peitumise alltooni leiame ka täna kirikukalendris seisvast ja ka siin kirikus kõlanud evangeeliumitekstist. Jeesuse juurde tulevad tema toetajate hulka kuuluvad variserid, kes soovitavad tal pelgupaika otsida. Nad ütlevad: “Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!” (Lk 13:31). Jeesus vastab neile: “Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest
ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad
kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud!” (Lk 13:33j) Kaetud rist viitab avalikkuse eest varjuvale ja ennast saabuvateks kannatuseks ettevalmistavale Jeesusele. Kate eemaldatakse ristilt alles Suurel Reedel.

Tänase jutluse aluseks olevas epistlitekstis kõneleb apostel Paulus seisundist, mille Kristuse järgijad on saavutanud, täpsemalt mida nad ise ei ole saavutanud, vaid mille on kinkinud neile Kristuse ristisurm. Ta kõneleb endisest ja uuest seisundist – Kristuse eelsest ja Tema ülestõusmise järgsest olukorrast. Jumalatusest ja Jumalaga ühes olemisest.

Apostel kirjutab kristlastele, keda nimetati ka paganakristlasteks ehk inimesteks, kes ei võtnud Kristust vastu juudina, vaid olles ümberlõikamata paganad. Paulus, kes ise oli ümberlõigatud juut ning variseri väljaõppe saanud õpetlane, pidas juute endiselt äravalituiks, hoolimata sellest, et nad ei tundnud Jeesuses ära Messiast ning korraldasid Tema hukkamise.

Kirjutades paganakristlastele, edastab Paulus neile sõnumi, et neile on saabunud lootus, mis varem oli reserveeritud vaid juutidele. Ta ütleb: “Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:12j) Paulus võrdsustab juutide ja endistest paganatest pöördunud kristlaste lootuse.
Enne Kristuse lunastavat surma ja ülestõusmist olid juudid ainsa rahvana Jumala rahvas. Ainult neil oli eesõigus teenida Jumalat. Nad olid Jumala kodakondsed. Selline oli vähemalt juutide arusaam endi ja paganate olukorrast. Mitte keegi peale juutide ei saanud osa Jumala tõotustest Aabrahamile ja esiisadele. Tõotus Messia – Lunastaja, Päästja – saabumisest kuulus selle tõotuse juurde. Vaid juutidele kuulus auline ja igavene tulevik – see oli neile reserveeritud lootus. Kõik teised olid sellisest lootusest ilma. Nad oli lootusetus lootusetuses. Pauluse sõnul: “Teil ei olnud lootust ega Jumalat siin ilmas” (Ef 12:12). Milline perspektiivitus! Ei mingit tulevikku ega kindlusetunnet selle kohta, mis ootab inimest ees pärast aja ja elu lõppu. Tõeliselt lootusetu!

Ajalugu on toonud meid tagasi samasse punkti. Mõiste pagan, mida juudid kasutasid oma põlgust väljendades kõigi mittejuutide ja jumalatute kohta ning kreeklased muulaste kohta, kes elasid väljaspool nende asualasid, see mõiste on tulnud taaskasutusse. Inimesed, kes pole kirikuga seotud, nimetavad kontekstist lähtuvalt end ise, kord uhkusega, kord häbiga, paganateks. Eriti iseloomulik on see just Eestis ja mõnel pool veel Ida-Euroopas. Paganate arv kasvab ka seni täiesti kristianiseerituks peetud Skandinaavias ja ka vanas ehk Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Paganate arvu kasv märgib eksitatute, lootusetute ja jumalatute arvu kasvu.

Pilt, mis avanes Paulusele tema misjonireisidel on saamas taas reaalsuseks. Lootusetuses ja jumalatuses elavate inimeste hulk on arvukas. Inimestel on usk, kuid see on usk paljudesse jumalatesse, paljudesse isandatesse, kes on jumalad nime poolest. See on tõdede, filosoofiate ja erinevate maailmavaadete assortii. See on justkui supermarketi ülekoormatud müügilett, kus pilku püüab värviline ja krõbisev pakend ning oranži või kollasega tähistatud allahindluslipik. Sarnaseid tooteid on palju konkureerivaid kaubamärke ja brände veelgi rohkem. See on tarbimistüklisse ehk suletus ummikusse eksitamise tunnus.

Lisaks omavahel konkureerivate ja üksteist ületrumpavate tõdede küllusele on võimalik mõnel juhul saada neist ka maitse suhu, kui peatud degustatsioonileti ääres. Vali see toode, mis paremini maitseb, lõhnab ja võimaldab kombineerida muude toodete ja tõdedega. Nii võime leida kaubaletilt tooteid, mis on segu erinevatest toiduainetest, või on ühe toote sisse peidetud teine. Lõpptulemuseks on reklaami kohaselt uus ja rikkalik maitse, kuid reaalsuses maitsete segadus ja rikutus. Nõnda võime osaleda kursustel, kus õpetatav on segu idamaade tähetarkusest, feng shuist, meditatsioonist ja inglikultusest.

Tõeline segadus tabab meid raamatupoes, kus müüja teie pöördumise peale, et otsite piiblit, küsib abivalmilt (oma arvutitklaviatuuri klõbistades), millist piiblit te soovite. Arusaamtut pilku hinnates täpsustab ta, et sellist nime sisaldab nende poes 79 erinevat raamatut. Tema arvutiekraanilt võib lugeda, et müügil on muuhulgas: kittarimängja piibel, õmblemise piibel, purjetaja piibel, pokkerimängija piibel, feng shui piibel, kalligraafia piibel, koeratõugude piibel, maletaja piibel, tikkimispistete piibel, tordikaunistuste piibel, mustkunsti- ja kaarditrikkide piibel, elueliksiiri piibel, homoöpaatia piibel, kassitõugude piibel, kristallide piibel, seksipooside piibel, ja puitühenduste piibel. Lõpuks on ka üks lihtsalt Piibel, täpsustava märkusega: musta värvi.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et Piibliga sarnane lugu on juhtumas ka mõistega “kristlik”. Nii leiame, et on olemas kristlik raamat, kristlik kauplus, kristlik üritus, kristlik raadio, kristlik kool, kristlik festival, kristlik meditatsioon, kristlik jooga, kristlik teadus, kristlik kultuur, kristlik muusika, kristlik erakond, kristlik kunst. Oleme sellise terminoloogiaga harjunud, kuid mida see tegelikult tähistab, kui mõni toode, liikumine, osaduskond, institutsioon, tõde, maailmavaade või isegi inimene on kristlik?

Kas on võimalik olla ka vähekristlik. Kas kristlust on võimalik mõõta nagu toiduainete rasvasisaldustki protsentides ja tähistada mingi asi näiteks täpsustava kommentaariga kergelt ehk inglise keelse terminiga tähistatult light. Oleme kuulnud ja ehk kasutame vahel ka ise kellegi kohta hinnangut “tõsiusklik” või lausa “paduusklik”. See ilmselt oleks midagi, mida toiduainete puhul sildistaksime hoiatavalt “rasvaseks” või “rammusaks”. See on midagi, mis kõlab ebatervislikult või lausa tervistkahjustavalt. Lahjad tooted on enamasti aga tervislikumad ja peaks sobima eriti just paastuajal. Kas nõnda võib mõni raamat olla kergelt kristlik, mõni teine rammus või täiskristlik. Huvitav, milline on kristluse sisaldus raamatus, mis kannab nime “Tordikaunistuste piibel”? Kas see on just see raamat, mida peaks lugema näiteks paastuajal, kui peab hoiduma liialdustest ja loobuma kõigest, mida on palju. Ilmselt ei ole ju “Tordikaunistuste piiblis” kuigi palju kristlust?

Ilmselt just seetõttu, et Piibel üksi on liiga rammus roog, ilmub suvaliste raamatute pealkirjadesse Piibli nimi. See viib tavainimese menüü vastavusse inimese tegeliku olukorra ja näljaga. Tema kristlikkus on nii light ehk kerge, et talle piisab oma usulise nälja kustutamiseks Piibli mainimisest raamatu pealkirjas. Kui ta sellist raamatut loeb, võib ta ennast juba kristlaseks pidada.
Kas pole paradoskaalne, et paastuaeg kannab aga just vastupidise suunaga sõnumit. Paastumine täehendab usu, sh palve ja piiblilugemise kontsentratsiooni kasvatamist ja tõstmist meie elus. Kui ihule tuleb sel perioodil pakkuda lahjat ja light-rooga, siis vaimule rammusat ja rasvast toitu. Paastuajal tuleb “Tordikaunistuste piibel” kõrvale jätta ja kätte võtta Piibel ilma igasuguste lahjenduste ja kaunistusteta.

Rammusa vaimse roa osakaal peab suurenema eriti Vaikse nädala eelsel ajal, mida tänasest pühapäevast edasi kannatamisajaks nimetame. Ja mitte ainult, tuleb teritada ka oma meelt ja selekteerida välja tõeline roog ja tegelik tõde kõige selle hulgast, mida Piibli nime varjus ja kristliku nimega kaunistatult meile pakutakse.

Inglismaal on kristlik jalgpalliliiga ja olen juhtunud lugema kuulutust ühe Eesti koguduse kristlikust korvpallimeeskonnast. Kui jalg- või korvpall saab olla kristlik, siis võib seda olla kindlasti ka kepikõnd ning jõusaalis saan teha kristlikke kätekõverdusi ja tõsta kristlikku kangi. Kõik see on kristluse devalveerimine, nagu pidasin Jumala nime devalveerimiseks ja ilmaasjata tarvitamiseks aastapäevad tagasi läbi viidud meediakampaaniat, mis propageeris kodulehekülge aadressiga www.jumal.ee. Las jalgpall jääb ikka spordiks ning säilitab oma neutraalsuse. See, kas seda mängivad kristlased või juudid või paganad, ei muuda ilmselt mängureegleid. Samamoodi ei muuda tordikaunistusi ega kassitõuge ei paremaks ega halvemaks see, kui vastavad raamatud ei kannaks pealkirjas piibli nime.

Kõik raamaturiiulitel leiduvad piiblid ei ole Pühakirjad ja kõik kristlikud liikumised, üritused või ettevõtmised pole sugugi oma sisult kristlikud ehk piibellikud. Eesti kontekstis võib kvaliteedile viidata ehk veel mõiste “kiriklik”, kuna tähistab traditsioonilise ja tunnustatud õpetusega kiriku poolt kontrollitud ja garanteeritud kvaliteeti. Samas on Euroopaski juba suuri piirkondi, kus isegi enam kiriku kaasatus ei taga piibellikku õpetust või puhast evangeeliumi.

Olukorras, kus paganlus ja tegelik jumalatuski on asunud ennast peitma kristlike terminite varju, tuleb hoida kinni Kristusest ja puhtast piibellikust õpetusest. Apostel Pauluse sõnul aitab meid Jumalale lähedale Kristuse ristil valatud veri. Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:13). Ärataganemine ja patt nõuab ohriverd. Selleks peame tulema Jumala juurde ja hoidma kinni puhtast usust Kristusesse, sest ainult siis saame me ka oma eksimustest ja patust vabaks ning ühenduse Kristuse endaga. Patule kristliku nime lisamine ei muuda patu olemust. Kas kristlase patt on väiksem patt kui mittekriistlase oma. Patt on ja jääb patuks ning jumal vihkab seda ühtviisi siis, kui pattu teeb kristlane või pagan. Samavõrra armastab ta kõiki patustajaid, nii kristlasi kui paganaid. Vahe on selles, et kristlane peaks teadma, kuidas Jumala juurde tulla ja patust vabaks saada. Kui ta seda ei tee, ei ole tal sugugi paremat saatust loota kui paganatel.

Kristuse surm ristil tähendab, et Jumal ise oma Pojas valas ohvrivere ja kaotas sellega patu ning tõi pattude andeksandmise. Patt vangistab inimese, andestus aga vabastab inimese. See puudutab nii inimese suhet Jumalaga kui ka kaasinimesega. Ülestunnistamata ja andekspalumata väärad teod vangistavad ja aheldavad meid nende külge ning rikuvad püsivalt meie suhte kõigiga, kelle suhtes eksinud oleme. Nii oma pereliikmete, lähedaste, sõprade, kaastööliste kui ka Jumalaga. Kuni pole oma süü ja pattude tunnistamist, pole ka andeksandmist ja vabanemist.

Me peame üksteisega suhete hoidmise ja parandamise eesmärgil astuma üksteisele lähemale, mitte üksteisest eemalduma; peame pöörama näod üksteise poole, vaatama üksteisele silma ja kõnelema südamest südamesse – siis on kristlik armastus taastatud. Et aga olla Jumala juures, peame tulema tema juurde läbi pihi, läbi armulauasakramendi, läbi püsiva ja pideva palve ning Tema tahte otsimise Tema sõnas – Pühakirjas.

Kui oleme armastuslikus ja kristlikus osaduses ligimesega, on meie igapäevane elu siin ajas õnnelik. Kui otsime tõde ja Jumalaga ühendust läbi sõna ja sakramendi ning palve, on kogu meie elu, sh elu pärast aega, õnnelik. Nõnda elades oleme võinud vastu võtta Kristuse rahu. Rahu, mida ta soovis oma jüngritele ja mida Ta soovib oma kogudusele igas armulaualiturgias, kui preester lausub enne Kristuse ihu ja vere jagamist sõnad: “Issanda rahu olgu alati teiega!”.

Paulus, kõneledes paganate ja juutide ning Jumala vahelise eraldusmüüri purunemisest Kristuse ristisurmas, kinnitab: “Sest tema on meie rahu!” (Ef 2:14jj). Kristuse eesmärk oli ristisurma kaudu inimesed Jumalaga lepitada. Kui surmati Jeesus, surmati Pauluse sõnul ka vaen (Ef 2:16) inimese ja Jumala vahel, mis oli tekkinud juba Paradiisis. Jeesuse surm tõi lepituse ja andestuse. Jeesuse surm tõi aga ka leppimise, rahu ja võrdsuse Jumala ees. Enam ei ole juutidel eelisseisundit Jumalaga suhtlemisel. Kõik, kes usuvad, omavad otseühendust Jumalaga, hoolimata nende rahvusest või rassist või muudest inimesi eraldavatest tunnustest. Ainsateks Jumalast lahutavaks takistuseks on uskmatus ja patt. Kõik need aga, kes Kristusesse usuvad ja Teda sõnas ja sakramendis vastu võtavad, on üks kristlik kirik ja pühade osadus, nagu me seda usutunnistuses kohe taaskord kinnitame.

Aamen.

Jutlus – 1Kr 13
Pühapäev enne paastuaega. Esto mihi; Quinquagesima.
2. märts 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“ Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
 aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
 Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.” 1Kr 13

Apostel Paulus on oma armastuse ülemlaulus sõnastanud kogu kristluse olemuse, see on ARMASTUS. Täna 2000 aastat hiljem, ei ole see ühegi kristlase jaoks uudis, sest seda jutlustatakse meile igal pühapäeval. Kas see sõnum ka minuni jõuab ja minus elama hakkab; kas see armastus, millest Paulus kõneleb, paistab ka minust välja? Jumal teab!

Kristliku armastuse läte ja põhjus ei ole mitte armastatu veetlus, vaid armastaja loomus. Armastust enese vastu ei põhjusta ristiusus miski või keegi, kellega me oma eluteel kokku puutume, vaid kristlik armastus peab olema kohal sõltumata sellest, kellega me elus kokku puutume. Võib öelda ka: hoolimata sellest, kellega me kokku puutume. Armastus peab olema kohalolev. Nagu on seda Jumal.

Me oleme kuulnud, kes teab ehk kogenudki armumist esimesest silmapilgust. Keegi on oma välimuse ja olemusega mõjutanud meid käituma teisiti, kui varem. Me oleme valmis olnud ennast ja oma elu muutma, et olla oma väljavalitule meeltmööda, olla tema vääriline. Lõpuks oleme jõudnud otsuseni, et meie väljavalitu on inimene, kellega soovime koos veeta kogu oma ülejäänud elu. Armumisest on saanud armastus.

Selline armastus on tekkinud inimeste vahel. Pauluse kirjapandud armastuse ülemlaul sobib hästi ka sellise armastuse kirjeldamiseks, mistõttu seda pea igal laulatusel ka loetakse. Kuid selle teksti haare on oluliselt laiem ja sisu oluliselt sügavam. Armastuse ülemlaul räägib armastusest, mis ei ole määratud ainult armunuile, vaid on ideaaliks ja sihiks igale kristlasele, sest selle armastuse allikas ei ole keegi teine meie lähedal, vaid Kristus ise.

Selline armastus ei taotle inimese enese heaolu vaid üksnes armastatu heaolu. See on, kuidas Jeesus elas ja õpetas. Tänases evangeeliumitekstis ütleb Jeesus: “Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Jh 12:25)

Tänast jutluseteksti alustab Paulus: “Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” (1Kr 13:1). Me kõik osakame teha õigel hetkel ilusaid sõnu ja lausuda vajadusel midagi kaunist; oskame lohutada ja kinnitada, julgustada ja kiita, tänada ja meelitada. Siiski ei ületa ükski kaunis ja kõlav sõna reaalset heategu. Lihtne on lummata ennast ja teisi kaunite ning kõlavate sõnade või lubadustega. Kui nendele ei järgne tegusid ega astuta ühtegi sammu ligimese poole, ei ole see midagi muud kui tühjusest vastukõmisev vasknõu või kõigest silmapilguks õhu värelema lööv kellukesehelin.

Oleme harjunud süüdistama oma tühjade sõnadega õhu rikkumises poliitikuid, ja eks vaimulikudki ole sageli kaldunud kõrvale omaenese sõnadest. Sellised vääratused paistavd silma. Kuid millised on meie kõigi, kes me end Kristuse nime järgijaiks peame, sõnade ja lubaduste viljad? Kas meie suus veenvalt kõlavad kristlik usk ja ligimesearmastus saavad ka usutavaks ja nähtavaks reaalsetes tegudes läbi meie elu?

Peeglisse vaadates pean endaltki küsima, kas minugi sageli manitsevad sõnad siit kantslikõrgusest ei muutu kõigest õhku haihtuvaks tüütuks müraks. Parimgi kõne või jutlus maisteist või taevaseist asjust on ilma armastusetegudeks vormimata vaevaline õhuvärelus.

“Milline on minu sõnade kaal?”, peab küsima iga kristlane, kes seisab oma igapäevaeluga Jumala palge eest. Ka need, kes on varmad tunnistama Jumala tegudest oma elus, peaksid aeg-ajalt küsima, kas nad saavad ka tunnistada oma tegudest kaasinimeste või oma pere ja lähedaste elus. Kas laseme vaid Jumalal tegutseda või tegutseme ka ise lastes Kristuse tegudel saada nähtavaks meis ja meie kaudu?

Sa võid olla maailma parim mistahes alal või oskustes, andekas ja osav paljudes asjades, oma usuga suur tervendaja või lausa imetegija – kui teed seda kõike vaid enese uhkuse, au, isiklike hüvede või kaasinimeste lugupidamise ning tunnustuse pälvimise nimel, pole sa Jumala palge ees saavutanud midagi. Vaevalt Jumal loebki meie heategusid, kuid iga armastusega tehtud tegu on samm lähemale igavesele elule. Teod ilma armastuseta on aga surnud. Just seda mõtleb Paulus, kui ta kirjutab: ”Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.” (1Kr 13:2)

Niisama tühised on suured annetused, ennastohverdav käitumine ja loobumine kõigest, mis seni on olnud kallis, kui nõnda toimima pole pannud tõeline tahe ja igatsus unustada iseennast oma soovidega. Kas mitte seda ei mõelnud Jeesus, kui ta ütles noorele rikkale mehele: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on,
ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne
mulle!” Evangelist Markuse sõnul see noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus
rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik. (Mk 10:21j).

Kristus kutsub üles teenima esmalt ligimest nagu iseennast, et alles seejärel jõuda enda vahetu teenimiseni. Tavainimene alustab aga esmalt iseenda himude ja soovide teenimisest ega jõuagi ligimeseni, sest enda soovid on alati lõppematud.

Armastus tähendab ajaliku ohvri toomist igaviku nimel. See tähendab loobumist millestki, mis hoiab meid kinni ajas ja ruumis või on seotud aja ja ruumiga. Suurim on selline armastus, millega kaasneb eneseohverdamine. Kas taipame, et kinni hoidmine lihalikest ja materiaalseist asjust tähendab klammerdumist selle muldse külge, mille paratamatu saatus on ikkagi kõigest ilma jäämine. Surm võtab selle kõik!

Surmal pole aga midagi võtta, kui oleme juba enne kõigest maisest ja ajalikust ise oma südames loobunud ajatu ja igavese nimel. Igasugune loobumine, igasugune ohver, mis on toodud aga ilma armastuseta on raisatud ohver. Elu, mis ei sisalda ühtegi armastuse nimel toodud ohvrit on raisatud elu. Nagu Paulus kirjutab: “Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.” (1Kr 13:3).

Milline on ohverdav armastus, mis viib meid igavikku? Paulus teab: ”Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.” (1Kr 13:4-7). See kõiksuseni küündiv armastus hõlmab inimeseksolemist, sealhulgas kannatlikkust. Me ei pea leppima mitte niivõrd keskkonna ja oludega (see on lihtne, sest inimene harjub sellega kiiresti), kuivõrd kaasinimestega. Armastada oma ligimest, tähendab ühtlasi leppimist ja sallimist, andestamist ja unustamist. See tähendab heldust ja lahkust, loobumist ja kinkimist, usaldust ja lootust. Armastus on oma olemuselt ennastandev, mitte ennastkehtestav.

Usun, et sellise armastuse poole oleme kõik alles teel ja selle poole püüdlemine on üllas. Kui palju on aga neid, kes pole teele veel asunudki või kaugenevad sellest eesmärgist ja liiguvad sootuks vales või vastupidises suunas. Nad keskenduvad ajalikele ja hääbuvatele eesmärkidele ning maistele ja kaduvatele sihtidele.

Kõik see on lapsemäng! See on miski, milles püsimine tähendab teadlikult ja tahtlikult kinni hoidmist mängumaailmast ehk maailmast, mis ühel hetkel põrmustub nagu tõusulainetesse vajuv liivakindlus.

Millised on lapse soovid, teame ilmselt kõik oma kogemustest. Teame ka seda, millised on lapse tegelikud vajadused. Kuristik väikelapse tahtmiste ja tegelike vajaduste vahel on lai. Lapsevanemana püüame talitseda lapse tahet ja hoolitseda tema tegelike vajduste eest. Teeme seda armastusega ja vahel lapse nutukisa hinnaga. Me ju teame, et väikelapse valikud ei ole tulevikule suunatud, pigem hetkele, milles viibitakse. Mängu soovitakse pikendada ja lapsepõlve venitada. Ükski laps ei saa aga teo- ja otsustusvõimeliseks ega iseseisvaks ning vastutustundlikuks, kui ühel hetkel ei lasta lahti mänguklotsidest ega astuta välja mängumaailmast. Täiskasvanuks saamine on teekond, mis paljudel juhtudel võib kesta kogu elu. Samm liivakastist välja võib olla ületamatult pikk

Inimesed, kes arvavad, et kogu maailm on vaid viie meelega kogetav, on alles poolel teel mängumaalimast pärisilma. Nad näevad vaid üht poolt sellest, mida Jumal on loonud, ega soovi vaadata kogupilti. Tervikut takistab nägemast lapselik isekus, soovimatus jagada oma mängukanne teistega, loobuda oma klotsist venna, õe või mängukaaslase kasuks.

Päeva möödudes tuleb lelud maha jätta, mängumaailmast pärisellu naasta. Laps, keda jonn takistab seda tegemast, kogeb vanema kasvatavat, kuid õiglast ja armastavat kätt. Sellist isalikku armastust näitab Jumal kogu maailma ja inimsoo vastu. Vastuseks sellele armastusele kõlab aga pahatihti ikka jonninutt. Nii magus on mängumaailm ja turvaline on tuhm mängupeegel, sest varjab ausat tegelikkust ja alasti tõde.

Just sellist olukorda siin ajalikus maailmas Paulus kirjaldabki, kui ta ütleb: “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:9-12).

Paulus ei ülista poolikut tõde, ähmast vaadet, ega mängumaailma tehisreaalsust. Paulus räägib saabuvast ajast, mil võime näha palgest palgesse. See tähendab vahetut kontakti, mitte suhtlemist distantsilt. Isegi Skype, mis toob inimese üle laius- ja pikkuskraadide ning ajavööndite meie arvutiekraanile, on osa mängumaailmast ja kahvatub tõelise reaalsuse kõrval.

Paulus ütleb, mis on oluline ja aitab luua otsekontakti ebatäiusliku ja ajaliku mängumaailma ning täiusliku ja igavese elu vahel: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13)

Miski muu ei loo püsivamat sidet inimese ja Jumala, sureliku ja surematu, ajaliku ja igavese vahel kui terviku moodutav kolmik: usk, lootus ja armastus.

Usk tähendab kõige olulisemates ja viimseis asjus lõplikku usaldust Jumala vastu. Aga ka usku sellesse, et Kristus on tõesti surnud ja ülestõusnud ning on jätkuvalt kohalolev kõikjal seal, “kus kaks või kolm on Tema nimel koos” (Mt 18:20). See on tõde, mis paistab inimese meisterdatud tehismaailmas naeruväärsena, sest inimene usub ja usaldab vaid iseennast, ega suuda uskuda midagi sellist, mis ületab tema inimlikku väge.

Lootus tähendab vaatamist silmapiiri taha, liivakasti servast kaugemale. Sinna kuhu ülestõusnud Issand läks eluasemeid valmistama kõigile neile, kes Tema lunastavat surma ja surmavõitvat ülestõsumist usuvad ja tunnistavad. See lootus kingib rõõmsa kannatlikkuse katsumustes ja õpetab vaatama kaugemale, kui ulatub mistahes inimlik meel või isegi mõte.

Armastusele kuulub ülim koht. Miks? Usk ja lootus aitavad inimesel jõuda Jumalani, armastuses tuleb aga Jumal ise inimese juurde. Inimene vajab usku, lootust ja armastust. Jumalal pole vaja tulevikku- või igavikkusuunatud usku ega lootust, sest Jumal ON kogu aeg olnud minevikus, ON kogu aeg tulevikus ja ON kohalolev olevikus. Jumal ON. Ja Jumala OLEMINE tuleneb ARMASTUSEST. Ta ON, sest Ta armastab. Ja see AINAOLEV armastus on taganud inimese olemasolu siin ajas, nii minevikus kui olevikus, ja tagab meile igavese elu ajatus igavikus. Jumal ON meie OLEMISE eelduseks. Ja see EI OLE ega OLENE meist! See ON Jumala ARMASTUSEST, mis on igavene ja suurim, sest Jumal ON ARMASTUS. Ning ainult siis, kui meie ka ise armastame, saame tõeliselt tundma Jumalat ning saame osaks jumalikust OLEMISEST. See ongi, mida usume ja loodame!

Kinnitagu meid siinjuures apostel Johannese sõnad tema esimesest kirjast: “Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:7-8)

Aamen.