Tallinna piiskopliku toomkoguduse nõukogu otsustas nimetada kultuuriauhinna Maarja medal 2024. aasta laureaadiks Matti Pätsi. Tunnustus anti igavikupühapäeval, 24. novembril üle laureaadi perele.

„Paar kuud tagasi toomkoguduse juhatus arutas, kes võiks olla laureaat. Ühe mehe nimi hakkas kõlama teistest üle. Tema rinnus tuksus kuum süda, soontes voolas tuline veri, vaimu- ja meelekindlus oli paljudele imetluseks ja juhtnööriks,“

alustas Maarja medali väljakuulutamise kõnet Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru, lisades, et tegu oli mehega, kes 1957. aastal andis toomkiriku altari ees leeritõotuse, 1966. aastal andis tõotuse armastada oma abikaasat ja 1992. aastal andis nõusoleku kandideerida toomkoguduse nõukokku ja juhatusse.

Laureaadiks osutus Matti Päts, kes kahjuks 14. novembril lahkust igavestele radadele. Toomkoguduse nõukogu otsustas 17. novembril anda Matti Pätsile mõeldud Maarja medali ja kultuuripreemia üle tema perekonnale.

Toomkoguduse juhatuse esimees Riivo Sinijärv luges ette nõukogu otsuse, milles on kirjas, et Matti Päts on olnud läbi elu sõnas ja teos jäävate väärtuste kandja, hoides alles Eesti omariiklust ja kirikut aegadest ja oludest hoolimata. Oma eluga on ta olnud eeskujuks ristiinimese ja toomkoguduse liikmena. Ta on olnud meelekindel ja truu Eestile ja kirikule aegadest ja oludest hoolimata.

Maarja medal anti tänuga üle laureaadi perele: lesk Valli Pätsile ja poeg Madis Pätsile ning tütar Madli Vallikivile. Tunnustuse eest tänades ütles laureaadi poeg Madis Päts, et tema isale oleks see au ja tunnustus palju rõõmu teinud.

Tallinna piiskopliku toomkoguduse nõukogu otsustas 18. juunil 2000. a juhatuse esimehe Raido Rüütli ettepanekul asutada iga-aastase Tallinna toomkiriku kultuuriauhinna nimetusega Maarja medal. Kunstiliselt kujundatud medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes oma tegevusega on andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, kelle tegevus on süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ja otseselt puudutanud Tallinna toomkirikut. Kandidaadi esitab koguduse õpetaja koguduse nõukogule kinnitamiseks.

Maarja medali on eelnevatel aastatel saanud Tõnu Kaljuste, Kuno Pajula, Dolores Hoffmann, Lennart Meri, Mikko Heikko, Siim Kallas, Toomas Paul, Juhan Kilumets, Philippe Jourdan, Raido Rüütel, Ivar-Jaak Salumäe, Tunne Kelam, Mati Karmin, Einar Soone, Roman Toi, Jüri Arrak, Andres Põder, Ester Mägi, Henning von Wistinghausen, Kalle Kasemaa, Lembit Peterson, Jüri Kraft, Jaan Tammsalu ja Enn Kunila.

Kätlin Liimets

“Rahvahulgad, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!“ Mt 21:9

Taaskord oleme jõudmas advendiaega ja ootame Jõululapse sündimist ja jõulude saabumist. Algab uus kirikuaasta.

Kui vaatame möödunule tagasi, tuleb kurbusega tõdeda, et ka lõppenud aastal on olnud maailmas paiku, kuhu jõulurahu sel aastal ei ulatu ega saabu. Seni, kuni inimkonnast keegi kannatab, ei saa teised olla lõplikult muretud ja õnnelikud.

Ukraina rahvas seisab silmitsi juba kolmandate sõjaaegsete jõulupühadega. Rahu, isegi jõulurahu ei ole. Ka seal, kus jõululaps Jeesus sündis ja külast külasse rännates rahusõnumit kuulutas pole rahu. Kõrge müüriga ümbritsetud Petlemmas oodatakse erilise igatsusega, et inglite laul “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” (Lk 2:14) võiks saada tõeks ka Jeesuse sünnilinnas. Jeruusalemm, mille väravatest Jeesus eeslisälu seljas sisse ratsutas, ootab endiselt Rahukuninga saabumist. 2000 aastat tagasi käisid Jeruusalemma saabuva Jeesuse eel ja järel rahvahulgad, kes hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!“ (Mt 21:9) Täna selliseid hõikeid Jeruusalemmas ei kuule.

Kõikjal maailmas, seal, kus elu saab kulgeda enam-vähem normaalses elurütmis, vaadatakse kirikuaasta lõppedes mõtlikult seljataha ja uue aasta alguses lootusrikkalt ettepoole – õpitakse ajaloost ja tehakse plaane. Nii ka väikesel Eestimaal.

Eesti luteri kiriku jaoks oli lõppenud kirikuaasta kindlasti ajalooline mitmel põhjusel. Üle kaheksa aasta võisime taas koguneda ühiselt kirikupäevale ja vaimulikule laulupeole, et laulda ja hõisata rõõmust, mis levib üle maa. Mitutuhat lauljat ja mitutuhat kuulajat südasuvise pärimuskultuurilinna Viljandi lauluväljakul oli unustamatu kogemus ja tõi sõjapelus rahvale vähemalt mõneks ajaks rahu südamesse ja rõõmu palgele.

Lõppeval aastal vahetus ka Eesti luteri kiriku juhtide põlvkond. Senised piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets andsid oma valdkonnas vastutuse ja juhtimise üle mantlipärijatele piiskop Ove Sanderile, piiskop Anti Toplaanele ja piiskop Marko Tiitusele.

EELK Kirikukogu tegi ajalugu, kui otsustas taastada peaaegu endisel moel Eesti- ja Liivimaa reformatsioonieelse kirikliku jaotuse. See tähendab, et alates 2024. aastast jaguneb Eesti luteri kirik territoriaalselt neljaks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkonnaks, Põhja-Eesti piiskopkonnaks, Saare-Lääne piiskopkonnaks ja Lõuna-Eesti piiskopkonnaks. Tahan loota, et see lähendab ja koondab inimesi senisest enam ning kirik jõuab kogudustele ja liikmetele lähemale. Aeg annab arutust, kas see samm ühendab meie harali vajuvat kirikut senisest rohkem.

Eeloleval 2025. Issanda aastal ootab aga ristirahvast ees üle pika aja taas võimalus tähistada Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmist üle maailma ühel ja samal ajal, sest Kristuse ülestõusmispühad langevad nii ida- kui läänekirikus samale ajale. See on võimalus koostöötahte ja osaduse rõhutamiseks ning ligimesearmastuse väljendamiseks.

Eriti oluline on see Eestimaal, kus maailmavaateline ja kanooniline lõhe ei kulge enam teineteisest kaugel asuvate patriarhide vahel, vaid on süvenemas Maarjamaa (õige)usklike, nagu ka keele- ja rahvusrühmade vahel. Vabaduse eest seismine ja vabaduse hoidmine on muutnud aktuaalseks küsimuse usuvabaduse tegelikust olukorrast ilmalikus riigis.

Seda olulisem on, et Eesti Kirikute Nõukogu otsustas kuulutada järgmise aasta teema-aastaks nimega “Tunnistatud usk”. Möödub ju 2025. aastal 1700 aastat Nikaia usutunnistuse sõnastamisest. See usutunnistus ühendab kogu kristlaskonda.

Advendiküünalt süüdates, jõulurahu oodates ja uuele aastale vastu minnes aitab teadmine, et Kristus on surnud meie kõigi nimel, meie kõigi eest ja tõusnud ka surnust üles selleks, et päästa kõik, kes Temasse usuvad. Nõnda ühendab Kristus kogu ristirahva nii surmas kui elus, mis aga kõige olulisem – igaveses elus!

Soovin kõigile rahulikku ja rõõmsat advendiaega ning õnnistatud uut kirikuaastat!

+ Peapiiskop Urmas Viilma                                                             Tallinnas, 30. novembril 2024