Täna toimunud XXI Toomkonverentsil „RAHU“ rääkis Euroopa parlamendi saadik ja kindral Riho Terras, et temalt on küsitud, mis on see võit, mida Ukraina tahab? „Vastus on, et ma ei tea, aga kui Ukraina ütleb, et selleks on Krimmi tagasisaamine, siis nii see on.“ Konverentsi saab vaadata ajalehe Postimees vahendusel.

„Kahjuks on Euroopa avalik arvamus väsinud neist uudistest, kus näidatakse laipu, pommitamist,“ lausus Riho Terras. „See film unustatakse lõpuks ära, seda eriti puhkuste ajal, aga seda ei tohi juhtuda. Viivi Luik ütles, et rahu ja armastust ei saa kehtestada vägisi. Kui rahu kehtestatakse vägisi, on see orjus. Kui Putinile ei anta otsest ja selget sõjalist vastust, siis see konflikt laieneb. Kui meie tegeleme iluuisutamisega ja Putin mängib jäähokit, siis meie jaoks sel tulemust pole.“

„Rahu on defineeritud alati kui sõja vastandit,“ sõnas Terras. „Lugesin hiljuti Mike Martini raamatut „Miks me sõdime?“. See raamat viib tunded ja tegevused hormoonide tasemele. Inimesed soovivad oma geneetilist koodi edasi kanda, aga selleks on vaja ressurssi, staatust ning kuuluvust. Kuuluvustunne defineerib rahu – see on see, mida imik tunneb ema süles või laps, kellel isa paitab pead. Niimoodi tekib inimeses õnnehormoon: mind armastatakse, mul on kuuluvus mingisse gruppi, mille kaudu suurendan võimalusi oma geneetilist koodi edasi kanda. Need on põhjused, miks ma tahan võidelda oma kuuluvuse eest.“

„Miks Putin on selline nagu ta on?“ jätkas Terras. „Tal on kodus jäänud puudu armastuse tundest, ta võitleb staatuse pärast, ta tahab, et tema ja ta kogukond oleks suurem, et tal oleks rohkem ressursse. Kui Putin sai 1999. aastal peaministriks, siis esimese asjana tekitas ta erioperatsiooni oma enda rahva vastu: lasi õhku maju erinevates Venemaa linnades ning tekkis ettekääne rünnata Groznõid ja Tšetšeeniat. Putin näitas seal esimest korda oma totaalsust ja hävitamiskirge, tõsta oma staatust kõrgemale. Tema positiivne tunne tugevnes, sest rahvas armastas teda.“

Terras toob näiteks Gruusia, kus sõda lõppes alles siis, kui kaks suurt Ameerika Ühendriikide transpordilennukit maandus Tbilisi lennuväljal ning Putin arvas, et USA tuli Gruusiale appi. „Gruusias on toimunud võimuvahetus, nad pole seetõttu saanud ka ELi liikmelisuse kutset. Gruusias küll pole vägivaldset konflikti, aga rahul on mitu definitsiooni. Harmoonia on rahu alus, mitte näiline sõja puudumine. See kõik on andnud Putinile innustust oma staatuse pärast võidelda ka maailma teistes piirkondades, katsetada oma väge ja oskusi. Tänasel päeval ei ole suurel Venemaal Putini vastu kedagi, kes oleks tasakaalustavaks jõuks.“

Terras rääkis, et 2014. aastal sai Venemaa Ukrainas aru, et ka muu mängib rolli kui ainult staatus. „Ukrainas hakkas tekkima riik ja kogukond, nii-öelda emasüli. Venemaale mõjus šokina, et neid ei võetud Harkovis ja Odessas lilledega vastu.“

„Trumpi ajal suurendati Ameerika Ühendriikide vägede kohalolekut Euroopas,“ märkis Terras. „Trumpi sõnad ja teod ei läinud kokku. Ta käis Putiniga kohtumas, need olid piinlikud kohtumised. Putin ei osanud Trumpi hinnata, sest Trump oli kõikides oma tegudes ettearvamatu.“

Samuti arvab Terras, et esimesel kohtumisel, mis toimus Putini ja Bideni vahel, anti Putinile signaal, et ta võib pääseda, kui midagi Ukrainas korda saadab. „Teine kohtumine oli erakordselt arusaamatu, toimus naljade viskamine. Pärast seda näitasid mitmed märgid, et Putin sai sõnumi, et Ukrainas võiks juhtuda midagi sellist nagu Gruusias, kus otsest sõda ei ole, EL saab endiselt läbi rääkida, jääb mulje, et seal on demokraatia, aga tegelikult on riik oligarhi kontrolli all, keda suunatakse Moskvast,“ kõneles Terras. „Alles 27. aprillil näitas USA välja, et Ukraina võidaks selle sõja. Praegu on 50 riiki, kes Ukrainale relvi annab. Soov on, aga reaalset tegutsemisindu pole. On suur vahe, kas Ukrainasse saadetakse 7 või 700 soomukit.“

Toomkirikus toimunud konverentsil „RAHU“ arutati küsimuse üle, mis on rahu ja kuidas seda saavutada. On rahu pelgalt sõja puudumine, kas rahu hoidmiseks tuleb valmistuda sõjaks ning milline on rahu hind nii riigi kui üksikisiku rollist rahu tagamisel. Sõna võtsid Euroopa parlamendi saadik Riho Terras, julgeolekuekspert Rainer Saks, endine välisminister Riivo Sinijärv, piiskop Philippe Jourdan, kirikuõpetaja Matthias Burghardt ning Bogdan Ljutjuk Ukraina kultuurikeskusest. Konverentsi modereerisid peapiiskop Urmas Viilma ning kirikuõpetaja Arho Tuhkru.

Toomkonverentsi korraldamist toetab Kirikufond (SA EELK Toetusfond).

Toomkonverents on järelvaadatav lingilt: https://youtu.be/fv4sMfNOvj4

XXI Toomkonverentsil ütles julgeolekuekspert Rainer Saks, et rahu Ukrainas ei tohi sõlmida selliselt, et ukraina rahva ja riigi sõltumatus jääks mingilgi moel kahtluse alla. Kui Venemaa tunneb sõja lõppedes, et on eesmärgi saavutanud, järgnevad peagi uued sõjalised konfliktid. Konverentsi saab vaadata ajalehe Postimees vahendusel.

Teisipäeval toimunud XXI Toomkonverentsil arutati küsimuse üle, mis on rahu ja kuidas seda saavutada. On rahu pelgalt sõja puudumine, kas rahu hoidmiseks tuleb valmistuda sõjaks ning milline on rahu hind.
Rainer Saks rõhutas oma sõnavõtus, et Euroopa ei saa ajada ühte moraalset poliitikat ja samas sellele vastu rääkivat majanduspoliitikat: „Need käärid peavad lõppema. Ei saa pugeda selle taha, et sätime oma agendat või tulevad jälle mingid valimised, see on jabur. Praegu pannakse paika kogu Euroopa moraalsed väärtused ja põhimõtted. Kui Euroopa ei suuda järgida ja kaitsta omaenese väärtusi, tekib küsimus, mida see Euroopa siis üldse teeb. Kaalul on kogu Euroopa usutavus. Kahepalgelisuse korral lagunevad sisemised väärtused laiali.“

„Kahjuks oleme olukorras, kus mitte ükski lahendus, mis tagaks rahu, ei ole kerge. Kui sõda on juba sellisel kujul puhkenud, siis iga lahendus, mis ei lahenda küsimust ukraina rahva jaoks selliselt, et nad saavad rahulikult edasi eksisteerida, tooks kaasa sõja taaspuhkemise mõne aja pärast. Rahu ei tohi sõlmida selliselt, et ukraina rahva ja riigi sõltumatus jääks seeläbi kahtluse alla,“ lisas Rainer Saks.

„Kui kallaletung teisele tunnustatud riigile end õigustab, siis hakkab see praktika korduma. Oht, et rünnatakse NATO riike on küll väike, aga kindlasti käivituvad uued eskalatsioonid Balkanil ja Vaiksel ookeanil. Venemaa presidendi silmis on Ameerika nõrk ja Euroopa veelgi nõrgem. Kui Venemaale jääb õigus, hakkavad seda arvama ka teised riigid. Väikeriikidele jõupoliitika ei sobi. Jõupoliitika ei tohi muutuda praktikaks, mida hakatakse oma probleemide lahendamiseks kasutama,“ rõhutas Rainer Saks.

Saksa hinnangul võib Euroopa kandidaatriigi staatus olla esimeseks psühholoogiliseks toeks ukraina rahvale ning märgiks, et Euroopas on nende tahet mõistetud. „Kui praegu Ukrainat toetada, siis võib-olla ei jõua ülejäänud Euroopa sellesse olukorda, kus sõda jõuab ka nende ukseni. See mõistmine tuleb vaikselt. Ukrainale tuleb anda võimalus sõda võita nii, nagu Ukraina seda õigeks peab. Eesti roll peaks olema see, et olla julgustaja ja takkasundija. Et Ukraina sõda võiks lõppeda lausega, et meil õnnestus ära hoida suur sõda Euroopas,“ lisas Rainer Saks.

Toomkirikus toimunud konverentsil „RAHU“ kõnelesid nii riigi kui üksikisiku rollist rahu tagamisel Euroopa parlamendi saadik Riho Terras, julgeolekuekspert Rainer Saks, endine välisminister Riivo Sinijärv, piiskop Philippe Jourdan, kirikuõpetaja Matthias Burghardt ning Bogdan Ljutjuk Ukraina kultuurikeskusest. Konverentsi modereerisid peapiiskop Urmas Viilma ning kirikuõpetaja Arho Tuhkru.

Toomkonverentsi korraldamist toetab Kirikufond (SA EELK Toetusfond).

Konverents on järelvaadatav lingilt: https://youtu.be/fv4sMfNOvj4

21. juunil toimunud XXI Toomkonverentsil „RAHU“ ütles, piiskop Philippe Jourdan, et sõda on eelkõige moraalne küsimus ning mitte poliitiline. Ta lisas, et kirik on sõja küsimustes eriti just 20. sajandi sageli võtnud sõna ning seega oma rolli täitnud.

„Me arvame, et kirik peab sõna võtma. Kui ta teeb seda ja ei sekku poliitikasse, siis täidab ta oma rolli. Sõda kristlikus perspektiivis ei ole tavaline vahend, et saavutada poliitilisi eesmärke, sest see läheb viienda käsuga vastuollu – ära tapa,“ sõnas Jourdan.

„Minu kirik on Rooma-katoliku kirik ning kui me räägime surmanuhtlusest, siis kiriku jaoks ei ole see karistus, vaid see on nuhtlus. See pole karistus, sest õppimise element puudub,“ märkis Jourdan. „Kui räägime sõjast ja rahust, siis Katoliku kirik töötas välja doktriini, mille nimi on õiglase sõja doktriin. Selle selgitab, millistel tingimustel võib sõda olla moraalselt aktsepteeritav. Kirik otsib küll alati rahu ning pöördub riikide poole, kuid saavutab seda harva. Kirik on sageli prohvetlik hääl.“

Philippe Jourdani sõnul on rahu saavutamise puhul oluline see, et osapooled leiaksid ühise keele. „On olemas teatud objektiivsed printsiibid, millest sõjapidamisel lähtuda. See ei ole naiivne, vaid tuleneb sellest, et kõikide jaoks on ühine ratsionaalsus, millest võime lähtuda,“ ütles Jourdan. „Kaitsesõjal ehk millisel viisil on võimalus toetuda enesekaitsele, on neli tingimust: 1) kahju peab olema püsiv, raske ja kindel; 2) kõik teised vahendid kriisi lahendamiseks on kasutatud tulemuseta; 3) reaalse edu lootus; 4) et relvade kasutamine ei tekitaks suuremat kahju, kui see, mida tahetakse vältida.“

„Need punktid on pigem selleks, et paremini mõista, mida inimesed võivad öelda, kui nad kaitsevad ennast. Kuuleme ju, et Vene sõdurid kaitsevad Venemaad Ukraina territooriumil. Varem on ka sageli juhtunud, et agressor õigustab oma käitumist kaitsmisega – sellisel juhul peabki neid kriteeriumeid jälgima,“ lisas Jourdan.

Toomkirikus toimunud konverentsil „RAHU“ kõnelesid nii riigi kui üksikisiku rollist rahu tagamisel Euroopa parlamendi saadik Riho Terras, julgeolekuekspert Rainer Saks, endine välisminister Riivo Sinijärv, piiskop Philippe Jourdan, kirikuõpetaja Matthias Burghardt ning Bogdan Ljutjuk Ukraina kultuurikeskusest. Konverentsi modereerisid peapiiskop Urmas Viilma ning kirikuõpetaja Arho Tuhkru.

Toomkonverentsi korraldamist toetab Kirikufond (SA EELK Toetusfond).

Toomkonverents on järelvaadatav lingilt: https://youtu.be/fv4sMfNOvj4

Kirikuõpetaja Matthias Burghardt sõnas oma ettekandes „Rahu luterlik arusaam ja Luterliku Maailmaliidu püüdlused rahu vahendamisel“, et nii nagu rahu on leiva saamise tingimus, on rahu koguduse kasvamise tingimus. „Kui Tema on koguduse keskel, kustutab ta vaenu. See on eetiline järeldus. Kristus ise on rahu ja annab rahu,“ ütles Burghardt.

„Kui kirik tuli riigile partneriks 4. sajandil, siis asuti arutama sõja ja rahu küsimust. Kas kristlased peavad riigi eest võitlema, sest nende riik ei ole sellest maailmast? Kas Jeesuse mäejutlus kehtib ka poliitikutele? Need küsimused leidsid väga erinevaid vastuseid, seega pole ainult üht vastust neile küsimustele. See kõik sõltub olukorrast ja inimestest,“ lisas Burghardt.

Toomkirikus toimunud konverentsil „RAHU“ kõnelesid nii riigi kui üksikisiku rollist rahu tagamisel Euroopa parlamendi saadik Riho Terras, julgeolekuekspert Rainer Saks, endine välisminister Riivo Sinijärv, piiskop Philippe Jourdan, kirikuõpetaja Matthias Burghardt ning Bogdan Ljutjuk Ukraina kultuurikeskusest. Konverentsi modereerisid peapiiskop Urmas Viilma ning kirikuõpetaja Arho Tuhkru.

Toomkonverentsi korraldamist toetab Kirikufond (SA EELK Toetusfond).

Konverents on järelvaadatav lingilt: