14. pp pärast nelipüha, 25. august 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Õpetaja Urmas Viilma.
“Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” (Lk 18:9-14)
Täna etteloetud Jeesuse tähendamissõna on üks tuntumaid ja tähendusrikkamaid. See jutustus on andnud nime või olnud tõukeks nii mõnegi heategevusliku organisatsiooni, ordu või asutuse rajamiseks ning nende tegutsemispõhimõtete sõnastamiseks. Halastaja samaarlane on eeskuju, keda peaksime ristiinimestena kõik järgima.
Milles seisnes siis samaariamehe tegude suurus ja erilisus? Ta oli viimane kolmest mehest, kes Jeruusalemmast Jeeriko poole kõndides jõudis röövlite poolt läbipekstud ja paljaksröövitud maaslamajani. Erinevalt esimesest kahest, ulatas ta abivajajale oma abikäe. “Ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest”.
Mida võime öelda – ta lihtsalt tegi, mida igaüks meist kindlasti teeks või tegema peaks. Vähemalt teoorias oleme me tugevad! Jeesuse loos kerkib samaarlane esiplaanile ja tähelepanu keskmesse seetõttu, et kaks esimest möödujat, kes olid pealegi vaimulikus ametis, maaslamajat ei aidanud.
Siiski ei anna Jeesus ise mingeid hinnanguid. Ta ei ütle leviidi ega preestri kohta mitte ühtegi halvustavat sõna ega kiida eriliselt ka samaarlast. Ta lihtsalt jutustab loo ja jätab hinnangute andmise kuulajate hooleks, teades häsi, et ühest hinnangut anda ei olegi nii kerge.
Jeesuse jutustatud lugu, nagu kõik tema mõistulugudest, on võetud elust enesest. See kõik võiski nii ka juhtuda nagu Jeesus jutustab. Sellega asetab ta oma loo kuulajate jaoks nende loomulikku keskkonda ning muudab isiklikumaks.
Mees, kes teel Jeruusalemmast Jeerikosse röövlite kätte satub, võib olla kes iganes kuulajate seast. Tema jutustus on nagu politseikroonika, milles antakse ülevaade siinsamas Tallinnas mõnes tuttavas paigas toimunud intsidendist, mille puhul me lugu kuuldes tunneme, et see puudutab meid isiklikult, sest liigume isegi vahetevahel samas paigas või piirkonnas, kus kellegagi midagi juhtus. See oleks võinud juhtuda ka minuga!
Igivanu linnu Jeruusalemma ja Jeerikot ühendav 27 km pikkune tee oli Jeesuse ajal tuntud oma asustamata keskkonna ja kaljudevahelise käänulisusega. Tuntud varakristlik autor Hieronymus (347-420pKr) kirjutab, et temagi kaasajal oli tavaline, et araabia beduiinid sel teel möödujaid varitsesid ja neid röövisid.
Jeesuse loos kirjeldatud mees, kes sattus röövlite kätte oli kõige järgi otsustades juut. Kes olid röövlid, kontekstist ei selgu. Küll aga teame me palju rohkem kolmest mehest, kes kõik erinevatel aegadel sattusid mööduma röövlite poolt läbipekstud poolsurnud mehest. “Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane.”
Preester ja leviit olid juudi ühiskonnas ühed õiglust ja õigust esindavad mehed. Nad mõlemad olid templi ehk Jumala enda teenistuses ning olid teel Jeruusalemmast Jeeriko poole naasmas ilmselt oma templiteenistusest. Tempel asus Jeruusalemmas ja Jeeriko oli tuntud kui preestite kodulinn. Ka olid need mehed seotud templis teenides teatud puhtusereeglitega, mida nad pidid järgima.
Jeesus teadis, et templiteenistujaid oma loo südametuteks tegelasteks valides heidab ta õli tulle. Olukord, mida ta kirjeldab on kuulajate jaoks ju ühest küljest arusaadav, kuid teiselt poolt ka paradoksaalne. Kõik, kes Jeesuse lugu kuulsid, mõistsid, miks puhtusereeglitega seotud leviit ja preester maaslamavat poolsurnud võõrast aidata ei saanud. Kuid siin ongi Jeesuse lugude tuum – kas inimene on käsu või käsk inimese jaoks! Kuhu paigutub selles seaduserägastikus ligimesearmastus ja kas sellel käsu ja seaduse kõrval enam ruumi ongi?
Jeesus kruvib pinget juurdegi, kui jätkab oma lugu ja hakkab kõnelema samaarlasest, kes lõpuks osutub halastajaks ja aitajaks poolsurnud juudile. Esiteks oli samaarlase puhul tegemist tavalise ilmikuga, ehk inimesega, kes ei olnud oma igapäevastes ametitoimingutes seotud Jumala teenimisega. Teiseks oli tegemist juutide käsitluses sekti liikmega, sest samaarlased ja juudid vaidlesid omavahel olulistes usuküsimustes. Muuhulgas oli samaarlastel oma tempel Garisimi mäel, kus nad viisid läbi Moosese seaduses ettenähtud tepliteenistusi. Juutide arvates sai olemas olla aga vaid üks tempel – Jeruusalemmas. Samaarlased olid aga ehitanud oma templi.
Sellised usuvastuolud võivad vahel viia inimesi üksteisest kaugemalegi kui inimesed muidu erimeelsustes läheksid. Konfliktid, mis kaasaegseski maailmas endiselt kõige teravamini esile tõusevad on seotud enamasti erineva arusaamisega usuküsimustest ja Jumalast. Nii olid ja juudid ja samaarlased Jeesuse päevil suuremadki vaenlased kui juudid ja paganad.
Aga just selle samaarlase käitumise toob Jeesus esile ligimesearmastuse kontekstis. “Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”
Samaarlae tegi kannatanu jaoks kõik, mida tal sai selles olukorras ette võtta. Ta annab tänases mõttes esmaabi: seob peksasaanu haavad, puhastab need õli ja veiniga, otsib lähima ööbimiskoha ja annab kannatanu pererahva hoole alla lubades tasuda tagasi tulles võimalikud täiendavad kulud. See oli kõik, mida sellises olukorras sai teha läbipekstud võõra eest. Enamat poleks saanud.
Seda oleks võinud ju teha ka leviit ja preester, kuid neid takistas seda tegemast nende hirm rikkuda puhtusereegleid, mis olid seatud Moosese enda poolt. Mooses sai ju Seaduse (Toora) omakorda Jumalalt endalt. Kuidas oleks saanudki templi teenistuses olevad mehed astuda Jumala enese seadusest üle! Küllap mõistavad seda Jeesuse kuulajadki.
Jeesuse lähenemine on aga senisest piiratud käsukesksest maailmavaatest avaram. Juba siis, kui Ta valib oma jüngrite hulka patuse tölner Matteuse, kritiseeritakse Teda variseride poolt teravalt. Siis vastab Jeesus neile: “Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!” (Mt 9:13).
Nõnda ütlebki Jeesus samaariamehest rääkides “Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale”. Ei mingit käsku ega keeldu, Seadust ega Toorat, vaid puhas inimlik haletsus. Kahjutunne, mis pühib ära kõik valehäbi, puhtusereeglid ja võltsi väärikuse, mis takistavad ka meil endil vahel kontakti astumast nende inimestega, kes ei kuulu meiega samasse seisusesse või elustandarditega “kasti”.
“Meie ligimene”, on tänase pühapäeva teema. Jeesuse jutustatud tähendamissõnal on sissejuhatus, mis keskendub küsimusele, kes on minu ligimene. “Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?”
Kui Jeesus halastaja samaarlase loo jutustamise on lõpetanud, küsib ta ise vastuküsimuse: “Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Jeesus pöörab taaskord oma kuulajate maailapildi pahupidi. Ligimene ei ole mitte ainult see, kellele meie suuremeelselt käsku täites saame suunata oma heateod, vaid ligimesed oleme me ka ise selle armastuse ja halastuse kaudu, mida teistele osutada saame ka siis, kui käsk seda ei käsi või keeld keelab. Armastust ei saa piirata ükski seadus ega käsk. See ei ole olnud Jumala plaan.
Armastusekäsk, mida ka seadusetundja Jeesusele tsiteerib, seab ligimesearmastusele ainult ühe piiri: armasta ligimest nagu iseennast! Kui aga ligimene ei ole ainult see, kes minu abi ja armastust väärib, vaid ligimene olen ka mina, on üksteise vastu suunatud ligimesearmastus samamõõtmeline või samasuunaline. Ei saa olla nõnda, et ennast armastan enam kui kedagi teist, või kristlast enam kui juuti või moslemit või eestlast enam kui venelast või sakslast.
Kahjuks kipub see aga just nõnda olema, et teeme vahet. Me ei suuda osutada samaväärset armastust kõigi vastu. Me kipume armastusele seadma tingimusi ja looma reegleid. Ikka hakkame enda armastusepuudust vabandama sõnadega: “Kui ta teeks teisiti, oleks teistsugune, siis …” või leiame me justkui endast sõltumatuid väliseid tegureid, mis meid takistavad olema halastavad võõraste vastu. Enamasti on sellised tegurid seotud aja või keskkonna poolt seatud piirangutega. Täpselt nii nagu leviidil ja preestrilgi, kes maaslamajast mööda kõndisid. Nad ju oleks kindlasti aidanud, kui see mees poleks olnud roojane ja verine peksasaanu ja nemad puhtad jumalateenrid templist. Paradoks on see, et siis poleks ju mees nende abi vajanudki.
Kas seame ka ise vahel abi ja halastuse osutamisele tingimusi, mis on juba eos ennasttühistavad, stiilis: “Ma peseksin su puhtaks, kui sa nii must ja haisev ei oleks” või “Ma annaksin kerjusele raha, kui ta seda kohe ära ei kulutaks”.
Kas märkame, et oleme tegelikult ise tänase evangeeliumiloo seadusetundja sarnased. Me teame, milline on armastusekäsk, kuid ikka peab Jeesus meile ütlema: “Kui tahad pärida igavest elu, mine ja tee halastaja samaarlase kombel”. See on ju aga nii tülikas ja vastik – määrib käsi, kulutab raha ja aega. Meid ju muudab alati rõõmsaks see, kui kellelegi abi pakkudes, saame vastuseks: “Aitäh, saan ise hakkama!”. Sellise vastuse peale läheb ju süda kohe rõõmsaks, sest südametunnistus jääb rahule: olen abi pakkunud, oma kohuse täitnud ja ligimene sai aidatud ilma käsi määrimata, aega ja raha kulutamata. Kõik on rahul, mina sain olla abivalmis ja teine inimene ei pidanud mulle tüli tekitamise pärast ennast halvasti tundma.
Nagu tänasest loost mõistame, ei olnud armastusekäsku tundev seadusetundja aga siiski oma eluga rahul. Jah, Luukas ütleb, et ta pöördus Jeesuse poole kiusava küsimusega, ometi oli see küsimus ju omaette tõsiseltvõetav. Kui ta juba teadis armastusekäsku ja ilmselt arvas elavat selle kohaselt, poleks tal olnud vaja üldse Jeesuselt küsida: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”. Tema seadusekuulekas elu pidi ju tagama talle igavese elu, ometi oli tema hing rahutu.
Nii on see ka meie kõigiga. Me peame pöörduma Jesuse poole, et saada Temalt abi ja juhatust õigeks eluks ja käitumiseks. Tema on ju tee, tõde ja elu. Meie aga võime olla Jeesuse jutustatud loos mitte ainult preestri, leviidi või ka samaarlase rollis. Kas olete vahel taibanud, et meie oleme ka ise läbipekstud ja paljaksröövitud poolsurnud kannatajad. Me oleme need, kes vajame Jeesuse ja oma ligimeste abi.
Kui me ei vaja abi milleski muus, siis on meil kõigil siiski üks suur ja ühine puudus – see on armastusepuudus. Me oleme seadusetundjad, kes tunneme kõiki käske, kuid meil ei ole siiski piisavalt halastust ja armastust. Vähemalt sellel määral, et see oleks võrreldav meie enesearmastusega. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie patususest ja samal ajal saab meile patuks, et me oleme armastuses teistele võlgu ja seetõttu oleme me erivajadustega, me oleme puudega, me oleme need, kes vajavad ligimese abi.
Kas pole kummaline – selleks, et meie saaksime kellelegi halastust ja armastust osutada, peab olema neid, kes seda halastust vajavad. Poleks olnud paljaksröövitud maaslamajat, poleks saanud mööduvast samaariamehest halastajat samaarlast. Ilma üheta poleks olnud teist. Nõnda tegid mõlemad mehed teieneteisele armastuseteo – üks andis teisele võimaluse armastada ligimest nagu iseenennast. Maaslamaja tegi möödujalale teene osutada armastust ja halastust ja sai ise vastuteenene.
Nii jõuamegi Jeesuse jutustatud loo põhituumani: me kõik oleme üksteise jaoks ligimesed, sõltumata sellest, millises positsioonis parasjagu oleme – abiandja või abivajaja rollis. Mõlemal juhul oleme sisenenud ligimesearmastuse ringi, milles püsides täidamegi Seadust – ülimat armastusekäsku. Kirikus nimetame seda ka osaduseks. Paradoksaalselt jäävad sellest ringist välja preestri ja leviidisarnased isikud, kes ise uskudes, et nad täidavad käsku, seda tegelikult ei teinud ja nende elu ja teod ei olnud midagi muud kui surnud.
“Mine ja tee nõndasamuti, siis saad sa õndsaks”, jäävad meid saatma Jeesuse sõnad. Ja need käivad nii abivajajate kui abiosutajate kohta. Kui jääme külmaks ja ükskõikseks, möödakõndijaiks või nurgaskonutajaiks, ei palu ega anna abi, puudub meis armastus, mida ootab meil Jeesus.
Aamen.
