Orel

Toomkiriku Ladegasti-Saueri orel

Varasemad orelid
Teated oreli olemasolust Toomkirikus enne 17. sajandit puuduvad arhiiviallikate nappuse tõttu. Siiski võib oletada, et ühe piiskopkonna peakirikus võis see olla juba 13. sajandi teisel poolel.

1621. aastaks seadis orelimeister Johan Pauwels üles vähemalt kahe manuaaliga oreli. See instrument hävis koos kirikuga 1684. aasta Toompea tulekahjus. 17. sajandi tulekahjujärgse oreli vahetas 1783. aastal välja Bremeni orelimeistri Johann Friedrich Gräbneri poolt ehitatud kahe manuaali ja 31 registriga orel. Gräbneri orelist on säilinud paar registrit vilesid ja kaks prospekti kaunistanud inglifiguuri.

Toomkiriku LADEGASTI-SAUERI orel
8. oktoobril 1878 õnnistati Weissenfelsi orelimeistri Friedrich Ladegasti ehitatud kolme manuaali ja 48 registriga orel, mille prospekti võime Toomkirikus tänagi näha.

1913. aastal otsustas Toomkoguduse eestseisus oreli moodsamaks ümber ehitada. Oreli ümberehitus telliti Saksamaalt Oderi-äärsest Frankfurtist, tolleaegselt kuulsalt oreliehitusfirmalt Wilhelm Sauer, mis selleks ajaks küll kuulus juba Paul Walckerile. Firma lisas orelile uusi registreid ja ehitas senise mehaanilise mängumehhanismi asemele tol ajal väga populaarse pneumaatilise traktuuri, säilitades samas suurema osa Ladegasti oreli viledest, lõõtsad ja oreliprospekti.

Toomkiriku Saueri orelil op. 1171 on 71 helisevat ja 2 liitregistrit, mis on jaotatud kolmele manuaalile ja pedaalile. Vilesid on kokku umbes 4500, neist pikim 7 meetrit ja lühim 3 sentimeetrit. Romantismiajastule tüüpiliselt on orel orkestraalse kõlaga, sellel on suhteliselt palju tugeva intonatsiooniga sooloregistreid ja tihedalt sulguva paisukapiga kolmas manuaal. Kõik üksikregistrid on harukordselt hästi intoneeritud, nii et sobivad kasutada üksikult ning sulavad korraga kasutamisel omavahel kokku majesteetlikuks tuttiks.

20. sajandi alguse oreliuuendusliikumise (Orgelbewegung) tulemusena ehitati ja intoneeriti Euroopa suured pneumaatilise traktuuriga romantismiajastule tüüpilised orelid ümber või vahetati välja kõlaliselt barokset tüüpi orelite vastu. Eesti ajaloolised orelid on säilinud tänapäevani suhteliselt muutumatutena ja omavad seetõttu oreliehitusajalooliselt tohutut väärtust.
Nii seisneb ka Tallinna Toomkiriku oreli väärtus kahe Saksa orelimeistri loomingu peaaegu originaalkujul säilimises. Instrumendi eriline ja värvikas kõla on saadud Ladegasti veel peaaegu klassikalise oreliehitustraditsiooni ning Saueri orelites eriti kvaliteetselt avalduva täiustatud hilisromantika sünteesi tulemusel. Ülekantud tähenduses võib öelda, et selles instrumendis ulatavad üle sajandivahetuse künnise teineteisele käe kaks kuulsamait Saksa oreliehitajat.

Oreli ümberehitused
Kuigi Toomkiriku orelit ei olnud ümber ehitatud, oli sellele aja jooksul teostatud väiksemaid ja suuremaid remonte. Remontide käigus oli kaks korda muudetud mängupuldi asukohta, hooldatud ja vahetatud mängumehhanismi nahkosi ning teostatud häälestust. Kahetsusväärse asjaoluna tuleb märkida, et vahetult enne II maailmasõda varastati orelist mitusada suurt metallvilet, mis aga jõuti enne sõja puhkemist Soome orelitöökoja Kangasalan Urkutehdas OY teostuses asendada. 1984. aastal toimunud oreli häälestuskõrguse muutmisel esialgselt a1=435Hz uuele kõrgusele a1=440Hz sai suur osa vilesid häälestuspiirkonnas kannatada. Orel oli kasutatav, küll aga mitte enam hästi häälestatav. Arvestades nimetatud asjaolu ja oreli süsteemide normaalset kulumist muutus pilli põhjalikum remontimine möödapääsmatuks.

Viimane restaureerimine ja taaspühitsemine
1994. aastal algatas Soome organist Håkan Wikman Vantaa kirikutes heategevusliku kontserdisarja „Orel Korda!” Tallinna Toomkiriku oreli restaureerimise heaks. Selle loomuliku jätkuna moodustati 1995. aasta jaanuaris Toomkiriku oreli restaureerimise käivitamiseks koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe ja orelikunstnik prof. Hugo Lepnurme eestvõttel Tallinna Toomkiriku Oreli Fond, mis hakkas tegelema vajaminevate finantside muretsemise ja restaureerimise organiseerimistööga. Viie pakkumise hulgast valiti välja ja allkirjastati 8. juulil 1996 Tallinna Toomkirikus oreli restaureerimise leping firmaga Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Saksamaa), mis on keskendunud just selle perioodi pillide restaureerimisele. Viimast korda enne remonti kõlas orel 10. jaanuaril 1998 toimunud orelimaratonil, kus Toomkiriku orelihooldaja Toomas Mäeväli oma ettekandes oreli hetkeseisundist märkis muuhulgas järgmist: “Oreli 71+2 registrist ei tööta üldse 9 registrit, kõik viled töötavad 32 registris, ülejäänud 32 registris on vileventiilide purunemise tõttu kõrvale nihutatud kokku 120 vilet, mis üheskoos teeb veel 2 puuduvat registrit.“

Tööd teostati 1998. aasta jaanuarist juulini ja nende kogumaksumuseks kujunes tubli neli miljonit Eesti krooni. Restaureerimise käigus teostati põhjalik vilede puhastamine ja restaureerimine. Kogu vilede koosseis intoneeriti Ladegasti ja Saueri tüüpilisi kõlaomadusi säilitades ja originaalilähedase kõlapildi taastamiseks. Tuulepõhjades uuendati kõigi vileventiilide (membraanide) nahkosad; Saksamaale transporditud mängupult restaureeriti põhjalikult töökojas; uuendati pealõõtsa nahad ja kontrolliti ning parandati ülejäänud lõõtsad. Viimase kahe töökuu jooksul toimus oreli intoneerimine ja häälestamine, mida teostasid intonaator Matthias Ullmann ja oreliehitaja Tino Herrig. Oreli häälestamisel võeti aluseks selle algne häälestuskõrgus, lähtepunktiks Pariisi kammertooni helikõrgus 435 Hz (hertsi) 15 kraadi C juures.

1. augustil 1998 toimus oreli restureerimisjärgse taaspühitsemise talitus ja avakontsert, mille mängis üks restaureerimise initsiaatoreid ja tööde järelvalve teostajaid prof. Olli Porthan Soomest.

Toomkiriku Ladegasti-Saueri orelipult

Toomkiriku Gräbneri oreliprospekti juurde kuulunud inglifiguur (1783)

Toomkiriku Gräbneri oreliprospekti juurde kuulunud inglifiguur (1783)

DISPOSITSIOON /SPECIFICATION /DISPOSITION

I Manual
1 Principal 16’ LK
2 Bordun 16’ LKG
4 Principal 8’ LSch
6 Gamba 8’ S
8 Doppelflöte 8’ L
10 Flauto amabile 8’ L
12 Quintatön 8’ S
14 Gemshorn 8’ S
16 Gedackt 8’ S
18 Dolce 8’ S
9 Nasard 5 1/3’ SL
13 Octave 4’ L
15 Gemshorn 4’ L
17 Rohrflöte 4’ S
11 Waldflöte 2’ L
7 Mixtur 3 f L
5 Cornett 3 f L
3 Trompete 8’ S

II Manual
56 Salicional 16’ S
54 Gedackt 16’ SL
52 Principal 8’ L
50 Flauto traverso 8’ L
48 Viola 8’ Sch
46 Koncertflöte 8’ S
44 Salicional 8’ KL
42 Rohrflöte 8’ S
40 Dulciana 8’ S
45 Principal 4’ L
43 Flauto amabile 4’
41 Dolce 4’ S
47 Nasard 2 2/3’ L
49 Piccolo 2’ S
51 Progressif 2-3 fach L
53 Cymbel 3-4 f S
55 Klarinette 8’ S
57 Manualkoppel III-I
58 Manualkoppel III-II
59 Manualkoppel II-I

III Manual
61 Gedackt 16’ LK
63 Gamba 16’ SL
78 Geigenprincipal 8’ L
76 Schalmei 8’ S
74 Portunalflöte 8’ L
72 Flauto amabile 8’ LS
70 Quintatön 8’ SK
68 Viola d’amour 8’ LK
66 Gedackt 8’ G
64 Gemshorn 8’ S
60 Voix celeste 8’ S
62 Aeoline 8’ S
69 Fugara 4’ S
67 Salicet 4’ LK
65 Flauto dolce 4’ S
71 Flautino 2’ S
73 Harmonia aetheria 3f L
77 Oboe 8’ S
79 Trompete 8’ S
75 Aeolodicon 8’ L

Pedal
26 Untersatz 32’ L
28 Principal 16’ L
30 Violon 16’ S
32 Quintatön 16’ SK
34 Subbass 16’ L
36 Gemshorn 16’ S
38 Liebl.Gedackt 16’ Tr. III
25 Quinte 10 2/3’ LSK
31 Principal 8’ L
33 Cello 8’ K
35 Bassflöte 8’ L
37 Gemshorn 8’ S
39 Dulciana 8’ Tr. III
27 Principal 4’ K
29 Flauto 4’ L
24 Posaune 16’ S
22 Trompete 8’ S
20 Clairon 4’ S
19 Pedalkoppel III-P
21 Pedalkoppel II-P
23 Pedalkoppel I-P

Mänguhõlbustajad /Accessories / Weitere Spielhilfen
Suboctkopp. II-I
Superoctkopp. II-I
Pedalkopp. III-P
Pedalkopp. II-P
Pedalkopp. I-P
Manualkopp. II-II
Manualkopp. III-I
Manualkopp. II-I
Handreg. ab
Piano
MForte
Forte
Fr. Comb. I
Fr. Comb. II
Fr. Comb. III
Rohrw. ab

Generalkoppel
Pedalkoppel ab
Pedalkopp. III-P
Pedalkopp. II-P
Pedalkopp. I-P
Walze
Walze ab
Schweller III man.
Piano Ped.
M.Forte Ped.
Forte Ped.

S = Wilhelm Sauer
L = Friedrich Ladegast
Sch = Christian Scheffler
K = Kangasala
G = Johann Friedrich Gräbner