Jutlus – Ap 8:26-40
Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha.
12. jaanuar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna
poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See
on tühermaa.” 
27 Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia
eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes
valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat
kummardama 
28 ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges
prohvet Jesaja raamatut. 
29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” 30 Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis
teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad,
mida sa loed?” 31 Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind
ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese
kõrvale.
 32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
„Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
nõnda ei ava ka tema oma suud. 33 Tema alandamisega on tema õigus ära võetud.
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada?
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”
 
34 Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” 
35 Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. 36 Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee
äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et
mind ei võiks ristida?” 37 [Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on
see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
Jumala Poeg!”] 38 Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja
eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. 
39 Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse,
ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi
rõõmuga. 40 Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad
käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis
Kaisareasse.” Ap 8:26-40

Tänane pühapäev kannab Kristuse ristimispüha nimetust. Vanakiriklik traditsioon asetab selle päeva evangeeliumitekstiks loo Jeesuse ristimisest Ristija Johannese poolt. Hetkel, mil Jeesus saab ristitud avaneb taevas ja sealt laskub Jumala Vaim tuvina Jeesuse peale ning taevast kostub hääl, mis ütleb: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel!” (Mt 3:13-17).

Jeesuse ristimislooga on seotud ka Ristija Johannese võimas tunnistus täna altarist kuuldud ühest teisest evangeeliumi-tekstist, kus evangelist Johannes kirjutab: “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1: 29)

Jumala Talle metafoor kõneles kuulajaile tol ajal palju. See oli ju süütu talle ohvriveri, mis päästis heebrealased Egiptuse vangipõlvest. Nii ütlesid Ristija sõnad tema kuulajaile oluliselt enam, kui kõnelevad tema sõnad paljudele kaasaegsetele kristalstelegi täna, hoolimata sellest, et igal missal laulame vahetult enne armulaua jagamist: “Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, halasta meie peale. Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, anna meile oma rahu!”

Jumala Tall – Agnus Dei. Ladinakeelne väljend, mida klassikalise muusika austajad erinevate heliloojate suurejooneliste ja kuulsate missade osana tunnevad, kuid pühapäevase jumalateenistuse armulauateenituses ära ei tunne. Aastate eest tuli koolis, kus religiooniõpetust õpetasin, minu juurde gümnaasiumiastme muusikaõpetaja ja küsis: “Olen õigupoolest ammu tahtnud sinult kui kirikuõpetajalt küsida, mida see “Agnus Dei” tähendab, mida ma missa osade hulgas pean õpilastelt hinde peale küsima?” Sellestki koolist on tulnud taasisesesivuse ajal uus haritlaste põlvkond, kes uhkusega kõnelevad oma rahvus-vahelistele sõpradele, et Arvo Pärt ja Neeme Järvi on eestlased. Millest kõneleb aga see muusika mis nende kuulsate muusikutega seotud on? Parem ära küsi! See uus põlvkond sätib aga peagi ülikooli lõpetatutena ennast erinevate ametkondade ja osakondade kaudu valitsema meie maad ja rahvast. Määrama meie tulevikku ja kirjutama meie ajalugu. Samas, ega praegunegi põlvkond neist palju erine, ja eelminegi põlvkond, ja üle-eelmine, ja …

Jeesus ise, viidates enda ümber tunglevale rahvale ja variseridele, tsiteerib oma jüngritele prohvet Jesajat, kes juba ligi 700 aastat enne teda oli kirjeldanud sarnast olukorda sõnadega: “Kuuldes te kuulete ega mõista,
vaadates vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on kalestunud
ja nad kuulevad kõrvadega raskesti
ja sulevad oma silmad,
et nad silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks,
et ma võiksin neid parandada.” (Mt 13:14-15; Js 6:9-10)

Umbes 30 aastat hiljem tsiteerib apostel Paulus Roomas elades sealsele sugupõlvele hinnagut andes täpselt sama kirjakohta prohvet Jesaja raamatu kuuendast peatükist. Nõnda on see olnud kogu inimkonna ajaloo jooksul: ajad mööduvad, põlvkonnad sünnivad ja surevad, riigid ja impeeriumid tekivad ja hävivad, inimese südamerumalus ja vaimulik pimedus ainult süvenevad.

Agnus Dei – Jumala Tall – millest see kõneleb?

Tänase jutluse aluseks olevas kirjakohas Apostlite tegude raamatus saadab ingel diakon Filippuse Jeruusalemmast lõunasse kõrbesse suunuvale teele kohtuma Etioopia eunuhhist kojaülemaga, kes on sõitmas Jeruusalemmast tagasi koju. Filippus kuuleb teda lugemas teksti Vanast Testamendist prohvet Jesaja raamatust: “Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
 nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. 
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? 
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.” (Ap 8:32,33; Js 53:7,8).

Kojaülem, (keda piibliuuriajd peavad seadusekuulekaks ja jumalakartlikuks vagaks meheks, kes siiski oma eunuhhi-s(t)aatuse tõttu ei saanud osaleda juutidega võrdselt templiteenistusel), loeb sajandeid varem kirja pandud teksti ja ei mõista seda. Ta kuuleb omaenda suuga valjusti loetud sõnu, kuid ei saa aru loetud teksti sisust. Prohvet Jesaja kirjutab kellestki, kelle kohta keegi kuni Jeesuse päevini ei olnud suutnud anda vastust, kes see on. Kes on see lammas, kes viiakse tappa ja tall, kes on hääletult kuulekas oma niitjate ees. Juutide ametlik õpetus polnud prohveti sõnumile suutnud senini anda rahuldavat vastust. Vaidlusi oli palju.

Jumalakuulekas etiooplane igatses aga vastust. Ta oli janune tõe järele. Sellele janusele saadab Jumala Vaim abi diakon Filippuse kaudu, kes tundes ära loetava kirjakoha, annab sellele selgituse, millist see tõdeotsiv mees varem polnud kuulnud. Luukas kirjutab: “Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Ap 8:34-35)

Filippuse tunnistus ülestõusnud Jeesusest oli kui värske vesi janusele kurgule. See mitte ainult ei andnud rahuldavat vastust tekstilugemisest tõstatunud küsimusele, vaid oli lõpik vastus selle mehe eluküsimusele või -mõttele. Ometi oli ta seda teksti lugenud ka ise, kuid mitte mõistnud. Filippus Jumala saadikuna kuulutas võõrale evangeeliumi ja võõras hakkas uskuma ning palus enese ristimist. “Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on 
see võimalik. Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
 Jumala Poeg!” (Ap 8:37)

Kui palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad saavad ka kodus üksi Piiblit lugeda, miks peavad nad seda tegema kellegagi koos,  kuulama või lugema kellegi teise selgitusi? Tänases loos on vastus: see eunuhh oleks võinud terve kodutee Jeruusalemmast Etioopiani lugeda seda Jesaja prohveteeringut, mõistmata elu lõpuni selle prohveteeringu sisu ja saamata teada ülestõsunud Kristusest.

Jeesus ise puutus oma kuulutustöös pidevalt kokku mõistmatuse ja kivistunud silmavaatega kirjaseletustega. Luukas kirjutab oma evangeeliumis Jeesuse külaskäigust oma kodukülla: “Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks
oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti
ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal,
seepärast on ta mind salvinud. 
Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
 kuulutama vangidele vabakslaskmist
 ja pimedatele nägemist, 
laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.”
 Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri
 kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema (Jeesus) hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie 
kuuldes täide läinud.” (Lk 4:16-21). Jeesus pääses sel päeval õnnekombel kaljujärsakust surnukstõukamisest. See oli reaktsioon, millega tema oma koduküla rahvas võttis vastu Jeesuse sõnad, et Temas ongi Jesaja ennustused täitunud. Tema on see, kelle peal on Issanda Vaim ja kes on salvitu – heebrea keeles mashiah – Messias, Kristus.

Jeesus ise oli saanud selle kohta Jumalalt kinnituse vaid pisut aega enne oma kodukülla minemist, kui ta oli läinud Ristija Johannese juurde, et see Teda ristiks. Ristimisvesi, taevast tuvina laskuv Issanda Vaim ja üle kõige kostuv hääl oli hetk, mil täitus Jesaja prohveteering Issanda võitud mehest: “Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud” (Js 61:1). Selle prohveteeringu täitumist kuulutas nüüd Jeesus oma kodukülas. Oma enda rahvale, oma kodakondsetele, oma kõige lähemaile … ja … evangeeliumite kohaselt oli see ka viimane kord, mil ta oma kodukülla tagasi läks. Nad ei mõistnud teda, ei uskunud teda olevat Võitud mees, Issanda Sulane, Messias ega Jumala Tall. Nad ütlesid Tema kohta vaid: “Eks tema ole Joosepi poeg?” (Lk 4:22)

Ristija Johannese silmad olid aga avatud ja tema nägi Jeesuses ristimise hetkel Agnus Dei’d – Jumala Talle, ohvritalle, kelle veri peseb ära maailma patud! (Jh 1:29) Peale Ristija Johannese oli veel vaid mõni, kes sedasama nägi – kelle silmad olid avatud ja kõrvad kuulsid.

Jeesuse jüngridki küpsesid kaua. Võib isegi nentida, et tõeline mõistmine Jeesuse jumalikkusest, Tema messiaanlusest selgus neile alles siis, kui nad seisid nõutuina tühjas hauas; alles siis, kui nende lukustatud salakambrisse ilmus naelahaavadega surnuist tõusnud Jeesus; alles siis, kui nad loobusid oma “talumehe mõistusega” mõtlemast ning usaldasid ennast ja oma loomuliku oleviku üleloomuliku igaviku kätte. See toimus hetkel, mil nelipüha keskpäevasest taevast laskus seesama Vaim, kes Jeesuse ristimiselgi ning võidis nüüd kõik Tema jüngrid ja järgijad Kristuse maapealseks Ihuks – Kirikuks. Sellest Kirikust, Kristuse Ihust, igast Tema liikmest sai nüüd ülestõusnud Kristuse elav tunnistaja.

Kui laskuda müstikasse, siis on seesama Kirik igal Jumala päeval elav tunnistus ülestõusnud Kristusest, sest seesama Kirik ongi Kristuse maapealne ihu – ülestõusnud ja elav Kristus. Meie oleme oma kiriku liikmetena sellesama nelipühil sündinud Kiriku liikmed – Kristuse Ülestõsunud Ihu liikmed.

Meiski igasühes, igas ristitus, ilmutab kaasligimestele ennast ülestõusnud Kristus. Seda Ülestõusnut ei kohuta enam surm ega kaduvik, teda ei võida kurat ega põrgu. Me oleme saanud üheks Kristusega. Selle kohta ütles Jeesus, kõneledes Püha Vaimu saabumisest oma jüngritele: “Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus
ja mina teis.” (Jh 14:20)

Kas oleme sellest aru saanud? Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me ristitud oleme ja vastu oleme võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõik see, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või halba; kõik, mida räägin, räägin Kristuse ihu liikmena – olgu vale või tõtt. Kõik hea, mille jätan tegemata, kõik halva, mille toimumist ma ei takista, kõik see saab toimuma Krituse nimel ja selle alusel otsutavad teised, milline on kristlaste Jumal.

Ehk mõistame selliselt mõeldes paremini, mida Jeesus mõtles, kui ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40). Meie kaudu võivad saada lisaks meile ka teised Kristuse omaks, või hoopis … Kristuse vihkajaiks. Kas tajume ristimise suurust ja ka sellega kaasnevat vastutust? Apostel Paulus kirjutab galaatlastele: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete 
Kristusega rõivastatud.” (Ga 3:26).

Meie, st Kristusesse ristimises liidetud, st kristalased, st Kirik olemegi Kristuse Ihu Maa peal! Meis ei nähta meid endid, vaid nähakse Kristust. Mõelgem siis selle peale, millisena näevad Kristust need, kes kohtuvad meiega. Kas on meil nende küsimustele vastused nagu olid Filippusel või ei taha me end tülikate küsimustega vaevata: parem oleks, kui keegi meilt meie usu kohta ei küsiks! Kirikuisa Püha Irenaeuse (Eirenaius) (2. saj) sõnul sai Filippuse poolt ristitud etioopia eunuhhist kristlik misjonär oma rahva hulgas. Sellise tulemuse võib anda üks pealtnähe põgus kohtumine. Aga selle kohtumise oli korraldanud Jumala Vaim.

Miks ei või meiegi põgusad kohtumised kaasinimestega, kes otsivad Jumalat ja igatsevad Igavest Tõde ja Valgust, olla Jumala enese poolt korraldatud? Isegi kui need seda ei ole, tehkem need siis ise osaks Jumala plaanist – kuulutada Kristuse evangeeliumi iga päev elu, tegude ja sõnadega.

Aamen.

Õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmiseks läbiviidav tutvusuuring toimub Tallinna Toomkoolil ja Vanalinna Hariduskolleegiumil (VHK) ühiselt. Koolide poolt koostatud ühisvormil avaldusi võetakse vastu ja tutvusuuring viiakse läbi VHK õppehoonetes.

Toomkooli vapp

Vormikohase avalduse Tallinna Toomkooli astumiseks ja tutvusuuringutel osalemiseks saab kohapeal täita ja esitada 6.- 17. jaanuarini 2014 Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) valvelauda, Vene 22, kell 8.00-19.00.

1. Tallinna Toomkooli tutvusuuringul osalemine õpilastele, kes ei osale Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös mitteosalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub kahes osas.

Tutvusuuringu II osaTutvusuuringu I osas nullkriteeriumi ületanud õpilaskandidaatidele toimub 1. veebruaril 2014 tutvusuuringu II osa.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase vastuvõtmise otsusest Tallinna Toomkooli, teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

2. Tallinna Toomkooli tutvusuuring õpilastele, kes osalevad Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös osalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub eelkooli tundide ajal ajavahemikus 8. jaanuar – 14. veebruar 2014.

Tutvusuuringu käigus viiakse läbi ka vestlus vanematega, et selgitada kuivõrd Tallinna Toomkool vastab vanemate pedagoogilistele arusaamadele ja veendumustele ning on sobiv lapse eripärale.

Oma perele sobiva vestluse toimumise aja saate valida vastavate paroolide sisestamise järel läbi VHK infosüsteemi alates 20. jaanuarist 2014. Paroolid süsteemi sisenemiseks saadetakse teie e-posti aadressile enne nimetatud kuupäeva. Sisenemine süsteemi toimub SIIT.  Telefoni ja e-maili teel vestlusele ei registreerita.

Vestlus lapsevanematega toimub 27. jaanuarist – 14.veebruarini 2014 Vene 22 (VHK Gümnaasiumi maja) III korrusel.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmise otsusest teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

Jutlus – Ps 31:15-16
Vana-aasta.
31. detsember 2013, Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” Ps 31:15-16

Käes on selle aasta viimane päev ja õhtu, ka selle aasta viimane jumalateenistus siin kirikus. Kui kasutame sõna “viimane”, siis on sellel sõnal enamasti melanhoolne alatoon. Kui miski, millega oleme harjunud, kui keegi, kellega oleme alati arvestanud, puutub meiega kokku viimast korda, siis on selline kohtumine alati pisut nukker. Kui pisut järele mõtleme, mõistame, et sellise alatooni anname me tavaliselt kõigile viimastele asjadele ise. Eriti kõiges, mis on seotud ajaga.

Vana-aastaõhtu on üks sellistest kummalistest päevadest aastas, mis on teistest päevadest eriliselt esile tõstetud just selle päeva viimasuse või lõplikkuse tõttu. Kuigi see päev pole isegi mitte riigipüha, erinevalt aasta esimesest päevast, tähistatakse ju tegelikkuses pereringis ja ka avalikukkuses just seda päeva või õhtut, mitte aga 1. jaanuari. Aasta esimest päeva üldjuhul muud moodi ei tähistata kui rahuliku taastumisena eelnenud pikast pühadetsüklist, mille tavainimese jaoks lõpetabki vana-aastaõhtu.

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-keskne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust. Tänase päeva teemagi ütleb: “Meie aeg on Jumala kätes”.

Tegelikkuses ei ole ju tänane päev erinev mistahest teisest päevast aastas ja see, et aasta lõpeb just täna ja uus algab homme, on kokkuleppeline. Aastavahetuse märkimine 31. detsembri ja 1. jaanuari kokkupuutepunkti on kristlaste aegadetagune kokkulepe, mida järgib täna (veel?) kogu maailm, olgugi, et nii juutidel, moslemitel, budistidel ning paljudel teistelgi rahvastel on oma ajaarvamine. Sellele aastavahetuse hetkele ei anna keegi muu sügavamat tähendust kui inimene ise. Inimene on see, kes soovib just kahe aasta vahetumist tähistada tagasivaatamisega eelmisele aastale ja senisele elule, samuti aga ka oma pilgu ettepoole suunamisega eelolevale aastale ja ka kaugemale tulevikku.

Jumala perspektiivist vaadates ei oma tänane päev erilisemat rolli ülejäänute kõrval. Ka täna, nagu igal päeval, kulgeb aeg omasoodu: Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese endise väljamõõdetud kiiruse ja rütmiga, lubades meil nautida taevavõlvil loojuva ja tõusva päikeseketta kuma; hoovused ja jõed voolavad endise kiirusega oma suubimiskohta; tõus ja mõõn toimub tavapärases rütmis ning meie ja meie kaaslased vananeme senise ja muutumatu kiirusega: ikka iga sekundi, minuti ja päevaga.

Hetkeline seisatumine vana-aasta lõpus selleks, et tagasi vaadata või ka edasiseks plaane seada, on vaid osa globaalsest kokkuleppest. Pühakiri õhutab, meid kujundama endas hoopis teistsugust hoiakut. See ei takista meil seljataha või ettepoole vaatamist 31. detsembril, küll aga tuletab meelde, et tegelikult peab kristlane elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, sest olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust seljataha. Ma olen igal päeval uus ja armastusväärsem ning parem inimene. Kui igaüks meist nõnda uut aastat, uut päeva, iga järgmist tundi alustab, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile, kui kõigile teistele.

Uus algus igale päevale ja aastale aitab kinnitada pilgu ettepoole, kuid seda ei saa teha ilma, et vanad võlad jääks maksmata, suhted korrastamata, patud lunastamata, vabandused vastuvõtmata ja eksimused andestamata. Uus päev ja aasta saab olema tõeliselt uus alles siis, kui eelmine saab lõpetatud, vanad arved klaaritud ja võlad tasutud. Seda tarkust on meile juba emapiimaga sisse söödetud. Nõnda paljud inimesed ka vana-aastat lõpetada püüavad, et laenud saaks tagasi makstud ja arved tasutud.

Kas see pole aga mitte mugav, lükata oma arvete klaarimine tradistiooniliselt aasta lõppu. Millal on aasta lõpp? See, et kalender tuleb seinal või taskus ümber vahetada pärast 31. detsembrit, ei mängi suhete ja võlgade klaarimises kristlikus käsitluses mingit rolli.

Kirikus elame sootuks kirikuaasta rütmi pidi. Kes pisut selle kalendri tähendusse süveneb, märkab, et selles kalendris ei oma niivõrd tähtsust kuupäevad kui pühapäevad, ehk hingamispäevad, samuti kirikupühad ja tähtpäevad. Ja needki ükski ei oma mitte ajaarvestuslikku tähendust kui just sisulist tähendust, meenutades meile Kristuse elu ja õpetust ning igavese Jumala ilmutust, samuti igavese elu lootusega inimesele, ajas ja ajaloos.

Seega, iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uut algust uuele aastale, uuele aastakümnele, uuele sajandile ja milleeniumile. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.

Need loetud päevad, millega inimesele mõõdetakse elu pikkust, on justkui mängukotsid lapsevanema käes, kes neid liivakastis mängivale lapsele ulatab. Ühel hetkel ei ole enam ulatada ühtegi klotsi. Sel hetkel selgub tõde: kas seni ulatatud klotsidest valmis uhke kindlus, torn või katedraal, või said need seniulatatud klotsid lihtsalt mööda liivaksti laiali pillutud, sest see oli lihtsam ja lõbusam. Mõni võis lennata isegi mängukaalsase või tema loodud klotsimaailma suunas.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31 laulus, mis on ühtlasi tänase päeva juhtmõtteks. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
enne kui tulevad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1, 5, 7)

Kui tänasel aasta viimasel päeval peatume selleks, et vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid, siis olgu see seisatumine selleks, et teha järeldusi tuleviku tarvis. Mõistma peab seda, et elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame aga, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud. Et alustada oma elus uut aega, aastat või ajastut, ei pea ootama 31. detsembrini. Alustada saab kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne võib olla “viimane klots” minu eluhoones. Kui kõik varasemad said laiali loobitud, saagu vähemalt see üks, see viimane asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde, ja klotse jagub ka igaks järgmiseks päevakas ning aastaks, saagu see esimene nurgakiviks, millele rajan katedraali.

Kui see on hoone, mis saab rajatud kaljule ja mille aluseks on Kristus, oleme rajanud eluaseme, mis püsib ka siis, kui aeg saab otsa ja algab igavik. Kui jõuame selle hoone valmis rajada siin ajas, pole me enam ajas ekslevad kodutud. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille
nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:19-22).

Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus homne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. Kuningas Taavet annab meile vastuse: “Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” (Ps 31:15-16)

Aamen.

Jutlus – Jh 1:14
2. jõulupüha.
26. detsember 2013, Toomkirik, Urmas Viilma

“Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel,
 ja me nägime tema kirkust
 nagu Isast Ainusündinu kirkust,
 täis armu ja tõde.” (Jh 1:14)

Oleme advendiaja vahetanud jõulaja vastu ning täna on 2. jõulupüha. Vanakiriklik traditsioon tunneb nelja jõulupüha: 25. detsember – Jeesuse sünnipäev ehk Kristuse sündimise püha. 26. detsember – esimärter Stefanose päev ehk rahvakalendris tehvanipäev. 27. detsember – apostel ja evangelist Johannese päev ehk rahvakalendris johannesepäev ning 4. jõulupühana tuntakse 28. detsembrit kui süütalastepäeva.

Need neli päeva kirjeldavad meile Jumala ja eksiva ning patuse inimkonna kahekõne, mis moodustab omamoodi kontrastse dialoogi. 1. jõulupühal kõneleme Jumala armastusest inimsoo vastu, mis väljendub Jumala Poja sünniimes. Inimene vastab 2. jõulupühal esimärter Stefanose kividega surnukspildumisega. Jumala teod saavad taas avalikuks 3. jõulupühal ehk johannesepäeval läbi apostel Johannese, kes on enim kirjutanud Jumala, ligimese- ja vennaarmastusest. Vastuseks sellele sõnumile kuuleme 4. jõulupühal ehk süütalastepäeval kuningas Heroodes Suure Petlemmas korda saadetud lastemõrvast.

See dialoog aga ei ole jätkunud ainult neljal jõulupühal. See kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise, patu ja ülekohtuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu; Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega.

On tähendusrikas, et lõpuks sai võimalikuks katkestada see ahel just Jumal-inimese Jeesuse Kristuse sünnis, elus, surmas ja ülestõusmises. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Enam ei vasta inimene, keda kehastab nüüd sünniööl sündinud Jeesus, Jumalale seljapööramisega ega ligimesele ükskõiksusega. Vastasseis kaob, müür puruneb…

Jõuluööl saab Jumal inimeseks või nagu evangelist Johannes kirjutab: “Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel” (Jh 1:14a). Alates 4. sajandist on Nikaia usutunnistuses ristikirik tunnistanud seda ülimat müsteeriumi sõnadega, (mis on leitavad ka meie lauluraamatu eelviimaselt leheküljelt): “Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”.  

Apostel ja evangelist Johannes, kellest kõneldakse johannesepäeval, eristub teistest Jeesuse jüngritest mitmel põhusel. Esmalt kõik need asjad, mis on seotud tema isiku ja elusaatusega, teiseks see, mida Johannes jutustab ja õpetab oma evangeeliumis ja kolmes kirjas, mis on Uuest Testamendis. Jeesuse jüngritest pälvis ainult Peetrus veel sarnast eritähelepanu ja sai Jeesuselt eraldi ülesande nõnda nagu ka Johannes.

Jeesus ütles Peetrusele: “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule
 ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
 võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni
 seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti 
päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18-19) 

Peetrusele antud eristaatus kestab edasi tänaseni kiriku vaimulikus ametis ja ainult kiriku pühitsetud vaimulikele antud õiguses patte andeks anda või neid kinnitada. Seda nimetatakse “võtmete meelevallaks” ja just seetõttu leiame kiriklikus sümboolikas just Peetruse käest võtme. Sedasama meelevalda kinnitavad ka võtmed Rooma paavsti, kes istub Peetruse troonil, vapil. Peetrusel oli eristaatus, mis on antud käte pealepanemise kaudu edasi kõigile ordineeritud vaimulikele. Kuid läbi ristimise sakramendi üldpreesterluses ka kogu kristlaskonnale.

Nagu ütlesin, pälvis omaette eriülesande ka noorim jüngrite seast, Johannes, kes ise oma evangeeliumis nimetab end mitmel korral jüngriks, keda Jeesus armastas (nt Jh 13:23; Jh 20:2; Jh 21:7; Jh 21:20). Johannes kirjutab ülesandest, mille ta Jeesuselt endalt sai: “Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit,
 keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su 
poeg!” 
Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!”
Ja selsamal tunnil võttis jünger ta (Maarja) enda juurde.” (Jh 19:26,27).

Apostel Johannesest sai omamoodi Jeesuse maine pärija ja Tema ema Maarja eestkostja. Miks pälvis just Johannes selle au või ka kohustuse? Võib olla seetõttu, et Maarja oli Johannese ja tema venna Jaakobuse tädi. Jeesus ja Johannes olid nõod. Või pigem seetõttu, et Johanneses väljendus enim tõeline ligimesearmastus ja temast sai “armastuse apostel”.

Peetrus ja Johannes olid ühiselt tunnistajateks mitme Jeesusega seotud sündmuse juures, erinevalt teistest õpilastest. Evangeeliumitest leiame, et neid mõlemat nimetatakse näiteks Peetruse ämma tervendamise loos, Jairuse tütre tervendamise juures, Jeesuse kirgastamise juures, ka Ketsemani aias, kus Jeesus nuttis enne oma vangistamist. Vahel nimetatakse kolmanda kohaloleva jüngrina Johannese venda Jaakobust. Johannes ja Peetrus on ka need, kes jooksid esimestena hauale, kui olid naistelt saanud ingli sõnumi, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Peetrusest sai hiljem esimene Rooma piiskop, Johannes aga asus kuulutama ja õpetama armastust, mida ta ise oli kogenud.

Kes on lugenud Uue Testamendi nelja evangeeliumi, märkab, et kolm, Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid on sarnased, Johannese oma aga väga erinev ja eriline. Johannese evangeeliumit iseloomustab omamoodi saladuslikkus ja mõistukõnelikkus. Samas avaldab Jeesus selles evangeeliumis ennast kõige selgemini tõelise Valguse ja Jumalana.

Johannese elus on veel üks oluline fakt, mis aitab meil mõista paremini tema evangeeliumi kuulutust. Enne, kui ta asus järgima Jeesust, oli ta Ristija Johannese jünger. Just Ristija Johannes oli see, kes Johannese Jeesuse kui õpetaja juurde saatis. Ristija Johannesest kirjutab apostel Johannes, et tema oli Jumala läkitatud mees, kes pidi tunnistama valgusest. “Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest oli maailma tulemas.” (Jh 1:8,9)

Just Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus sellised tähendusrikkad sõnad: “Mina olen elu leib! Mina olen hea karjane! Mina olen tee, tõde ja elu! Mina olen uks! Mina olen tõeline viinapuu!” Aga just siin ütleb Ta ka: “Mina olen maaima valgus!”

Johannese evangeelium ja kogu Piibel algavad ühe ja sama sõnaga: ALGUSES. Piibel algab nii: “Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1Ms 1:1). Johannese evangeelium algab sõnadega “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Jh 1:1). Piibli algus annab meile teada, et maailma alguse juures oli Jumal. Johannes on see, kes annab meile teada, et kõige alguse juures oli Sõna, ja see Sõna oli Jumal. Seega on Sõna ja Jumal üks!

Aga Johannes kirjutab meile veel: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Johannese tunnistus jõuluööl lihaks saanud Sõnast – Jeesusest, on liigutav ja võimas. Nõnda annab Johannes aegade alguse juures olnud Jumalale, salapärasele lihaks saanud Sõnale, Elu Sõnale ja maailma Valgusele ühe nime: Issand Kristus! Kristus on Sõna ja on Jumal, kes oli, on ja jääb.

Johennes täiendab seda loendit veelgi. Oma 1 kirjas, mille leiame samuti Uue Testmendi kaante vahelt, kirjutab ta: “Armsad, armastagem üksteist,
 sest armastus on Jumalast
 ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
 ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, 
sest Jumal on armastus.” (1Jh 4:7,8). Nõnda saab Johannesest apostel, kes edastab meile valgustava sõnumi. Ta avaldab tõe, mida otsivad paljud ja kuhu viib meid välja ainult pühakiri: Jumal on Valgus, Jumal on Sõna ja Jumal on Armastus ja ka vastupidi: Valgus on Jumal, Sõna on Jumal, Armastus on Jumal.

4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo “õnnistatud evangelist Johannesest”, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna kanti Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigi palju midagi muud kui kordas: “Lapsed, armastage üksteist!” Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?” Johannes vastas: “Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!”

Johannes on Jeesuse jünger, kes ka Piibli kirjades kõige enam paneb oma lugejatele südamele Jeesuse armastusekäsu täitmist, sest peab armastust Jumala tundmise ja Jumalas elamise aluseks. Johannes kirjutab oma 1. kirjas: “Käsk, millest ma teile kirjutan, on uus /-/. Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.” (1Jh 2:8-11)

Johannes suri kõrges vanuses sealsamas Efesoses. Ta oli ainus Jeesuse apostlitest, kes ei surnud märtrisurma, kuigi teda kiusati mitmelgi korral taga ja üritati tappa. Teda sunniti jooma mürgikarikast ja heideti keeva õliga nõusse. Ta pääses imekombel. Pärimuse kohaselt suri ta 27. detsembril umbes aastal 100 pKr. Ühe pärimuse kohaselt heitis ta ennast ristikujulisse hauda ja palus enesele mulla peale ajada. Kui tema haud mõni aeg hiljem lahti kaevati, ei olevat Johannest sealt leitud.

Küllap on see pärimus seotud evangeeliumitekstiga, mida täna altarist kuulsime, kus kirjutatakse kuuldusest, mis vendade seas levis, et Johannes ei surevatki, sest Jeesus ise ütles tema kohta: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni.” (Jh 21:23).

Vaevalt armastus päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu. Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus, kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (Jh 8:12). Kaunist Valguse sünnipäeva kõigile!

Aamen.

Käesoleval aastal möödub 25 aastat esimesest sõjajärgsest jõulujumalateenistusest, mis kanti üle riigitelevisioonis ja -raadios. Märkimisväärne oli see 1988. aastal seetõttu, et suure tõenäosusega oli tegemist esimese televisoonis üle kantud jumalateenistusega kogu Nõukogudude Liidu ajaloos. Selle märkimisväärse tähtpäeva puhul toimub 2013. aasta 24. detsembril ehk jõuluõhtul kell 17.00 jumalateenistuse teleülekanne ETV vahendusel just Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Jutlustab peapiiskop Andres Põder, kaasa teenivad Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Tallinna abipraost Arho Tuhkru, organist Kadri Ploompuu, Toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel ja Tallinna Toomkooli õpilaste koor Kaja Posti juhatusel. 1988. Aasta ajaloolist jõulujumalateenistust on võimalik kuulata ERR Audioarhiivist.

Jutlus – Hb 6:13-19,
Advendiaja 4. pühapäev.
22. detsember 2013,Toomkirik, Urmas Viilma

“Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!” Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud.” (Hb 6:13-19)

4. advendipühapäev on kiriku traditsioonide kohaselt pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale, Issanda emale. Pilt last ootavast Maarjast aitab meil mõista 4. advendi sõnumit: Issand on lähedal! Veel veidi, ja See Hetk, see Oodatud Hetk on käes. Oodatud Messias – Kristuslaps sünnib! Pikk ootusaeg saab läbi ja tõotused täituvad!

Tõotused!? Millised tõotused? Kelle tõotused?

Tänane jutlusetekst kirjast Heebrealastele viib meid tagasi esiisa Aabrahamile antud tõotuse juurde, mille täitumisest kuulsime ka tänase Vana Testamendi lugemisest: “Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Issand
 toimis Saaraga, nõnda nagu ta oli öelnud: Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas
 eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud. (1.Ms 21:1-7).

Iisaki sündimisega raugaeas Aabrahamile ja Saarale hakkas Jumal täitma oma varem antud tõotust, teha Aabrahami sugu arvukaks kui tähti taevas või liiva mererannas.

Loeme, kuidas Jumal ilmus Aabrahamile ja ütles: „Mina olen Kõigeväeline Jumal,
 käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel
 ja teen sind väga paljuks. /-/ Vaata, mu leping sinuga on, 
et sina saad paljude rahvaste isaks. /-/ Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, 
kuningadki põlvnevad sinust. Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast 
sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks
 sinule ja su soole pärast sind. (1Ms 17:1-7)

Heebreakirja autor viitab Aabrahami ja Jumala vahelisele lepingule ehk Vanale Testamendile, Vanale Seadusele kui Jumala tõotusele, mis saavutab oma täitumise täiuse Kristuse sündimises.

Kristuses, kes sündis Neitsi Maarjast sai alguse aga Uus Leping, Uus Testament, Uus Seadus. Kõik, kes on Kristuse järgijad on Uue Lepingu rahvas. See Uue Lepingu rahvas saab osa aga mõlema – nii Vana kui Uue Lepingu/Testamendi tõotustest.

Jumala antud tõotused oma rahvale on murdumatud ja on kinnitatud Jumala enda poolt vandega, nagu Heebreakirja autor nendib: ”Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega” (Hb 6:17). Jumala tõotuste täitumisest saab ajalooline tegelikkus ning need on tagasipöördumatud ning tühistamatud.

See, et Jumala poolt inimkonnale antud lubadused saavutavad pöördumatu ja tühistamatu olemuse, peaks panema meid kõiki tõsiselt mõtlema, mida tähendab see meie jaoks isiklikult. Kas meie osa on Jumala tõotustes igavene õndsus või igavene hukatus? Ja kas meie mängime ka mingit rolli Jumala plaanis maailma ja teiste inimeste igavese saatuse määramisel?

Milline on meie roll, meie koht siin maaimas? Mis on meie elu ülesanne? Arvame ehk, et suurt rolli maailma ajaloos mägivad paavstid ja kuningad, piiskopid ja presidendid, teadlased ja leiutajad? Jah, selle ajaliku maailma ajaloos küll, kuid Jumala kuningriigi loos on mänginud palju olulisemat rolli hoopis teistsuguse ettevalmistusega mehed ja naised. Jeesuse esmaste järgijate hulgas olid kalurid ja põlluharijad, tölnerid ja prostituudid. Neist moodustus Jeesuse esimene kogudus, ka esimene preesterkond. Ükski amet või elukutse pole Jumala silmis eelistatud või vähemeelistatud. Olgu see siis piiskopi või lambakarjuse, presidendi või poemüüa oma. Olulisim on, kuidas keegi meist reageerib Jeesuse sõnadele: “Järgne mulle!” (Lk 5:27).

Tänases evangeeliumiloos (Mt 1:18-24) kuulsime last ootavast Maarjast ja Joosepist, Maarja kihlatud mehest. Maarja rolli Jeesuse sünniloos ja Jumala tõotuste täitumisel on raske ülehinnata. Ristikirik on tõstnud ta taevasele troonile peaaegu kõrvuti Kristuse enesega. Kirik palvetab jätkuvalt Ristija Johannese ema Eliisabeti sõnadega lapseootel Maarjale nende kohtumisel: “Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” (Lk 1:39-45). Ning täide on läinud Maarja enese kiituslauluna lausutud vastus: “Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.” (Lk 1:46-56).

Kõige paremini ja kaunimalt iseloomustavad Maarjat ja tema enneolematut missiooni tema enda sõnad ingel Gabrielilie, kes teatas talle, millise ülesande jaoks on Jumal ta välja valinud – ta jääb Pühast Vaimust lapseootele ja toob ilmale poja. Maarja vastus inglile võiks olla vastus meie kõigi huultel, kui mõtleme oma ülesannetele, oma missioonile, oma rollile, oma kohale siin päikese all. Maarja ütleb: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38)

Peatähelepanu tänases evangeeliumis ei keskendugi aga Maarjale, isegi mitte sünniootel Jeesuslapsele, vaid lihtsale Joosepile. Mehele, kellest evangeeliumid palju ei kõnele. Kuna temast räägitakse vaid Jeesuse sünni- ja lapsepõlvelugudes, arvatakse, et ta suri varakult enne Jeesuse täisikka jõudmist. Nõnda tunnebki kristlik pärimus Joosepit kui eakat puuseppa või ehitusmeistrit, kes võis olla enne Maarjaga kihlumist eelmisest naisest lesestunud.

Sellest Joosepist ei saanud oma eluajal kuulsat meest ega ole ta ka kirjutanud oma nime maailma ajalukku mõne suurejoonelise poliitilise saavutuse ega isegi mitte ehitusmeistrina mõne suurejoonelise ehitise autorina. Ta suri tundmatu mehena inimajaloo jaoks. Tema nimi on aga saanud suureks Jumala kuningriigi loos ning ristikirik on kuulutanud Joosepi pühakuks.

Ta oli lihtne mees oma lihtsate mõtete ja igatsustega. Ta oli kihlunud noore neitsi Maarjaga ja lootis temaga abielluda, kuid enesele teadmata sattus palju suurema “loo” sisse. Ta sai osaliseks Jumala maailma päästmise plaanis samal kombel kui sajandeid varem olid saanud Aabraham ja Saara.

Matteus kirjutab oma evangeeliumis: “Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema 
Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda 
kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda
 avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle 
unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära 
karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta 
kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, 
sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” /-/ Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel
 oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja 
ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.” (Mt 1:18-25)

Jumalal oli Joosepile anda palju suurem roll ja ülesanne, kui Joosep ise oli arvanud või seda ilmselt isegi veel oma surmahetkel teadvustas. Tema kaasaegsedki ei osanud ilmselt Joosepi rolli hinnata ega märgata. Küllap imestasid nad, et Joosep oli nõustunud abielluma noore naisega, kes ootas last, kuid ilmselt mitte tema enda oma. Joosepit nähti kui meest, kes päästis noore lapseootel naise ja tema tulevase sündiva lapse avalikust häbist. See oli inimeste arusaam. See oli, mida inimesed võisid mõelda, omavahel sosistada, imestada ja ehk mõni ka imetleda. Sarnased sosinad kõlavad kaasajalgi.

Kuid see oli, mida inimesed nägid ja mõtlesid. Jumal nägi Joosepis meest, kellest sai Jeesuse isa ja Maarja armastav ja hooliv abikaasa. Joosep oli see, kes andis sündinud lapsele nimeks Jeesus, täpselt nii, nagu ingel oli unes ilmutanud. Joosep oli see, kes viis Maarja ja juba sündinud Jeesuse Egiptusesse varjule Petlemma lastemõrva sooritanud kuningas Heroodese eest. Joosep saatis koos Maarjaga Jeesust ka temal külaskäigul Jeruusalemma templisse.

Joosep oli mees, kes oli valmis kandma Jumala poolt antud rolli ja ülesannet. Ta loobus paljust selle nimel, et Maarja ja Jeesus saaksid parema osa. Ta loobus oma aust, oli valmis kandma avalikku pilget ja kannatama varjatud sosistamisi; oli valmis asetama ennast ohtudesse ja surmasuhu lapse pärast, kes ei olnud tema enda liha ja veri. Ta ei saanud isegi valida oma lapsendatud pojale, kes seaduste järgi oli tema poeg, nime, mille ta oleks ise soovinud lapsele panna. Ta pani lapsele nime, mille ingel oli määranud. Joosep oli Jumala tööriist – alandlik, kuulekas ja jumalakarlik. Temast sai väheoluline isik maailma ajaloos, kuid ülioluline Jumalariigi loos. Tema elu ülesandeks oli osaledmine Jumala tõotuste täitumisel!

Tulgem tagasi küsimuse juurde omaenda kohast ja rollist. Ei maksa arvata, et Kristuse üleskutse: “Järgne mulle!” (Lk 5:27) on kõlanud vaid kõigi teiste, kuid mitte minu jaoks!

Ristija Johannes saatis vangihoones olles oma jüngrid Jeesuselt küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või
 jääme ootama teist?” (Mt 11:3) Keda oleme oodanud kõik need pikad advendinädalad meie? Kas oodatav saabub ka meie jaoks? Või on Jõululaps, kelle sündimine muutis lihtsate inimeste Maarja ja Joosepi elu, sündinud kellegi teise tarvis, kuid mitte minu jaoks?

Kui Kristus ei ole toonud muutust inimese hinge, mõtetesse ja ellu, on järjekordne advendiaeg olnud tema jaoks mõtetu ootamine. Kui see ootamine on tähendanud vaid neli nädalat välist sära ja kära, ning ootuse kulminatsiooniks on kõigest õdus õhtu perekonna, hapukapsaste ja teleriga, pole Jumala tõotused veel lõplikult täitunud.

Ja see ei ole midagi sellist, mille täitmises kõik teised peavad osalema. Ei! Meie kõik oleme Jumala tööriistad. Igaüks meist oma eluga, oma tegudega, oma sõnadega, oma mõtetega, oma eeskujuga, oma armastusega oleme Kristuse kuulutajad ja tõotuse täitmises osalejad. Meie kõik peame olema Jõululapse maale- ja kojutoojad. Meie kõigi missioon, ükskõik, kus me oleme: kodus või tööl, Eestis või võõrsil, Ameerikas või Afganistaanis oleme sõnumitoojad – Jõuluinglid, kes osalevad Jumala Uue Lepingu täitumises ja rõõmusõnumi kuulutamises.

Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud. Seal, kus armastust pole, kus üksteise teenimisel pole kohta, kus puudub Jumalaema Maarja alandlik hoiak: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38), seal kestab igavene advendiaeg. See on lõputu ootus ja lõputu igatsus, mis muutub lõputuks kannatuseks, piinaks ja lootusetuseks. Sellest piinast päästab ajalikus elus vaid uskmatus ja teadmatus, kuid seda piinarikkam on igavene kannatus aja lõppedes.

Sellele igavesele advendile saame lõpu teha, kui mõistame, et me ei ela iseenesele, vaid meid on Jumal saatnud ja kutsunud igavikulisele armastuse missioonile. Kristus sünnib seal, kus kui algab armastus! Üks vana palve kõlab nõnda:

Mitte üksi endale ei taha ma elada,
vaid Sulle, Jumal –
ja inimestele, keda Sina armastad.

Mitte üksi oma elu ei taha ma otsida,
vaid Sinu elu, Jumal –
ja nende inimeste elu, kes on meie ümber.

Mitte ainult oma rõõmust ei taha ma hõisata,
vaid Sinu rõõmust, Jumal –
ja kõigi inimeste rõõmust maailmas.

Seda tahan ma otsida ja igatseda,
selle nimel tahan ma töötada
ja selle eest hea seista armastuses, mis kannab risti.
(Ignatiuse sõprade palveraamat, Johannes Esto Ühing, Tartu 2001)

Aamen.

Jutlus – Hb 10:35-39
Advendiaja 2. pühapäev.
08. detsember 2013, Toomkirik Urmas Viilma

“Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! 36Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. 38 Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:35-39)

Täna on advendiaja 2 pühapäev. Oleme süüdanud teise advendiküünla. Küünlaid läites tähistame kannatlikku, aga rõõmsat ootamist. Ootame jõule. Samal ajal on 2. advendi sõnumiks Kristuse taastulemise ootus. Mitte ainult jõululapsena, vaid universumi Kuningana aegade lõpul.

Jutluse alustekstiks on lõik Uue Testamendi kirjast Heebrealastele. Esmapilgul juhuslikuna tunduv tekst hakkab meile kõnelema, kui mõistame, miks, millal, milleks ja kellele kirjutaja kirjutab. Seda teades mõistame ka, miks on see tekstilõik valitud just tänase pühapäeva jumalateenistuse kirjakohaks.

Kiri Heebrealastele on üks Uue Testamendi kirjadest, mille adressaadiks ei ole nimetatud ühe konkreetse linna kristlasi ega ka mõnd konkreetset isikut, vaid kirjutatakse heebrealastele. Heebrealasteks võidi nimetada juudakristlasi ehk kristlasi, kes olid juudisoost ning olid järginud juudi usu seadusi, kuid võtnud vastu ristiusu. Nad tundsid hästi Vana Testamenti ja Moosese seadusi ning juudi tavasid ning prohveteeringuid.

Kirja autoriks on peetud nii Paulust kui Pauluse kaastöölisi Barnabast või Apollost. See tähendab, et kiri on kirjutatud nende eluajal ja kirja sisu järgi otsustades siis, kui esimesed kristlased olid puutunud kokku juba tagakiusamistega ning olnud tunnistajaks ka esimeste märtrite usust.

Kõige tõenäolisem kirja kirjutamise aeg on 60-ndate aastate algus või keskpaik. Jeruusalemma esimene piiskop Jeesuse vend Jaakobus heideti Jeruusalemma templimüürilt juutide poolt alla 62. aastal ja 64. aastal toimusid Roomas esimesed kristlaste tagakiusamised, mille käigus surid märtritena nii Peetrus kui Paulus.

Selles kontekstis toimusid kristlike koguduste kooskäimised üksteise kodudes või ka juba kirikuteks muudetud ühiskondlikes hoonetes. Käidi koos, lauldi, palvetati, tsiteeriti mälu ja esimeste üleskirjutuste abil Jeesuse sõnu, loeti ette apostlite tervituskirju, murti leiba, koguti korjandustel annetusi koguduse elu korraldamiseks, leskede ja orbude toetuseks ja oodati… Oodati, oodati, oodati…

Ülestõusnud Kristus oli lubanud, et Ta tuleb tagasi. Tuleb omadele järele. Miks ta viibib? Kui kaua ta viibib? Olukorras, kus keegi peab kohe tulema või midagi peab kohe-kohe toimuma, ei oska ootajad tihtilugu midagi ette võtta. Ollakse ka nõutud, sest ei teata, kas peab kuidagi elu korraldama hakkama või tuleb oodatav kohe ning mingeid korralduslikke samme pole vaja astuda.

Lugedes kirja Heebrealastele näeme, et autor maniseb kogudust olema kannatlik ja püsiv oma kooskäimistes. Võime aimata, et suures ootamises on neid, kes on hakanud väsima, kes enam ei looda või on usku kaotamas. Nende kannatus on katkemas. Autor kirjutab: “Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb 10:5)

Algkristlasi, Jeesuse apostleid ja nende õpilasi ja järgijaid iseloomustab Kristuse taastulekuootus. Paljud on veendunud, et Jeesus tuleb ajal, kui mitmed neist on veel elus. Samal ajal vajab kristlik koguduseelu korraldamist ning kirik kui kasvav organisatsioon juhtimist. Nõnda täidavad apostlite lähetatud kirjad ja ka koguduste visiteerimised ühelt poolt usu kinnitavat eesmärki, teisalt ka praktiliste elukorralduslike juhendite andmise ülesannet.

See algkristlaste omaaegne Kristuse vahetu taastulekuootus kajastub täna kirikuaastas just advendiajas. Adventus – tulemine. Eriti pööratakse Kristuse taastulemisele tähelepanu just täna ehk 2. advendipühal. See kajastub meie tänastes pühakirjatekstides. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.” (Hb 10:37), kirjutab Heebreakirja autor tänases jutlusetekstis oma lugejatele tsitaadi prohvet Habakukilt.

Tänases evangeeliumis kuulsime tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest (Lk 12:35-40), kes vastavalt ootavad kuulekalt oma isanda kojusaabumist või väsivad ootamisest ja uinuvad. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas” (Lk 12:37) ütleb Jeesus. Ja lisab oma tollastele kuulajate ja ka meie jaoks, kes täna seda teksti loeme või kuuleme: “Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:40).

Milline on meie valmisolek? Kui Kristus saabub, siis kas magame või valvame… Kas oleme arukad või arutud sulased?

Ilmselt kõigil meil on taskus mobiiltelefon. Me oleme õppinud seda välja lülitama või vähemalt vaigistama neil hetkedel, kui me ei soovi, et keegi meid häirib oma kõnega. Samuti muretseme selle pärast, et telefonihelin võib häirida meid ja meie kaaskondlasi kontserdil, jumalateenistusel, teatris, koosolekul, puhkehetkel, öösel… Kui keegi on meile helistanud sel ajal, kui telefon on olnud väljalülitatud või hääletu, leiame hiljem ekraanilt sellekohase märke: “Vastamata kõne”. Mõnel meist on telefon seadistatud ka nõnda, et helistaja saab jätta meile postkasti salvestatud sõnumi. Sellisel juhul võime tagantjärgi teada saada, mida helistaja meist soovib. Me oleme peaaegu pidevalt valmis üksteisega suhtlema. Vahel on helistaja hiljem isegi ärritunud, kui me pole piisavalt kiiresti tagasi helistanud või on meie lähedased mures, et me pole kontakti võtnud.

Kas oleme suhetes Jumalaga samavõrra valmis? Kas lisaks horisontaalsetele suhetele kaasinimestega on meil ka pidev vertikaalne side Jumalaga? Kas oleme Kristuse astumiseks meie ellu mistahes hetkel valmis? Või on meie vastuvõtja “hääletus” olekus. Äkki oleme selle lausa välja lülitanud ja sellisesse olekusse unustanud! Või ei kuule me enam Jumala häält, sest kõik muud helid ja meid ümbritsev melu takistab meid kuulmast?

Kas pole kõhedusttekitav, et elades infoühiskonnas, kus uudised levivad õhu kaudu ja jõuavad meie telerisse, raadiosse, postkasti, arvuti- ja telefoniekraanile, ei orienteeru me tihti enam selles lõputus uudistevoolus ja infomüras. Me ei oska enam eristada olulist väheolulisest ega õiget valest. Me ei märka enam, kuidas olulised asjad meie ümber muutuvad, sest vähemoluline takistab meid kuulmast ja nägemast.

Nõnda kaotame valvsuse, unustame kannatlikkuse, läheme kaasa tugevama peavooluga ning leiame end lõpuks üha kiiremini kulgevas voolus kuristikku laskumas. Liikudes kaasa peavooluga, mis esindab enamuse arvamust ja üldtunnustatud ja aktsepteeritud arusaamu, kaotame oma põhimõtted, iseena ja oma usu. Aga kõige sellega koos müüme oma hinge!

Heaolu, mugavus, küllus – need on kaasaja maailma jumalad ja ohtlikud kiusatused meile kõigile. Mida parem ja külluslikum elu ning kõrgem elatustase, seda suurem oht kõrvade kurdistumiseks, silmade tuhmistumiseks ja südame kõvenemiseks ligimese kannatustele ja puudusele ning ka Jumala kõnele. Need sümtomid on juba iseloomulikud kogu arenenud läänele. Kahjuks ka meie ühiskonnale.

Kristus ei ole aga kutsumas ennast järgima erinevaid maailma rahvaid rahvustunnuse või geograafilise asukoha põhiselt. Isegi ilmalikustunud läänes elavatel kristlastel on isikliku pääsemise lootus. See puudutab ka meid kõiki, kes me püsime kaannatlikult valvsad ja ärkvel. Et me hoolimata küllusest ja heast elust, mis meid ümbritseb, võrreldes suure osaga lõunapoolsest maailmast, suudaksime hoida oma meeled ja ihu virgena.

Heebreakirja autor kirjutab: “Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:36,39).

Advendiaeg on ka paastuaeg – väike paast. Seda just selleks, et väljuda mugavusstsoonist ja teritada meeli. Kuidas keegi iganes seda paastu peab, on selle eesmärgiks ärgata üles nii vaimselt kui ihulikult. Olla ooteseisundis, valmistuda Kristuse saabumiseks nii aegade lõpul kui ka jõuluööl. Varakristlik kõrbeaskeet isa Poimen on öelnud: “Nii nagu suits peletab mesilased eemale ja võtab neilt ära nende töö magusa, nii peletab ka kehaline mugavus hingest jumalakartuse ning kahjustab kogu hinge olemuse”.

Väga lihtne on lasta oma vaimul uinuda ja keskenduda vaid ihulike ja meeleliste vajaduste rahuldamisele. Suure osa oma ajast me ilmselt sellega ka tegeleme. Väga paljud tegelevad aga ainult sellega.

Jeesuse õpetused evangeeliumites ja ka apostlite kirjad räägivad aga palju just püsivusest, ustavusest, kannatlikkusest, teenivast valvelolekust. See ei väljendu meie elus teadlike tegude ja teenetega, millega sooviksime ära teenida Jumala tähelepanu või kiitust, vaid see on meie usuhoiak, mille viljadeks on vastavad teod ja elu. Mitte teod tegude pärast, vaid usk esmalt. Kuidas seda saavutada?

Küllap oleme kuulnud ütluseid: “Inimene on see, mida ta sööb!” või “Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise!” Ka Jeesus ütles midagi sarnast enda kohta, mis on seotud samastumisega. Ta ütles: “Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30). Aga ta ütles veel midagi, mis innustab ka meid kannatlikkusele ja valvelolekule Temaga kohtumiseks. Johannese evangeeliumi 14 peatükis ütleb Jeesus: “Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Jh 14:19-21)

Ei ole muud õpetust õigeks valvamiseks, ustavuseks ja ettevalmistuseks Kristuse taastulekuks kui armastus. See ongi Jumala tahte täitmine, millest kirjutab Heebrea kirja autor tänases jutlusetekstis, ja mis kannatlikkuse ja usus püsimise kaudu tagab hinge päästmise.

Seega, valvakem ja hoidkem kinni oma usust armastuse kaudu, siis pärime igavese elu!

Aamen.

Toomkoguduses alustavad koguduse aktiivsed liikmed ja vabatahtlikud kaastöölised uue üritustesarjaga “SÕNA ja MUUISKA ÕHTU”. Esimene kohtumine toimub 21. novembril kell 18 Toomkiriku käärkambris. Esimese kohtumise teema on PALVE. Üheskoos arutatakase Piibli ja kristliku elu põhiküsimuste üle, lauldakse, palvetatakse ning leitakse aega ka kohvijoomiseks ja vabaks vestluseks. Läbiviijad on koguduse liikmed ja vabatahtlikud, kes soovivad senisest aktiivsemalt kaasa lüüa koguduse vaimulikus töös ja elus. Oodatud on kõik huvilised.

Seoses väljakuulutatud oreliaastaga, mis pühendatud Ladegasti-Saueri oreli 100. aastapäevale, on novembrikuusse kavandatud orelitutvustused koolidele. Tutvustused on sobilikud ka koolide muusikatundideks. Tutvustuse raames Toomkoguduse organistid räägivad toomkiriku orelist, orelite omapärast ja erinevatest tüüpidest üldisemalt, tutvustavad toomoreli erinevaid kõlavärve ja võimalusi ja esitavad kindlasti ka mitu erineva karakteri ja kõlaga pala. Organisti mängu ja orelipulti on võimalik lähemalt vaadata ning saada tekkinud küsimustele vastuseid. Mõnel klaveris edasijõudnumal õpilasel on ehk ka ise võimalik oreliklahve käte-jalgadega proovida. Tutvustustest huvitatud koole on päris hulganisti. Küllap need mõniteist kooligruppi, kes on juba kohal käinud ja orelit kuulnud-näinud, on selle pilliga edaspidi juba tuttavamad. Kooligruppid, kes soovivad orelitutvustust palume võtta ühendust koguduse kantseleiga aadressil tallinna.toom@eelk.ee või telefonil 644 4140.

Toomkiriku Ladegasti-Saueri orel

 2. novembril kell 12 toimub kirikus orelipooltund, kus hingedepäevale sobilikku muusikat mängib organist Piret Aidulo. Sissepääs annetusega.
Pärastlõunal kell 17 on kirikus hingedepäeva kontsertpalvus. Sõnaga teenib koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru, muusikutena Teele Jõks (metsosopran), Alina Sakalouskaya (mandoliin) ja Kadri Ploompuu (orel). Kavas on kaunist hingedeaega sobivat muusikat: aariaid J. S. Bachi ja G. Ph. Telemanni kantaatidest, F. Schuberti, H. Wolfi, C. Saint-Saëns’i ja G. Fr. Händeli teoseid. Sissepääs on vaba.
Võimalik süüdata küünlajalgadel mälestusküünlaid.

Tallinna Toomkirikus on alates oktoobri alguses toimunud toompäevadest vaadata Tiina Veisseriku ikoonilippude näitus. Näitus on avatud kiriku põhjalöövis ning hakkab silma igaühele, kes kirikusse siseneb. Seoses näitusega on palvetajatele avatud ka kiriku vana käärkamber, mis tavapäraselt on kiriku külastajale suletud. Igal laupäeval toimub vahetult pärast keskpäevast orelipooltundi kell 12.30 lühiloeng ikoonidest ning igal kolmapäeval enne kesknädala palvust kell 16.30 kõneleb ikoonidest Tiina Veisserik ise. Ikoonilippude näitus jääb avatuks novembrikuu lõpuni.