Ackermanni akadeemia seminaripäev Niguliste muuseumis ja Tallinna Toomkirikus toob üheks päevaks kokku varauusaja ajaloo, kultuuri ja kunsti uurijate paremiku. Seminaripäev on mõeldud saatma näitust „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“, mis avati esmalt Niguliste muuseumis, ent on nüüd eksponeeritud Tallinna Toomkirikus.
Päeva esimene pool leiab aset Niguliste muuseumis, päeva teine pool Toomkirikus. Seminaripäev kulmineerub Hilkka Hiiopi ja Isabel Aaso ekskursiooniga Toomkirikus, olles dialoogis barokiajastu suurkuju, Christian Ackermanni, tippteostega.
Programm:
I osa (Niguliste muuseumis)
kell 10.00-10.45. Krista Kodres „Barokiajastu kirikukunst kui uurimisobjekt“
- Kirikukunstis põimuvad paljud ühiskonnaelu elemendid: see on seotud nii teoloogia kui ka liturgiaga, nii sotsiaal-kultuuriliste kui ka mitmesuguste subjektiivsete faktoritega, samuti nii arhitektuuri- kui ka kunstiteoreetilise mõjuvälja ja praktikatega. Ettekandes püütakse neid välju ja praktikaid iseloomustada, seostades neid varasema luterliku kirikukunstiga. Ühtlasi puudutatakse luterliku kirikukunsti dekonfessionaliseerumise küsimust Ackermanni ajal ehk seda, kuivõrd saab rääkida barokiajastu sakraalkunstist kui konfessioonideülesest loomingust.
Krista Kodres (PhD) on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor. Tema uurimissuundadeks on varauusaja arhitektuur ja kunst, nõukogude perioodi arhitektuur ja disain ning kunstiteaduse teooria ja ajalugu. Ta on 6-köitelise „Eesti kunsti ajaloo“ peatoimetaja. Ta on pannud aluse reformatsioonijärgse sakraalarhitektuuri- ja kunsti uurimisele Eestis ning on olnud kunstiajalooalaste historiograafiauuringute üks algatajaid.
kell 10.45-11.30. Hannes Vinnal „Apteegimäärused ja barokk-kunsti koloriit“
- Mis on apteegimäärustel pistmist barokk-kunstiga? Aga on küll, sest varauusajal tegelesid kunstitarvetega kauplemisega just peamiselt apteegid. Tallinna apteegimäärus aastast 1695 loetleb muuhulgas üllatavalt suure hulga kõige erinevamaid kunstitarbeid. Kuidas on võimalik seda liiki allikaid kunsti uurimisel kasutada? Mida ütlevad kunstitarvete hinnad ajalooliste kunstipraktikate kohta? Nendele küsimustele otsitakse vastuseid Ackermanni töökoja puunikerduse viimistluskihtide ja samast ajastust pärineva apteegimääruse ning apteegikaupade hinnakirja näitel.
Hannes Vinnal (PhD) on Tartu ülikooli üldajaloo teadur ning filosoofiadoktor ajaloo erialal. Ta on uurinud varauusaegset kaubandus- ja rahandusajalugu Tartu Ülikoolis. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuris. Ta on avaldanud arvukalt artikleid varauusaegsest majandusloost ja teinud koostööd Tallinna Linnaarhiiviga. Oma praeguses uurimispraktikas taotleb ta kunsti- ja majandusajaloo sümbioosi.
kell 11.30-12.30 Lõunapaus
kell 12.30-13.15. Alar Laats „Arengud 18.–19. sajandi luterluses“
- 18.–19. sajandi luterlus moodustas Euroopas eristatava, eelkõige Euroopa saksakeelset ja Põhjamaid puudutava kultuurinähtuse. Luterlusest saab rääkida nii teoloogilisel, kirikuelu kui ka spetsiifiliselt kultuurilisel tasandil, mis kõik olid omavahel tihedalt seotud. Luterlikust kultuurist rääkides tuleb rääkida ka muusikast (nt Bachid), kirjandusest (J. W. Goethe, F. Schiller), filosoofiast, sh nn Saksa klassikalisest filosoofiast (Kant, Hegel jt), aga ka F. Nietzschest ja S. Kierkegaardist. Tolle perioodi luterlus ei arenenud isoleeritult, vaid kogus endasse mitmesuguseid mõjutusi Euroopast ja mõjutas ka ise Euroopat.
18. ja 19. sajandi arengud luterluses on küllaltki erinevad. Esimese puhul tuleb eelkõige rääkida kahest suurest suundumusest, valgustusest ja pietismist, ning seda nii teoloogilisel kui ka kirikuelu tasandil. Pietismiga seoses käsitletakse ettekandes Eestis levinud hernhuutlust, aga ka erilisi müstika ilminguid Saksamaal. 19. sajandi puhul on luterluse üheks olulisteks märksõnaks romantism, mis ei avaldunud mitte ainult kirjanduses, muusikas ja kunstis, vaid ka teoloogias (nt Schleiermacher). Sellesuunalise arengu teatud jätkuks võiks pidada kultuurprotestantlust ja liberaalset teoloogiat (nt A. von Harnack.) Teiseks 19. sajandi luterluse oluliseks nähtuseks on konfessionaalse teoloogia või/ja neoluterluse esiletulek.
19. sajandi Eesti luterlusest rääkides tuleb mainida eelneval sajandil siia jõudnud suundumuste jätku – pietismi, aga ka konfessionalismi. Kultuurprotestantlusest ja liberaalsest teoloogiast 19. sajandi Eestis rääkida ei saa.
Alar Laats (PhD) on teoloog ja usundiloolane. Ta on töötanud süstemaatilise teoloogia õppejõuna Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, EELK Usuteaduse Instituudi rektorina ja Tallinna Ülikooli usundiloo professorina. Alar Laats kaitses Cambridge’i ülikooli süstemaatilise teoloogia valdkonnas filosoofiadoktori kraadi 1995. aastal. Tema tähtsaim teadusvaldkond on süstemaatiline teoloogia, peamisteks uurimissuundadeks on suhted ida- ja läänekristluse vahel. Ta on kirjutanud arvukalt teoloogialaseid uurimistöid ning mõtteloolisi tekste.
13.15–14.00 Tiina-Mall Kreem „Barokse kirikukunsti uus elu 18.–19. sajandil“
- Ettekanne keskendub 18.–19. sajandil Eesti luterlikus kirikuruumis toimunud muutustele, peamiselt altarite ja kantslite ümberkujundamisele ning sealjuures aset leidnud Christian Ackermanni baroksete puunikerduste taaskasutamisele või hävimisele. Otsitakse vastust küsimusele, miks vahel toimiti ühtemoodi, aga teinekord teisiti.
Tiina-Mall Kreem (PhD) on kunstiajaloolane. Ta on Ackermanni uurimisprojekti üks põhitäitjatest, näituse „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ kuraator ning üks samanimelise monograafia peamistest autoritest. Tiina-Mall Kreem on tegelenud nii varauus- ja uusaegse kirikukunsti kui ka 19. sajandi kunstiga. Ta on tegelenud ajaloopildi ja ajaloomälu uurimisega ning on koos Linda Kaljundiga näituse ja monograafia „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ autor. Ta on kureerinud arvukalt näitusi, kirjutanud ning koostanud raamatuid ja teadusartikleid.
kell 14.00-14.30. Kohvipaus
II osa (Tallinna Toomkirikus)
kell 14.30-15.15. Meelis Friedenthal „Teoloogiast ja haridusest varauusaegses Eestis“
- Ettekanne keskendub küsimustele, kuidas kujunes Eestis välja luterlik identiteet ning millised olid 17. sajandi olulisemad teoloogilised voolud, mis mõjutasid meie piirkonna mõttelugu. Kuna haridus ja teoloogia olid sel ajal lahutamatult seotud, siis tuleb juttu ka hariduse mõttest ning usu ja teadmise vahekorrast varauusajal.
Meelis Friedenthal (PhD) on teoloog, ajaloolane ja kirjanik. Ta on Tartu Ülikooli Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo ning filosoofia ja semiootika instituudi mõtteloo kaasprofessor. Ta tegeleb kesk- ja varauusaegse teoloogia ning haridus- ja mõttelooga. Eesti kirjandusse tuli Meelis Friedenthal 2004. aastal debüütromaaniga „Kuldne aeg“. Tema teine romaan „Mesilased“ pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Teiste seas on temalt ilmunud romaan „Inglite keel“ (2016) ning jutukogumik „Kõik äratatakse ellu“ (2020).
kell 16.00-16.45. Triin Kröönström „Vabameistrid Tallinnas ja Toompeal – kunstnikud või käsitöölised?“
- Kas küsimusele „Vabameistrid Tallinnas ja Toompeal ‒ olid nad kunstnikud või käsitöölised?“ saab üldse vastata? Ettekandes vaadeldakse allikaid, mis jutustavad 17. sajandi viimasel veerandil Tallinnas ja lähikonnas tegutsenud vabameistritest ning proovitakse vastata küsimusele, mis eristas 17. sajandi kunstnikku käsitöölisest.
Triin Kröönström on Tallinna Linnaarhiivi ajaloolane, kes on keskendunud varauusaegsele haridus- ja kultuuriloole. Christian Ackermanni uurimisprojekti liikmena on ta põhjalikult tegelenud 17. sajandi arhiiviallikatega ning avastanud palju uut nii meistri kui ka Tallinna 17. sajandi kunsti- ja kultuurielu kohta. Ta on raamatu „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ üks autoritest.
kell 17.00–17.45. Isabel Aaso-Zahradnikova ja Hilkka Hiiop „Christian Ackermanni loomepraktika“
- Ettekanne keskendub barokiaja kunsti, eelkõige polükroomsete puitskulptuuride loomepraktikale. Christian Ackermanni tööde näitel räägitakse, kuidas sünnib üks barokne skulpturaalne teos. Juttu illustreerivad Niguliste muuseumi näitusel „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ eksponeeritud skulptuurid.
Isabel Aaso-Zahradnikova on Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikonservaator. Ta on lõpetanud Praha Kaunite Kunstide Akadeemia magistrikraadiga. Tema konserveerimistööd ulatuvad keskaegsest skulptuurist kuni 20. sajandi kunstini. Ta on Ackermanni uurimisprojekti liige ning üks raamatu „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ autoritest.
Hilkka Hiiop (PhD) on Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor. Ta on Ackermanni uurimisprojekti üks põhitäitjatest, näituse „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ kuraator ning üks samanimelise monograafia autoritest.
Ta on tegelenud keskaegsest kunstist kaasaegseni ning seinamaalingutest moodsate installatsioonideni nii konservaatori kui ka uurijana. Lisaks on ta kureerinud mitmeid rahvusvahelisi konserveerimist ning tehnilisi uuringuid kajastavaid näitusi ning koordineerinud erinevaid pärandi digitaliseerimisprojekte.
