Eesti Kirikute Nõukogu läkitus Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul

Läkitus Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul
Armas Eestimaa rahvas!
On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.
Kutsume üles austuses ja tänus meenutama ja meeles pidama Eesti iseseisvusele teed rajanud isikuid, sündmusi ja olukordi, sest minevikku teadmata on tume ka tulevik. Seejuures ei tohi me unustada oma rahva kristlikke juuri, mis ühendavad Eestit kogu Euroopa kultuuriga. „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“, on tõdenud Hando Runnel. Sellesse pärandisse kuuluvad eestikeelne Piibel ja lauluraamat, rahvakool ja vaimulik ärkamine teerajajana rahvuslikule ärkamisele, rahva teenimisele pühendunud vaimulikud juhid nagu Eisen, Jannsen, Hurt, Reiman, Kõpp, piiskop Platon ja teised eri uskkondade hingekarjased. Evangeelium andis julguse ja teadmise, et me ei ole „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed“ (Ef 2:19). Meist oli saanud „riigirahvas“ veel enne omariiklust. President Lennart Meri sõnadega: „Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.“
Kutsume üles kasutama seda vaimulikku pärandit, et lahendada targalt ja vastutustundega tänase Eesti probleeme. Peame suutma eristada asju, mis on meid kandnud senini ja viivad ka edasi ning mida apostel Paulus võtab kokku sõnadega „usk, lootus ja armastus“, asjadest, mis edasi ei vii, mille puhul tuleb alustada otsekui nullist, seades silme ette kõrged aated ja ideaalid. Pole paremat tagatist riigi ja rahva püsimiseks kui kõlblus – suutlikkus üksteist armastada ja austada, jääda ausaks ja ustavaks tõele, säilitada sirgeselgsus ja identiteet, lasta alusväärtused nagu Jumal, perekond ja isamaa saada südametunnistuse kompassiks. Kas ei vaja me just sellist vaimulikku uuenemist, inimese vertikaalset mõõdet? Seades ajatute ideaalide ja igavese õndsuse asemel sihiks üksnes maise õnne ja materiaalsed hüved, on raske ühiskonna probleeme objektiivselt hinnata ja nendega toime tulla. Tähistades oma riigi suurjuubelit paastu ajal, on kohane meenutada, et kõige suuremaks inimõiguseks on meeleparandus. Vaimselt terve ühiskond on see, kus suudetakse oma vigu tunnistada, kahetseda, andeks paluda ja andestada. Ehk peaksime pidupäevade kõrval kehtestama ka ühe üldrahvaliku meeleparanduspäeva – kasvõi tuhkapäeva näol?
Kutsume üles palvetama Eestimaa ja eesti rahva eest. Palve on aken tulevikku. Selle valguses näeme selgemini oma sihte ja ülesandeid. Palvega on pühitsetud meie rahvuslipp. Palvega on pühitsetud Vabadussõja mälestusmärgid. Palvega on pühitsetud meie iseseisvuse taastamine. Palvega on pühitsetud meie rahvuslikke tähtpäevi. Palvega alustame Eesti Vabariigi uut aastasada. Armsad rahvuskaaslased ja kaasmaalased! Küsides, mis on Euroopa või Eesti hingeks, võime ehk vastata, et selleks on salaside inimeste ja Jumala vahel – palvesild, mis meid ühendab. „Meie Isa, kes sa oled taevas …“ – need sõnad on kõlanud põlvest põlve meie eelkäijate suus ja jäävad kõlama tulevikus. Palve juhatab aga Jumala sõna juurde – sealt leiame vastuseid, seal jätkub hingetoitu. Seepärast on tulevikuülesanne jagada seda ka lastele ja lastelastele. See on ühiskeel, mis loob vaimse kogukonna, koguduse ja kiriku – iseseisvuse olulise tugisamba. Meie esivanemate pärand ja tulevased põlved kohustavad meid selleks. Õnnistagu meid selles Jumal! Õnnistagu ta meie rahvast ja riiki!
„Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!“
(Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele)

Eesti Kirikute Nõukogu

---

Tallinna Toomkogudus 22.02.2018