Jutlus – Mt 2:13-21
Süütalastepäev
28. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus 
Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja 
tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma 
sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes 
öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis 
Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja
 Egiptusest.” Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, 
raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja
 selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad,
 arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja 
uurinud. Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:
 „Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.” Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda
 ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine
 Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli
 Iisraelimaale.” (Mt 2:13-21)

Täna on jõuluaja esimene pühapäev, mis kattub ka süütalastepäevaga. Tähelepanu keskmes on Püha Perekond, jõululaps Jeesus ja tema ema Maarja koos Joosepiga, kellega Maarja oli kihlatud. Jõululugu Luuka evangeeliumis ja tänane lugu Matteuse evangeeliumis kirjeldavad meile millisesse maailma ja keskkonda Jumal oma Pojal lubas sündida. Esmalt kujutame endale ette Petlemma lauta koos asjakohaste koduloomadega ning kõige kaasnevaga ning siis märkame ka karjaseid seismas Jeesuslapse ümber. Nendega liituvad peagi Hommikumaa targad, kes toovad kingitusi: kulda, viirukit ja mürri. Kõige selle üle kõrgub imeline täht, mis näitas tarkadele teed ning karjastel kõlab meeles inglite laul. See on imeilus pilt jõuluöisest idüllist Petlemmas. Just sellisena on Petlemma jõulumotiiv jäädvustunud lugematutele postkaartidele, piltidele, illustratsioonidele, ikoonidele. Seetõttu on just selline pilt esimestest jõuludest salvestunud ka meie nägemismällu.

Karta on, et reaalsus, mis Jeesuse sünnihetkel valitses oli märksa vähem romantiline. Pigem isegi ärev ja peagi selgus, et isegi eluohtlik. Aeg, millal Jeesus sünnib on Palestiinas rahutu esmalt juba seetõttu, et kogu piirkond kuulub Rooma keisri valitsuse alla ning impeeriumis on kehtestatud seadused, mis alati ei arvesta juutide usuliste eripäradega. Selles olukorras tähendab igapäevane elu pidevat kompromissi ja balanseerimist, et mitte minna vastuollu oma südametunnistusega ühelt poolt ning mitte seada oma elu ohtu kehtivate seadustega vastuollu minnes, teiselt poolt. Poliitiliseltki on olukord ärev, sest aeg-ajalt astuvad Rooma ülemvõimu vastu üles väiksesed separatistlikud vabadusvõitlejate rühmad, kes peagi oma verise lõpu leiavad.

Lisaks on keiser Augustus andnud käsu rahva ehk maksumaksjate üle lugemiseks, et kindlustada regulaarset maksude laekumist igalt leibkonnalt. See rahvaloenduseks peetud kirjapanek on liikvele ajanud suured inimrühmad, kes voorivad mööda maanteid linnadesse, kust nad pärit on. Seal, kus liigub palju rahvast, liiguvad nendega kaasa ka kõik need, kes loodavad sellest segadusest kasu või teenistust lõigata, sealhulgas kriminaalne kontingent. See tähendab omakorda, et maanteedel peavad korda kohalike suhtes mitte just kõige leplikumalt meelestatud okupantidest sõdurid.

Roomale kuuleka marionetina valitseb kohalik kuningas Heroodes (Suur), kes on kurikuulus jumalakartmatute eluviiside, võimuintriigide ja lugematute mõrvade poolest ning pole sugugi armastatud ega austatud juutide seas. Heroodes lasi oma 33 võimulpüsimise aasta jooksul tappa sadu inimesi, sealhulgas oma lähematest pereliikmetest mitu oma poega ja ühe oma naistest, et keegi neist ei ohustaks tema võimu ega pürgiks tema asemel troonile. Veel viis päeva enne oma surma laskis Heroodes hukata oma poja Antipateri. Heroodes suri 70-aastasena aastal 4 eKr.

Jeeuse sünd langeb Heroodese valitsemisaastate lõpuaega, mil kuninga hirm rivaalide ees pole kuhugi kadunud. Sellest tunnistab meile tänase evangeeliumiteksti eellugu Matteuse jutustusena. Hommikumaa targad jõudsid eriskummalisele tähele järgnedes kuningas Heroodese juurde, et kummardada uut valitsejat, kelle sündi täht ennustas, kuid taipasid peagi, et uus valitseja ei olegi sündinud kuningakojas. Nad leiavad tähele järgnedes Petlemmast Jeesuse ja tunnevad Temas ära uue kuninga. Taibates Heroodese kavatsusi lahkuvad targad teist teed pidi piirkonnast ega avalda vastsündinu asukohta Heroodesele.

Edasi jutustab juba Matteus: ”Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, 
raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja
 selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad,
 arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.” (Mt 2:16) Ei maksa loota halastust kuningalt, kes oli tapnud võimul püsimise nimel isegi oma enda lihaseid poegi! Selles mõttes ei olnud Petelmma poisslaste massimõrv midagi, mis konteksti ei sobiks. Vastupidi, see oli Heroodese poolt loogiline samm, mis järgnes teadmisele, et kusagil Jeruusalemma külje all on sündinud uus valitseja. Selleks ajaks, kui ta annab käsu võikaks veretööks on tapmisest saanud Heroodese käes omamoodi rutiin.

Ingel, kes Joosepile ilmub ei anna aega järelemõtlemiseks. Joosep, kes teab samuti hästi, millised on olnud kuningas Heroodese meetodid oma võimu kindlustamiseks, ei asu ka pikalt mõtlema, mida edasi teha. Matteus kirjutab: “Issanda ingel ilmus Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja 
tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma 
sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes 
öösel Egiptusesse.” (Mt 2:13-14)

Olen ise ühes oma hiljutises intervjuus võrrelnud Petlemmas toimunt eestlaste küüditamisega, kus aega tegutsemiseks oli vaid loetud minutid. Pääsesid need, kellele “hea ingel” and is sõnumi: “Täna öösel tullakse, põgenege metsa!”, ja kes ka kohe sellele hoiatusele vastavalt toimisid. Kes jäid kaaluma, mõtlema ja aega viitma, leidsid ennast peagi küüdirongis.

Inimese julmusel pole võimu saavutamise ja seal püsimise nimel piire. Iga inimkonna sajand tunneb mõnd järjekordset Heroodest, kel vaid teine nimi, kuid samad valitsemis- ja hirmutamismeetodid. Meie praegunegi aeg teab mitut sellist. Tänagi elab miljoneid inimesi sarnase hirmu võimuses, nagu rahvas Heroodese pävil. On selliseidki riike, kust põgeneminegi pole võimalik – inimesed on vangis omaenda riigis. Jeesuse sünnile, mille kaudu Jumal osutas armastust inimeste vastu, saades ise inimeseks ja tulles meie sekka, vastas inimene veretööga, kõige väetimate, süütumate, kaitsetumate tapmisega – Petelmma lastemõrvaga.

Vana kirikukalender tunneb nelja jõulupüha, kus joonistub selgelt välja Jumala ja inimese igavene dialoog:

1. jõulupüha – Jumal saab inimeseks ja sünnib lapsena = Jumala tegu.
2. jõulupüha – esimärter Stefanose mälestuspäev. Stefanos visatakse kividega surnuks, sest ta jääb ustavaks oma usule = inimese vastus.
3. jõulupüha – apostel Johannese mälestuspäev. See on seesama Johannes, kes on enim kõnelenud armastusest Jumala ja ligimese vastu = Jumala tegu.
4. jõulupüha – süütalastepäev Heroodes mõrvab kõik kuni kaheaastased lapsed = inimese vastus.

Jumal, kes ehitab üles läbi armastuse. Vastusena inimene, kes lõhub maha ja hävitab läbi võimuiha ja enesearmastuse. Selline on inimkonna ajalugu Aadamast tänaseni. See ei ole midagi uut ega võõrast ka praegu. Jah, meile võib tunduda, et kõik sellised koledad asjad on meist piisavalt kaugel: Põhja-Koreas, Kesk-Aafrikas, Liibüas, Süürias, Iraagis, Ukainas… loend võib jätkuda. Tegelikkuses toimuvad needsamad asjad aga meie oma õue peal. Väikesed Heroodesed valitsevad hirmu abil igas kodus, kus perepea staatus püsib vaid vägivalla najal ja ähvardusel. Selliseid Heroodeseid võime leida ka paljudest teistest kogukondadest või kollektiividest, kus valitsetakse läbi kiusamise, ahistamise, sildistamise, alandamise.

Süütalastepäeva peame tähistama jätkuvalt ka kõigi nende laste mälestuseks, kes jäid sündimata oma ema või vanemate otsuse alusel seetõttu, et vanem polnud valmis veel loobuma oma isiklikust vabadusest ja võimust ega seda jagama lapsega, kelle sünd perre oleks löönud segi isikliku elu, karjääri, unistused ja soovid. Kas ka Heroodes ei täitnud oma soove ja unistusi, kui andis käsu mõrvata kõik Petlemma 2-aastased poisid? Nad kõik olid potensiaalseks ohuks Heroodese isiklikele ambitsioonidele, karjäärile, unistustele ja plaanidele.

Millist ohtu võiks ühele kuningale kujutada väeti lapsuke, kellel polnud isegi sünniööl muud aset kui sõim? Samasugust ohtu kujutab endast iga lapse sünd. See tähendab elumuutust vanematele. Mitte kõik pole valmis selliseks muutuseks. Enamasti just need, kes mõtlevad esmalt oma vajadustele, soovidele ja mugavustele, mitte lapse omadele.

Jumal annab meile hoopis teistsuguse eeskuju ja mustri, mille järgi toimida. Küllap oleks Joosepil olnud mugavam korraldada oma elu teisiti. Miks pidi ta võtma oma vastutuse alla noore raseda naise, kelle lapse isa ta isegi ei olnud? Palju mõistlikum ja mugavam oleks olnud jätta see tütarlaps Maarja kus see ja teine ning otsida mõni teine süütu neitsi. Isegi pärast lapse sündi, eriti olukorras, kus elu muutus eluohtlikuks Heroodese tõttu, oleks Joosep võinud jätta Maarja oma titega sinnapaika ja oma teed minna. Kui paljud mehed ja isad teevad nii! Joosep teeb teistsuguse valiku ning riskides enda, Maarja ja lapse eluga võtab ette raske ja pika teekonna Egiptusesse, et päästa Jeesus ja Tema ema. Joosep teeb midagi, milleks on valmis tänapäeval vähesed mehed. Õigupoolest ainult need, kes armastavad oma naist ja lapsi enam või vähemalt samavõrra kui iseennast. Kuid just selline on kristlik armastus – ennastunustav ja ennastohverdav. Isiklikud huvid jäävad tahaplaanile püsivate usuliste ja moraalsete väärtuste ja ligimese vajaduste kõrval. See, kes suudab langetada õigeid valikuid, mis ei ole kannustatud isiklikust huvist, vaid kõrgematest eesmärkidest, ideedest ja usust, muutub võitmatuks hoolimata sellest, kui väeti või nõrk pealtnäha ka ollakse.

Inimest, kes ei karda kedagi muud kui ainult Jumalat, pole võimalik võita. Sellist inimest võib alandada, kiusata, piinata ja isegi tappa, kuid seni, kuni talle jääb tema usk ja Jumal, ei ole võimalik teda võita. Selline on lugematute märtrite saatus ka praegu nendes maailma piirkondades, kus kristlasi taga kiusatakse ja mõrvatakse. Kuid seda kindlamad oma usus me peame püsima olukorras, kus meid ei ähvarda füüsilised piinad või tagakiusamine, vaid meie maailmavaade ja väärtused röövitakse seaduse jõul ja avalikkuse survel.

Kui meie usku naeruvääristatakse, meid pahatahtlikult sildistatakse ning avalikult laimatakse, ei maksa karta. Need on meetodid, mida kaasaja Heroodesed kasutavad oma isiklike ambitsioonide ja unistuste ellu viimiseks. Jumal ei tegutse alati mitte suurte ja tähtsate kaudu, vaid ta otsib endale ustavad töötegijad tavaliste lihtsate inimeste hulgast. Jeesuse õpilased olid erandlikult kõik lihtrahva ja käsitööliste seast. Ka Jumal ise ei valinud oma Pojale sünnikohaks mitte Heroodese paleed, vaid Petlemma lauda. Need, kes on aulised maailma silmis on sageli vääritud Jumala palge ees ja vastupidi. Seetõttu ei ole õpetus- või väärtuspõhine vastuolu maailmaga või ühiskonna vägevatega tingimata mitte kristlastele häbiks, vaid ehk hoopis auks. Apostel Peetrus kirjutab: “Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. /-/ Kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!” (1 Pt 4:15-16). Aamen

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Jh 1:14
1. jõulupüha
25. detsember 2014, ilmunud ajalehes Eesti Kirik
Arho Tuhkru

“Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.” Jh 1:14

Kristuses on ühendatud möödunu ja saabuv, nii on iga jõul ainukordne, sest selle tähendus peitub mõistmises, kuidas saab elada tõeliseks oma elusat elu. Üksnes praegu on aeg, mida saab otseses mõttes selgeks elada. Jõulu pühadus saabki ilmsiks selle erakordsuses – «Ja Sõna sai lihaks», sünd muutus sündmuseks. Näha ja osaleda jõulupühas, nii oleme küsijad kui ka pärandi vastuvõtjad.

Sõna lihaks saamine on elusaks saamine, mis on nii tugev impulss, et muudab ilma ja maad ning lihast inimest. Inimene on muudetav ja sündmus on elustav. Sõna saab lihaks ning seda teistpidi seletada on võimatu. Tühine on igaüks, kes proovib liha jälle sõnadeks ümber vormida või tagasi suruda. Seega, loo tuuma on Johannes kokku võtnud: «Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse» (Jh 1:12).

Me saame anda tähenduse käesolevale hetkele, mis on küll mööduv, kuid võib mahutada killukest möödumatut; see on küll ajaline, kuid suudab kanda endas ajatut; on küll muutuv, kuid peidab endas muutumatut. Ehk siin ongi osa saladusest, miks imetleme igal aastal jõulupühi. Matteus viitab rõõmusõnumiga Jeesuse sünnist erakordsele lähedusele inimesega, mis saab elavaks Jeesuse läbi: ««Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega» (Mt 1:23). See saab ilmsiks läbi usu, sest paratamatult jääb Jumal ise justkui looritatuna oma kõrgustes lõpuni varjatuks. Jumala teed jäävad meile aimamatuks ja kättesaamatuks, kuid usu kaudu annab see muutev sündmus ka meile, luust ning lihast inimestele, võime elada elusamat elu.

Jumal tuleb jõuliselt. Käes on palve aeg, et mõista avatud taevast, mille kaudu Jumal oma sõnas saab meid puudutada. On öeldud, et maailm on Jumala kirkuse näitelava – «theatrum gloriae Dei», kuid oskust tunda, kuulata ja näha elavat Armu ja Tõde ümberringi keerlevas virvarris on raskem, kui arvata oskame.
Jumala tundmist pole võimalik sõnadesse ega piltidesse panna, see on palju enamat. Kuid ruum Jumala vastuvõtmiseks saab toimida usu läbi inimese sees, teistpidi oleks see liha surumine sõnasse ning see on tühi töö. Jõuluaeg ei ole ainult selle meenutamine, mis kunagi toimus, või kaunis-harda meeleolu kiitmine, vaid Kristus-lapse sünd. Öösse sündinud Jõululaps on ilmaime – Jumal saab inimeseks, puudutades iga üksiklast. Nõnda saame olla puutetundlikud. Meie pole sellest maailmast välja võetud, vaid oleme selles maailmas, et jääda Jumalasse. Üksnes nii ollakse võimelised täitma oma usu ja tegudega uut käsku ja nägema tema kirkust. Ära taibates, et ta elab meie keskel ning tema kohalolek on ühtviisi nii siin kui praegu. Lastes Jumalal endast läbi paista, elame jõulud tegelikkuseks.

Lihtsaim viis jõule mõista on jäljendada Jumalat, kes sai inimeseks, seega «Saa inimeseks!». See on uus algus, mille valguses saab ilmsiks, et meis on olemas usku Jumalasse, armastus ligimese vastu ja lootust kõike seda tunda. See on just Joosepi ja Maarja lugu, see on just karjaste lugu, see ei puudutanud neid loendamatuid hulki, kes olid teedel ja öömajades, et end kirja panna, nii nagu keisri käsk neiltki nõudis. Siin on peidus jõulude igat üksiklast puudutav tähendus. Hommikumaa targad meediat tundvate inimestena viisid selle loo esmalt keset Jeruusalemma ja see lõi kihama nii Heroodese koja kui kogu linna. Tagasiteel viisid nad sündinud Päästja sõnumi hommikusse, kust see jälle vastu kajas ja kõlab tänapäevani.

Apostel Paulus kirjutab: «Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse» (1Tm 3:16). Võrreldes Kristuse sünni ootusega, mis oli nii inglitel taevas kui karjastel väljal, oleme võrreldamatult paremas olukorras, sest teame tema sündi, elu, surma ja ülestõusmist, me teame lunastusloo kulgu. Meil on usk ning teadmine, et see saab täita ka minu elu. Sellest on jutlustatud kirikus, kuuldud vanematelt ja vanavanematelt, usutud enne meid ja elava tunnistusena alles hoitud meie jaoks, see on toiminud ja toimib praegugi.

Kuid kuidas leida seda Lunastuse valgust ja Jumala lähedust, mida nii väga vajame? Jeesus ütleb: «Jumala riik on kesk teie seas.» Jumala riigiga on nii nagu eestlastele tuntud laulusalmiga armastusest. Ei me tea, mis värvi ta on, kust algab ja kus lõpeb, tal on lõpmata palju avaldumisvõimalusi, kuid ometi tunneme selle alati ära, kui kohtume armastusega, nii ka Jumala riigiga. Püha Makarios Egiptusest on öelnud enam kui 1600 aastat tagasi: «Inimese süda on väike, ometi on seal Jumal ja Jumala riik, inglid ja igavene elu, apostlid ja vaimne valgus. Südames asuvad kõik Jumala vaimu aarded.» Õnnistatud jõulupühi!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Seoses Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma valimisega EELK järgmiseks peapiiskopiks kuulutab EELK konsistoorium alates 2. veebruarist 2015 vakantseks Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ametikoha. Kandideerimisavaldusi EELK vaimulikelt koos elulookirjeldusega saab esitada piiskop Einar Soonele 5. jaanuariks 2015 aadressil Kiriku plats 3, 10130 Tallinn, e-post: konsistoorium@eelk.ee.

Jutlus – Jh 12:46
Püha jõuluõhtu
24. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, 
ei jääks pimedusse” (Jh 12:46).

Tänavu on advendiaeg möödunud ilma lume ja pakaseta, kuid jõuluõhtuks on lumi katnud Eestimaa peaaegu kõikjal ühtlase vaibaga. Meil on kogemused nii valgetest jõuludest kui ka sellistest, mil jõuluõhtuse pidulaua tarvis oleks võinud metsast päeval värskeid seeni korjata. Kas ilm muudab jõulusõnumi sisu? Ehk mõjutab see pisut meie jõulutunnet, kuid mitte seda sõnumit, mida kuulutasid inglid karjastele.

Kui otsime ajaloolisi jõule ning tahame teada, kus elas esimene jõuluvana või millal sündis jõululaps Jeesus tegelikult, peame tõde teada saades tunnistama – ka siis ei olnud lund ega küünlasära. Tänase jõuluvana ajalooline eeskuju Püha Nikolaus pidas 4. sajandil piiskopiametit praeguse Türgi neil aladel, kus lund tõenäoliselt ei saja kunagi või sajab haruharva. Jeesuse sündimise kõige tõenäolisemal ajal ei olnud ka Petlemmas südatalv, sest isegi Palestiinas ei karjatata lambaid talvel väljas. Jõulude puhul pole tähtis ajalooliste faktide täpne teadmine ja kordamine, vaid see, mis on nende faktide taga. Jeesuslapse sünni puhul pole oluline Tema täpne sünnikuupäev või isegi aasta, kuivõrd tema sünni tähendus: miks Jeesus sündis?

Küllap oleme kõik märganud, et oma lapsega riieldes või teda noomides teeme seda tavaliselt püstiseistes ülevalt alla suunatud pilguga. Kui soovime oma last lohutada, talle midagi heatahtlikult selgitada, laskume lapse silmade kõrgusele ning sageli lõpeb selline selgitus, lohutamine või leppimine kallistusega. Ka Jumal tuli meile lähedale, meie juurde, inimesena sündides. Et olla meie silmade kõrgusel, et kogeda kõike seda, mida lihtne inimene oma elus tunneb, nii rõõme kui muresid. Selleks sündis Jumal Jeesusena jõuluööl inimeseks. Ta oli niisama haavatav ja ohustatud, niisama sõltuv oma täiskasvanud vanematest kui kõik teisedki väikelapsed sündides. Selles peitub ka Jumala usaldus Maarja ja tema kihlatud mehe Joosepi vastu, et ta julges anda oma Poja just neile üles kasvatada ja lasi neil vanemlikku hoolt jagada.

Seda suurt rõõmu, et Jumal on ise tulnud lihtsate inimeste sekka, kuulutasid üleloomulike sõnumitoojatena taevased inglid, kes karjastele ilmusid. Sel ööl kohtusid jumalik ja inimlik, taevane ja maine, ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega, saab sellest imelisest kohtumisest osa igal jõuluõhtul ja tegelikult iga päev oma elus.

Ajaloolise jõuluvana eelkäijast piiskop Nikolusest rääkides ei ole oluline rõhutada tema lõunamaist päritolu, vaid seda, et puudust kannatajatele annetusi tehes tegi ta inimestele lihtsa rõõmu tekitamisele lisaks midagi palju enamat. Ta muutis nende elu. Tegi seda, mida me kõik kristlastena peaksime Kristuse eeskujul tegema. Peame püüdma muuta oma ja teiste elu nõnda, et see oleks mõtestatud ja omaks enamat väärtust kui vaid oma päevade õhtusse saatmine, oma elu ära elamine.

See, mis ametit ma pean, kui teenekas ma inimeste silmis olen või kui kõrge on minu professionaalsus ja vilumus mistahes valdkonnas, pole viimselt oluline, kui sellega koos ei käi hoolimine oma lähikondlastest või elukeskkonnast ning kui kõik see ei lähtu kõrgematest ja ajatutest ideaalidest, mille allikaks on Pühakiri. Sama puudutab ka inimesi, kes arvavad, et nad pole rikkad ega edukad, vaid hoopis sellised, kes ise teiste abi vajavad. Aega, hoolivust ja häid sõnu on meile Jumal jaganud kõigile piisavalt, vähemalt nii palju, et meil jagub teistelegi jagamiseks. Või on meie sõnavarasse kuuluvad head sõnad limiteeritud? Kas heade sõnade ja soovide limiit saab täis enne kui kurjade, pahatahtlike ja negatiivsete sõnade oma. Mõelgem selle peale…

Jeesus sai inimeseks, et vaadata samalt tasandilt silma igale inimesele ning anda teada sõnum, mis kõlab ühtviisi kõigile: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse,
 ei jääks pimedusse” (Jh 12:46). Advendiajal oleme igal pühapäeval süüdanud eelmiste kõrvale uue küünla, kuniks jõuluõhtul särab küünlaid kümneid, sadu ja tuhandeid. Valguseta poleks Maal elu. Küllap kõnetab seda teades meid ka Jeesuse sõnum, et Tema on tulnud maailma valguseks. Päikesevalgus tagab elu siin ajalikus maailmas, kus Päikese järgi arvestame ka aega – päevi, aastaid ja sajandeid. Kellele või millele saame loota aga maailmas, kus aega enam pole ja kuhu päikesevalgus ei ulatu, kui sulgeme silmad ja teeme oma viimase hingetõmbe? Kus on leidnud oma igavese eluaseme need meie lähedased, kelle kalmudele süütame jõuluõhtul võbeleva küünlaleegi, tillukese valguse, mis sümboliseerib elu, igavest elu?

Kui Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12), siis ei kõnele ta Päikesest, mis on aineline valguse- ja energiaallikas. Kristus on valgus, mis särab ka siis, kui Päike enam meid ei valgusta ega soojenda, kui on saanud otsa aeg, mida Päikese ringkäigu järgi päevades ja aastates mõõdetakse. Kristuse valgus saab meile kättesaadavaks läbi usu.

Lapsele, kes kirikus ristitakse antakse sümboolse ristimisküünlaga üle Krituse valgus. Ristitud laps, kelle vanemad ja ristivanemad aitavad seda usuvalgust elus hoida ning kes ise täisealiseks saades hoiab kinni oma ristimisusust, võib olla kindel, et Jumala Poja sündimine Petlemmas tähendas talle suuremat andi kui mistahes kaunilt pakendatud jõulukink. Usk inimeseks sündinud Jumala Pojasse on enam kui Kuu, Päike ja tähed või kogu ajalik maailm kokku. Selle usu viljadeks on teod, mida tegi näiteks püha Nikolaus ja ka teod, mida meie ise saame teha oma lähedaste, oma sõprade, tuttavate ja isegi võhivõõraste jaoks. Kui jääme ootama kõike head ainult teistelt enese suhtes, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust.

Ligimesearmastus tähendab oma silmade asetamist samale tasandile igaühega. See pole kerge, võibolla on isegi võimatu. Seda enam on imeline mõelda, et Jumal ei põlanud ära laskuda meie kõigi silmade kõrgusele. See ei olnud Jumalale alandav tulla meie sekka ja andestada meie eksimused ja patud. Kas oleme ise valmis andestama oma ligimesele? Kas oleme valmis kahetsema halba ja paluma andeks eksimuste eest?

Kanda üksteiste koormaid ja muresid ning osutada üksteisele positiivset tähelepanu, samuti, märgata neid, keda saan aidata, ongi üks osa jõulude õigest tähendusest. Nõnda jõule tähistada on jõukohane igaühele. Jõulud ei sõltu lumest, küünaldest, kingitustest või verivorstist, isegi mitte jõululauludest. Jõulud saabuvad kõikjale sinna, kus võetakse kuulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele: “Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Lk 17:20-24. 
Advendiaja 2. pühapäev. 
7. detsember 2014
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik,
 siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele, sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval. (Lk 17:20-24)

Advendiaeg on ootuse aeg. Tänases evangeeliumitekstis on juttu Jumala riigi ootusest. Millal see tuleb? Sellise küsimusega pöörduvad variserid Jeesuse poole. Jeesus vastab neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” (Lk 17:20-21). Variserid olid üles kasvanud Moosese seaduste ja prohvetite õpetuste varal. Samasugune haridus oli ka Jeesusel.

Vana Testamendi prohvetid olid Jumala hääleks, kelle kaudu väljavalitud Iisraeli rahvas sai teada, kuidas Jumal oma riiki teostab. Samal ajal näeme, et see rahvas ise eksis pidevalt õigelt teelt, astus üle Jumala käskudest ning teenis ebajumalaid. Isegi ajal, kui Iisrael oli ühtne kuningriik ühe kuninga juhtimise all, kalduti õigelt teelt kõrvale. Võib lausa öelda, et oma rahva ajaloo kõige suurejoonelisema kulminatsiooni hetkel süvenes suurim mandumine ja Jumalast taganemine just kuningate Taaveti ja Saalomoniga eesotsas. Legendaarsed kuningad, kes mõlemad eksisid ja keda Jumal seetõttu ka karistas.

Nõnda osutus Jumala riigi kõige suuremaks takistajaks paradosaalselt väljavalitud rahvas, Iisrael, ise. Säärane elu sundis prohveteid üha valjemate ja otsekohesemate sõnadega juhte ja rahvast manitsema ja riigile kadu kuulutama. See teostus juutide Paabeli vangipõlves ning ka sellele järgnevates kannatuse- ja sõjasajandites.

Ka siis, kui Jeesus õpetab oma rahva hulgas, kõnnivad seal ka Rooma okupantidest sõdurid. Kuningate ja ühtse Iisreaeli kuningriigi ajast on möödunud juba 900 aastat, kuid igatsus riigi hiilguse taastamisest on süvenemas. Vana Testamendi prohvetid, kes olid kuulutanud hukku ja kadu, olid kuulutanud ka kunagi saabuvast rahu ajast ja Messiasest, kes tuleb Jumala enese saadetuna valitsema õiguses ja rahus rahvaid ja maad.

Prohvet Jesaja kirjutab: “Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. /-/ Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel. Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja. Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.” (Js 11:1-10)

Roomlaste okupatsioonist tüdinenud juudid olid samas lootusrikkad, sest üle aastasadade oli siiski valitsenud üsna pikk rahuaeg. Juutidel olid oma marionettkuningad, üles oli ehitanud Jeruusalemma tempel ja Jeruusalemm tervikuna, see Püha linn, nägi välja kaunim ja võimsam kui kunagi varem. Kas võiks olla kätte jõundmas see päev, millest Jesaja kirjutab. Igavene rahuriik!

Millal tuleb Jumala riik, küsivad variserid Jeesuselt. Jeesuse vastus on neile segadusttekitav, sest Jeesus ütleb: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Lk 17:21) See vastus ei ole vastus, millest kuulajad aru saaksid. Miks nad ei näe seda riiki? Tõenäoliselt olid Jeesuse jüngrid samavõrra segaduses kui ülejäänudki kuulajad, sest Luukas kirjeldab, kuidas Jeesus oma jüngritele oma vastust veel eraldi selgitab.

Ta ei räägi oma järgijatele prohvet Jesaja kombel, justkui oleks peagi oodata aega, mil “hunt elab tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval ning lõvi sööb õlgi nagu veis” (Js 11:6jj). Jeesuse kirjeldatud Jumala riigi saabumine Inimese Poja päevil on hoopis teistsugune: “Sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.“ (Lk 17:24).

Advendiajal ootame Inimse Poja saabumist, kuid me igatseme teda näha ikka ja jälle vaid tillukese abitu vastsündinuna sõimes. Advendiaeg ootusajana tähendab aga ka Jeesuse taastulemise ootust aegade lõpul ja see saab olema sootuks teistsugune saabumine kui 2000 aasta eest Petlemma laudas.

Iseküsimus on, kas me ikka ootame Jeesuse naasmist viimsel päeval või pigem oleks Tema tulemine meile tüliks? Kas Tema saabumine poleks hoopis häiriv ja mõnusat isekeskis äraolemist rikkuv? Isegi jõululapsena sündides tõi Tema saabumine inimestele palju tüli ja segadust. Mõni aastakümmend hiljem suutis Jeesus oma rahutust külvava õpetusega ja imetegudega ajada marru kogu juudi ülikkonna ja preestrid, kes olid juba ammu leppinud võõra okupatsiooniga ning olid sõlminud mugavaid ja privileege säilitavaid kokkuleppeid Rooma võimuga. Jeesus tuli seda rahu häirima ja seadis ohtu ülikute privileegid ja jõuka elu.

Kui kõneleme Jeesuse tulemisest praegu oma kaasaegsetele, kas nad ootaksid ja sooviksid mingit uut maailma või jumalikku valitsust? Me ju kuuleme üha sagedamini, et Eestis pole elu kunagi olnud parem kui praegu. Tõsi, meil on veel palju minna, kuid kui liigume kindlalt edasi, siis saame veel parema elu, veel kindlama priviligeeritud koha Euroopa vennalikus peres, kus valitseb rahu, mis on võrreldav prohvet Jesaja kirjeldatud pildiga tulvasest 1000-aastasest rahust. See on valimisteeelne retoorika!

Meile püütakse isegi üha sagedamini selgeks teha, et inimene oma tahtetäiuses ei pruugi enam loodus-seaduseidki tähele panna. Me suudame panna uute väärtusnormide kohaselt kasvõi seaduse jõul kõik kõiki armastama ja sallima ning peagi ei häiri kedagi, et “hunt elab tallega üheskoos, et panter lesib kitsekese kõrval. /-/ Et ehm ja karu käivad karjamaal ning nende pojadki lesivad üheskoos”. (Js 11:5jj) Prohvet Jesaja on asju suurepäraselt ette näinud, ütlevad meile targalt noogutades erinevad õiguslased, lisades: “See ongi see, mida me oleme oodanud! Meie olemegi need Jumala tööriistad, kes selle rahu loovad ja armastuse seemet kõikjale külvavad – paradiis on peaaegu valmis!”

Selle, inimese huvide ja soovide keskse paradiisi kohta, mille olid oma peas loonud kehtiva võimuga kokkuleppeid sõlminud variserid, ütleb Jeesus oma jüngritele: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele!” (Lk 17:22-23).

Maailmas, kus peibutajaid, kiusatuse tekitajaid ja eksitajaid on palju, tuleb pigem seisatuda selle asemel, et kindlalt edasi tormata.

Peagi hakkame kuulma kevadiste valimiste eelseid lubadusi. Uskuge mind, need kõik on üht või teist viisi ahvatlevad ja keskenduvad meie elu paremaks muutmisele. Enamasti tähendab see ühel või teisel viisil meile materiaalse õnne pakkumist. Olgu selleks siis maksude alandamine või sissetulekute ning pensionite suurenemine. Selles kõiges pole midagi halba – selleks me poliitikuid valimegi, et nad meie elu paremaks muudaksid. Kuid, mis on selle maise paradiisi hind? Jeesus hoiatab: “Ärge jookske selle järele!”.

Juudid kaotasid pärast kuningas Saalomoni oma kuningriigi, sest elatustaseme tõus ja näilik turvalisus tõi endaga kaasa mandumise, usust taganemise ja lõpuks alistumise võõrastele vallutajatele. Seda kuningriiki pole suudetud oma hiilguses taastada ka täna peaaegu 3000 aastat hiljem.

Hoolimata sellest, et meie riigi majandusnäitajad on olnud keskmisest paremad ja edu Euroopas nähtav, ei ole inimesed õnnelikud. Kas pole see seotud lubaduste ja tegeliku saavutatu konfliktiga? Kui meile on lubatud peatset jõukust Euroopa esimeste hulgas ja seda pole saabunud, siis oleme rahulolematud. Tulemuseks on see, et üle 100 000 eestimaalase on läinud seda eesmärki püüdma mujalt, kuid Eestist lahkumise hinnaga. Soomes töötades ollaksegi oma elatustasemelt peagi Euroopa esimeste hulgas! Samal ajal külad tühjenevad, pered lagunevad, rahavstik vananeb, sest noored läevad ja vanad jäävad.

Materiaalsed väärtused ja eesmärgid pole püüdmiseks ega järele jooksmiseks! Kui majanduslik toimetulek paraneb, tuleb seda õnnistusena tänulikult Jumalalt vastu võtta, kuid ikkagi ainult kui maist ja ajutist ning hävivat väärtust.

Jumala riik on see, mida tuleb taotleda ja selle poole püüelda. See ei ole aga midagi maist, käegakatsutavat ja ajalist. Käegakatsutav oli Jumala riik siis, kui Jeesus variseridele ütles: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!”, pidades silmas ennast Jumala Pojana saadetuna inimeste keskele. Variserid põlgasid aga ära inimeseks saanud Jumala ja eelistasid temale oma näilist rahu ja poliitilisi privileege, kaotades mõnede aastate pärast kõik, mis neil oli olnud.

Kristlased, kes elasid juutide ssatusekaaslastena samuti üle Jeruusalemma templi hävitamise 70. aastal ning pillutati laiali üle tollase Rooma impeeriumi, olid aga saanud rikkamaks kui keegi teine iganes. Kristlastel oli nelipühal sündinud kirik. See kirik uskus ja tunnistas Jeesust Kristust kui lihaks saanud Jumala Poega, kes suri inimeste lunastamiseks ning äratati surnust üles ning asus valitsema taevas Jumala paremal käel. See kirik on kuulutab endiselt seda sõnumit!

Igapühapäevases ustunnistuses tunnistame: “Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”. Seda oleme me kristlastena uskunud läbi kahe aastatuhande ja igal advendiajal tuletanud meelde, et seesama Jeesus oli kord sülelapsena abituna sõimes, kuid täna on Valitseja taevas. Sellise Valitsejana tuleb ta kord ka tagasi, kuid mitte looma demoktaatlikku ühiskonda.

Jumala riik ei ole kaasaegse demokraatia võrdpilt. Demokraatia on inimese välja mõeldud ja seetõttu nagu iga teinegi valitsemisviis oma puudustega. Ülistada ja jumalikustada ükskõik millist inimlikku valitsemisviisi tähendab keskundumist ainult inimesele ja tema soovidele, tahtele ning vabadusele. Meie kristlastena rahuldume demokraatiaga ja võime elada sellises ühiskonnas, sh Eesti Vabariigis õnnelikuna ning tänulikuna oma riigi eest! Kuid me mööname, see pole ega saa kunagi olema täiuslik.

Meie eesmärk on keskenduda Jumala riigile, mis on vaimne. Võime ennast lugeda Jumala riigi kodakondseteks, kui seome oma elu läbi usu Jeesuse Kristusega. Temaga, kelles Jumal ise tuli meie sekka, et meie Tema kaudu saaksime ühel hetkel minna Tema juurde Tema riiki. Nagu apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Sest tema läbi on meil ühesainsas Vaimus ligipääs Isa 
juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
 pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2:18-19).

Jumala riigi teostumist me ootame ja see on riik, millele peame rajama oma lootuse. See ei teostu maiste juhtide eestvõttel ega ka mitte mingisusguste valimiste tulemusena olgu need nii vabad ja demokraatlikud kui võimalik. “Jumala riik ei tule ettearvatavalt,” (Lk 17:20) nagu ütleb Jeesus isegi variseridele. Jumala riik tuleb nii nagu ta oma jüngritele kirjeldab: “Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.” (Lk 17:24)
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

22. novembril 2014 täitub EELK peapiiskop Andres Põderil 65. eluaasta. Vastavalt EELK kirikuseadustikule siirdub vaimulik, kes saab 65-aastaseks ja kelle ametiaega pole korrakohaselt pikendatud emerituuri. Peapiiskop Andres Põder ei soovinud oma ametiaja pikendamist, mis tähendabki seda, et kümme aastat peapiiskopi ametis teeninud Andres Põder läheb pensionile. Kuni uue peapiiskopi ametisseseadmiseni 2. veebruaril 2015 täidab peapiiskopi ülesandeid piiskop Einar Soone. Peapiiskop Andres Põderi 65. sünnipäeva ja emerituuri siirdumise tänupalvus toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus laupäeval 22. novembril kell 14.00. EELK järgmine peapiiskop valitakse EELK Kirikukogu korralisel istungil 25.26. novembril 2014. Kirikukogu eel on peapiiskopi kandidaatideks esitatud viis vaimulikku: Joel Luhamets (62), Tiit Salumäe (62), Ove Sander (44), Marko Tiitus (43) ja Urmas Viilma (41).

Jutlus – Hb 3:12-14
Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev 
6. november 2014 Toomkirik
Urmas Viilma

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:12-14)

Tänane pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev kannab valvamispühapäeva nime. Meid kutsutakse üles valvama. “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!” (Lk 12:35) kõlab ka tänane juhtsalm kirikukalendris.

See valvelolek ei tähenda millegi hirmsa või ähvardava ootamist, küll aga valmisolekut kellegi saabumiseks. Jeesuse jutustatud tähendamissõnades ootavad sulased vöötatult ja lampide põledes pulmapeolt koju oma isandat või majaisandat. Tuttav on ka tähendamissõna kümnest neitsist, kelledest osa olid taiplikud, et varuda pikaks ootamiseks lambiõli, teised aga olid rumalad, võttes vaid lambid ja unustades õli. Ühes tähendamissõnas teenivad ustavad sulased ära oma isanda lugupidamise niivõrd, et ta asetab nad lauda istuma ja teenib ise neid. Millegi sellise ootamine ei ole millegi hirmutava või ähvardava ootamine.

Nõnda ei tähenda üleskutse: “Valvake!” mitte seda, et peaksime olema valvel millekski kohtuvaks, vaid see valvelolek olgu ustavuse, hoolitsuse ja armastuse tähis. See on ärev ootus ja igatsus millegi hea ja rõõmustava järele. Olles valmis või jõudes oodatava ära oodata, saabub midagi kaunist ja rõõmustavat. Siinjuures on oluline püsivus, ustavus, kannatlikkus ja rahu, et kõik läheb hästi, sest nõnda on lubatud. Isand saabub! Teadmata on vaid see, millal ta jõuab.

Kirikuaasta viimaste nädalate kirjakohad valmistavad meid ette Issandaga kohtumiseks Igavikus. Siis, kui astume läbi surmaukse ja seisame Issanda õiglase aujärje ees, et võtta vastu õiglane kohtuotsus. Siis saab määravaks, kas oleme olnud ustavad, kas oleme suutnud valvata ilma õigelt teelt lahkumata, ilma kiusatustele alla andmata, ilma taganemiseta oma usust, ilma selga keeramata Jumalale.

Tänase kirjakoha autor ütleb kirjas heebrealastele: ”Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Hb 3:12) Milline on kuri süda? Kui loeme Piiblit näeme, et kõik, mis on seotud sõnaga kuri, on seotud Jumalale selja keeramisega, uskamatusega, sõnakuulmatusega ning sageli ka kurjade vaimude ja Kurja ehk kuradiga. Kurjad ei ole mitte mõned üksikud teod, vaid tegemist on tahtliku ja teadliku valikuga kõige selle halva kasuks, mis on Jumala ja tema armastuse vastane. Sellist käitumist märgitakse ka ühe teise sõnaga – patt.

Meie valvelolek, millele meid tänase pühapäeva teema üles kutsub, peab tähendama eelkõige oma südame järele valvamist. Et meie süda ei oleks kuri süda, mis kisub meid heaks kiitma valet ning juhib meid sulgema silmi ning mitte märkama pattu meie endi elus ja meie ümber.

Heebrea kirja autor nimetab seda paadumuseks. Sõna, mida üliharva kuuleme väljaspool kirikut ning mille tähedust tõenäoliselt paljud enam ei mõista. Heebrea kirja autor aga ütleb: “et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Hb 3:13). Paadumine on seisund, mis tähistab pöördumatut ja kivinenud eksitust; lootusetut Jumalast ärapöördumist, kinnitatud pattu!

Kaasaegses ühiskonnas on ääretult kerge paaduda, sest kogu ilm meie ümber aitab sellele kaasa. Meie südame paadumine ja sellega kaasnev kaugenemine tõest ei tule ootamatult, vaid vargsi, salakavalalt, hiilivalt. See tuleb õigluse ja sallivuse kattevarju all. Me näeme, kuidas maailm meie ümber muutub ja seda mitte ainult kusagil kaugel teisel mandril või Maa vastaspoolkeral. Muutused ei ole mikroskoopilised või kosmeetilised, vaid fundamentaalsed ning need leiavad aset meie koduõuel.

Neid muutuseid surutakse peale ka kirikule. Me peame olema tähelepanelikud. Peame valvama, nagu tänane juhtmõte meile seda meenutab, sest kavalalt hiilides uinutatakse meie meeled juttudega hoolivusest, armastusest ja õnnest, mida saavutame, kui kirik ennast ja oma õpetust avardab.

Hiljuti osalesin ühel konverentsil, kus pidin teiste seas pidama ettekande teemal: Millist kirikut me tahame? Oma ettekannet koostades, püüdsin esitatud küsimusele vastata ning tabasin ühel hetkel ennast mõttelt, et see küsimus on üks kaval meelitus.

Me oleme harjunud küsima retooriliselt: Millist Eestit me tahame? Ja vahel ka pisut irriteerivalt: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Need küsimused on omamoodi õigustatud, kuna demokraatlik riik valmib rahva kaasabil. Meie riik on selline, nagu me oleme soovinud! Tõsi, ta pole just päris lõpuni selline, nagu mina olen soovinud. Tean, et veel mitmed teiegi hulgast pole sellega kõigega rahul, mis meie ühiskonnas toimub. Eriti, kui mõtleme viimaste aastate tendentsidele, mis nihutavad riigi ära kristliku pärandi ja väärtuste vundamendilt, kuhu ta on algselt rajatud.

Kuid…, see riik on siiski just selline, nagu valimistel antud mandaatide kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Kui ma pole rahul, siis süüdistada pole mul kedagi muud kui valijaid, kelle hulka kuulun ka ise. Loota saan vaid vigade parandusele järgmistel valimistel. Riik, see on rahvas! See olen mina! Tuttavad loosungid…

Kuidas on aga kirikuga? Kas ka siin kehtib sama reegel, et mina kiriku liikmena suunan kirikut sinna, kuhu tahan. Valin koguduse juhtorganite liikmed, need omakorda praostkonna sinodisaadikud, kes omakorda kiriku parlamendi ehk kirikukogu liikmed. Kirikukogu koguneb, et valida kord nelja aasta kestel kirikuvalitsus ning vajadusel piiskop ja peapiiskop.

Jah, teatud piirini on ka kirik sarnaselt riigile vormitav tema liikmete poolt ja kaudu. Unustada ei tohi aga üht: kui demokraatlikku riiki juhib läbi oma esindajate rahvas, siis kirikut juhib ainsana Kristus! Kiriku pea on Kristus. Meie selle Kiriku ehk Kristuse ihu liikmetena teeme seda, mida tahab Tema, mitte vastupidi. Riigis peab valitsus tegema seda, mida soovib rahvas, kirikus ei toimi õnneks kõik samade demokraatiareeglite järgi, sest nagu oleme võinud tõdeda – demokraatia võib osutuda ka näiliseks ja rahva tahe ei pruugi maksta sentigi.

Kirik ei pea vastama kellegi teise ootustele kui Kristuse ootustele. Kiriku- ja kogudusejuhtide ning vaimulike ülesanne on kogu aeg jälgida, et kiriku või koguduse tegevuse fookus ei nihkuks paigast. See, mida ühiskond ehk rahvas tahab on üks asi. See, mida inimesed vajavad on teine asi. Kas inimene alati teab, mida ta vajab või ootab ja küsib ta midagi, mida ta tegelikult ei vaja? Nagu väike laps, kes küsib vanematelt midagi, mida tal võib olla pole vaja või on talle lausa kahjulik.

Kirik on Jumala tööriist ja teenides ligimest, sh ühiskonda, peame vaatama, kas me teenime seeläbi ka Jumalat. Või teenime ainult inimest ja tema vajadusi? Sageli hoopis täidame inimese soove, mis ei lähtu tegelikest vajadustest, vaid teenivad inimese lõbu- ja naudingujanu.

Kas see on see ülesanne, mille Kristus meile kirikuna andis? Kõik taandub armastusekäsule. Armasta ligimest! See ei tähenda, et me teeme seda mida ligimene meilt küsib, ootab ja tahab, vaid seda, mida me ligimest ning ühiskonda armastades peame talle tegelikult Kristuse käsul andma.

Inimesed, kes ootavad kirikult muutumist, eriti õpetuse ümberhindamist ja kaasaja vabadusideoloogiaga vastavusse viimist, ei ole saanud aru, et kirikus on asju, mida ei saa muuta keegi muu kui Kristus. Kui asume selliseid asju muutma, oleme teinud seda, mida Aadam ja Eeva paradiisis tegid. Nad täitsid oma soovi, sest neil oli vaba tahe, kuid jätsid täitmata Jumala soovi. Selle soovi täitumisel oli lihtne tagajärg – patt ja patu kaudu surelikkus.

Et ennast hoida pattu tegemast, Jumalale selga keeramast ning kindlaks teha, kas me üldse liigume oma eluga õiges suunas, tuleb küsida küsimuse: “Millist kirikut meie soovime?” asemel, “Millist kirikut tahab, ootab, vajab Kristus?”. Lõpuks on meie missioon ja ülesanne täita Kristuse käsku, mitte rahuldada oma soove ja vajadusi.

Heebrea kirja autor manitseb meid valvama oma elu üle. Ta kirjutab: ”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:14)

Minu, ega kellegi teise roll kirikus pole kiriku õpetuse aluseid muuta, Piiblit kaasaja inimesele vastuvõetavaks tõlgendada, vaid püsida Kristuse enda rajatud alusel. Kirik ei ole koht, kuhu ma tulen meelt lahutama või otsima õigustust oma eksitustele. Vastupidi, ma tulen siia, et eksitustest ja patust pääseda ning oma meelt rahustada.

Kirik kuulutab mulle evangeelumi ning jagab mulle sakramentide kaudu Jumala armu, ilma milleta ma ei saa pärida igavest elu. See on olulisim põhjus, miks ma kirikus olen. Kui kirik enam ei juhi inimesi selle juurde, pole ta enam Kristuse kirik, kes täidab Kristuse antud ülesannet: “19Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
 käskinud!” (Mt 28:19-20).

Valvamine ja ärkvelolek tähendab meie igaühe jaoks usus püsimist ja ajatust pühakirjaõpetusest kinni pidamist oma päevade lõpuni või Issanda saabumiseni. Selles peitub meie hinge õndus ja igavene elu, mida ei tohi panna kerglaselt ohtu ajalike ja inimlike soovide täitmisel.

Ühe Kiriku liikmetena, peame olema üksteisele toeks õige õpetuse juures püsimisel ja Kristuse misjoni- ja armastusekäskude täitmisel. Üksikuna oleme kiire saak maailmale ja tema kurjadele kiusatustele. Üheskoos osadust taotledes suudame Kurja kiusatustele vastu seista. “Julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna””, kirjutab heebreakirja autor. “Täna” tähendab olevikku ehk kuniks meil on aega! Ka tulevik tehakse täna, st olevikus. Olgem siis rõõmsad oma ustavas valvamises, kuniks seda aega ja olevikku on ja kuniks Isand koju jõuab!

Aamen.

Maestro Roman Toi

19. oktoobril otsustas Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu annetada Maarja medali ja koguduse 2014. aasta kultuuripreemia maestro Roman Toile.

Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi puutus muusikaga kokku juba Tallinnas J. Westholmi gümnaasiumis Tuudur Vettiku klassis õppides. 1936. aastal lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi ning alustas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli aastatel 1941-1944 Eesti ringhäälingu muusikatoimetaja ning tegi kaastööd Eesti Päevalehele ja Postmehele. 1943. aastal täiendas end dirigeerimise alal Salzburgi Mozarteum´is. Põgenes 1944. aastal koos tuhandete teiste rahvuskaaslastega sõja eest Saksamaale, kus oli üks esimeste väliseesti laulupäevade korraldajaid. 1949. aastast elab Roman Toi Kanadas. 1953. aastal lõpetas Chicago ülikoolis kompositsiooni eriala, täiendas end veel Šveitsi, USA ja Kanada ülikoolides ning sai 1977. aastal muusikadoktori kraadi eesti rahvaviiside alal. 1975. aastal asus tööle Toronto Kuninglikku Konservatooriumisse kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Roman Toi on olnud kuni kõrge eani väliseesti koorielu ja laulupidude hing, juhatades 20 aastat Toronto Eesti Meeskoori ja 15 aastat Toronto Segakoori ning hiljem „Estonia“ segakoori. Ta on olnud Kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ja kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht. 1990. aastal Eesti üldlaulupeo aujuht ning dirigeeris üldlaulupeol ka 1994. aastal. Heliloojana on ta andnud suure panuse eesti muusikavarasalve, kirjutades nii vokaal- kui instrumentaalmuusikat, sealhulgas arvukalt vaimuliku sisuga muusikat. Roman Toi oli 18 aastat Toronto Centennial United Church’i organist-koorjuht ning aastaid E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse organist ja koori Cantate Dominum dirigent. Osales aktiivselt kodu- ja väliseesti koostööna 1991. aastal valminud ühise Kiriku Laulu- ja Palveraamatu komisjoni liikmena laulraamatu valmimisprotesseis. 2014. aasta suvisel XXVI üldlaulupeol “Aja puudutus, puudutuse aeg” osales 98-aastane Roman Toi aukülalisena. Vabariigi president autasustas 1996. aastal Roman Toid Riigivapi IV klassi teenetemärgiga. EELK Konsistoorium tunnustas teda 2006. aastal Teeneteristi II järgu medaliga ja 2011. aastal elutöö preemiaga.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt voi kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tonu Kaljuste, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, president Lennart Meri, piiskop Mikko Heikka, poliitik Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, piiskop Philippe Jourdan, autosportlane Raido Rüütel, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe, poliitik Tunne Kelam, skulptor Mati Karmin ja piiskop Einar Soone.

Maarja medali ja kultuuripreemia andis maestro Roman Toile esmaspäeval 20. oktoobril 2014 Torontos “Ehatares” üle Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse esimees Indrek Treufeldt. Videosalvestust medali ja preemia üleandmisest saab näha SIIT.

Eestis kõneldakse maestro Roman Toi panusest Eesti kultuuri- ja kirikuellu jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 2. novembril kell 11 toimuval XIV Toompäevade lõpujumalateenistusel.

XIV Toompäevad „Taeva poole hüüdes“ 26. oktoober – 2. november

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ja Tallinna Toompea Kaarli kirikus

PÜHAPÄEV, 26. oktoober
Kell 10.00 missa Tallinna Kaarli kirikus. Jutlustab õpetaja Urmas Viilma. Kaastegev Tallinna Oikumeeniline Naiskoor.
Kell 11.00 missa Tallinna Toomkirikus. Jutlustab õpetaja Jaak Aus. Kaastegev kammerkoor „Canorus“ Piret Aidulo juhatusel.
Kell 12.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse pühapäevakooliõpilaste kohtumispäev.
Kell 13.00-14.00 – Toomkiriku torn on avatud huvilistele.

ESMASPÄEV, 27. oktoober
Kell 13.00 missa Kaarli kirikus. Jutlustab abiõpetaja Kaisa Kirikal.

TEISIPÄEV, 28. oktoober
kell 17.30 muusikaõhtu Tallinna Kaarli kirikus. Toomkoguduse koor „Laudate Dominum“, Kaarli koguduse kontsertkoor, Pühavaimu kammerkoor. Orelil Toomas Trass. Kavas Toomas Trassi „Missa de Angelis“ ja koorimuusika klassika. Sissepääs vaba.
Kell 18.30 Loengusari „Jalutades Jumala aedades“ Kaarli koguduses. Andres Uibo. Hugo Lepnurme meenutades. Kaarli koguduse majas (Toompuiestee 4)

KOLMAPÄEV, 29. oktoober
Kell 11.30 Kaarli Kooli ja Toomkooli õpilaste kohtumispäev.
Kell 14.00 Toomkoguduse ja Kaarli koguduse seenioride kohtumispäev.
Kell 17.00 Kesknädala vesper oreliga Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, orelil Piret Aidulo, solist Ott Indermitte (bariton)
Kell 18.00 Jüri Kuuskemaa loeng Toomkiriku vappepitaafidest Toomkirikus. Sissepääs vaba.

NELJAPÄEV, 30. oktoober
Kell 19.00 Pühalaulukooli vesper Kaarli kirikus-

REEDE, 31. oktoober, Usupuhastuspüha
Kell 10.00 Mälestushetk Hugo Lepnurme haual Pärnamäel
Kell 13.00-17.00 EELK Konsistooriumi saalis  Toomkonverents „Taeva poole hüüdes“ – Kiriku plats 3
Sigrid Põld. “Usuteaduse Instituudi õppekoorist”
Sulev Mäeväli. “Muusikaelust Toomkirikus 1960. ja 1970. aastatel”
Heidi Heinmaa. “Muusika toomkirikus ja toomkoolis 17.-18. sajandil”
Jaan Bärenson. “Eesti Piibel 275! 1739-2014”
Konverents toimub Konsistooriumi saalis (Kiriku plats 3)
Kell 17.00 Usupuhastuspüha jumalateenistus Toomkirikus. Hugo Lepnurme mälestamine 100. sünniaastapäeval. Jutlustab Arho Tuhkru. Kaastegev Katedraali ansambel.

LAUPÄEV, 1. november, Kõigi pühakute päev
Kell 10.00 ringkäik Peeter-Pauli kirikus ja dominiiklaste kloostri muuseumis. Vene tn 18.
Kell 12.00 orelikontsert Toomkirikus, pühendatud Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevale. Natalia Enko (Moskva, Venemaa). Sissepääs 2€.
Kell 16.00  Sõna ja muusika õhtu Toomkirikus. Kaasa teenib EELK Misjonikoor ja ansambel.

PÜHAPÄEV, 2. november, Hingedepäev
Kell 10.00 missa Kaarli kirikus
Kell 11.00 Hingedepäeva missa Toomkirikus. Maarja medali ja kultuuripreemia laureaadi tunnustamine, oreliaasta lõpetamine. Kaastegev koor „Laudate Dominum“
Kell 15.00 hingedepäeva palvuskontsert Toomkirikus. Liturg Arho Tuhkru, Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Kadri Ploompuu (orel). Võimalus süüdata mälestusküünlaid. Sissepääs vaba.