Taevale lähemale pääsemine kõlab ilusa igatsusena, aga kui see siis korraks täitub ning lift on Tallinna Piiskopliku Toomkiriku tornitipu lähedal seisma jäänud, tundub alla läbi tellingute vaadata ja tuules vappuda ikka üsna kõhe. Ent kuidas siis muidu kui kaelamurdvas kõrguses saakski näha linnulennult Tallinna katuseid ja lähedalt selle sajandi parimate ehitusmeistrite tööd?
Üle linna kõrguva Toomkiriku tornikiivri vaskplekiga katmine on igatahes täies hoos. Torni ülemine osa on juba valmis: kullatud tornikuul kiiskab päikese käes ja ajalooline tuulelipp vahetab asjalikult suunda, nagu poleks hiljutist vahemaandumist teinudki. Valmis on ka tornitipu kiiver ning seda toetavad kaheksa peenelt vaskplekiribadega kaetud kuuli. Lipuvardast laskub mööda tornikülge maa sisse piksekaitse. Torni vinnatud katuseplekk ootab läikivates tahvlites kannatlikult paikalöömist.
Üle Eesti kirikute restaureerimistöid juhtiv Juhan Kilumets ütleb, et eelistabki kõrgelt tornidest avanevatele panoraamvaadetele näha lähedalt ehitusmeistrite loomingut. Tallinna Toomkiriku restaureerimise käigus on nähtavale tulnud juba palju ilusat tööd. Siinse kiriku puhul meenuvad arhitektuuriajaloolasele kõigepealt kirikutorni suurepärased puidust tornikonstruktsioonid, kuid sedasama võib öelda ka kirikus tehtud tööde kohta tervikuna. Samas alles mõnekümne aasta eest paigaldatud tornikiiver vajab juba väljavahetamist. “Mineviku ehitusmeistrite suhtumine oli selline, et pigem ehitati tugevamalt, kindlamalt. Kui kehva tööd ette tuleb, siis kõige rohkem on seda ikka nõukogude ajast,” nendib ta.
Toomkiriku torni on Jumal hoidnud, nendib Kilumets ning kinnitab, et kõik, mis on seniajani hästi säilinud, ka säilitatakse – tuulelipp vajas vaid väikest noorenduskuuri, tornidetailid said siit-sealt üle keevitatud ja värske kullasära saanud tornikuuli mõlke ja täkkeidki võib võtta kui aumärke. Nüüd tehtav töö peab omakorda olema kunagise ehitustöö vääriline jätk.
“Kõige vastutusrikkam ja keerulisem kõigist restaureerimistöödest ongi valtsimistöö,” tõdeb Juhan Kilumets – sellest sõltub ju otseselt hoone vastupidamine ilmastikule. Pleki valtsimine käib arvestusega, et torn oleks kaitstud vähemalt sajandi jagu iga ilmaga – olgu siis vihmavaling, kangutagu katust tuuleiilid või püüdku seda mõlkida rahekuulid.
Toomkiriku ehitustandrile saadi konkursiga head mehed, kellele võib kindel olla. Ka muinsuskaitselise järelevalve tegija Jüri Noška ilme on rahulolev ning ta kommenteerib: “Kõige suurem rõõm ongi näha hästi tehtud tööd, nagu sellel objektil.” Lisaks ehitusmeistritele saab kiidusõnu ka krapsakas objektijuht Alice Merkulova.
Tornikiivri paigaldamise peatöövõtja Oma Katused OÜ juhataja Martin Kärner räägib, et enne eelmist masu oli firmas tööl 40 meest, kuid Eestisse alles jäi neist vaid käputäis. Ka ettevõttes seni töötanud kolm Aleksandrit: Aleksandr Jegorov, Aleksandr Karasev, Aleksandr
Zaitsev, kes täna toomkirikus tööd teevad, läksid tööle Skandinaaviasse. Tagantjärele võib öelda, et sundkäik võõrsile oli tegelikult kasuks, sest mehed tulid Stockholmis losside ja kirikute katustel omandatud kogemuste võrra rikkamana. Üks vajalik töövõte kiriku ehitamisel on näiteks pleki töötlemiseelne kuumutamine, mis hõlbustab sellele vajaliku kuju andmist, samuti kuluvad ära lisateadmised erinevatest keevitustöödest.
Ametikoole on Eestis mitu, kus ehitusmehi ja restauraatoreid õpetatakse. Nende tase on hea, hindab Kilumets, kuid nendib, et meistriks saamine nõuab oma liistude juurde jäämist kogu eluks. “Sageli on nii, et õpitakse plekksepaks, kuid seejärel vaadatakse ringi, proovitakse midagi muud. Meil Rändmeistris on küll ainult eluaeg tööd harjutanud mehed, nad teevad seda öösel unes ka,” ütleb Kilumets. Nii on tema sõnul ka toomkirikus tegutsevate meestega: nad on omavahel sõbrad, viskavad ehitusplatsil nalja, aga ennekõike on oma ala pühendunud meistrid.
“Plekksepa töö nõuab füüsilist pingutust ja hakkab tervisele, seal üleval katuste kohal puhub ju tavaliselt ka kõva tuul. Üle 60 aasta vanuseid plekkseppi naljalt ei leia,” tõdeb Kilumets. Ent parimatel neist on au lüüa kõrgele torniplekki oma meistrimärk nimega, mis jääb vähemalt sajandiks ootama väärilist leidjat.
Teksti ja fotode autor Regina Hansen.
