Küünlapäeval, 2. veebruaril pühitseti Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus piiskopiks ja seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ametisse senine Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Pühitsejaks oli piiskop Einar Soone, kaaspühitsejateks peapiiskop emeeritus Andres Põder ja piiskop dr Andres Taul. Assisteerisid käte pealepanemisega Luterliku Maailmaliidu president, Evangeelse Luterliku Kiriku Jordaanias ja Püha Maal piiskop dr Munib A. Younan, Porvoo Osaduse esindajatena Iirimaa Kiriku peapiiskop dr Michael Jackson ja Evangeelse Luterliku Kiriku Taanis piiskop Steen Skovsgaard ning Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas peasekretär, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelse Kiriku Austrias piiskop dr Michael Bünker. EELK Kirikukogu valis Urmas Viilma peapiiskopiks 26. novembril 2014.

Rohkem infot uue peapiiskopi Urmas Viilma kohta leiab SIIT.

Teisipäeval, 27. jaanuaril toimunud konsistooriumi istungil otsustati määrata alates 2. veebruarist 2015 Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse hooldajaõpetajaks koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru. Sellega on Arho Tuhkrul kõik koguduse õpetaja õigused, kohustused ja vastutus. Hooldajaõpetajan täidab Arho Tuhkru Toomkoguduse õpetaja kohustusi kuni vakantse ametikoha täitmiseni ehk õpetaja valimiseni. Õpetaja valimised toimuvad pärast seda, kui kõik kandidaadid on saanud pidada jumalateenistuse ja proovijutluse. Õpetaja valimiskoosolek on kavandatud pühapäevale 8. märtsile 2015. Õpetaja valib koguduse nõukogu ja koosolekut juhatab Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Seoses Toomkoguduse senise õpetaja Urmas Viilma asumisega EELK peapiiskopi ametisse on koguduse õpetaja ametikoht kuulutatud alates 2. veebruarist vakantseks.

25. jaanuaril kohtus koguduse nõukogu kuue õpetajakandidaadiga ja otsustas paluda neil kõigil enne valimispäeva pidada Toomkirikus pühapäevase missa ajal proovijutluse. Koguduse liikmetel on võimalus eelolevatel pühapäevadel kuulata proovijutluseid järgmise graafiku alusel:
1. veebruaril – abipraost Arho Tuhkru
8. veebruaril – praost Marko Tiitus
15. veebruaril – õpetaja Lembit Tammsalu
22. veebruaril – õpetaja Andres Tšumakov
1. märtsil – õpetaja Ants Tooming
8. märtsil – praost Jaanus Jalakas

Koguduse nõukogu koguneb õpetajat valima 8. märtsil pärast jumalateenistust. Valimiskoosolekut juhatab Tallinna praost Jaan Tammsalu.

Jutlus – Mk 1:29-39
3. pühapäev pärast ilmumispüha
25. jaanuar 2015, Toomkirik
Urmas Viilma (viimane jutlus Toomkoguduse õpetajana)

“Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos 
Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe
 räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja
 aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis
 neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse
 juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid 
haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud
 kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus 
ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad 
sind!” Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes
 sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.” (Jh 7:14-18)

Pühapäeva teema on “Jeesus äratab usule”. On kolmas, ühtlasi viimane pühapäev ilmumisajas. See on kirikukalendris aeg, mil oleme kõnelenud Jeesusest, kes ilmutab oma järgijaile oma jumalikku väge. Täna ilmub Jeesus meie ette Markuse evangeeliumis õpetaja, tervendaja ja kurjade vaimude väljaajajana. Ta tegutseb Galilea järve äärses Kapernauma linnas.

Vaimulikust palverännumees Arne Hiob kirjeldab oma raamatus “Püha maa, juudid ja Jeesus” Kapernauma kui linna, kus asus kalasadam, sõjaväeosa, sünagoog. Linna lähedal asus tollipunkt, kus töötas tölner Matteus. Linnaelanikkond oli 1000 – 1500 inimest, teiste hulgas Peetrus, kelle perekonna kodu on tänaste evangeeliumi-sündmuste toimumiskohaks.

Kes on viimastel aastatel Pühal maal käinud, mäletab Peetruse maja asukohta hästi, sest selle kohale on fransiskaanlaste poolt ehitatud omapärase arhitektuuriga jalgadel seisev kaheksanurkne kaasaegne kirik. Kapernauma lähedal kutsus Jeesus oma jüngrid, tegi arvukalt imetegusid ja tervendas haigeid. Siit paari kilomeetri kaugusel pidas Jeesus tõenäoliselt oma mäejutluse ning mitmetuhande inimese toitmisime. Ka ülestõusnuna ilmus Kristus siinkandis oma jüngritele.

Tänases evageeliumi kirjakohas kirjeldatud sündmused leiavad aset üsna kohe pärast Jeesuse ristimist ja kiusatusi kõrbes. Jeesus on jõudnud Kapernauma pärast Ristija Johannese vangistamist ning asunud õpetama. Ta kutsub siin oma esimesed jüngrid Peetruse ja tema venna Andrease ning samal päeval veel Sebedeuse pojad Johannese ja Jaakobuse.

Oma nelja jüngriga läheb Jeesus esimesel hingamispäeval Kapernauma sünagoogi, kus asub kohe õpetama, äratades sellega kohest tähelepanu. Markus kirjutab: “Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid
 nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.” (Mk 1:22)

Lisaks tervendas ta sünagoogis viibinud rüveda vaimuga mehe. Markus jätkab oma jutustust: “Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel:
 „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab
 rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea
 ümbruskonda. (Mk 1:27j)

Nagu tänase pühapäeva nimetuski ütleb – Jeesuse tegevus ja õpetus äratab usule. Tema imelised teod jätkusid kohe pärast sünagoogist lahkumistki. Peetruse ja Andrease koju jõudes leiavad nad eest Peertuse ämma, kes on palavikuga voodis. Jeesus tervendab naise tema juurde astudes ja tal käest kinni võttes.

Sabati lõppedes ja päikese loojudes oli Peetruse maja uksetagune juba täis haigeid ja vaevatuid nõnda, et Markus julgeb väita: “terve linn oli kogunenud maja ukse ette” (Mk 1:33). Vara hommikul läheb Jeesus tühja üksildasse paika, et seal palvetada. Rahvas aga otsis juba teda. Jeesus aga ütleb oma jüngritele: “Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” (Mk 1:39)

Selleks olen ma tulnud – Jeesus tahab kuulutada, sest selleks on ta tulnud. Rahvas tunnetab tema meelevalda teistsugusena kui teistel, eriti kirjatundjatel. See on hoopis teistsugune kuulutus. See on värske sõõm vett. Tema õpetus on “uus meelevallaga õpetus” (Mk 1:27), nagu tunnistavad kuulajad. Jeesuse sõnades on mingi vägi, mida seal pole teistel, kes sünagoogides õpetavad. Tajutakse, et Jeesus elab seda õpetust, mida ta õpetab. Tema sõnad on tõde, sest see meelevald ei ole ainult selles, mida ta kõneleb, vaid ka selles, mida ta teeb. Ta tervendab haigeid ja hädalisi ning ajab välja kurje vaime.

Jeesuse tegevuse algus on tormiline ja rahvas januneb värske sõnumi järele. Teades Jeesuse edasist saatust näeme, et see tormilisus taandub ja rahva püsivus kaob. See, mis täna on uus, on juba homme unustatud. Kogeme seda ka oma igapäevases elus. Ka kirikuelus.

Meediainimesed teavad, et iga uudis vananeb minutitega ja paari päevaga võib mõni teema või sündmus kaduda jäädavalt ajalukku. Eks ebameeldivaid uudiseid ja teemasid ka nõnda “tapetakse”, et sünnitatakse peale uued ja huvitavamad, mistõttu eelmised kiiremini ununevad. See on ka üks viis inimeste meelsuse kujundamiseks ja suunamiseks – toota kallutatud uudiseid.

Jeesus-uudis levis kiiresti. Levis suust-suhu nõnda, et külad ja linnad, kuhu Jeesus suundus olid juba Jeesusest kuulunud. Rahvas tuli tunnustähtede oostuses, haiged ja vigased tervenemist igatsedes. Jeesus vastas pajude ootustele. Samal ajal kuulutas ta evengeelimi ja kutsus ennast järgima. Vähesed vastasid sellele kutsele püsivalt. Neid, kes Jeesust kohates oma elu muutsid, oli vähe, kuigi rahvamass, kes Jeesusega kohtuda soovis oli suur. Toitmisimega oli seotud tuhandeid inimesi. Ometi ei asunud nad kõik teda järgima.

Ega maailm pole muutunud. Ühel hetkel liiguvad suured massid, kuid püsivalt jäävad muutuse teele üksikud. Valimiskastide juurde ja jõulukirikusse tuleb sama suurusjärk inimesi. Püsivalt kirikusse või ka mõne kindla maailmavaate või isegi erakonna toetajaks jääb vaid väike osa sellest massist. Üha raskem on inimesi kutsuda Jeesust järgima, sest kasu, mis sellest tõuseb on liialt ebamaine ja abstraktne, et olla atraktiivne. Hinge õndus ja igavene elu on liiga ebamäärane, et massid selle järele jookseksid. Kui saaks midagi, mis on käegakatsutavam ning muutusena tuntav.

Me näeme, kuidas erinevate erakondade valimislubadused võistlevad omavahel inimeste toetuse pärast. Kirik ei osale selles võistluses! Inimene, kes on ühe või teise konkreetse erakonna kindel toetaja, ei huvitu aga lubadustest. Tema teeb oma valiku valimislubadustest hoolimata alati konkreetse partei toetuseks. Enne valimisi püütakse neid inimesi, kes ei ole oma otsust teinud ja kes veel ka kahtlevad, kas valima minna või mitte.

Kui valimised on möödas tõdeme ka varasemale valimispraktikale toetudes, et valimas käis valimisealistest inimestest väga heal juhul üle 60%, heal juhul vaevalt üle poole valijatest. Küsitlused kinnitavad, et tervelt 10-15% on selliseid valijaid, kes teevad oma otsuse viimasel hetkel. Ja nõnda igakordetel valimistel.

Mida me selle statistikaga peale hakkame? Me saame siit teha järelduse, et hoolimata väga konkreetsetest lubadustest, millede täitumisel muutub meie elu üha paremaks, ei ole inimesed kuigi altid käima valimas ega ole kindlad oma eelistustes. Hoolimata sellest, mitusada eurot aastas jääb mulle taskusse alles, kui palju maksab riik minu hammaste ravimiseks, kui madal on tulumaksuprotsent või mitu astet on mõnel maksul, ei paelu need konkreetsed lubadused enamat kui poolt valijaskonnast. Mida konkreetset on kirikul lubada, et paeluda veel suuremaid hulki rahvast?

Kuigi Jeesus tervendas haigeid ja ajas välja kurje vaime, ei olnud see tema reklaamikampaania ega lubaduste paketis. Vastupidi, ta keelas kurjadel vaimudel endast tunnistamast, “sest nad teadsid, kes ta on”. (Mk 1:34) Jeesus tegi imesid selleks, et anda tunnistust Jumala riigi kohalolust temas. Kuid mitte selleks ei olnud ta tulnud, et tevendada haigeid ja tõbiseid. Ta oli tulnud, et kuulutada: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja 
uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15)

Tervendamine haigustest ja muud üleloomulikud imed polnud Jeesuse tegevuse eesmärk. Need olid tunnusmärgid prohvetite tõotuste täitumisest Messia kohta. Jah, Jeesus tervendas ja tegi imesid, kuid selleks, et rahvas taipaks: see, kes selle meelevallaga tegutseb on Jumala poolt saadetud. Tal peab olema märksa olulisem missioon ja sõnum, kui vaid tuhandete näljaste toitmine leibade ja kalaga või mõne haige aitamine.

Mitte see ei ole oluline, isegi mitte tunnustähed, mille järele rahavas jooksis polnud olulised. Oluline oli, et inimesed muudaksid oma elu lõplikult ja hakkaksid Jeesust järgima. Usk Jeesusesse ei saa olla vaid ajutine või ainult ühest imeteost teiseni. Usku mõne erakonna valimislubadustesse võib inimesel olla viivuks – valimistest uute valimisteni, ühtedest valimislubadustest järgmisteni, kuid see pole väljapääs alatiseks.

Jeesust ei saa järgida sel kombel. Jeesuse järgimine tähendab otsust, mis on langetatud mitte ainult järgmiste valimisteni või järgmiste jõuludeni. Jeesuse järgimine on otsus isegi mitte kogu eluks, vaid igaveseks eluks. Samal ajal on Jeesust valida märksa lihtsam, kui keda iganes parlamenti, sest valida saab vaid Jeesuse poolt või vastu.

Kaalukaks teeb selle otsuse langetamise tõsiasi, et see on samal ajal valik igavese elu või igavese surma vahel. Rohkem valikuid pole. Jeesuse järgimise üle otsustamine on kaalukam kuid lihtsam kui parlamendivalimised 1. märtsil. Isegi lihtsam kui olid peapiiskopi valimised sügisel, või lihtsam kui on lähiajal Toomkoguduse järgmise õpetaja valimised. Kõigil nimetatud juhtudel on valikuid rohkem kui kaks. Ei ole vaja kaaluda, kas ainult poolt või vastu. Jeesuse järgimiseks on aga valikuid just kaks – Tema poolt või vastu. Vahepealset teed või teisi kandidaate ei ole.

Kutse Jeesuse järgimiseks on kõlanud paljudele. Seda kutset kuulutab Kristuse kirik iga päev üle maailma ja selle kutse edastamine igapäevaselt peab olema meie kui Jeesuse jüngrite töö. Kui Jeesus nägi kalureid Siimonat ja tema venda Andreast noota vedamas ütles ta neile: “„Järgnege mulle ja ma teen teist
 inimesepüüdjad!” (Mk 1:17) Ja Markus kirjutab, kuidas mehed jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ja järgnesid talle. Me oleme kristlastena kõik inimesepüüdjad. Meie ülesanne ei ole kutsuda inimesi valima või värvata neid mõne muu töö tarvis. Meie oleme inimesepüüdjad!

Viis aastat tagasi pidasin siin kirikus oma esimese jutluse, olles äsja seatud Toomkoguduse õpetaja ametikohale. Seisin esmakordselt selle kiriku kantslis oma uue koguduse ees. Oma jutluses ütlesin teile sõnad, mille juurde jään ka täna, pidades viimast jutlust Toomkoguduse õpetajana. “Olen Kristuse sulasena andnud vaimulikuna ametivande sellesama altari ees, kus mind täna selle koguduse õpetaja ametisse seati. Vaimuliku amet on raske, kuid ääretult kaunis. Selle ameti kaunidus seisneb eesõiguses teenida Jumalat ja teenida kogudust – inimesi, kelle hingekarjaseks, õpetajaks, preestriks, vaimulikuks teenijaks mind seatud on”. Tänan oma kogudust selle eest, et olete lubanud mul teenida teid oma hingekarajasena – inimesepüüdjana, kes annab oma “saagist” aru Jeesusele.

Kui Jumal lubab, siis seisan siin selles kantslis ja selle altari ees veel palju kordi pikkade aastate kestel, tehes ka edaspidi seda, milleks Jeesus meid kutus. Ja ma tulen siis ikka tagasi rõõmuga ja tänuga südames. Mul on hea meel, et täna on siin minuga koos teenimas teised sanasugused usatavad Jeesuse järgijad. Nende seas võib olla see, kes Jumala abiga ja teie kõigi toel jätkab siin seda tööd, mille mina järgmisel nädalal Toomkoguduses lõpetan. Õnnistagu Jumal seda meest!

Õnnistagu Jumal ka teid – selle koguduse liikmeid, töötegijaid ja juhte! Au olgu Jumalale kõrges!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Käesoleva aasta kevadine leerikursus ehk leerikool algab 11. veebruaril 2015 kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 20.00 ja igal teisel pühapäeval (22.02; 08.03; 22.03; 05.04; 19.04) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 3. mail 2015 kell 11.00. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina. Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viib läbi koguduse vaimulik Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.
Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma valiti 26. novembril 2014 EELK peapiikopiks ja pühitsetakse ametisse küünlapäeval 2. veebruaril 2015. Urmas Viilma jõudis Toomkogudust õpetajana teenida viis aastat. Kirikuvalitsus kuulutas õpetaja ametikoha vakantseks ja sellele kohale esitas tähtajaks avalduse kuus vaimulikku.

Toomkoguduse õpetajaks kandideerivad:
Arho Tuhkru – Tallinna abipraost, Toomkoguduse abiõpetaja, Konsistooriumi avalike suhete spetsialist;
Marko Tiitus – Viljandi praost, Viljandi Jaani koguduse õpeaja, 2. veebruaril ametisse asuva kirikuvalitsuse assessor;
Ants Tooming – Tartu Peetri koguduse õpetaja;
Jaanus jalakas – Ida-Harju praost, Kuusalu koguduse õpetaja;
Lembit Tammsalu – Kullamaa koguduse õpetaja;
Andres Tšumakov – Järva praostkonna vikaarõpetaja.

25. jaanuaril koguneb Toomkoguduse nõukogu, et kõigi kandidaatidega kohtuda. Seejärel otsustatakse proovijutluste ajad ning määratakse kindlaks valimiste päev. Koguduse järgmise õpetaja valib koguduse nõukogu. Nõukogu valimiskoosolekut juhatab praost Jaan Tammsalu.

Jutlus – Jh 7:14-18
Jõuluaja 2. pühapäev
4. jaanuar 2015, Toomkirik
Urmas Viilma

“Alles pühade keskpaiku läks Jeesus üles pühakotta ja õpetas. Juudid panid seda imeks ja ütlesid: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” Siis Jeesus vastas neile: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud. Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet.” (Jh 7:14-18)

Alanud aasta esimese pühapäeva ja jõuluaja teise pühapäeva teema kirikukalendris on Issanda templis. Nõnda nagu meie kohtume üksteisega – õdede ja vendadena – pühapäevastel jumalateenistutsel ja pühadel kirikus, on ka Jeesus Johannese sõnul tulnud juutide lehtmajade pühal pühakotta – templisse. Lisaks temale on siin palverännakul viibivat rahvast arvukalt. Rahva hulgas on neid, kes Jeesuse tegevust õpetajana õigeks ei pea, ning teised, kes Teda järgivad kui Jumala Vaimu poolt juhitud õpetajat.

Mõnevõrra meenutab rahvas, kes Jeesuse ümber koguneb, meie jõuluõhtu kirikulisi, kelle seas on just sel pühal rohkem traditsioonist kinni pidavaid jõulukristlasi kui Jeesuse ustavaid igapäevaseid järgijaid. Ometi on nad leidnud kõik tee vähemalt sel ühel pühal aastas Jumala kotta. Eks või sedagi nimetada omamoodi palverännakuks, mis kord aastas tuleb jalge alla võtta sarnaselt juutidele, kes pidid külastama Jeruusalemma templit vähemalt kolmel korral aastas, sh lehtmajadepühal.

Jeesus on kaheksa päeva kestvate pühadetsükli keskel tulnud templisse ja õpetab rahva imestuseks siin avalikult. Johannese sõnul küsivad paljud: „Kuidas see [Jeesus] tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15). Jeesust tuntakse eriti tema kodukohas kui puusepp Joosepi poega. Eeldatakse, et käsitöölise poeg ei ole õppinud oma isa kõrval midagi muud kui sedasama ametit. Meil pole põhjust kahelda, et Jeesus tõepoolest oli seda ka oma lapse- ja noorukieas teinud. Me näeme, et seltskond, kus ta oma tegevuse alguses õpetajana liigub ning kust ka oma lähimad jüngrid leiab, on seesama lihtne külaühiskond ja sealsed töölised.

Jeesuse ees ei käi tema isa või mõne teise lähisugulase kuulsus õpetaja või kirjatundjana, mis võiks anda soodsa lähtepositsiooni rahva vaimse juhi või õpetajana. Näeme, kuidas läbi ajaloo on mõne tuntud ja kuulsa isiku päritolu mänginud teinekord tema elusaatuse kujundamisel olulisemat rolli kui inimese enese võimed ja andekus. Sarnased reeglid kehtivad kaasajalgi, eriti avaliku elu tegelaste puhul. Vanarahvaski teab kõnekäändu käbist ja kännust.

Jeesus ei olnud avaliku elu tegelane ega ka selliste vanemate poeg. Seepärast tekitab tema tegevus uue või värske sõnumiga õpetajana sageli imestust ning paneb kuulajad reageerima nii Jeesuse poolt kui vastu. Küsimus, kes Jeesus on ning keda esindab või kelle nimel õpetab, tõstatub evangeeliumites korduvalt. Küll süüdistatakse teda koostöös kuradiga, teinekord küsitakse, kas Jeesus on mõne kuulsa prohveti taaskehastus. Oma kodukohas Naatsaretis saab ta üsna jaheda vastuvõtu osaliseks, sest oma puusepast isa pojana ei või ta ometi sünagoogis õpetades ja pühakirjast prohvetit tsiteerides võrrelda ennast tulevase Messiaga. Nii küsivad juudid ka lehtmajadepühal templis õpetava Jeesuse kohta: „Kuidas see tunneb Kirja ilma õppimata?” (Jh 7:15).

Jeesuse vastus avab tema missiooni olemuse. Ta ei esinda iseennast ega kõnele ka omaenese tarkusest omaenese sõnu: „Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud” (Jh 7:16). Kui me loeme Jeesuse sõnu, mida evangelist Johannes meile vahendab, pole meil kuigi raske mõista, kellest Jeesus räägib. Meil on ju eelteadmine, et Jeesus on Jumala Poeg, kelle imeline sündimine oli nädala eest tähistatud jõulude põhisõnum. Kui Jeesus kõneleb oma läkitajast, siis saame me hetkega aru, et ta kõneleb oma Isast, st Jumalast.

Lugedes jõuluaja teise pühapäeva paralleel-lugemisaasta evangeeliumiteksti 12-aastasest Jeesusest templis (Lk 2:41-52), näeme, et Jeesuse tarkus jumalikes asjus tekitas imestust juba siis, kui ta esimest korda samasse templisse tuli. Lisaks hämmastusele, mida teismeline Jeesus tekitas õpetajatele, kelle seas ta neid küsitledes ja nendega rääkides istus, olid imestunud ka tema vanemad Maarja ja Joosep. Nad olid rahva hulka kaotsi läinud Jeesuse leidnud pühakojast. Maarja küsib oma pojalt õigustatult: „Poeg, miks Sa oled meile nõnda teinud? Vaata, Su isa ja mina oleme Sind südamevaluga otsinud”. Ent Tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?” (Lk 2:48-49). Luukas lisab veel, et Jeesuse vanemad ei mõistnud neid sõnu, mis Ta neile rääkis.

Jeesuse sünni taustalugudest leiame, kuidas ingel ilmub nii Maarjale (Lk 1:26jj) kui Joosepile (Mt 1:18jj), andes mõlemale teada, et poeg, kes sünnib, on eriline ning Temas lähevad täide prohvetite ettekuulutused. Neid lugusid tundes võiksime meie imestada, kuidas Jeesust templist taga otsima tulnud vanemad ei saanud aru, millest Jeesus neile kõneleb, kui ta räägib templist kui oma Isa päralt olevast paigast.

See, et Jeesus oli Jumala läkitatu, jäi varjatuks ja mõistmatuks mitte ainult Jeesuse kuulajaskonnale tänavatel, sünagoogides või templis õpetades, vaid pikka aega ka Jeesuse enda lähimatele jüngritele ning isegi tema lähedastele – tema perele. Kõik nad üllatusid aeg-ajalt, küsides: kelle sõnu Ta räägib? Kelle nimel kõneleb? Jeesuse tegevus õpetaja ja tervendajana oli pidev vastus sellistele küsimustele – Tema kaudu ja Temas tegusteb Jumal Isa.

Tänases kirjakohas vastab Jeesus järjekordsetele umbusklikele juutidele: „Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust iseendale, aga kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud, see on tõene ning temas ei ole valet” (Jh 7:18). Jeesus ei tulnud tooma uut sõnumit või tõde, vaid kuulutama ja täide viima seda, mida olid juba kõnelenud prohvetid sadu aastaid enne teda. Kuulajate süda ja mõtted olid aga paadunud ja Jeesuse missioonist ei saadud aru.

Küsimus läkitamisest ja tõe kuulutamisest peab kuuluma meie kõigi, kes me ennast Jeesuse jüngriteks peame, põhiküsimuste hulka. Kelle tõde me ise kuulutame? Kelle nimel kõneleme? Kes on meie läkitaja? Millisele missioonile me oleme saadetud? Lõpuks juhib see uue küsimuse juurde oma elu mõttest, oma kohast ja ülesandest ühiskonnas ja selles maailmas ning lõpuks meie kätte usaldatud aja õigest kasutamisest.

Uue aasta lävel on paslik juurelda just aja mahu, kulu ja suhtelisuse üle. Aeg kui ühisvara, meile kõigile antuna, samas ka eraldi mõõdetuna ja igaühele välja jagatuna. Kui palju on antud aega mulle ja kuidas seda kasutan? Kui palju aega kasutan ära iseenesele, kui palju aega jagan teistega? Kas enese tarvis kasutatud aeg on maha visatud aeg või on selle kasutamine olnud mõtestatud ning toob kasu minu hingele? Kas oma hinge harimiseks ja toitmiseks võetud aeg ei ole mitte ka just see aeg, mis on veedetud koos Jumalaga? Kas sama väärtustatud on ka see aeg, mille pühendan oma lähedastele ja oma ligimeste teenimiseks?

Tean ju ka, et võin surnuks lüüa nii isiklikuks tarbeks kulund aja kui ka lähedastega koos veedetud aja, kui see möödub tühisuses ja saab täidetud mõttetusega. Eks oma aja mõtestab igaüks ise ja alati ei mõista kõrvalseisjad, isegi meie oma kõige lähemad omaksed seda lõpuni õigesti.

Nõnda nagu pidasid Jeesuse vanemad templis viibinud 12-aastast Jeesust eksinuks või kaotsiläinuks, nii võidakse oma elu Jumala teenimisele või mõnele üllale teenimisülesandele pühendunuid pidada samuti vaid eksiteel viibijaiks ja aja surnukslööjaiks.

Oluline on, kas sisustame kogu oma elu vaid iseenesega või jätame ruumi teistele ja Jumalale. Millist tarkust taga ajame, milliseid väärtuseid oluliseks peame ja kuhu kogume oma varandust? On meie süda kinni pigem maises ja ajalikus kui taevases ja igaveses?

Ristiinimese elu saab päriselt mõtestatuks siis, kui ta elab teadmisega, et tema tõeline elu saab olema taevas. Sinna peavad olema suunatud meie silmad ja seal on meie silmapiir. Sellest visioonist ja eesmärgist peab lähtuma ka elu ja tegevus iseenese, oma lähedaste ja Jumalaga suheldes. See tähendab, et nii otsida kui kuulutada tuleb sellist tõde, mis peab vastu kogu meie ajaliku elurännaku ning kestab ka astudes üle igaviku lävepaku, üle surma piiri.

Nii nagu Jeesus tunnistas oma Isast, nii tuleb meil tunnistada Jeesusest Kristusest. Tema on meie Läkitaja ning Tema sõnu ja õpetust peame tunnistama oma kätte usaldatud ajaga – oma eluga, oma sõnade ja oma tegudega. Selle konkreetseks väljundiks on elu tões ja armastus, mis on suunatud kaasinimese ja Jumala vastu.
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Kg 3:1-8
31. detsember 2014, Toomkirik
Arho Tuhkru

Igale asjale on määratud aeg,
Ja aeg on igal tegevusel taeva all:
Aeg sündida ja aeg surra,
Aeg istutada ja aeg istutatud kitkuda;
Aeg tappa ja aeg terveks teha,
Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
Aeg nutta ja aeg naerda,
Aeg leinata ja aeg tantsida;
Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
Aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
Aeg otsida ja aeg kaotada,
Aeg hoida ja aeg see ära visata;
Aeg rebida ja aeg õmmelda,
Aeg vaikida ja aeg rääkida;
Aeg armastada ja aeg vihata,
Aeg sõjal ja aeg rahul!
(Koguja 3:1-8)

Need Koguja poolt kirja pandud 14 vastandpaaris tõdemust jõudsid inimesteni ligikaudu kakssada aastat enne Jeesuse sündi. Raamatu autori nimetus on juba iseenesest tähendusrikas, sest säärased sõnad on traditsiooni järgi pandud rikka, targa, õiglase kuningas Saalomoni suhu. Koguja võib olla koondnimetus kokku kogutud taevaalusele tarkusele, kuid enam võiks tõlgendada nimetust, et kui need kirja pandud sõnad saavad kuuldavaks, siis kogub see rahva kokku. Seega need sõnad on kogumissõnad, mille läbi inimesed tulevad kokku ja panevad selle tarkuse tallele.

Kes meist poleks elu jooksul ütelnud: “See kõik on tühine!”. Mis on selles nii ainukordset, kui me taipame, et igale asjale taeva all on määratud oma aeg ja kui miski algab, saab see paratamatult ka ühel päeval otsa. Ja lõppude lõpuks, polegi ju siin ilmas ei midagi jäävat ning jõuetult tõdeme, et kogu me töö ja vaev on läinud tühja.
See loetelu oma vastandpaaris esitab inimeseks olemise paratamatusi, mis algab meist mittesõltuvaist asjust, sünnist ja surmast, samuti sõjast ja rahust ning läbib meie igapäevaelu hetki, mil leiname, tantsime, nutame ja naerame, ehitame ja lammutame, kogume ja pillutame. Tõdemegi ühel hetkel, et kõigel on oma aeg. Mida see tähendab?

Koguja sõnabki, et igale asjale on määratud oma aeg ja seda mõistes me hakkame aega planeerima ja sisustama. Meil on kell ja see ei ole pelgalt mitte ajanäitaja, üteldes oma õiget tundi ja minutit, vaid kiirustab aega ära kasutama. Moodne inimene oskab aega hästi planeerida, oma meelest sisukamalt ja tihedamalt, järgates seda väikesteks jupikesteks. Nii juhtubki, kui ta istub, siis mõtleb ta juba tõusmise peale, kui tõuseb, siis juba käimisele, kui käib siis mõtleb söömisele kui sööb siis tõusmise peale, kui tõuseb, siis juba käib. Arvates, et nii jõuab enam ja elatakse sisutihedat elu. Kui niiviisi järgates aega, avastad, et see on kui pilliroog, millel on jätkud sees ning see aitab justkui mõõta, kuid kokku võttes ei paista see seest läbi ja katki lähebki ta just järgukohtadest, mis võiksid olla ju kõige tugevamad paigad. 10 000 sellise ajajärgu jupikest ja elu ongi otsas.

Koguja sõnabki, et “Igale asjale on määratud oma aeg”, ja täiendab korduval: “Vaata, kõik see on tühi töö ja vaimu närimine”. Tõsiasjal, et asjadel ja tegudel on kaduvuse ja mööduvuse pitser, pole ju midagi uut. Ei midagi uut ei teki sellest ringkäigust, milles liigub meie elu, me kogeme kaduvuse jäävuse seadust, kuid selle mõte ning siht jääb meile tabamatuks. Meie jaoks on see saladus, miks nad olemas olles lõpuks saavad otsa ehk siis olematuks. Me näeme vaeva ning püüame ise leida oma tegemisele aega, siis läheb see tühja. Nii ka koguja taipab seda sama.
Aeg ei ole inimeste oma, vaid jumalikku päritolu, aega on võimalik tajuda, kuid inimene on võimeline seda vaid oma rahmimisega täita, andes sellele tähendusi või siis vähemalt proovida aega surnuks lüüa.

Evangeeliumi ehk siis rõõmusõnumi kese ongi selles, et aeg sai täis ning valgus paistab maailma. Galaatia kirjas võetakse see kokku sõnadega: „ Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest Seaduse alla.” (Gl 4:4). Siin kohtub jumalik ja inimlik, Matteus võtab selle tähenduse kokku: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.“ (Mt 1:23) Jumal saab inimesega samasse ajarütmi, mida need 14 vastandpaari edastavad.

Siin ilmub midagi olemuslikult uut, mis on vastab nii Koguja kui inimeste tõdemusele, et kõik on tühine. Koguja annab küll oma sõnade mõistmiseks võtme, kuid inimesed ei tunne seda ära. Koguja kirjutab mõned salmid hiljem: „Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ (Kg 3:10-11).

Aja määratlus viitab õigele ajale, kuid kas suudame teha või ütelda õigel ajal õigeid asju, õiges kohas, õiges koguses ja õigele inimesele? Selle taipamine, et kui on vaja koguda, siis tuleb panna tallele, kui vaja istutada, siis istuta, kui on vaja ühendada, siis tuleb seda teha, ja lõpuks armastada, siis sama moodi. Mõista seda, kuidas õiges ajas õigesti toimida kõikide mõõdupuude järgi, see on jumalik ja mitte inimlik.

Vastus, mis meile antakse, peitub, et meie ajas toimub miski, mis ei ole pärit meie ajast. Kui on aeg, teha ühte, siis paratamatult jõuab kätte ka selle vastand, kui on aeg maha kiskuda, siis viitab see ka vastandile, üles ehitamisele, kui on otsimise aeg, siis mingil hetkel on kaotamise aeg.

Seega, kui on olemas sünd, siis viitab see olemasolevale surmale. Lõpetuseks, kui on olemas aeg, siis viitab see just aja vastandile – ajatusele. Kui on olemas määratud aeg siis on olemas ka määramatu ehk igavik. Kui on olemas inimlik, siis peab olema ka selle vastand. Kui on olemas tühi töö ja kaduvus, on olemas paratamatul ka täidetus ja kadumatus, kuid sinnani meie mõistus ei jõua, sest igapäevaste tegemiste kõrval pole aega seda taibata.

Koguja sõnade kõlades tullakse kokku, sest see tarkus on taevane: „ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.“ (Kg. 3:11,14) See on kokkuvõtvalt ka vana-aasta õhtu ja ühtlasi kogu aja tarkus – mis Jumal teeb on igavene.

Koguja kuulutus ajast kohtub siin Kristuse kuulutusega aja täis saamisest ja kuigi inimlik on kuluv ka kaduv, on ta ometi täidetav igavese ja elava ning pühaga, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.

Doris Kareva on selle ilusti sõnastanud, mida vanast aastast uude kaasa võtta:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur, et ühtki sõna ei nõe väärt öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur, et tardud
ja tummalt lased mööda kõik.

Ja Maria Under viitab:

Aasta kauneimal õhtul,
mõte käib kaugeid, kaotatud teid,
peatudes kõigel ju lapseas nähtul:
„ Täna see jälle kui aarde leid.“

Vaadates pühale puule
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!

Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.

Head vana aasta lõppu ja head uut, 2015 Issanda aastat. Aamen!

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Mt 2:13-21
Süütalastepäev
28. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus 
Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja 
tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma 
sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes 
öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis 
Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja
 Egiptusest.” Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, 
raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja
 selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad,
 arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja 
uurinud. Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:
 „Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.” Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda
 ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine
 Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli
 Iisraelimaale.” (Mt 2:13-21)

Täna on jõuluaja esimene pühapäev, mis kattub ka süütalastepäevaga. Tähelepanu keskmes on Püha Perekond, jõululaps Jeesus ja tema ema Maarja koos Joosepiga, kellega Maarja oli kihlatud. Jõululugu Luuka evangeeliumis ja tänane lugu Matteuse evangeeliumis kirjeldavad meile millisesse maailma ja keskkonda Jumal oma Pojal lubas sündida. Esmalt kujutame endale ette Petlemma lauta koos asjakohaste koduloomadega ning kõige kaasnevaga ning siis märkame ka karjaseid seismas Jeesuslapse ümber. Nendega liituvad peagi Hommikumaa targad, kes toovad kingitusi: kulda, viirukit ja mürri. Kõige selle üle kõrgub imeline täht, mis näitas tarkadele teed ning karjastel kõlab meeles inglite laul. See on imeilus pilt jõuluöisest idüllist Petlemmas. Just sellisena on Petlemma jõulumotiiv jäädvustunud lugematutele postkaartidele, piltidele, illustratsioonidele, ikoonidele. Seetõttu on just selline pilt esimestest jõuludest salvestunud ka meie nägemismällu.

Karta on, et reaalsus, mis Jeesuse sünnihetkel valitses oli märksa vähem romantiline. Pigem isegi ärev ja peagi selgus, et isegi eluohtlik. Aeg, millal Jeesus sünnib on Palestiinas rahutu esmalt juba seetõttu, et kogu piirkond kuulub Rooma keisri valitsuse alla ning impeeriumis on kehtestatud seadused, mis alati ei arvesta juutide usuliste eripäradega. Selles olukorras tähendab igapäevane elu pidevat kompromissi ja balanseerimist, et mitte minna vastuollu oma südametunnistusega ühelt poolt ning mitte seada oma elu ohtu kehtivate seadustega vastuollu minnes, teiselt poolt. Poliitiliseltki on olukord ärev, sest aeg-ajalt astuvad Rooma ülemvõimu vastu üles väiksesed separatistlikud vabadusvõitlejate rühmad, kes peagi oma verise lõpu leiavad.

Lisaks on keiser Augustus andnud käsu rahva ehk maksumaksjate üle lugemiseks, et kindlustada regulaarset maksude laekumist igalt leibkonnalt. See rahvaloenduseks peetud kirjapanek on liikvele ajanud suured inimrühmad, kes voorivad mööda maanteid linnadesse, kust nad pärit on. Seal, kus liigub palju rahvast, liiguvad nendega kaasa ka kõik need, kes loodavad sellest segadusest kasu või teenistust lõigata, sealhulgas kriminaalne kontingent. See tähendab omakorda, et maanteedel peavad korda kohalike suhtes mitte just kõige leplikumalt meelestatud okupantidest sõdurid.

Roomale kuuleka marionetina valitseb kohalik kuningas Heroodes (Suur), kes on kurikuulus jumalakartmatute eluviiside, võimuintriigide ja lugematute mõrvade poolest ning pole sugugi armastatud ega austatud juutide seas. Heroodes lasi oma 33 võimulpüsimise aasta jooksul tappa sadu inimesi, sealhulgas oma lähematest pereliikmetest mitu oma poega ja ühe oma naistest, et keegi neist ei ohustaks tema võimu ega pürgiks tema asemel troonile. Veel viis päeva enne oma surma laskis Heroodes hukata oma poja Antipateri. Heroodes suri 70-aastasena aastal 4 eKr.

Jeeuse sünd langeb Heroodese valitsemisaastate lõpuaega, mil kuninga hirm rivaalide ees pole kuhugi kadunud. Sellest tunnistab meile tänase evangeeliumiteksti eellugu Matteuse jutustusena. Hommikumaa targad jõudsid eriskummalisele tähele järgnedes kuningas Heroodese juurde, et kummardada uut valitsejat, kelle sündi täht ennustas, kuid taipasid peagi, et uus valitseja ei olegi sündinud kuningakojas. Nad leiavad tähele järgnedes Petlemmast Jeesuse ja tunnevad Temas ära uue kuninga. Taibates Heroodese kavatsusi lahkuvad targad teist teed pidi piirkonnast ega avalda vastsündinu asukohta Heroodesele.

Edasi jutustab juba Matteus: ”Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, 
raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja
 selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad,
 arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.” (Mt 2:16) Ei maksa loota halastust kuningalt, kes oli tapnud võimul püsimise nimel isegi oma enda lihaseid poegi! Selles mõttes ei olnud Petelmma poisslaste massimõrv midagi, mis konteksti ei sobiks. Vastupidi, see oli Heroodese poolt loogiline samm, mis järgnes teadmisele, et kusagil Jeruusalemma külje all on sündinud uus valitseja. Selleks ajaks, kui ta annab käsu võikaks veretööks on tapmisest saanud Heroodese käes omamoodi rutiin.

Ingel, kes Joosepile ilmub ei anna aega järelemõtlemiseks. Joosep, kes teab samuti hästi, millised on olnud kuningas Heroodese meetodid oma võimu kindlustamiseks, ei asu ka pikalt mõtlema, mida edasi teha. Matteus kirjutab: “Issanda ingel ilmus Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja 
tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma 
sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes 
öösel Egiptusesse.” (Mt 2:13-14)

Olen ise ühes oma hiljutises intervjuus võrrelnud Petlemmas toimunt eestlaste küüditamisega, kus aega tegutsemiseks oli vaid loetud minutid. Pääsesid need, kellele “hea ingel” and is sõnumi: “Täna öösel tullakse, põgenege metsa!”, ja kes ka kohe sellele hoiatusele vastavalt toimisid. Kes jäid kaaluma, mõtlema ja aega viitma, leidsid ennast peagi küüdirongis.

Inimese julmusel pole võimu saavutamise ja seal püsimise nimel piire. Iga inimkonna sajand tunneb mõnd järjekordset Heroodest, kel vaid teine nimi, kuid samad valitsemis- ja hirmutamismeetodid. Meie praegunegi aeg teab mitut sellist. Tänagi elab miljoneid inimesi sarnase hirmu võimuses, nagu rahvas Heroodese pävil. On selliseidki riike, kust põgeneminegi pole võimalik – inimesed on vangis omaenda riigis. Jeesuse sünnile, mille kaudu Jumal osutas armastust inimeste vastu, saades ise inimeseks ja tulles meie sekka, vastas inimene veretööga, kõige väetimate, süütumate, kaitsetumate tapmisega – Petelmma lastemõrvaga.

Vana kirikukalender tunneb nelja jõulupüha, kus joonistub selgelt välja Jumala ja inimese igavene dialoog:

1. jõulupüha – Jumal saab inimeseks ja sünnib lapsena = Jumala tegu.
2. jõulupüha – esimärter Stefanose mälestuspäev. Stefanos visatakse kividega surnuks, sest ta jääb ustavaks oma usule = inimese vastus.
3. jõulupüha – apostel Johannese mälestuspäev. See on seesama Johannes, kes on enim kõnelenud armastusest Jumala ja ligimese vastu = Jumala tegu.
4. jõulupüha – süütalastepäev Heroodes mõrvab kõik kuni kaheaastased lapsed = inimese vastus.

Jumal, kes ehitab üles läbi armastuse. Vastusena inimene, kes lõhub maha ja hävitab läbi võimuiha ja enesearmastuse. Selline on inimkonna ajalugu Aadamast tänaseni. See ei ole midagi uut ega võõrast ka praegu. Jah, meile võib tunduda, et kõik sellised koledad asjad on meist piisavalt kaugel: Põhja-Koreas, Kesk-Aafrikas, Liibüas, Süürias, Iraagis, Ukainas… loend võib jätkuda. Tegelikkuses toimuvad needsamad asjad aga meie oma õue peal. Väikesed Heroodesed valitsevad hirmu abil igas kodus, kus perepea staatus püsib vaid vägivalla najal ja ähvardusel. Selliseid Heroodeseid võime leida ka paljudest teistest kogukondadest või kollektiividest, kus valitsetakse läbi kiusamise, ahistamise, sildistamise, alandamise.

Süütalastepäeva peame tähistama jätkuvalt ka kõigi nende laste mälestuseks, kes jäid sündimata oma ema või vanemate otsuse alusel seetõttu, et vanem polnud valmis veel loobuma oma isiklikust vabadusest ja võimust ega seda jagama lapsega, kelle sünd perre oleks löönud segi isikliku elu, karjääri, unistused ja soovid. Kas ka Heroodes ei täitnud oma soove ja unistusi, kui andis käsu mõrvata kõik Petlemma 2-aastased poisid? Nad kõik olid potensiaalseks ohuks Heroodese isiklikele ambitsioonidele, karjäärile, unistustele ja plaanidele.

Millist ohtu võiks ühele kuningale kujutada väeti lapsuke, kellel polnud isegi sünniööl muud aset kui sõim? Samasugust ohtu kujutab endast iga lapse sünd. See tähendab elumuutust vanematele. Mitte kõik pole valmis selliseks muutuseks. Enamasti just need, kes mõtlevad esmalt oma vajadustele, soovidele ja mugavustele, mitte lapse omadele.

Jumal annab meile hoopis teistsuguse eeskuju ja mustri, mille järgi toimida. Küllap oleks Joosepil olnud mugavam korraldada oma elu teisiti. Miks pidi ta võtma oma vastutuse alla noore raseda naise, kelle lapse isa ta isegi ei olnud? Palju mõistlikum ja mugavam oleks olnud jätta see tütarlaps Maarja kus see ja teine ning otsida mõni teine süütu neitsi. Isegi pärast lapse sündi, eriti olukorras, kus elu muutus eluohtlikuks Heroodese tõttu, oleks Joosep võinud jätta Maarja oma titega sinnapaika ja oma teed minna. Kui paljud mehed ja isad teevad nii! Joosep teeb teistsuguse valiku ning riskides enda, Maarja ja lapse eluga võtab ette raske ja pika teekonna Egiptusesse, et päästa Jeesus ja Tema ema. Joosep teeb midagi, milleks on valmis tänapäeval vähesed mehed. Õigupoolest ainult need, kes armastavad oma naist ja lapsi enam või vähemalt samavõrra kui iseennast. Kuid just selline on kristlik armastus – ennastunustav ja ennastohverdav. Isiklikud huvid jäävad tahaplaanile püsivate usuliste ja moraalsete väärtuste ja ligimese vajaduste kõrval. See, kes suudab langetada õigeid valikuid, mis ei ole kannustatud isiklikust huvist, vaid kõrgematest eesmärkidest, ideedest ja usust, muutub võitmatuks hoolimata sellest, kui väeti või nõrk pealtnäha ka ollakse.

Inimest, kes ei karda kedagi muud kui ainult Jumalat, pole võimalik võita. Sellist inimest võib alandada, kiusata, piinata ja isegi tappa, kuid seni, kuni talle jääb tema usk ja Jumal, ei ole võimalik teda võita. Selline on lugematute märtrite saatus ka praegu nendes maailma piirkondades, kus kristlasi taga kiusatakse ja mõrvatakse. Kuid seda kindlamad oma usus me peame püsima olukorras, kus meid ei ähvarda füüsilised piinad või tagakiusamine, vaid meie maailmavaade ja väärtused röövitakse seaduse jõul ja avalikkuse survel.

Kui meie usku naeruvääristatakse, meid pahatahtlikult sildistatakse ning avalikult laimatakse, ei maksa karta. Need on meetodid, mida kaasaja Heroodesed kasutavad oma isiklike ambitsioonide ja unistuste ellu viimiseks. Jumal ei tegutse alati mitte suurte ja tähtsate kaudu, vaid ta otsib endale ustavad töötegijad tavaliste lihtsate inimeste hulgast. Jeesuse õpilased olid erandlikult kõik lihtrahva ja käsitööliste seast. Ka Jumal ise ei valinud oma Pojale sünnikohaks mitte Heroodese paleed, vaid Petlemma lauda. Need, kes on aulised maailma silmis on sageli vääritud Jumala palge ees ja vastupidi. Seetõttu ei ole õpetus- või väärtuspõhine vastuolu maailmaga või ühiskonna vägevatega tingimata mitte kristlastele häbiks, vaid ehk hoopis auks. Apostel Peetrus kirjutab: “Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. /-/ Kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!” (1 Pt 4:15-16). Aamen

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Jutlus – Jh 1:14
1. jõulupüha
25. detsember 2014, ilmunud ajalehes Eesti Kirik
Arho Tuhkru

“Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.” Jh 1:14

Kristuses on ühendatud möödunu ja saabuv, nii on iga jõul ainukordne, sest selle tähendus peitub mõistmises, kuidas saab elada tõeliseks oma elusat elu. Üksnes praegu on aeg, mida saab otseses mõttes selgeks elada. Jõulu pühadus saabki ilmsiks selle erakordsuses – «Ja Sõna sai lihaks», sünd muutus sündmuseks. Näha ja osaleda jõulupühas, nii oleme küsijad kui ka pärandi vastuvõtjad.

Sõna lihaks saamine on elusaks saamine, mis on nii tugev impulss, et muudab ilma ja maad ning lihast inimest. Inimene on muudetav ja sündmus on elustav. Sõna saab lihaks ning seda teistpidi seletada on võimatu. Tühine on igaüks, kes proovib liha jälle sõnadeks ümber vormida või tagasi suruda. Seega, loo tuuma on Johannes kokku võtnud: «Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse» (Jh 1:12).

Me saame anda tähenduse käesolevale hetkele, mis on küll mööduv, kuid võib mahutada killukest möödumatut; see on küll ajaline, kuid suudab kanda endas ajatut; on küll muutuv, kuid peidab endas muutumatut. Ehk siin ongi osa saladusest, miks imetleme igal aastal jõulupühi. Matteus viitab rõõmusõnumiga Jeesuse sünnist erakordsele lähedusele inimesega, mis saab elavaks Jeesuse läbi: ««Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega» (Mt 1:23). See saab ilmsiks läbi usu, sest paratamatult jääb Jumal ise justkui looritatuna oma kõrgustes lõpuni varjatuks. Jumala teed jäävad meile aimamatuks ja kättesaamatuks, kuid usu kaudu annab see muutev sündmus ka meile, luust ning lihast inimestele, võime elada elusamat elu.

Jumal tuleb jõuliselt. Käes on palve aeg, et mõista avatud taevast, mille kaudu Jumal oma sõnas saab meid puudutada. On öeldud, et maailm on Jumala kirkuse näitelava – «theatrum gloriae Dei», kuid oskust tunda, kuulata ja näha elavat Armu ja Tõde ümberringi keerlevas virvarris on raskem, kui arvata oskame.
Jumala tundmist pole võimalik sõnadesse ega piltidesse panna, see on palju enamat. Kuid ruum Jumala vastuvõtmiseks saab toimida usu läbi inimese sees, teistpidi oleks see liha surumine sõnasse ning see on tühi töö. Jõuluaeg ei ole ainult selle meenutamine, mis kunagi toimus, või kaunis-harda meeleolu kiitmine, vaid Kristus-lapse sünd. Öösse sündinud Jõululaps on ilmaime – Jumal saab inimeseks, puudutades iga üksiklast. Nõnda saame olla puutetundlikud. Meie pole sellest maailmast välja võetud, vaid oleme selles maailmas, et jääda Jumalasse. Üksnes nii ollakse võimelised täitma oma usu ja tegudega uut käsku ja nägema tema kirkust. Ära taibates, et ta elab meie keskel ning tema kohalolek on ühtviisi nii siin kui praegu. Lastes Jumalal endast läbi paista, elame jõulud tegelikkuseks.

Lihtsaim viis jõule mõista on jäljendada Jumalat, kes sai inimeseks, seega «Saa inimeseks!». See on uus algus, mille valguses saab ilmsiks, et meis on olemas usku Jumalasse, armastus ligimese vastu ja lootust kõike seda tunda. See on just Joosepi ja Maarja lugu, see on just karjaste lugu, see ei puudutanud neid loendamatuid hulki, kes olid teedel ja öömajades, et end kirja panna, nii nagu keisri käsk neiltki nõudis. Siin on peidus jõulude igat üksiklast puudutav tähendus. Hommikumaa targad meediat tundvate inimestena viisid selle loo esmalt keset Jeruusalemma ja see lõi kihama nii Heroodese koja kui kogu linna. Tagasiteel viisid nad sündinud Päästja sõnumi hommikusse, kust see jälle vastu kajas ja kõlab tänapäevani.

Apostel Paulus kirjutab: «Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse» (1Tm 3:16). Võrreldes Kristuse sünni ootusega, mis oli nii inglitel taevas kui karjastel väljal, oleme võrreldamatult paremas olukorras, sest teame tema sündi, elu, surma ja ülestõusmist, me teame lunastusloo kulgu. Meil on usk ning teadmine, et see saab täita ka minu elu. Sellest on jutlustatud kirikus, kuuldud vanematelt ja vanavanematelt, usutud enne meid ja elava tunnistusena alles hoitud meie jaoks, see on toiminud ja toimib praegugi.

Kuid kuidas leida seda Lunastuse valgust ja Jumala lähedust, mida nii väga vajame? Jeesus ütleb: «Jumala riik on kesk teie seas.» Jumala riigiga on nii nagu eestlastele tuntud laulusalmiga armastusest. Ei me tea, mis värvi ta on, kust algab ja kus lõpeb, tal on lõpmata palju avaldumisvõimalusi, kuid ometi tunneme selle alati ära, kui kohtume armastusega, nii ka Jumala riigiga. Püha Makarios Egiptusest on öelnud enam kui 1600 aastat tagasi: «Inimese süda on väike, ometi on seal Jumal ja Jumala riik, inglid ja igavene elu, apostlid ja vaimne valgus. Südames asuvad kõik Jumala vaimu aarded.» Õnnistatud jõulupühi!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

Seoses Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma valimisega EELK järgmiseks peapiiskopiks kuulutab EELK konsistoorium alates 2. veebruarist 2015 vakantseks Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ametikoha. Kandideerimisavaldusi EELK vaimulikelt koos elulookirjeldusega saab esitada piiskop Einar Soonele 5. jaanuariks 2015 aadressil Kiriku plats 3, 10130 Tallinn, e-post: konsistoorium@eelk.ee.