19. jaanuaril külastas Toomkogudust Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär õp Martin Junge, kes ka jutlustas pühapäevasel missal. Lisaks Toomkoguduse vaimulikele ja õp. Jungele teenis jumalateenistusel kaasa ja pühitses armulauda peapiiskop Andres Põder. Missal laulsid ka meie koguduse pühapäevakooli lapsed.
Martin Junge on saksa juurtega vaimulik, kes on töötanud aastaid Tšiilis ning valiti mõned aastad tagasi LML peasekretäriks.
Luterlik Maailmaliit (LML) on asutatud 1947 Lundis, Rootsis. EELK oli välis-eesti kiriku kaudu LML asutajaliikmeks. Täna koondab organisatsioon endas enamuse maailma luterlikest kirikutest. Liikmeiskirikuid on 79 riigist kokku 142. Nende kirikute liikmeskond kokku on enam kui 70 miljonit luterlast. Tegemist on organisatsiooniga, mis esindab maailma luterlasi oikumeenilistel läbirääkistel katoliiklaste, ortodokside ja teiste kristlike konfessioonidega. EELK esindajad on jõukohaselt kaasa töötanud LML tööorganites selle organisatsiooni algusest peale.

Kuna Tallinna Toomkiriku oreli täielikust restaureerimisest Christian Scheffleri orelitöökojas on möödunud juba veidi enam kui 15 aastat, siis on Toomkoguduse juhatus otsustanud, et pill tuleb puhastada, viled uuesti intoneerida ja teha oreli üldhäälestus. Oreli puhastab Toomas Mäeväli, intoneerib ja häälestab Matthias Ullmann Saksamaalt, kes intoneeris selle ka 1998. aastal restaureerimise käigus. Märtsi lõpus peaks pill jälle suurepärases korras olema. Päris vait ei jää instrument ka nimetatud tööde käigus. Vahepealsel ajal ei toimu kesknädalasi palvuseid oreliga, kuid endiselt kõlab orel nii pühapäevastel missadel kui laupäevastes orelipooltundides. Oreliaasta muudest ettevõtemistest loe ajalehest EESTI KIRIK.

Jutlus – Ap 8:26-40
Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha.
12. jaanuar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna
poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See
on tühermaa.” 
27 Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia
eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes
valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat
kummardama 
28 ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges
prohvet Jesaja raamatut. 
29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” 30 Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis
teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad,
mida sa loed?” 31 Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind
ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese
kõrvale.
 32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
„Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
nõnda ei ava ka tema oma suud. 33 Tema alandamisega on tema õigus ära võetud.
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada?
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”
 
34 Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” 
35 Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. 36 Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee
äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et
mind ei võiks ristida?” 37 [Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on
see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
Jumala Poeg!”] 38 Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja
eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. 
39 Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse,
ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi
rõõmuga. 40 Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad
käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis
Kaisareasse.” Ap 8:26-40

Tänane pühapäev kannab Kristuse ristimispüha nimetust. Vanakiriklik traditsioon asetab selle päeva evangeeliumitekstiks loo Jeesuse ristimisest Ristija Johannese poolt. Hetkel, mil Jeesus saab ristitud avaneb taevas ja sealt laskub Jumala Vaim tuvina Jeesuse peale ning taevast kostub hääl, mis ütleb: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel!” (Mt 3:13-17).

Jeesuse ristimislooga on seotud ka Ristija Johannese võimas tunnistus täna altarist kuuldud ühest teisest evangeeliumi-tekstist, kus evangelist Johannes kirjutab: “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1: 29)

Jumala Talle metafoor kõneles kuulajaile tol ajal palju. See oli ju süütu talle ohvriveri, mis päästis heebrealased Egiptuse vangipõlvest. Nii ütlesid Ristija sõnad tema kuulajaile oluliselt enam, kui kõnelevad tema sõnad paljudele kaasaegsetele kristalstelegi täna, hoolimata sellest, et igal missal laulame vahetult enne armulaua jagamist: “Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, halasta meie peale. Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, anna meile oma rahu!”

Jumala Tall – Agnus Dei. Ladinakeelne väljend, mida klassikalise muusika austajad erinevate heliloojate suurejooneliste ja kuulsate missade osana tunnevad, kuid pühapäevase jumalateenistuse armulauateenituses ära ei tunne. Aastate eest tuli koolis, kus religiooniõpetust õpetasin, minu juurde gümnaasiumiastme muusikaõpetaja ja küsis: “Olen õigupoolest ammu tahtnud sinult kui kirikuõpetajalt küsida, mida see “Agnus Dei” tähendab, mida ma missa osade hulgas pean õpilastelt hinde peale küsima?” Sellestki koolist on tulnud taasisesesivuse ajal uus haritlaste põlvkond, kes uhkusega kõnelevad oma rahvus-vahelistele sõpradele, et Arvo Pärt ja Neeme Järvi on eestlased. Millest kõneleb aga see muusika mis nende kuulsate muusikutega seotud on? Parem ära küsi! See uus põlvkond sätib aga peagi ülikooli lõpetatutena ennast erinevate ametkondade ja osakondade kaudu valitsema meie maad ja rahvast. Määrama meie tulevikku ja kirjutama meie ajalugu. Samas, ega praegunegi põlvkond neist palju erine, ja eelminegi põlvkond, ja üle-eelmine, ja …

Jeesus ise, viidates enda ümber tunglevale rahvale ja variseridele, tsiteerib oma jüngritele prohvet Jesajat, kes juba ligi 700 aastat enne teda oli kirjeldanud sarnast olukorda sõnadega: “Kuuldes te kuulete ega mõista,
vaadates vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on kalestunud
ja nad kuulevad kõrvadega raskesti
ja sulevad oma silmad,
et nad silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks,
et ma võiksin neid parandada.” (Mt 13:14-15; Js 6:9-10)

Umbes 30 aastat hiljem tsiteerib apostel Paulus Roomas elades sealsele sugupõlvele hinnagut andes täpselt sama kirjakohta prohvet Jesaja raamatu kuuendast peatükist. Nõnda on see olnud kogu inimkonna ajaloo jooksul: ajad mööduvad, põlvkonnad sünnivad ja surevad, riigid ja impeeriumid tekivad ja hävivad, inimese südamerumalus ja vaimulik pimedus ainult süvenevad.

Agnus Dei – Jumala Tall – millest see kõneleb?

Tänase jutluse aluseks olevas kirjakohas Apostlite tegude raamatus saadab ingel diakon Filippuse Jeruusalemmast lõunasse kõrbesse suunuvale teele kohtuma Etioopia eunuhhist kojaülemaga, kes on sõitmas Jeruusalemmast tagasi koju. Filippus kuuleb teda lugemas teksti Vanast Testamendist prohvet Jesaja raamatust: “Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
 nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. 
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? 
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.” (Ap 8:32,33; Js 53:7,8).

Kojaülem, (keda piibliuuriajd peavad seadusekuulekaks ja jumalakartlikuks vagaks meheks, kes siiski oma eunuhhi-s(t)aatuse tõttu ei saanud osaleda juutidega võrdselt templiteenistusel), loeb sajandeid varem kirja pandud teksti ja ei mõista seda. Ta kuuleb omaenda suuga valjusti loetud sõnu, kuid ei saa aru loetud teksti sisust. Prohvet Jesaja kirjutab kellestki, kelle kohta keegi kuni Jeesuse päevini ei olnud suutnud anda vastust, kes see on. Kes on see lammas, kes viiakse tappa ja tall, kes on hääletult kuulekas oma niitjate ees. Juutide ametlik õpetus polnud prohveti sõnumile suutnud senini anda rahuldavat vastust. Vaidlusi oli palju.

Jumalakuulekas etiooplane igatses aga vastust. Ta oli janune tõe järele. Sellele janusele saadab Jumala Vaim abi diakon Filippuse kaudu, kes tundes ära loetava kirjakoha, annab sellele selgituse, millist see tõdeotsiv mees varem polnud kuulnud. Luukas kirjutab: “Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Ap 8:34-35)

Filippuse tunnistus ülestõusnud Jeesusest oli kui värske vesi janusele kurgule. See mitte ainult ei andnud rahuldavat vastust tekstilugemisest tõstatunud küsimusele, vaid oli lõpik vastus selle mehe eluküsimusele või -mõttele. Ometi oli ta seda teksti lugenud ka ise, kuid mitte mõistnud. Filippus Jumala saadikuna kuulutas võõrale evangeeliumi ja võõras hakkas uskuma ning palus enese ristimist. “Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on 
see võimalik. Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
 Jumala Poeg!” (Ap 8:37)

Kui palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad saavad ka kodus üksi Piiblit lugeda, miks peavad nad seda tegema kellegagi koos,  kuulama või lugema kellegi teise selgitusi? Tänases loos on vastus: see eunuhh oleks võinud terve kodutee Jeruusalemmast Etioopiani lugeda seda Jesaja prohveteeringut, mõistmata elu lõpuni selle prohveteeringu sisu ja saamata teada ülestõsunud Kristusest.

Jeesus ise puutus oma kuulutustöös pidevalt kokku mõistmatuse ja kivistunud silmavaatega kirjaseletustega. Luukas kirjutab oma evangeeliumis Jeesuse külaskäigust oma kodukülla: “Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks
oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti
ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal,
seepärast on ta mind salvinud. 
Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
 kuulutama vangidele vabakslaskmist
 ja pimedatele nägemist, 
laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.”
 Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri
 kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema (Jeesus) hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie 
kuuldes täide läinud.” (Lk 4:16-21). Jeesus pääses sel päeval õnnekombel kaljujärsakust surnukstõukamisest. See oli reaktsioon, millega tema oma koduküla rahvas võttis vastu Jeesuse sõnad, et Temas ongi Jesaja ennustused täitunud. Tema on see, kelle peal on Issanda Vaim ja kes on salvitu – heebrea keeles mashiah – Messias, Kristus.

Jeesus ise oli saanud selle kohta Jumalalt kinnituse vaid pisut aega enne oma kodukülla minemist, kui ta oli läinud Ristija Johannese juurde, et see Teda ristiks. Ristimisvesi, taevast tuvina laskuv Issanda Vaim ja üle kõige kostuv hääl oli hetk, mil täitus Jesaja prohveteering Issanda võitud mehest: “Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud” (Js 61:1). Selle prohveteeringu täitumist kuulutas nüüd Jeesus oma kodukülas. Oma enda rahvale, oma kodakondsetele, oma kõige lähemaile … ja … evangeeliumite kohaselt oli see ka viimane kord, mil ta oma kodukülla tagasi läks. Nad ei mõistnud teda, ei uskunud teda olevat Võitud mees, Issanda Sulane, Messias ega Jumala Tall. Nad ütlesid Tema kohta vaid: “Eks tema ole Joosepi poeg?” (Lk 4:22)

Ristija Johannese silmad olid aga avatud ja tema nägi Jeesuses ristimise hetkel Agnus Dei’d – Jumala Talle, ohvritalle, kelle veri peseb ära maailma patud! (Jh 1:29) Peale Ristija Johannese oli veel vaid mõni, kes sedasama nägi – kelle silmad olid avatud ja kõrvad kuulsid.

Jeesuse jüngridki küpsesid kaua. Võib isegi nentida, et tõeline mõistmine Jeesuse jumalikkusest, Tema messiaanlusest selgus neile alles siis, kui nad seisid nõutuina tühjas hauas; alles siis, kui nende lukustatud salakambrisse ilmus naelahaavadega surnuist tõusnud Jeesus; alles siis, kui nad loobusid oma “talumehe mõistusega” mõtlemast ning usaldasid ennast ja oma loomuliku oleviku üleloomuliku igaviku kätte. See toimus hetkel, mil nelipüha keskpäevasest taevast laskus seesama Vaim, kes Jeesuse ristimiselgi ning võidis nüüd kõik Tema jüngrid ja järgijad Kristuse maapealseks Ihuks – Kirikuks. Sellest Kirikust, Kristuse Ihust, igast Tema liikmest sai nüüd ülestõusnud Kristuse elav tunnistaja.

Kui laskuda müstikasse, siis on seesama Kirik igal Jumala päeval elav tunnistus ülestõusnud Kristusest, sest seesama Kirik ongi Kristuse maapealne ihu – ülestõusnud ja elav Kristus. Meie oleme oma kiriku liikmetena sellesama nelipühil sündinud Kiriku liikmed – Kristuse Ülestõsunud Ihu liikmed.

Meiski igasühes, igas ristitus, ilmutab kaasligimestele ennast ülestõusnud Kristus. Seda Ülestõusnut ei kohuta enam surm ega kaduvik, teda ei võida kurat ega põrgu. Me oleme saanud üheks Kristusega. Selle kohta ütles Jeesus, kõneledes Püha Vaimu saabumisest oma jüngritele: “Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus
ja mina teis.” (Jh 14:20)

Kas oleme sellest aru saanud? Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me ristitud oleme ja vastu oleme võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõik see, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või halba; kõik, mida räägin, räägin Kristuse ihu liikmena – olgu vale või tõtt. Kõik hea, mille jätan tegemata, kõik halva, mille toimumist ma ei takista, kõik see saab toimuma Krituse nimel ja selle alusel otsutavad teised, milline on kristlaste Jumal.

Ehk mõistame selliselt mõeldes paremini, mida Jeesus mõtles, kui ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40). Meie kaudu võivad saada lisaks meile ka teised Kristuse omaks, või hoopis … Kristuse vihkajaiks. Kas tajume ristimise suurust ja ka sellega kaasnevat vastutust? Apostel Paulus kirjutab galaatlastele: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete 
Kristusega rõivastatud.” (Ga 3:26).

Meie, st Kristusesse ristimises liidetud, st kristalased, st Kirik olemegi Kristuse Ihu Maa peal! Meis ei nähta meid endid, vaid nähakse Kristust. Mõelgem siis selle peale, millisena näevad Kristust need, kes kohtuvad meiega. Kas on meil nende küsimustele vastused nagu olid Filippusel või ei taha me end tülikate küsimustega vaevata: parem oleks, kui keegi meilt meie usu kohta ei küsiks! Kirikuisa Püha Irenaeuse (Eirenaius) (2. saj) sõnul sai Filippuse poolt ristitud etioopia eunuhhist kristlik misjonär oma rahva hulgas. Sellise tulemuse võib anda üks pealtnähe põgus kohtumine. Aga selle kohtumise oli korraldanud Jumala Vaim.

Miks ei või meiegi põgusad kohtumised kaasinimestega, kes otsivad Jumalat ja igatsevad Igavest Tõde ja Valgust, olla Jumala enese poolt korraldatud? Isegi kui need seda ei ole, tehkem need siis ise osaks Jumala plaanist – kuulutada Kristuse evangeeliumi iga päev elu, tegude ja sõnadega.

Aamen.

Õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmiseks läbiviidav tutvusuuring toimub Tallinna Toomkoolil ja Vanalinna Hariduskolleegiumil (VHK) ühiselt. Koolide poolt koostatud ühisvormil avaldusi võetakse vastu ja tutvusuuring viiakse läbi VHK õppehoonetes.

Toomkooli vapp

Vormikohase avalduse Tallinna Toomkooli astumiseks ja tutvusuuringutel osalemiseks saab kohapeal täita ja esitada 6.- 17. jaanuarini 2014 Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) valvelauda, Vene 22, kell 8.00-19.00.

1. Tallinna Toomkooli tutvusuuringul osalemine õpilastele, kes ei osale Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös mitteosalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub kahes osas.

Tutvusuuringu II osaTutvusuuringu I osas nullkriteeriumi ületanud õpilaskandidaatidele toimub 1. veebruaril 2014 tutvusuuringu II osa.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase vastuvõtmise otsusest Tallinna Toomkooli, teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

2. Tallinna Toomkooli tutvusuuring õpilastele, kes osalevad Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös

Tutvusuuring Miikaeli Ühenduse eelkooli õppetöös osalevatele lastele, kes soovivad asuda õppima Tallinna Toomkoolis, toimub eelkooli tundide ajal ajavahemikus 8. jaanuar – 14. veebruar 2014.

Tutvusuuringu käigus viiakse läbi ka vestlus vanematega, et selgitada kuivõrd Tallinna Toomkool vastab vanemate pedagoogilistele arusaamadele ja veendumustele ning on sobiv lapse eripärale.

Oma perele sobiva vestluse toimumise aja saate valida vastavate paroolide sisestamise järel läbi VHK infosüsteemi alates 20. jaanuarist 2014. Paroolid süsteemi sisenemiseks saadetakse teie e-posti aadressile enne nimetatud kuupäeva. Sisenemine süsteemi toimub SIIT.  Telefoni ja e-maili teel vestlusele ei registreerita.

Vestlus lapsevanematega toimub 27. jaanuarist – 14.veebruarini 2014 Vene 22 (VHK Gümnaasiumi maja) III korrusel.

Tutvusuuringu lõplikest tulemustest ja õpilase Tallinna Toomkooli vastuvõtmise otsusest teavitatakse vanemaid hiljemalt 1. märtsil 2014 VHK kodulehe vastava turvalise keskkonna kaudu.

Jutlus – Ps 31:15-16
Vana-aasta.
31. detsember 2013, Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” Ps 31:15-16

Käes on selle aasta viimane päev ja õhtu, ka selle aasta viimane jumalateenistus siin kirikus. Kui kasutame sõna “viimane”, siis on sellel sõnal enamasti melanhoolne alatoon. Kui miski, millega oleme harjunud, kui keegi, kellega oleme alati arvestanud, puutub meiega kokku viimast korda, siis on selline kohtumine alati pisut nukker. Kui pisut järele mõtleme, mõistame, et sellise alatooni anname me tavaliselt kõigile viimastele asjadele ise. Eriti kõiges, mis on seotud ajaga.

Vana-aastaõhtu on üks sellistest kummalistest päevadest aastas, mis on teistest päevadest eriliselt esile tõstetud just selle päeva viimasuse või lõplikkuse tõttu. Kuigi see päev pole isegi mitte riigipüha, erinevalt aasta esimesest päevast, tähistatakse ju tegelikkuses pereringis ja ka avalikukkuses just seda päeva või õhtut, mitte aga 1. jaanuari. Aasta esimest päeva üldjuhul muud moodi ei tähistata kui rahuliku taastumisena eelnenud pikast pühadetsüklist, mille tavainimese jaoks lõpetabki vana-aastaõhtu.

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-keskne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust. Tänase päeva teemagi ütleb: “Meie aeg on Jumala kätes”.

Tegelikkuses ei ole ju tänane päev erinev mistahest teisest päevast aastas ja see, et aasta lõpeb just täna ja uus algab homme, on kokkuleppeline. Aastavahetuse märkimine 31. detsembri ja 1. jaanuari kokkupuutepunkti on kristlaste aegadetagune kokkulepe, mida järgib täna (veel?) kogu maailm, olgugi, et nii juutidel, moslemitel, budistidel ning paljudel teistelgi rahvastel on oma ajaarvamine. Sellele aastavahetuse hetkele ei anna keegi muu sügavamat tähendust kui inimene ise. Inimene on see, kes soovib just kahe aasta vahetumist tähistada tagasivaatamisega eelmisele aastale ja senisele elule, samuti aga ka oma pilgu ettepoole suunamisega eelolevale aastale ja ka kaugemale tulevikku.

Jumala perspektiivist vaadates ei oma tänane päev erilisemat rolli ülejäänute kõrval. Ka täna, nagu igal päeval, kulgeb aeg omasoodu: Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese endise väljamõõdetud kiiruse ja rütmiga, lubades meil nautida taevavõlvil loojuva ja tõusva päikeseketta kuma; hoovused ja jõed voolavad endise kiirusega oma suubimiskohta; tõus ja mõõn toimub tavapärases rütmis ning meie ja meie kaaslased vananeme senise ja muutumatu kiirusega: ikka iga sekundi, minuti ja päevaga.

Hetkeline seisatumine vana-aasta lõpus selleks, et tagasi vaadata või ka edasiseks plaane seada, on vaid osa globaalsest kokkuleppest. Pühakiri õhutab, meid kujundama endas hoopis teistsugust hoiakut. See ei takista meil seljataha või ettepoole vaatamist 31. detsembril, küll aga tuletab meelde, et tegelikult peab kristlane elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, sest olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust seljataha. Ma olen igal päeval uus ja armastusväärsem ning parem inimene. Kui igaüks meist nõnda uut aastat, uut päeva, iga järgmist tundi alustab, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile, kui kõigile teistele.

Uus algus igale päevale ja aastale aitab kinnitada pilgu ettepoole, kuid seda ei saa teha ilma, et vanad võlad jääks maksmata, suhted korrastamata, patud lunastamata, vabandused vastuvõtmata ja eksimused andestamata. Uus päev ja aasta saab olema tõeliselt uus alles siis, kui eelmine saab lõpetatud, vanad arved klaaritud ja võlad tasutud. Seda tarkust on meile juba emapiimaga sisse söödetud. Nõnda paljud inimesed ka vana-aastat lõpetada püüavad, et laenud saaks tagasi makstud ja arved tasutud.

Kas see pole aga mitte mugav, lükata oma arvete klaarimine tradistiooniliselt aasta lõppu. Millal on aasta lõpp? See, et kalender tuleb seinal või taskus ümber vahetada pärast 31. detsembrit, ei mängi suhete ja võlgade klaarimises kristlikus käsitluses mingit rolli.

Kirikus elame sootuks kirikuaasta rütmi pidi. Kes pisut selle kalendri tähendusse süveneb, märkab, et selles kalendris ei oma niivõrd tähtsust kuupäevad kui pühapäevad, ehk hingamispäevad, samuti kirikupühad ja tähtpäevad. Ja needki ükski ei oma mitte ajaarvestuslikku tähendust kui just sisulist tähendust, meenutades meile Kristuse elu ja õpetust ning igavese Jumala ilmutust, samuti igavese elu lootusega inimesele, ajas ja ajaloos.

Seega, iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uut algust uuele aastale, uuele aastakümnele, uuele sajandile ja milleeniumile. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.

Need loetud päevad, millega inimesele mõõdetakse elu pikkust, on justkui mängukotsid lapsevanema käes, kes neid liivakastis mängivale lapsele ulatab. Ühel hetkel ei ole enam ulatada ühtegi klotsi. Sel hetkel selgub tõde: kas seni ulatatud klotsidest valmis uhke kindlus, torn või katedraal, või said need seniulatatud klotsid lihtsalt mööda liivaksti laiali pillutud, sest see oli lihtsam ja lõbusam. Mõni võis lennata isegi mängukaalsase või tema loodud klotsimaailma suunas.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31 laulus, mis on ühtlasi tänase päeva juhtmõtteks. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
enne kui tulevad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1, 5, 7)

Kui tänasel aasta viimasel päeval peatume selleks, et vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid, siis olgu see seisatumine selleks, et teha järeldusi tuleviku tarvis. Mõistma peab seda, et elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame aga, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud. Et alustada oma elus uut aega, aastat või ajastut, ei pea ootama 31. detsembrini. Alustada saab kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne võib olla “viimane klots” minu eluhoones. Kui kõik varasemad said laiali loobitud, saagu vähemalt see üks, see viimane asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde, ja klotse jagub ka igaks järgmiseks päevakas ning aastaks, saagu see esimene nurgakiviks, millele rajan katedraali.

Kui see on hoone, mis saab rajatud kaljule ja mille aluseks on Kristus, oleme rajanud eluaseme, mis püsib ka siis, kui aeg saab otsa ja algab igavik. Kui jõuame selle hoone valmis rajada siin ajas, pole me enam ajas ekslevad kodutud. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille
nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:19-22).

Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus homne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. Kuningas Taavet annab meile vastuse: “Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” (Ps 31:15-16)

Aamen.