Peapiiskop Urmas Viilma meenutab Jüri Ehasalu:
Jüri Ehasalu (5. juuni 1953 – 17. august 2025), kelle Issand äsja enese juurde kutsus, oli oma suure pühendumise ja ustavusega eeskujuks paljudele ristiinimestele.
Viimased peaaegu veerandsada aastat, mil ma Jüri Ehasalu isiklikult tundsin ja temaga lähemalt läbi käisin, on täis arvukalt omavahelisi kohtumisi, sisukaid nõupidamisi, südamest südamesse toimunud usalduslikke kõnelusi, nagu ka asjalikke arutelusid. Meil oli ka tuliseid vaidlusi. Oli küsimusi, milles jagasime teineteise seisukohti poolelt sõnalt. Sekka sattus selliseidki teemasid, kus jäime eri meelt või ei suutnud ühist keelt leida.
Konsistooriumi kantslerina, hiljem juba kirikujuhina kaasasin Jüri Ehasalu paljude kiriku komisjonide, nõukogude ja töörühmade töösse ning vastutusrikaste arutelude juurde. Jüri Ehasalu oli kaua usaldusisikuks, kellele sain ustavalt toetuda ja kelle nõu oli mulle eriliselt väärtuslik. Minu isiklike fotode hulgas on palju pilte, millel oleme jäädvustatud koos Jüri Ehasaluga vastu võtmas paljusid kiriku kõrgeid külalisi, olgu nendeks siis meie oma või teiste riikide presidendid, kantslerid, peaministrid või isegi kroonitud pead.
Jüri Ehasalu oli kaasatud paljude uute oluliste ideede teostamise ja mitmete ettevõtmiste juurde nii nõu kui jõuga. Siinjuures meenuvad paljude muude vastutusrikaste kohustuste seas tema kaalukad ülesanded SA Kirikupäeva ja Vaimuliku Laulupeo Sihtasutuse nõukogus, OÜ Kiriku Varahalduse nõukogus, SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogus, Tallinna Toomkooli Sihtasutuse nõukogus, EELK Kirikufondi SA nõukogus. Lisaks väga paljudes muudes kiriklikes ettevõtmistes ja mitmete fondide nõukogudes. Ta oli heaks kaastööliseks ja nõuandjaks EELK majandusnõukogus, Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni õigusküsimuste alakomisjonis, EELK Kirikukogu mitmes koosseisus ja komisjonis, rääkimata pikast perioodist, mil ta tegutses EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse aseesimehena ja nõukogu liikmena. Aastaid tegutses ta Tallinna praostkonna revidendina. Viimastel koguduste juhtorganite valmistel valiti Jüri Ehasalu EELK Tallinna Jaani koguduse nõukogusse ja Tallinna praostkonna sinodi saadikuks. Tema panust EELK paremasse käekäiku võib pidada mitme aastakümne kestel väga kaalukaks. Selle eest on teda tunnustatud 2008. aastal EELK Teenetristi 2. järguga. Mitmed tema tegevused ja toetused jäid avalikkusele märkamata, sest see oli Jüri Ehasalu enda soov. Jumal näeb ja teab…
Jüri Ehasalus oli palju soojust ja südamlikkust, heldust ja lahkust, viisakust ja härrasmehelikkust, aga ka terasust ja teravust, vaidlushimu ja tõejanu. Kõik, kes teda lähemalt tundsid nimetavad Jüri Ehasalu meenutades ilmselt kohe tema huumorisoont, vahedat mõtet ning täpset ja teravat keelt. Vahel oli mõnel koosolemisel või koosolekul raske asiste teemadega arutelu jätkata, sest Jüri Ehasalu teravmeelne, kuid alati peenetundeline vaimukus pani kõik koosolekul osalejad mõnusalt naerma. Ta võis jutustada tõestisündinud ja uskumatuna tunduvaid lugusid ning esitada ajaloolisi fakte, mida keegi teine polnud kuulnud. Eriti puudutas see lähiajalugu ja tegelasi ajalooareenilt, kes teleriekraanilt veel paljudele meile aastakümnete tagant meenuvad. Jüri Ehasalu seltskonnas ei olnud kunagi igav.
Kui mõne arutelu või koosoleku päevakorras oli mõni küsimus, mis Jüri Ehasalu erilise terava pilgu alla jäi, võis ta olla omamoodi armutu. Tema kriitika võis olla väga terav ja halastamatu. Temas oli oskus võrdselt kiiresti reageerida nii vaimukuse kui teravusega. Vastavalt olukorrale. Teinekord ka vastavalt isikule, kellega parasjagu dialoogi peeti. Ta oskas teha kauneid komplimente, kuid võis sõnaga ka valusalt piitsutada.
Oluline on mõista, et Jüri Ehasalu pidas tõde alati kõige olulisemaks ja oli tõe nimel valmis võitlema. Isegi siis, kui kellegi teise arusaam tõest oli erinev tema tõest. Tal oli väga hea, aga ka pikk mälu.
Tõe ja õiguse eest seisis Jüri Ehasalu oma veendumuste ja usu tõttu. Ta oli väga tubli Jeesuse õpetuse järgija ja ustav kirikuline. Väga harva möödus mõni pühapäev või kirikupüha, kui kirikupingis ei olnud kirikuliste seas Jüri Ehasalu. Oli kirikukalendri väiksemaid pühi ja tähtpäevi, mil Jüri Ehasalu oli peaaegu et ainus, kes lisaks vaimulikule, organistile ja kirikumehele jumalateenistusel osales. Kui teda kirikus ei olnud, oli tal alati kaalukas põhjus. Üks jumalateenistuselt puudumise põhjus oli külaskäik Soome õe juurde, keda ta väga armastas. Siinjuures minu südamlik kaastunne Jüri Ehasalu õele perega.
Igapühapäevase kirikulisena oli Jüri Ehasalul aastaid oma väljakujunenud istekoht kõikides nendes kirikutes, kus ta pühapäevast pühapäevani erinevatel eluperioodidel jumalateenistustel osales. Mulle ei meenu ka kedagi teist, kellel oleks olnud alati jumalateenistusel kaasas oma isiklik lauluraamat, mida ta sellega seotud tähendusrikaste mälestuste tõttu väga armsaks pidas. Seda lauluraamatut hoidis ta väga.
Oma koju oli Jüri Ehasalu laskunud projekteerida ja ehitada kodukabeli, kus Jumalaga igapäevaselt palves kõneleda. Jüri Ehasalu armastas Jumalat ja Jumal armastas teda…
Jää Jumalaga, armas vend ja kunagine hea sõber Jüri…
Peapiiskop Urmas Viilma
Fotod on jäädvustanud: Raul Mee, Annika Haas, Erik Peinar ja paljud teised fotograafid.
