Jutlus – Jh 12:46
Püha jõuluõhtu
24. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, 
ei jääks pimedusse” (Jh 12:46).

Tänavu on advendiaeg möödunud ilma lume ja pakaseta, kuid jõuluõhtuks on lumi katnud Eestimaa peaaegu kõikjal ühtlase vaibaga. Meil on kogemused nii valgetest jõuludest kui ka sellistest, mil jõuluõhtuse pidulaua tarvis oleks võinud metsast päeval värskeid seeni korjata. Kas ilm muudab jõulusõnumi sisu? Ehk mõjutab see pisut meie jõulutunnet, kuid mitte seda sõnumit, mida kuulutasid inglid karjastele.

Kui otsime ajaloolisi jõule ning tahame teada, kus elas esimene jõuluvana või millal sündis jõululaps Jeesus tegelikult, peame tõde teada saades tunnistama – ka siis ei olnud lund ega küünlasära. Tänase jõuluvana ajalooline eeskuju Püha Nikolaus pidas 4. sajandil piiskopiametit praeguse Türgi neil aladel, kus lund tõenäoliselt ei saja kunagi või sajab haruharva. Jeesuse sündimise kõige tõenäolisemal ajal ei olnud ka Petlemmas südatalv, sest isegi Palestiinas ei karjatata lambaid talvel väljas. Jõulude puhul pole tähtis ajalooliste faktide täpne teadmine ja kordamine, vaid see, mis on nende faktide taga. Jeesuslapse sünni puhul pole oluline Tema täpne sünnikuupäev või isegi aasta, kuivõrd tema sünni tähendus: miks Jeesus sündis?

Küllap oleme kõik märganud, et oma lapsega riieldes või teda noomides teeme seda tavaliselt püstiseistes ülevalt alla suunatud pilguga. Kui soovime oma last lohutada, talle midagi heatahtlikult selgitada, laskume lapse silmade kõrgusele ning sageli lõpeb selline selgitus, lohutamine või leppimine kallistusega. Ka Jumal tuli meile lähedale, meie juurde, inimesena sündides. Et olla meie silmade kõrgusel, et kogeda kõike seda, mida lihtne inimene oma elus tunneb, nii rõõme kui muresid. Selleks sündis Jumal Jeesusena jõuluööl inimeseks. Ta oli niisama haavatav ja ohustatud, niisama sõltuv oma täiskasvanud vanematest kui kõik teisedki väikelapsed sündides. Selles peitub ka Jumala usaldus Maarja ja tema kihlatud mehe Joosepi vastu, et ta julges anda oma Poja just neile üles kasvatada ja lasi neil vanemlikku hoolt jagada.

Seda suurt rõõmu, et Jumal on ise tulnud lihtsate inimeste sekka, kuulutasid üleloomulike sõnumitoojatena taevased inglid, kes karjastele ilmusid. Sel ööl kohtusid jumalik ja inimlik, taevane ja maine, ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega, saab sellest imelisest kohtumisest osa igal jõuluõhtul ja tegelikult iga päev oma elus.

Ajaloolise jõuluvana eelkäijast piiskop Nikolusest rääkides ei ole oluline rõhutada tema lõunamaist päritolu, vaid seda, et puudust kannatajatele annetusi tehes tegi ta inimestele lihtsa rõõmu tekitamisele lisaks midagi palju enamat. Ta muutis nende elu. Tegi seda, mida me kõik kristlastena peaksime Kristuse eeskujul tegema. Peame püüdma muuta oma ja teiste elu nõnda, et see oleks mõtestatud ja omaks enamat väärtust kui vaid oma päevade õhtusse saatmine, oma elu ära elamine.

See, mis ametit ma pean, kui teenekas ma inimeste silmis olen või kui kõrge on minu professionaalsus ja vilumus mistahes valdkonnas, pole viimselt oluline, kui sellega koos ei käi hoolimine oma lähikondlastest või elukeskkonnast ning kui kõik see ei lähtu kõrgematest ja ajatutest ideaalidest, mille allikaks on Pühakiri. Sama puudutab ka inimesi, kes arvavad, et nad pole rikkad ega edukad, vaid hoopis sellised, kes ise teiste abi vajavad. Aega, hoolivust ja häid sõnu on meile Jumal jaganud kõigile piisavalt, vähemalt nii palju, et meil jagub teistelegi jagamiseks. Või on meie sõnavarasse kuuluvad head sõnad limiteeritud? Kas heade sõnade ja soovide limiit saab täis enne kui kurjade, pahatahtlike ja negatiivsete sõnade oma. Mõelgem selle peale…

Jeesus sai inimeseks, et vaadata samalt tasandilt silma igale inimesele ning anda teada sõnum, mis kõlab ühtviisi kõigile: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse,
 ei jääks pimedusse” (Jh 12:46). Advendiajal oleme igal pühapäeval süüdanud eelmiste kõrvale uue küünla, kuniks jõuluõhtul särab küünlaid kümneid, sadu ja tuhandeid. Valguseta poleks Maal elu. Küllap kõnetab seda teades meid ka Jeesuse sõnum, et Tema on tulnud maailma valguseks. Päikesevalgus tagab elu siin ajalikus maailmas, kus Päikese järgi arvestame ka aega – päevi, aastaid ja sajandeid. Kellele või millele saame loota aga maailmas, kus aega enam pole ja kuhu päikesevalgus ei ulatu, kui sulgeme silmad ja teeme oma viimase hingetõmbe? Kus on leidnud oma igavese eluaseme need meie lähedased, kelle kalmudele süütame jõuluõhtul võbeleva küünlaleegi, tillukese valguse, mis sümboliseerib elu, igavest elu?

Kui Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12), siis ei kõnele ta Päikesest, mis on aineline valguse- ja energiaallikas. Kristus on valgus, mis särab ka siis, kui Päike enam meid ei valgusta ega soojenda, kui on saanud otsa aeg, mida Päikese ringkäigu järgi päevades ja aastates mõõdetakse. Kristuse valgus saab meile kättesaadavaks läbi usu.

Lapsele, kes kirikus ristitakse antakse sümboolse ristimisküünlaga üle Krituse valgus. Ristitud laps, kelle vanemad ja ristivanemad aitavad seda usuvalgust elus hoida ning kes ise täisealiseks saades hoiab kinni oma ristimisusust, võib olla kindel, et Jumala Poja sündimine Petlemmas tähendas talle suuremat andi kui mistahes kaunilt pakendatud jõulukink. Usk inimeseks sündinud Jumala Pojasse on enam kui Kuu, Päike ja tähed või kogu ajalik maailm kokku. Selle usu viljadeks on teod, mida tegi näiteks püha Nikolaus ja ka teod, mida meie ise saame teha oma lähedaste, oma sõprade, tuttavate ja isegi võhivõõraste jaoks. Kui jääme ootama kõike head ainult teistelt enese suhtes, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust.

Ligimesearmastus tähendab oma silmade asetamist samale tasandile igaühega. See pole kerge, võibolla on isegi võimatu. Seda enam on imeline mõelda, et Jumal ei põlanud ära laskuda meie kõigi silmade kõrgusele. See ei olnud Jumalale alandav tulla meie sekka ja andestada meie eksimused ja patud. Kas oleme ise valmis andestama oma ligimesele? Kas oleme valmis kahetsema halba ja paluma andeks eksimuste eest?

Kanda üksteiste koormaid ja muresid ning osutada üksteisele positiivset tähelepanu, samuti, märgata neid, keda saan aidata, ongi üks osa jõulude õigest tähendusest. Nõnda jõule tähistada on jõukohane igaühele. Jõulud ei sõltu lumest, küünaldest, kingitustest või verivorstist, isegi mitte jõululauludest. Jõulud saabuvad kõikjale sinna, kus võetakse kuulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele: “Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Lk 17:20-24. 
Advendiaja 2. pühapäev. 
7. detsember 2014
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik,
 siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele, sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval. (Lk 17:20-24)

Advendiaeg on ootuse aeg. Tänases evangeeliumitekstis on juttu Jumala riigi ootusest. Millal see tuleb? Sellise küsimusega pöörduvad variserid Jeesuse poole. Jeesus vastab neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” (Lk 17:20-21). Variserid olid üles kasvanud Moosese seaduste ja prohvetite õpetuste varal. Samasugune haridus oli ka Jeesusel.

Vana Testamendi prohvetid olid Jumala hääleks, kelle kaudu väljavalitud Iisraeli rahvas sai teada, kuidas Jumal oma riiki teostab. Samal ajal näeme, et see rahvas ise eksis pidevalt õigelt teelt, astus üle Jumala käskudest ning teenis ebajumalaid. Isegi ajal, kui Iisrael oli ühtne kuningriik ühe kuninga juhtimise all, kalduti õigelt teelt kõrvale. Võib lausa öelda, et oma rahva ajaloo kõige suurejoonelisema kulminatsiooni hetkel süvenes suurim mandumine ja Jumalast taganemine just kuningate Taaveti ja Saalomoniga eesotsas. Legendaarsed kuningad, kes mõlemad eksisid ja keda Jumal seetõttu ka karistas.

Nõnda osutus Jumala riigi kõige suuremaks takistajaks paradosaalselt väljavalitud rahvas, Iisrael, ise. Säärane elu sundis prohveteid üha valjemate ja otsekohesemate sõnadega juhte ja rahvast manitsema ja riigile kadu kuulutama. See teostus juutide Paabeli vangipõlves ning ka sellele järgnevates kannatuse- ja sõjasajandites.

Ka siis, kui Jeesus õpetab oma rahva hulgas, kõnnivad seal ka Rooma okupantidest sõdurid. Kuningate ja ühtse Iisreaeli kuningriigi ajast on möödunud juba 900 aastat, kuid igatsus riigi hiilguse taastamisest on süvenemas. Vana Testamendi prohvetid, kes olid kuulutanud hukku ja kadu, olid kuulutanud ka kunagi saabuvast rahu ajast ja Messiasest, kes tuleb Jumala enese saadetuna valitsema õiguses ja rahus rahvaid ja maad.

Prohvet Jesaja kirjutab: “Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. /-/ Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel. Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja. Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.” (Js 11:1-10)

Roomlaste okupatsioonist tüdinenud juudid olid samas lootusrikkad, sest üle aastasadade oli siiski valitsenud üsna pikk rahuaeg. Juutidel olid oma marionettkuningad, üles oli ehitanud Jeruusalemma tempel ja Jeruusalemm tervikuna, see Püha linn, nägi välja kaunim ja võimsam kui kunagi varem. Kas võiks olla kätte jõundmas see päev, millest Jesaja kirjutab. Igavene rahuriik!

Millal tuleb Jumala riik, küsivad variserid Jeesuselt. Jeesuse vastus on neile segadusttekitav, sest Jeesus ütleb: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Lk 17:21) See vastus ei ole vastus, millest kuulajad aru saaksid. Miks nad ei näe seda riiki? Tõenäoliselt olid Jeesuse jüngrid samavõrra segaduses kui ülejäänudki kuulajad, sest Luukas kirjeldab, kuidas Jeesus oma jüngritele oma vastust veel eraldi selgitab.

Ta ei räägi oma järgijatele prohvet Jesaja kombel, justkui oleks peagi oodata aega, mil “hunt elab tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval ning lõvi sööb õlgi nagu veis” (Js 11:6jj). Jeesuse kirjeldatud Jumala riigi saabumine Inimese Poja päevil on hoopis teistsugune: “Sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.“ (Lk 17:24).

Advendiajal ootame Inimse Poja saabumist, kuid me igatseme teda näha ikka ja jälle vaid tillukese abitu vastsündinuna sõimes. Advendiaeg ootusajana tähendab aga ka Jeesuse taastulemise ootust aegade lõpul ja see saab olema sootuks teistsugune saabumine kui 2000 aasta eest Petlemma laudas.

Iseküsimus on, kas me ikka ootame Jeesuse naasmist viimsel päeval või pigem oleks Tema tulemine meile tüliks? Kas Tema saabumine poleks hoopis häiriv ja mõnusat isekeskis äraolemist rikkuv? Isegi jõululapsena sündides tõi Tema saabumine inimestele palju tüli ja segadust. Mõni aastakümmend hiljem suutis Jeesus oma rahutust külvava õpetusega ja imetegudega ajada marru kogu juudi ülikkonna ja preestrid, kes olid juba ammu leppinud võõra okupatsiooniga ning olid sõlminud mugavaid ja privileege säilitavaid kokkuleppeid Rooma võimuga. Jeesus tuli seda rahu häirima ja seadis ohtu ülikute privileegid ja jõuka elu.

Kui kõneleme Jeesuse tulemisest praegu oma kaasaegsetele, kas nad ootaksid ja sooviksid mingit uut maailma või jumalikku valitsust? Me ju kuuleme üha sagedamini, et Eestis pole elu kunagi olnud parem kui praegu. Tõsi, meil on veel palju minna, kuid kui liigume kindlalt edasi, siis saame veel parema elu, veel kindlama priviligeeritud koha Euroopa vennalikus peres, kus valitseb rahu, mis on võrreldav prohvet Jesaja kirjeldatud pildiga tulvasest 1000-aastasest rahust. See on valimisteeelne retoorika!

Meile püütakse isegi üha sagedamini selgeks teha, et inimene oma tahtetäiuses ei pruugi enam loodus-seaduseidki tähele panna. Me suudame panna uute väärtusnormide kohaselt kasvõi seaduse jõul kõik kõiki armastama ja sallima ning peagi ei häiri kedagi, et “hunt elab tallega üheskoos, et panter lesib kitsekese kõrval. /-/ Et ehm ja karu käivad karjamaal ning nende pojadki lesivad üheskoos”. (Js 11:5jj) Prohvet Jesaja on asju suurepäraselt ette näinud, ütlevad meile targalt noogutades erinevad õiguslased, lisades: “See ongi see, mida me oleme oodanud! Meie olemegi need Jumala tööriistad, kes selle rahu loovad ja armastuse seemet kõikjale külvavad – paradiis on peaaegu valmis!”

Selle, inimese huvide ja soovide keskse paradiisi kohta, mille olid oma peas loonud kehtiva võimuga kokkuleppeid sõlminud variserid, ütleb Jeesus oma jüngritele: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele!” (Lk 17:22-23).

Maailmas, kus peibutajaid, kiusatuse tekitajaid ja eksitajaid on palju, tuleb pigem seisatuda selle asemel, et kindlalt edasi tormata.

Peagi hakkame kuulma kevadiste valimiste eelseid lubadusi. Uskuge mind, need kõik on üht või teist viisi ahvatlevad ja keskenduvad meie elu paremaks muutmisele. Enamasti tähendab see ühel või teisel viisil meile materiaalse õnne pakkumist. Olgu selleks siis maksude alandamine või sissetulekute ning pensionite suurenemine. Selles kõiges pole midagi halba – selleks me poliitikuid valimegi, et nad meie elu paremaks muudaksid. Kuid, mis on selle maise paradiisi hind? Jeesus hoiatab: “Ärge jookske selle järele!”.

Juudid kaotasid pärast kuningas Saalomoni oma kuningriigi, sest elatustaseme tõus ja näilik turvalisus tõi endaga kaasa mandumise, usust taganemise ja lõpuks alistumise võõrastele vallutajatele. Seda kuningriiki pole suudetud oma hiilguses taastada ka täna peaaegu 3000 aastat hiljem.

Hoolimata sellest, et meie riigi majandusnäitajad on olnud keskmisest paremad ja edu Euroopas nähtav, ei ole inimesed õnnelikud. Kas pole see seotud lubaduste ja tegeliku saavutatu konfliktiga? Kui meile on lubatud peatset jõukust Euroopa esimeste hulgas ja seda pole saabunud, siis oleme rahulolematud. Tulemuseks on see, et üle 100 000 eestimaalase on läinud seda eesmärki püüdma mujalt, kuid Eestist lahkumise hinnaga. Soomes töötades ollaksegi oma elatustasemelt peagi Euroopa esimeste hulgas! Samal ajal külad tühjenevad, pered lagunevad, rahavstik vananeb, sest noored läevad ja vanad jäävad.

Materiaalsed väärtused ja eesmärgid pole püüdmiseks ega järele jooksmiseks! Kui majanduslik toimetulek paraneb, tuleb seda õnnistusena tänulikult Jumalalt vastu võtta, kuid ikkagi ainult kui maist ja ajutist ning hävivat väärtust.

Jumala riik on see, mida tuleb taotleda ja selle poole püüelda. See ei ole aga midagi maist, käegakatsutavat ja ajalist. Käegakatsutav oli Jumala riik siis, kui Jeesus variseridele ütles: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!”, pidades silmas ennast Jumala Pojana saadetuna inimeste keskele. Variserid põlgasid aga ära inimeseks saanud Jumala ja eelistasid temale oma näilist rahu ja poliitilisi privileege, kaotades mõnede aastate pärast kõik, mis neil oli olnud.

Kristlased, kes elasid juutide ssatusekaaslastena samuti üle Jeruusalemma templi hävitamise 70. aastal ning pillutati laiali üle tollase Rooma impeeriumi, olid aga saanud rikkamaks kui keegi teine iganes. Kristlastel oli nelipühal sündinud kirik. See kirik uskus ja tunnistas Jeesust Kristust kui lihaks saanud Jumala Poega, kes suri inimeste lunastamiseks ning äratati surnust üles ning asus valitsema taevas Jumala paremal käel. See kirik on kuulutab endiselt seda sõnumit!

Igapühapäevases ustunnistuses tunnistame: “Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”. Seda oleme me kristlastena uskunud läbi kahe aastatuhande ja igal advendiajal tuletanud meelde, et seesama Jeesus oli kord sülelapsena abituna sõimes, kuid täna on Valitseja taevas. Sellise Valitsejana tuleb ta kord ka tagasi, kuid mitte looma demoktaatlikku ühiskonda.

Jumala riik ei ole kaasaegse demokraatia võrdpilt. Demokraatia on inimese välja mõeldud ja seetõttu nagu iga teinegi valitsemisviis oma puudustega. Ülistada ja jumalikustada ükskõik millist inimlikku valitsemisviisi tähendab keskundumist ainult inimesele ja tema soovidele, tahtele ning vabadusele. Meie kristlastena rahuldume demokraatiaga ja võime elada sellises ühiskonnas, sh Eesti Vabariigis õnnelikuna ning tänulikuna oma riigi eest! Kuid me mööname, see pole ega saa kunagi olema täiuslik.

Meie eesmärk on keskenduda Jumala riigile, mis on vaimne. Võime ennast lugeda Jumala riigi kodakondseteks, kui seome oma elu läbi usu Jeesuse Kristusega. Temaga, kelles Jumal ise tuli meie sekka, et meie Tema kaudu saaksime ühel hetkel minna Tema juurde Tema riiki. Nagu apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Sest tema läbi on meil ühesainsas Vaimus ligipääs Isa 
juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
 pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2:18-19).

Jumala riigi teostumist me ootame ja see on riik, millele peame rajama oma lootuse. See ei teostu maiste juhtide eestvõttel ega ka mitte mingisusguste valimiste tulemusena olgu need nii vabad ja demokraatlikud kui võimalik. “Jumala riik ei tule ettearvatavalt,” (Lk 17:20) nagu ütleb Jeesus isegi variseridele. Jumala riik tuleb nii nagu ta oma jüngritele kirjeldab: “Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.” (Lk 17:24)
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

22. novembril 2014 täitub EELK peapiiskop Andres Põderil 65. eluaasta. Vastavalt EELK kirikuseadustikule siirdub vaimulik, kes saab 65-aastaseks ja kelle ametiaega pole korrakohaselt pikendatud emerituuri. Peapiiskop Andres Põder ei soovinud oma ametiaja pikendamist, mis tähendabki seda, et kümme aastat peapiiskopi ametis teeninud Andres Põder läheb pensionile. Kuni uue peapiiskopi ametisseseadmiseni 2. veebruaril 2015 täidab peapiiskopi ülesandeid piiskop Einar Soone. Peapiiskop Andres Põderi 65. sünnipäeva ja emerituuri siirdumise tänupalvus toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus laupäeval 22. novembril kell 14.00. EELK järgmine peapiiskop valitakse EELK Kirikukogu korralisel istungil 25.26. novembril 2014. Kirikukogu eel on peapiiskopi kandidaatideks esitatud viis vaimulikku: Joel Luhamets (62), Tiit Salumäe (62), Ove Sander (44), Marko Tiitus (43) ja Urmas Viilma (41).

Jutlus – Hb 3:12-14
Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev 
6. november 2014 Toomkirik
Urmas Viilma

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:12-14)

Tänane pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev kannab valvamispühapäeva nime. Meid kutsutakse üles valvama. “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!” (Lk 12:35) kõlab ka tänane juhtsalm kirikukalendris.

See valvelolek ei tähenda millegi hirmsa või ähvardava ootamist, küll aga valmisolekut kellegi saabumiseks. Jeesuse jutustatud tähendamissõnades ootavad sulased vöötatult ja lampide põledes pulmapeolt koju oma isandat või majaisandat. Tuttav on ka tähendamissõna kümnest neitsist, kelledest osa olid taiplikud, et varuda pikaks ootamiseks lambiõli, teised aga olid rumalad, võttes vaid lambid ja unustades õli. Ühes tähendamissõnas teenivad ustavad sulased ära oma isanda lugupidamise niivõrd, et ta asetab nad lauda istuma ja teenib ise neid. Millegi sellise ootamine ei ole millegi hirmutava või ähvardava ootamine.

Nõnda ei tähenda üleskutse: “Valvake!” mitte seda, et peaksime olema valvel millekski kohtuvaks, vaid see valvelolek olgu ustavuse, hoolitsuse ja armastuse tähis. See on ärev ootus ja igatsus millegi hea ja rõõmustava järele. Olles valmis või jõudes oodatava ära oodata, saabub midagi kaunist ja rõõmustavat. Siinjuures on oluline püsivus, ustavus, kannatlikkus ja rahu, et kõik läheb hästi, sest nõnda on lubatud. Isand saabub! Teadmata on vaid see, millal ta jõuab.

Kirikuaasta viimaste nädalate kirjakohad valmistavad meid ette Issandaga kohtumiseks Igavikus. Siis, kui astume läbi surmaukse ja seisame Issanda õiglase aujärje ees, et võtta vastu õiglane kohtuotsus. Siis saab määravaks, kas oleme olnud ustavad, kas oleme suutnud valvata ilma õigelt teelt lahkumata, ilma kiusatustele alla andmata, ilma taganemiseta oma usust, ilma selga keeramata Jumalale.

Tänase kirjakoha autor ütleb kirjas heebrealastele: ”Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Hb 3:12) Milline on kuri süda? Kui loeme Piiblit näeme, et kõik, mis on seotud sõnaga kuri, on seotud Jumalale selja keeramisega, uskamatusega, sõnakuulmatusega ning sageli ka kurjade vaimude ja Kurja ehk kuradiga. Kurjad ei ole mitte mõned üksikud teod, vaid tegemist on tahtliku ja teadliku valikuga kõige selle halva kasuks, mis on Jumala ja tema armastuse vastane. Sellist käitumist märgitakse ka ühe teise sõnaga – patt.

Meie valvelolek, millele meid tänase pühapäeva teema üles kutsub, peab tähendama eelkõige oma südame järele valvamist. Et meie süda ei oleks kuri süda, mis kisub meid heaks kiitma valet ning juhib meid sulgema silmi ning mitte märkama pattu meie endi elus ja meie ümber.

Heebrea kirja autor nimetab seda paadumuseks. Sõna, mida üliharva kuuleme väljaspool kirikut ning mille tähedust tõenäoliselt paljud enam ei mõista. Heebrea kirja autor aga ütleb: “et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Hb 3:13). Paadumine on seisund, mis tähistab pöördumatut ja kivinenud eksitust; lootusetut Jumalast ärapöördumist, kinnitatud pattu!

Kaasaegses ühiskonnas on ääretult kerge paaduda, sest kogu ilm meie ümber aitab sellele kaasa. Meie südame paadumine ja sellega kaasnev kaugenemine tõest ei tule ootamatult, vaid vargsi, salakavalalt, hiilivalt. See tuleb õigluse ja sallivuse kattevarju all. Me näeme, kuidas maailm meie ümber muutub ja seda mitte ainult kusagil kaugel teisel mandril või Maa vastaspoolkeral. Muutused ei ole mikroskoopilised või kosmeetilised, vaid fundamentaalsed ning need leiavad aset meie koduõuel.

Neid muutuseid surutakse peale ka kirikule. Me peame olema tähelepanelikud. Peame valvama, nagu tänane juhtmõte meile seda meenutab, sest kavalalt hiilides uinutatakse meie meeled juttudega hoolivusest, armastusest ja õnnest, mida saavutame, kui kirik ennast ja oma õpetust avardab.

Hiljuti osalesin ühel konverentsil, kus pidin teiste seas pidama ettekande teemal: Millist kirikut me tahame? Oma ettekannet koostades, püüdsin esitatud küsimusele vastata ning tabasin ühel hetkel ennast mõttelt, et see küsimus on üks kaval meelitus.

Me oleme harjunud küsima retooriliselt: Millist Eestit me tahame? Ja vahel ka pisut irriteerivalt: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Need küsimused on omamoodi õigustatud, kuna demokraatlik riik valmib rahva kaasabil. Meie riik on selline, nagu me oleme soovinud! Tõsi, ta pole just päris lõpuni selline, nagu mina olen soovinud. Tean, et veel mitmed teiegi hulgast pole sellega kõigega rahul, mis meie ühiskonnas toimub. Eriti, kui mõtleme viimaste aastate tendentsidele, mis nihutavad riigi ära kristliku pärandi ja väärtuste vundamendilt, kuhu ta on algselt rajatud.

Kuid…, see riik on siiski just selline, nagu valimistel antud mandaatide kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Kui ma pole rahul, siis süüdistada pole mul kedagi muud kui valijaid, kelle hulka kuulun ka ise. Loota saan vaid vigade parandusele järgmistel valimistel. Riik, see on rahvas! See olen mina! Tuttavad loosungid…

Kuidas on aga kirikuga? Kas ka siin kehtib sama reegel, et mina kiriku liikmena suunan kirikut sinna, kuhu tahan. Valin koguduse juhtorganite liikmed, need omakorda praostkonna sinodisaadikud, kes omakorda kiriku parlamendi ehk kirikukogu liikmed. Kirikukogu koguneb, et valida kord nelja aasta kestel kirikuvalitsus ning vajadusel piiskop ja peapiiskop.

Jah, teatud piirini on ka kirik sarnaselt riigile vormitav tema liikmete poolt ja kaudu. Unustada ei tohi aga üht: kui demokraatlikku riiki juhib läbi oma esindajate rahvas, siis kirikut juhib ainsana Kristus! Kiriku pea on Kristus. Meie selle Kiriku ehk Kristuse ihu liikmetena teeme seda, mida tahab Tema, mitte vastupidi. Riigis peab valitsus tegema seda, mida soovib rahvas, kirikus ei toimi õnneks kõik samade demokraatiareeglite järgi, sest nagu oleme võinud tõdeda – demokraatia võib osutuda ka näiliseks ja rahva tahe ei pruugi maksta sentigi.

Kirik ei pea vastama kellegi teise ootustele kui Kristuse ootustele. Kiriku- ja kogudusejuhtide ning vaimulike ülesanne on kogu aeg jälgida, et kiriku või koguduse tegevuse fookus ei nihkuks paigast. See, mida ühiskond ehk rahvas tahab on üks asi. See, mida inimesed vajavad on teine asi. Kas inimene alati teab, mida ta vajab või ootab ja küsib ta midagi, mida ta tegelikult ei vaja? Nagu väike laps, kes küsib vanematelt midagi, mida tal võib olla pole vaja või on talle lausa kahjulik.

Kirik on Jumala tööriist ja teenides ligimest, sh ühiskonda, peame vaatama, kas me teenime seeläbi ka Jumalat. Või teenime ainult inimest ja tema vajadusi? Sageli hoopis täidame inimese soove, mis ei lähtu tegelikest vajadustest, vaid teenivad inimese lõbu- ja naudingujanu.

Kas see on see ülesanne, mille Kristus meile kirikuna andis? Kõik taandub armastusekäsule. Armasta ligimest! See ei tähenda, et me teeme seda mida ligimene meilt küsib, ootab ja tahab, vaid seda, mida me ligimest ning ühiskonda armastades peame talle tegelikult Kristuse käsul andma.

Inimesed, kes ootavad kirikult muutumist, eriti õpetuse ümberhindamist ja kaasaja vabadusideoloogiaga vastavusse viimist, ei ole saanud aru, et kirikus on asju, mida ei saa muuta keegi muu kui Kristus. Kui asume selliseid asju muutma, oleme teinud seda, mida Aadam ja Eeva paradiisis tegid. Nad täitsid oma soovi, sest neil oli vaba tahe, kuid jätsid täitmata Jumala soovi. Selle soovi täitumisel oli lihtne tagajärg – patt ja patu kaudu surelikkus.

Et ennast hoida pattu tegemast, Jumalale selga keeramast ning kindlaks teha, kas me üldse liigume oma eluga õiges suunas, tuleb küsida küsimuse: “Millist kirikut meie soovime?” asemel, “Millist kirikut tahab, ootab, vajab Kristus?”. Lõpuks on meie missioon ja ülesanne täita Kristuse käsku, mitte rahuldada oma soove ja vajadusi.

Heebrea kirja autor manitseb meid valvama oma elu üle. Ta kirjutab: ”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:14)

Minu, ega kellegi teise roll kirikus pole kiriku õpetuse aluseid muuta, Piiblit kaasaja inimesele vastuvõetavaks tõlgendada, vaid püsida Kristuse enda rajatud alusel. Kirik ei ole koht, kuhu ma tulen meelt lahutama või otsima õigustust oma eksitustele. Vastupidi, ma tulen siia, et eksitustest ja patust pääseda ning oma meelt rahustada.

Kirik kuulutab mulle evangeelumi ning jagab mulle sakramentide kaudu Jumala armu, ilma milleta ma ei saa pärida igavest elu. See on olulisim põhjus, miks ma kirikus olen. Kui kirik enam ei juhi inimesi selle juurde, pole ta enam Kristuse kirik, kes täidab Kristuse antud ülesannet: “19Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
 käskinud!” (Mt 28:19-20).

Valvamine ja ärkvelolek tähendab meie igaühe jaoks usus püsimist ja ajatust pühakirjaõpetusest kinni pidamist oma päevade lõpuni või Issanda saabumiseni. Selles peitub meie hinge õndus ja igavene elu, mida ei tohi panna kerglaselt ohtu ajalike ja inimlike soovide täitmisel.

Ühe Kiriku liikmetena, peame olema üksteisele toeks õige õpetuse juures püsimisel ja Kristuse misjoni- ja armastusekäskude täitmisel. Üksikuna oleme kiire saak maailmale ja tema kurjadele kiusatustele. Üheskoos osadust taotledes suudame Kurja kiusatustele vastu seista. “Julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna””, kirjutab heebreakirja autor. “Täna” tähendab olevikku ehk kuniks meil on aega! Ka tulevik tehakse täna, st olevikus. Olgem siis rõõmsad oma ustavas valvamises, kuniks seda aega ja olevikku on ja kuniks Isand koju jõuab!

Aamen.

Maestro Roman Toi

19. oktoobril otsustas Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu annetada Maarja medali ja koguduse 2014. aasta kultuuripreemia maestro Roman Toile.

Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi puutus muusikaga kokku juba Tallinnas J. Westholmi gümnaasiumis Tuudur Vettiku klassis õppides. 1936. aastal lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi ning alustas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli aastatel 1941-1944 Eesti ringhäälingu muusikatoimetaja ning tegi kaastööd Eesti Päevalehele ja Postmehele. 1943. aastal täiendas end dirigeerimise alal Salzburgi Mozarteum´is. Põgenes 1944. aastal koos tuhandete teiste rahvuskaaslastega sõja eest Saksamaale, kus oli üks esimeste väliseesti laulupäevade korraldajaid. 1949. aastast elab Roman Toi Kanadas. 1953. aastal lõpetas Chicago ülikoolis kompositsiooni eriala, täiendas end veel Šveitsi, USA ja Kanada ülikoolides ning sai 1977. aastal muusikadoktori kraadi eesti rahvaviiside alal. 1975. aastal asus tööle Toronto Kuninglikku Konservatooriumisse kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Roman Toi on olnud kuni kõrge eani väliseesti koorielu ja laulupidude hing, juhatades 20 aastat Toronto Eesti Meeskoori ja 15 aastat Toronto Segakoori ning hiljem „Estonia“ segakoori. Ta on olnud Kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ja kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht. 1990. aastal Eesti üldlaulupeo aujuht ning dirigeeris üldlaulupeol ka 1994. aastal. Heliloojana on ta andnud suure panuse eesti muusikavarasalve, kirjutades nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, sealhulgas arvukalt vaimuliku sisuga muusikat. Roman Toi oli 18 aastat Toronto Centennial United Church’i organist-koorjuht ning aastaid E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse organist ja koori Cantate Dominum dirigent. Osales aktiivselt kodu- ja väliseesti koostööna 1991. aastal valminud ühise Kiriku Laulu- ja Palveraamatu komisjoni liikmena laulraamatu valmimisprotesseis. 2014. aasta suvisel XXVI üldlaulupeol “Aja puudutus, puudutuse aeg” osales 98-aastane Roman Toi aukülalisena. Vabariigi president autasustas 1996. aastal Roman Toid Riigivapi IV klassi teenetemärgiga. EELK Konsistoorium tunnustas teda 2006. aastal Teeneteristi II järgu medaliga ja 2011. aastal elutöö preemiaga.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt voi kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tonu Kaljuste, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, president Lennart Meri, piiskop Mikko Heikka, poliitik Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, piiskop Philippe Jourdan, autosportlane Raido Rüütel, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe, poliitik Tunne Kelam, skulptor Mati Karmin ja piiskop Einar Soone.

Maarja medali ja kultuuripreemia andis maestro Roman Toile esmaspäeval 20. oktoobril 2014 Torontos “Ehatares” üle Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt. Videosalvestust medali ja preemia üleandmisest saab näha SIIT.

Eestis kõneldakse maestro Roman Toi panusest Eesti kultuuri- ja kirikuellu jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 2. novembril kell 11 toimuval XIV Toompäevade lõpujumalateenistusel.

XIV Toompäevad „Taeva poole hüüdes“ 26. oktoober – 2. november

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja Tallinna Toompea Kaarli kirikus

PÜHAPÄEV, 26. oktoober
Kell 10.00 missa Tallinna Kaarli kirikus. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma. Kaastegev Tallinna Oikumeeniline Naiskoor.
Kell 11.00 missa Tallinna Toomkirikus. Jutlustab õpetaja Jaak Aus. Kaastegev kammerkoor „Canorus“ Piret Aidulo juhatusel.
Kell 12.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse pühapäevakooliõpilaste kohtumispäev.
Kell 13.00-14.00 – Toomkiriku torn on avatud huvilistele.

ESMASPÄEV, 27. oktoober
Kell 13.00 missa Kaarli kirikus. Jutlustab abiõpetaja Kaisa Kirikal.

TEISIPÄEV, 28. oktoober
kell 17.30 muusikaõhtu Tallinna Kaarli kirikus. Toomkoguduse koor „Laudate Dominum“, Kaarli koguduse kontsertkoor, Pühavaimu kammerkoor. Orelil Toomas Trass. Kavas Toomas Trassi „Missa de Angelis“ ja koorimuusika klassika. Sissepääs vaba.
Kell 18.30 Loengusari „Jalutades Jumala aedades“ Kaarli koguduses. Andres Uibo. Hugo Lepnurme meenutades. Kaarli koguduse majas (Toompuiestee 4)

KOLMAPÄEV, 29. oktoober
Kell 11.30 Kaarli Kooli ja Toomkooli õpilaste kohtumispäev.
Kell 14.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse seenioride kohtumispäev.
Kell 17.00 Kesknädala vesper oreliga Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, orelil Piret Aidulo, solist Ott Indermitte (bariton)
Kell 18.00 Jüri Kuuskemaa loeng Toomkiriku vappepitaafidest Toomkirikus. Sissepääs vaba.

NELJAPÄEV, 30. oktoober
Kell 19.00 Pühalaulukooli vesper Kaarli kirikus-

REEDE, 31. oktoober, Usupuhastuspüha
Kell 10.00 Mälestushetk Hugo Lepnurme haual Pärnamäel
Kell 13.00-17.00 EELK Konsistooriumi saalis  Toomkonverents „Taeva poole hüüdes“ – Kiriku plats 3
Sigrid Põld. “Usuteaduse Instituudi õppekoorist”
Sulev Mäeväli. “Muusikaelust Toomkirikus 1960. ja 1970. aastatel”
Heidi Heinmaa. “Muusika toomkirikus ja toomkoolis 17.-18. sajandil”
Jaan Bärenson. “Eesti Piibel 275! 1739-2014”
Konverents toimub Konsistooriumi saalis (Kiriku plats 3)
Kell 17.00 Usupuhastuspüha jumalateenistus Toomkirikus. Hugo Lepnurme mälestamine 100. sünniaastapäeval. Jutlustab Arho Tuhkru. Kaastegev Katedraali ansambel.

LAUPÄEV, 1. november, Kõigi pühakute päev
Kell 10.00 ringkäik Peeter-Pauli kirikus ja dominiiklaste kloostri muuseumis. Vene tn 18.
Kell 12.00 orelikontsert Toomkirikus, pühendatud Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevale. Natalia Enko (Moskva, Venemaa). Sissepääs 2€.
Kell 16.00  Sõna ja muusika õhtu Toomkirikus. Kaasa teenib EELK Misjonikoor ja ansambel.

PÜHAPÄEV, 2. november, Hingedepäev
Kell 10.00 missa Kaarli kirikus
Kell 11.00 Hingedepäeva missa Toomkirikus. Maarja medali ja kultuuripreemia laureaadi tunnustamine, oreliaasta lõpetamine. Kaastegev koor „Laudate Dominum“
Kell 15.00 hingedepäeva palvuskontsert Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Kadri Ploompuu (orel). Võimalus süüdata mälestusküünlaid. Sissepääs vaba.

Jutlus – Jh 9:24-38 – 20. pühapäev pärast nelipüha
26. oktoober 2014 Kaarli kirik, Toompäevade avamissa
Urmas Viilma

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja
 ütlesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see
 inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas ta on patune või ei, seda mina ei
 tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad
 avas?” Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud
 kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate
 hakata tema jüngriteks?” Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie
 oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema
 on, seda me ei tea.” Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust
 ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on
 jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt
 sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa
 pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38)

Kuuldud evangeeliumilõik on ühe pikema jutustuse lõpp. Lugu ise, nagu Johannes seda edasi annab, räägib sündimisest saadik pimedast mehest, kelle Jeesus tervendab mudast ja süljest valmistatud salviga. Juudid on Jeesuse teguviisist häiritud, sest raviva muda valmistamine ja tervendamine leiavad aset hingamispäeval. Jeesuse tegu tekitab vaidluse juutide hulgas, sest on neid, kes ütlevad, et kui Jeesus oleks patune, siis ei laseks Jumal seesuguse kaudu imedel juhtuda. Teised aga ei lase end sellest häirida ja on veendunud, et Jeesus on teinud midagi, mis on Moosese seaduse vastu. Nad heidavad ka pimedast nägijaks saanud mehe kogudusest välja, kuna ta nimetab Jeesust prohvetiks ning on veendunud, et keegi, kes ei ole Jumala juurest ei suuda teha midagi sellist, kui temaga juhtus. Jeesus, kuuldes, et mees on kogudusest välja heidetud tuleb tema juurde ja küsib, kas mees usub Inimese Pojasse. Seepeale küsib mees Jeesuselt tänase tekstilõigu võtmeküsimuse: “Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.” (Jh 9:36).

Täna peetakse paljudes Eestimaa kirikutes misjonipüha. Kiriku olulisim ülesanne Jeesuse misjonikäsu täitmisel on vastata küsimusele: “Kes on Inimese Poeg? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda!” Kui me ise Kristust tundes ei kuuluta Temast teistele oma sõnadega, veel enam oma tegude ja eluga, ei saa paljud iialgi Jeesust tundma. Pimedana sündinud ei saagi nägijateks! Mees, kelle Jeesus tervendas, sai füüsiliselt nägijaks, kuid ei olnud sellest hoolimata, et ta oma silmad avades esimesena Jeesust nägi, tundnud Temas kohe ära Inimese Poega, Kristust – hingede Päästjat ja Lunastajat. Mees nägi, kuid oli siiski veel suletud vaimulike silmadega. Ta oli valmis tunnistama, et Jeesus oli see, kes ta tervendas, isegi kogudusest väljaviskamise hinnaga, kuid ilmselt oli ta selleks kõigeks valmis vaid seetõttu, et säilitada oma füüsiliste silmadega nägemine, mille ta imeliselt oli saavutanud. Ta kartis, et oma ravijat juutide ees maha salates kaob nägemine taas. Keegi ei olnud talle kõnelenud Jeesusest kui Messiast; Kristusest kui oodatud Lunastajast. Tema vaimulikud simad olid endiselt suletud.

Kas sarnane ei ole sageli olukord, mida kohtame enda ümber? Vahel isegi kirikus. Inimesed ootavad Jeesuselt imesid, vastuseid oma palvetele, tervenemist haigustest ja päästet maistest kitsikustest. Jeesust on vaja arstina, imeravijana, avitajana probleemides, kuid kas see on see, milleks Jumala Poeg inimeseks sai, ristil suri ja surnuist üles tõusis? Pime mees, kes sai tänases evangeeliumiloos nägijaks ei saanud silmade avanedes veel Jeesuse jüngriks. Jeesuses imeravija ja arsti nägemine ei avanud mehe vaimusilmi. Jeesus ei ütle ju ilmaasjata, kui mees küsib, kes on Inimese Poeg, “Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema”. Alles seejärel lausub nüüd ka vaimulike silmadega nägijaks saanud mees: “Ma usun, Issand!” ja kummardab teda.

Tänase pühapäeva teema on kirikukalendris “usk ja uskmatus”. Nägijaks saanud mehe sõnad on üks esimesi kristlikke usutunnistusi, mille Pühakirjast leiame. Mees, saades teada, et Jeesus, kes temaga räägib on Inimese Poeg (mõnes tõlkes tõlgitud ka Jumala Poeg), saab alles seejärel nägijaks vaimulike silmadega. Kui me kuulutame Jeesust ainult kui arsti ja igapäevastes asjades avitajat, ei pruugi me iialgi saada Teda tundma kui ülestõusnud Issandat, kellesse usukudes pärime igavese elu. Me võime isegi omamoodi intrigeerivalt küsida, kumb nägemine oli pimeda hinge õndsuse tarvis olulisem: kas füüsiline nägijaks saamine või vaimuliku nägemise saavutamine? See on küsimus ka meile kõigile. Millist usku me taotleme ja millist Issandat järgime? Kas ravitsejat, tervendajat meie ihulikes hädades ja haigustes? Kas meie igapäeva muredes lahenduse pakkujat? Meie probleemide ja suhete umbsõlmede lahtipäästjat? Ilmselt ootame Jumalalt abi oma igapäevase elu õnnelikuks elamisel.

Kuid see on ainult üks tahk Jeesuse õpetusest ja tema tegevusest. Kui piirdume ainult sellega, ei ole vahet, kas saame oma peavalust lahti valuvaigistiga või eestpalve ja käte pealepanemisega. Kui meie palvest saab vaid aseaine arsti poolt määratud või apteegist soetatud ravimile, pole me endiselt saavutanud vaimulikku nägemist. Me ei ole Jeesust näinud Päästjana. Võiks isegi öelda, et vaevad ja kannatused, mis meid tabavad meie ajalikus elus on igavese elu seisukohalt ebaolulised või tühisedki. Kui katsumuste tulemusel näeme Jeesuses enamat kui arsti ja meie haigused juhivad meid Jumalale lähemale, on meie hädad olnud isegi meile õnnistuseks. Võime lausa küsida, kas ilma nende kannatuste, valu, leina, haiguse või muude probleemideta oleks ma üldse silmi Jumala poole pööranud?

Kõrbeisade tarkuseraamatus on lugu ühest pühast vanakesest, kes jäi tihti haigeks. Kui ta aga siis juba terve aasta vältel oli tervise juures olnud, tabas teda kurvastus niivõrd, et ta läbi pisarate valju häälega hüüdis: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam haigustega läbi katsunud!” See vaga isake nägi vaimulike silmadega. Ta mõistis, et kannatused, isegi haigused võivad olla tugevaimaks sidemeks Jumalaga. Selle vagamehe kogemus näitab, et Jumalast kaugenemine võib ohustada kõiki. Isegi neid, kes on Jumalaga käinud kogu oma elu ja on ustavad oma kohustuste täitmisel Jumala ja kiriku ees. Variserid, kelle silmakirjalikku käitumist ja käsukeskset maailmavaadet Jeesus sageli kritiseerib olid Jeesuse sõnul patused just seetõttu, et nad olid kindlad oma vaimulikus nägemises, õiges käsukuulekuses ja puhtas elus. Kes tunneb, et on õigem ja puhtam kui teised ning seisab Jumalale seetõttu lähemal on võtnud omaks variseride hoiaku ning ehitanud tegelikult müüri enese ja ligimese ning seeläbi ka enese ja Jumala vahele.

Hirmutekitavalt vastuoluline on näha, et mida mugavamaks, sallivamaks, turvalisemaks, steriilsemaks, puhtamaks, ilusamaks muutub maailm ja ühiskond meie ümber, seda enam sulguvad inimeste vaimulikud silmad. See on omamoodi kurvalt paratamatu, sest me kõik ju soovime, et meie ise ja eriti meie lapsed ja lähedased oleks terved; neil oleks töö, mis tooks leiva lauale; nende suhted oma lähedastega oleks armastusväärsed ning nad oleksid õnnelikud. Kui selle heaolu tulemuseks on kaugenemine Jumalast ja kirikust, näeme, et see ongi hingevaenlase üks kõige kavalam plaan inimeste õigelt teelt eksitamisel. Pühapäeviti kirikupinkides istuvate ja kaubanduskeskuste proovikabiinide järjekordades seisvate inimeste arvu võrreldes tõdeme, et kuradi plaan õnnestub sagedamini kui me ehk tegelikult teadvustame. Mida paremaks muutub elu, mida jõukamaks ühiskond, seda suurem on oht usuliseks mandumiseks ja vaimulikuks pimeduseks. Inimliku heaolu taotlemine teenib inimese vajadusi ja huvisid. See on inimese soovide ja ihade teenimine, mida ei tohi segamini ajada ligimese teenimisega, nagu Kristus meid on käskinud. Selle inimkultuse kõrval jääb Jumala teenimine varjule ja lõpuks ununeb sootuks. See aga tähendab, et inimese tähelepanu keskendub ajalikule, maisele ja kaduvusele, mitte aga ajatule, taevalikule ja igavesele, mida pakub meile Issand.

Tänases evangeeliumitekstis tervenenud pimedal avanesid esmalt füüsilised silmad. Alles seejärel, kui juudid ta kogudusest välja heitsid ja ta muutus ühiskonna heidikuks veel enam kui ta oli olnud pimeda kerjusena, tugevnes tema veendumus ja usk Jeesusesse kui Inimese Pojasse. Ta ei taganenud oma usust, vaid see süvenes veelgi kuni oma usu tunnistamiseni suuga ja südamega. Juudid püüdsid teda panna taganema oma usust ja sõnadest, et Jeesus, kes ta terveks tegi tegustes Jumala nimel. Variseride seisukoht oli, et Jeesus oli patune ega saanud tegutseda seetõttu Jumala nimel. Nägijaks saanud kerjus aga jäi oma usu juurde kinnitades: ”Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” (Jh 9:33). See tunnistus oli viimane piisk variseride karikas ning nad heitsid mehe kogudusest/kogukonnast välja. Kuid just siis tuli Jeesus mehega kõnelema.

Jeesuse teguviis on eeskuju ja kinnitus Jumala tegutsemisest oma lastega. Kui inimesed on sulle selja keeranud, kui ühiskond on sind enda keskelt välja heitnud, sind süüdistanud ja sildistanud; kui sa oled kaotanud kõik, siis Jumal on ainsana kohal. Nägijaks saanud mees oli kaotanud isegi oma sissetuleku kerjusena, sest pimedana andsid inimesed talle almuseid kaastundest ja halastusest. Nägijast kerjusele avas vaevalt keegi enam kukru. Sellises olukorras tuleb Jeesus mehe usku kinnitama. ”Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38).

Me oleme kaasajal üha enam ja enam seismas silmitsi olukorraga, kus meie kristlik usk ja meie piibellikud põhimõtted seatakse kahtluse alla. Meie usku naeruvääristatakse, meie seisukohti mõistetakse hukka kui vananenud ja kivinenud kitsarinnalisi arusaamu keskajast. Sellised seisukohad ei sobivat enam avatud ja sallivasse kaasaegsesse ühiskonda. Küllap arvasid sarnaselt nägijaks saanud kerjuse oma kogukonnast välja heitnud variserid. Jeesus aga tuli just selle mehe juurde ja avas lisaks tema füüsilistele silmadele ka tema vaimulikud silmad. Jeesuse puudutus oli niivõrd võimas, et mees lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda.

Osakem näha katsumustes, nii meie isiklikes, kui ka ühiskonnas kristlaste vastu suunatud süüdistustes meie usku kinnitavaid märke. Ahvatlus liikuda mööda laia teed kaasa ühiskonna peavooluga on lihtne. Jumala juures püsimine ja Jeesuse järgimine ei ole aga kunagi olnud lihtne. Vastupidi, kui see osutub liiga kergeks ja helgeks, siis peame tõdema eelpool tsiteeritud vaga kõrbepühaku sõnadega: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam läbi katsunud!” Andku Jumal meile oma Vaimu läbi tarkust ja avagu meie vaimulikud silmad, et tunneksime ära, kui oleme kaotamas oma usku ja asemele on tulemas võlts enesekindlus ja uhkus oma õiguses. Et sellest hoiduda olgu meie huulil lakkamata jeesuspalve sõnad: “Issand Jeesus Kristus, ole mulle patusele armuline ja halasta mu peale!”.

Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

LADEGASTI-SAUERI OREL 100

 
ORELIAASTA 2013-2014
2014. a. kava

Oreli puhastamine jaanuar-märts
Toomas Mäeväli

Oreli järelintoneerimine ja üldhäälestus 10.-28.03
Matthias Ullmann

Toomkiriku oreli CD salvestus 22.-24.04
organistid Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu; helirežii Enno ja Viive Mäemets
Kavas XX sajandi muusika (Lepnurm, Mägi, Marguste, Tüür, Hoyer, Martin, Langlais, Sanden jt)

Kesknädala orelikontserdid
18.06 kell 19 Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu (CD esitluskontsert). Pilet 7/5 €.
9.07  kell 19 Vibeke Astner (Taani).Pilet 7/5 €.
23.07 kell 19 Aaro Tetsmann. Pilet 7/5 €.

XXVIII Tallinna Rahvusvaheline Orelifestival 1.-10.08 (korraldab Eesti Kontsert)

Orelinädal 20.-24.08
20.08 kell 18 orelinädala avamine. Galakontsert „Saueri orel 100. Muusikat oreli sünniajast“. Kristel Aer, Piret Aidulo, Maris Oidekivi-Kaufmann, Kersti Petermann, Kadri Ploompuu, Aaro Tetsmann, Tiit Kiik
21.08 kell 19 orelikontsert. Tobias Horn (Saksamaa)
22.08 kell 19 orelikontsert. Ines Maidre (Norra/Eesti) ja saksofonikvartett SaxEst. Erkki-Sven Tüüri teose „Excitatio ad contemplandum“ Eesti esiettekanne.
23.08 kell 12 orelipooltund. Piret Aidulo
23.08 kell 18 orelikontsert. Markku Hietaharju (Turu toomkogudus)
24.08 kell 11 orelinädala pidulik missa. Toomas Trassi teose „Missa de Angelis“ esiettekanne helilooja ja kirikukooride poolt
24.08 kell 17 orelikontsert (lõppkontsert). Pekka Suikkanen ja Chœur de Barytons (Helsingi toomkogudus)

Saueri orelite reis 20.09
Kanepi, Põltsamaa ja Pilistvere orelitega tutvumine. Koostöös Eesti Orelisõprade Ühinguga

XIV Toompäevad 30.10-2.11, oreliaasta lõpetamine

Oreliaasta jooksul jätkuvad orelitutvustused kooliõpilastele.

Jutlus – Lõikustänupüha – 1Tm 6:6-8
12. oktoober 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.” (1Tm 6:6-10)

Traditsiooni kohaselt on oktoobrikuu teine pühapäev lõikuspüha – tänu saagi eest! Lõikustänupühal mõtleme sellele, mis meil on ja sellele, mida meil ei ole. Mõtleme ehk ka sellele, mida veel endale sooviksime või sellele, millest võiksime loobuda. Oleme täna kirikus asetanud Jumala ette sügisvilju kui sümboolseid tänuohvreid möödunud vegetatsiooniperioodist. Siit edasi on meid ees ootamas süvenev sügis koos pimeneva ja jahtuva ilmaga. Ees ootab hingedeaeg ja seejärel tardunud talv.

Linnakeskkonnas, kus juur- ja puuviljad jõuavad meieni kaupluselettide ja poekettide vahendusel ilmast ja aastaajast hoolimata, ei mõtle me lõikustänupühal niivõrd aitadesse ja sahvritesse kogutud juurikatest, kui üldisemalt kõigest sellest, mida oleme saagi ootuses külvanud. Eks igaühel ole, mida kokku arvutada ja mõõta. Viimaste nädalate kestel oleme võinud kuulda, millised on olnud aasta edukaimad ettevõtjad, kes suurimad dividendisaagi kogujad ja kes Eesti rikkamate edetabelis suurimad tõusjad kes langejad.

Kokkuvõtteid ei tehta aga mitte ainult Eestis. Kätte on jõudnud aeg, kus iga paari päeva tagant saame teada järjekordse Nobeli preemia laureaadi. Äsja kõlas meedias ärev hõige, et ehk osutub Nobeli kirjanduspreemia saajaks lõpuks ometi eestisoost kirjanik. Siiski mitte!

Koguduseski oleme ennast valmis seadmas selle aasta kultuuripreemia ja Maarja medali väljaandmiseks selle kuu lõpus. Seega, teeme kokkuvõtteid. Kuidas oleme külvanud, nõnda lõikame – vähemalt vanarahvas arvas nii. Kaasaja moodsas ühiskonnas ei kehti aga enam traditsioonilised seaduspärad ega hinnata isegi loodusseadusi. Kehtima hakkavad sootuks teistsugused seadused ja maailm meie ümber muutub. Näiliselt või ka reaalselt – seda veel ei tea. Meil jääb valida läbi nutu või naeru, kas muutume kaasa või hoiame kinni sellest, mis tundub kindel ja õige.

Tänase pühapäeva teema on igapäevane leib. Kui meile on õpetatud, et igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida igapäevaselt vajame, siis kindlasti kuulub sinna ka turvatunne, et elame maailmas ja ühiskonnas, kus ei ole vihkamist ega sallimatust. Et seadused, mis selles ühiskonnas kehtivad tagavad võrdsed õigused igale inimesele ning keegi ei tohi tajuda ülekohut, viha või halvustamist.

Selles mõttes toetan iga uut algatust, mis aitab kaasa sallimatuse ning vihkamise vähenemisele meie ümber ja tahan ka ise sellele aktiivselt kaasa aidata. Kas sallimatust ja halvustamist saab aga likvideerida uue seadusega? Kahtlen selles. Jeesus lähenes samale küsimusele teisiti. Läbi armastuse. Jeesus tunnistas abielurikkumiselt tabatud naise teo patuks. Ta ei õigustanud ega seadustanud seda. Teise patuse karistamise, halvustamise, sildistamise ja vihkamise asemel kutsus ta igaüht üles tegelema iseenda patuga. Kui märkad ka enda patte, ei näita sa teise omadele näpuga, veel vähem haarad kivi, et sellega visata.

Tehes kokkuvõtet oma elust ja oma tegudest leiame, et me kõik oleme ühtviisi patused. Me kõik väärime kividega surnukspildumist ja meid ei saa selle eest päästa mitte seadus, vaid armastus üksteise vastu. See, kes võtab kivi, et seda heita teise suunas, pillab selle hetkega, kui näeb, et väärib ka ise sarnast saatust. Me oleme kõik samas uppuvas paadis, vajades Jumala päästvat armu. Kui aga ühe patuse ümber ehitatakse seaduse abil kaitsemüür ja eristatakse ta kõigist teistest, siis ei vaja ta enam armastust, sest teda kaitseb käsk ja seadus. Kas selline olukord ei tekita vihkamist juurde, sest tundub ebaõiglane? Armastust, lugupidamist, sallivust ei saa käskida ühegi seadusega. Nagu ei saa nendesamade inimlike seadustega tühistada ega kustutada ühtegi pattu.

Tänupühal igapäevase leiva eest tänades mõistkem, et kõige enam vajame igapäevase leivana armastust, mitte käsku. Kõige enam on mul kahju juhul, kui minu armastust oma ligimese vastu ei nähta enam armastusena, vaid nähakse selles käsu ja seadusega kehtestatud viisakat sallivust. Arvatake, et ma sallin oma ligimest seetõttu, et nüüd seadus käsib mul seda teha. Armastus välistub!

Meid teeb maailmas õnnelikuks mitte seadus vaid evangeelium. Seda ootame üksteiselt ja igatseme Jumala käest. Kui armastusest saab kohustus, käsk või seadus, ei ole see enam armastus vaid parimal juhul õpitud viisakus. See ei ole enam igapäevane leib, mida vajame ja mis meid tõeliselt toidab, vaid heal juhul roog, mis takistab meid nälga suremast, toites meid vaid niipalju, et püsime elus. See ei ole aga piisav, et saavutada igavest elu.

Seadusekuulekus ja -kartus on kuulekus inimesele ja teenib inimest ühes tema vajadustega. Kuulekus armastuse käsule on aga aluseks jumalakartusele. Seadust sunnib täitma hirm karistuse ees. Jumalakartus ei väljendu hirmuna vaid aukartuse ja lugupidamisena kõige selle vastu, mida Jumal inimesele oma armastuses teeb.

Inimene, kes austab ja kardab Jumalat, ei tunne hirmu kellegi ega millegi muu ees oma elus ega ka muretse liialt tuleviku pärast. Kes kardab midagi või kedagi muud, ei usalda ega karda järelikult Jumalat, sest muidu toetuks inimene oma maiste hirmudega ainult Jumalale ja usaldaks oma elu ja saatuse ainult Tema armu alla. Jumalakartlik inimene ei karda ega muretse, sest tema eest hoolitseb Jumal.

See toob meid tänase evangeeliumi sõnumi juurde, kus Jeesus ütleb: “Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?” (Mt 6:25) Sama mõtet väljendab ka apostel Paulus oma noorele õpilasele Timoteusele kirjutades ”Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” (1Tm 6:6)

Kas oleks võimalik koostada nimekiri inimestest, kes on teeninud enim kasu jumalakartusega ja avaldada see näiteks Eesti Ekspressis? Milline on tulu jumalakartusest? Kas saaks eraldi nimekirja ka suurimatest jumalakartusega dividendivõtjatest? Uskudes Paulust, pole sellesse nimekirja sattumine ju kuigi raske. Tuleb kõigest leppida sellega, mis Sul on ja pidada seda piisavaks. Aga, see ongi kõige raskem. Kas mulle piisab sellest, mis mul on või jätkan ma pidevalt oma maise vara kogumist ja suurendamist, uuema, suurema ja parema vastu väljavahetamist?

Me oleme valdavalt nõus sellega, et rikkad inimesed ei päri Jumala riiki. Nemad on need, kes taevasse vaid suure vaevaga pääsevad. Kui üldse, siis veel vaevalisemalt kui kaamel läbi nõelasilma. Kinnitab ju seda Jeesuski (Mk 10:25). Lugedes tänast jutluse kirjakohta näeme, et asi ei puuduta ainult neid, kes troonivad rikaste TOP 100 nimekirjas. Paulus ütleb meile selgesõnaga: ”Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.” (1Tm 6:8) Seda lugedes selgub, et küsimus ei ole enam mingisse rikaste edetabelisse kuulumises, vaid üldse maise vara omamises ja selle juurde soetamises. Me kõik, kes täna siin kirikus oleme ja enamus kõigist meie ühiskonna liikmetest, oleme selles edetabelis, mis Pauluse hinnangul on rikaste edetabel. Sinna ei kuulu vaid need, kellel puudub igasugune elatis ja ihukate.

Tõeline jumalakartus muutub üha suuremaks tuluallikaks juhul, kui lakkame mõtlemast kõigist neist asjadest, mida veel vajame. Seni, kuni meie mõtted püsivad maise küljes, on piiratud meie suhe Jumalaga. Teisisõnu, muretsemine igapäevase leiva pärast peab muutuma tänuks ja palveks igapäevase leiva eest! See on mõtlemise ja südamehoiaku muutus. Muretsemine on märk usaldamatusest Jumala vastu, tänu ja usaldus seob meid aga Jumala külge.

Meenutagem Jeesuse sõnu tänases evangeeliumis: ”Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:31-33)

Eelmisel nädalal Pereraadios saadet salvestades tuletas Hannes Võrno meelde üht huvitavat sümboolse tähendusega asjaolu, millel on otsene seos ka tänase jutluse kirjakohaga. Nimelt, et inimese sünnikaal olevat enam-vähem võrdne inimese surres kremeerimisel temast järele jääva tuha kaaluga. ”Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1Ms 3:19), ütleb Jumal juba esimeses Piibli raamatus käsust üle astunud Aadamale. Ja Paulus kirjutab omakorda Timoteusele: “Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.” (1Tm 6:7)

See on kainestavalt mõjus sõnum, mis kipub ikka ununema. Tegelikult me ju teame seda hästi, kuid me ei tee sellest mingeid järeldusi. Ja me ei ole esimesed, kes nõnda elavad või siis uuesti seda tõsiasja meelde püüame jätta. Juba Vana Testamendi vagamees Iiob, kes kaotas kuradi kiusu läbi kogu oma vara, tõdes: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ib 1:21) Sarnase hinnagu annab inimese saatusele ka Vana Testamendi Koguja, öldes: “Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.” (Kg 5:14)

Neid tarku sõnu uuesti meelde tuletades asetuvad kõik asjad tagasi oma õigetele kohtadele ning vahepeal purunenud väärtuspilt saab taastatud. Ei ole midagi, mis vääriks muretsemist enam kui meie side Jumalaga ja usk ning usaldus Tema armastusse.

Unustagem kõik käsud ja seadused, mille eesmärk on luua raame ja seda piire ning tõstkem kõrgele silme ette elu, mille ainsaks mõõdupuuks on ühe patuse inimese armastus teise, oma samavõrra patuse ligimese vastu. Üle selle kõrgub Jumala armastus kõigi inimeste vastu, väljendudes Tema hoolitsuses nii meie igapäevase leiva kui ka igavese Eluleiva eest. Igapäevase leiva eest ehk kõige selle eest, mida vajame oma ihu, hinge ja turvalise õnneliku elu tarvis meie ajalikus elus ning igavese leiva eest ehk inimeseks saanud ja taevast alla tulnud Eluleiva Jeesuse Kristuse eest, keda saame vastu võtta altarisakramendis igavese elu tarvis.

Ristil surnud Jumala Poeg on lepitus- ja tänuohver, kelle Jumal andis oma armastusest meie vastu meie pattude kustutamiseks ja meile igavese elu kinkimiseks. Et me siit maailmast alasti lahkudes võiksime saada igavikus riietatud igavese eluga. See on aare, mida saame taevasse koguda läbi jumalakartuse, usalduse ja usu ülestõusnud Kristusesse. See on tõeline varandus, mille kohta Jeesus ütleb: “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.” (Mt 6:20-21)

Aamen

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Sügise saabumine toob ka koguduse tegevuses aktiivsema perioodi. Tallinna Toomkoguduses leiab endale tegevuse igas eas inimene. Kiriku 100-aastane orel kõlab laupäevastes orelipooltundides. Lapsi ootavad pühapäevakool, meisterdamise pühapäevad ja muusikaring. Muusika- ja noortering sobib hästi noortele. Koguduse liikmed ja teisedki huvilised saavad osaleda piiblitundides, koguduse koolis, sõna ja muusikaõhtul ning vestlusringides. Seeniorid kohtuvad regulaarselt igakuiselt kolmandal kesknädalal. Naistel on oma klubi “Kaevu juures”.  Tegevust jagub ka Tallinna Toomkoolis ja Merivälja pansionis. Kogudusetöö jumalateenistuslikus keskmes on pühapäevased missad, peremissad ja kolmapäevased vesprid. Vaata täpsemat kava ja infot SIIT.