Kammerkoor „Laudate Dominum“ uskumatud seiklused Torontos
EELK Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse kammerkooril „Laudate Dominum“ dirigent Veljo Reieriga eesotsas oli harukordne võimalus külastada aprilli lõpus 10 päeva jooksul Kanadas Toronto Eesti kogukonna kirikuid ja eakate kodusid ning esineda kahel pühapäeval jumalateenistustel ning kahel korral eakate kodus.
Meie reisi algusele seadis ootamatult „kaikaid kodarasse“ lennukompanii, kes otsustas jagada meie väikese 13 liikmelise grupi kolmeks, nii et me jao kaupa kolme päeva jooksul Torontosse jõudsime. Igasugustele sekeldustele ja ebamugavustele vaatamata olime siiski 23.aprilliks kui üks mees valmis sõitma oma esimesele esinemisele Hamiltoni First Estonian Lutherian Church´i, kus meid ootasid nii Läti kui ka Eesti kogudus. Koguduse õpetaja Davis Kaneps tervitas kokkutulnuid nii läti, inglise kui ka väheses eesti keeles ning nimetas teenistust sümboolselt „liivlaste“ jumalateenistuseks. Samuti tervitas ja luges Luuka evangeeliumit eesti ja inglise keeles meie kodukiriku õpetaja Arho Tuhrku. Õp Tuhkru oli alati meie koori saatmas erinevatel etteastumistel, kus ta tutvustas nii koori kui ka koori poolt ettekantavaid laule nii eesti kui ka inglise keeles.
Jah, ega midagi pole parata, meie väliseesti kogukonnad jäävad aina vanemaks ning neid, kes veel kirikus jaksavad käia, jääb samuti aina vähemaks. Meie repertuaari valik sai kantud Eesti heliloojate vaimulikust muusikast alates Rudolf Tobiasest, tema tütrest HelenTobias-Duesbergist ning lõpetades Riho Esko Maimetsaga, kes on sündinud Torontos, kuid praegusel ajal elab Eestis. Veel kõlasid koori esituses Johannes Kappeli, Roman Toi, Anne-Mai Salumäe, Matis Metsala, Pärt Uusbergi, Rein Kalmuse ja Evelin Kõrvitsa teosed.
Peale esinemist ning lahkete inimeste poolt valmistatud kohvilauda suundusime Niagara joa äärde. Ilmad meid reisi jooksul väga ei soosinud, kuid kohati näitas päike oma palet hallide vihmast märgade pilvede tagant mõnel korral siiski. Kuna turismihooaeg pole veel alanud, saime tohutut looduse jõudu nautida üsna mugavalt, kuid laevaga kose alla siiski minna ei tihanud, kuna tuul oli väga tugev ja laevad pöörasid „ninad“ ümber juba kaugelt enne kose juurde jõudmist.
Kuna reisida oli vaja mitmel päeval erinevatesse sihtkohtadesse, rentisime selleks kaks 7 kohalist autot. Meie oma lauljad Paavo ja Raido olid äärmiselt abivalmid ning professionaalsed juhid, mistõttu saime punktist A punkti B ilma suuremate viperusteta. Tõsi, tohututest liiklusummikutest me ei pääsenud ning mõnikord 30 kilomeetrist distantsi tuli läbida pea 2 tundi.
Peale esinemist ning lahkete inimeste poolt valmistatud kohvilauda suundusime Niagara joa äärde. Ilmad meid reisi jooksul väga ei soosinud, kuid kohati näitas päike oma palet hallide vihmast märgade pilvede tagant mõnel korral siiski. Kuna turismihooaeg pole veel alanud, saime tohutut looduse jõudu nautida üsna mugavalt, kuid laevaga kose alla siiski minna ei tihanud, kuna tuul oli väga tugev ja laevad pöörasid „ninad“ ümber juba kaugelt enne kose juurde jõudmist.
Kuna reisida oli vaja mitmel päeval erinevatesse sihtkohtadesse, rentisime selleks kaks 7 kohalist autot. Meie oma lauljad Paavo ja Raido olid äärmiselt abivalmid ning professionaalsed juhid, mistõttu saime punktist A punkti B ilma suuremate viperusteta. Tõsi, tohututest liiklusummikutest me ei pääsenud ning mõnikord 30 kilomeetrist distantsi tuli läbida pea 2 tundi.
Kui Torontosse minna, siis peab ära käima kindlasti ka Tartu College´is (arhitekt Elmar Tampõld). Selleks leppis meie hea õpetaja Arho Tuhkru kokku ringkäigu professor Andres Kasekampiga, kes oma tihedast töögraafikust hoolimata leidis meie jaoks paar tundi, et tutvustada sealset ülikoolilinnakut ning parimaid uusi ning vanu ehitisi. Ehitus käib aga tühjadel platsidel muudkui edasi, kuhu kerkivad üha uued ja paremad ülikoolihooned erinevatele fakulteetidele. Äärmiselt kauni sisearhitektuuriga olid raamatukogud, millest üks oli moodsate võimalustega ülihästi sulanduv uusehitis vanasse hoonesse ning teine uues kõrghoones. Prof Kasekamp näitas meile ka konservatooriumi uut õppehoonet, mis samuti vana hoonega kenasti ühendatud ning mille kontserdisaalis nimetusega Koerner Hall õnnestus meil selle kooli üliõpilasorkestri hooaja viimast kontserti kuulata.
Koerner Hall on Põhja-Ameerika üks ilusamaid ning akustiliselt paremaid kontserdimaju, kus on 1135 istekohta ning kus esinevad maailma parimad tipporkestrid ja – solistid. Ka meil õnnestus kuulata sealse kooli üliõpilasorkestrit, keda juhatas äärmiselt energiline, maailmas tuntud dirigent William Eddins. Kavas oli John Estacio „Wondrous Light“, teine osa teosest Borealis ning Gabriel Pierné (1863-1937) kontsert harfile ja orkestrile, op.37, solistiks mitmetel konkurssidel pärjatud noor harfimängija Ben Albertson. Kontserdi teises pooles kõlas B.Bartók´i Concerto orkestrile, sz 116. Suur tänu nende kontsertide eest meie lauljale Kristile, kes varakult internetist need võimalused valmis vaatas ning piletid ära ostis.
Kui jutt juba kontsertidele läks, siis ei saa mainimata jätta asjaolu, et samal ajal andis Torontos kontserte Trinity – St. Paul´s Ccurch´is nüüd juba maailmakuulsaks saanud mees-sopran Samuel Marino koos Tafelmusik Baroque Orchestra´ga. Saime kuulata tema peaproovi, mis oma vormile vaatamata tõstis meid kui taevastesse kõrgustesse. Imeline tehnika, võluv laulja, keda saatis väga-väga hea barokkorkester ning seda kõike toetas saali hea ja pehme akustika.
Kui jutt juba kontsertidele läks, siis ei saa mainimata jätta asjaolu, et samal ajal andis Torontos kontserte Trinity – St. Paul´s Ccurch´is nüüd juba maailmakuulsaks saanud mees-sopran Samuel Marino koos Tafelmusik Baroque Orchestra´ga. Saime kuulata tema peaproovi, mis oma vormile vaatamata tõstis meid kui taevastesse kõrgustesse. Imeline tehnika, võluv laulja, keda saatis väga-väga hea barokkorkester ning seda kõike toetas saali hea ja pehme akustika.
Peale tuuri ülikoolilinnakus võttis meid vastu Väliseesti Muuseumi ehk VeMu juht ning sealse kogukonna kultuurimälu hoidja pr Piret Noorhani, kes tutvustas meile muuseumi ja selle arhiivi ning ajalehe Eesti Elu ruume ja tegemisi. Suur tänu arhivaar Piret Noorhanile ja teistele „mälu“ hoidjatele!
Suurepärase ekskursiooni ülikooli linnaku ümber tegi meile järgmisel päeval ka pr Käbi Lokk, kes tutvustas arhitekt Uno Prii põhiliselt 60 aastatel valminud kortermaju, kelle käekiri väikeste arhitektuuriliste nüansside lisamisel nendele suhteliselt tavalistele kortermajadele on tõepoolest äratuntav.
26.aprillil ootasid meid väärikas vanuses eestlased Ehatare eakate kodus. Väga soe ja lahke vastuvõtt sai osaks kohe sinna jõudes, kus ette oli valmistatud mitmekäiguline lõunasöök kogu meie seltskonnale. Sinna oli tulnud ka EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe, kes juhatas sisse ka meie väikese kontserdi. Otse söögilauast kontserdile pole just väga kerge ennast häälestada, kuid muusik peab olema valmis igal ajal, igat moodi, et pakkuda kuulajatele veidigi meelelohutust.
Lehela`ga, kes on helilooja Riho Esko Maimetsa vanaema
Järgmisel päeval oli meil kontsert Suomi-koti eakatele, kus ka mõned eestlased elavad. Nemad olid ühendanud meie esinemise aprillikuus sündinute pidupäevaga. Peale kontserti astus meie juurde väärikas ja kaunis proua, kes tutvustas ennast helilooja Riho Esko Maimetsa vanaemana, proua Tamara Norheim-Lehela. Ta mainis, et ka tema lapselaps Riho Esko Maimets on hetkel Torontos ning loodetavasti tuleb meie kontsert-jumalateenistusele Peetri kirikusse. Kuna me seal Maimetsa lugu ei laulnud, otsustasime koheselt selle „vea“ parandada ning ettekandele tuligi tema teos „Angele Dei“. Meie koor on väga tänulik kõikidele vastuvõtjatele, armsatele inimestele, kes andsid meile võimaluse neile esineda. Seda soojust ja tänu kiirgas meieni reisi lõpuni.
Kuna meil oli just täpselt paras jagu vabu päevi, siis ei jätnud me ära mitte ühtegi planeeritud käiku, mida õpetaja Arho enne reisi soovitas. Selleks oli näiteks Casa Loma, gooti stiilis loss, mis tänapäeval on kasutusel majamuuseumina ning mis oma interjööri tõttu on samuti populaarseks filmide võttepaigaks, nimetagem siin ainuüksi kasvõi kõigile tuntud Harry Potterit või Chicagot; CN Tower Toronto kesklinnas, mis kuni aastani 2007 oli maailma kõrgeim teletorn; Bata kingamuuseum, mille rajas Sonja Bata ning mille püsikogus on üle 13 000 jalatsi; Vaughani linna Kleinburgi külas asuv McMichelsi kunstigalerii oma kuulsate „Group of Seven“ kunstnikega ja Ontario Waterloo linnast põhjapool asuv St Jacobsi mennoniitide külake, kus elatakse ikka veel 19.saj kombestiku järgi ning kus sõidetakse ka hobuvankritega. Olid vaatamist ja uudistamist väärt kohad tõesti.
Reisi viimasel päeval 30.aprillil oli meil kontsert-jumalateenistus Toronto Peetri kirikus, kus teenisid nii õpetaja Mart Salumäe kui ka Arho Tuhkru. Rahvast oli kogunenud päris toredasti. Õpetaja Arholgi oli palju äratundmisrõõmu oma endise kodukiriku inimestest. Jumalateenistusele oli tulnud ka Riho Esko Maimets, kelle teose Angele Dei me ka ette kandsime. Kahjuks ei saanud me tema käest küsida, kas ettekanne ka ootustele vastas, sest tema väike laps nõudis isa tähelepanu rohkem.
Et jutt liiga igavalt ära ei lõpeks, siis olles juba peaaegu kodus ehk otsaga Stockholmi lennuväljal, otsustas üks turvakontrolli lint kahest rivist välja minna, mille tõttu ei jõudnud meie dirigent Veljo Reier ja koorilaulja Liis enam lennukile. Olime kõik sõna otseses mõttes jooksnud „keel vesti peal“ pea pool tundi, et jõuda Tallinnasse väljuva lennuki väravani ja klõpsti pandi seegi kinni, jättes maha nii Veljo kui Liisi. Lennukompanii aga ei andnud enam neile võimalust lennukile registreerida, vaid saatis nad õõtsuma Läänemere lainetele.
Lõpp hea, kõik hea.
Raili Jaanson
