21. juunil toimunud XXI Toomkonverentsil “RAHU” käis Toomkoguduse juhatuse esimees ja endine välisminister Riivo Sinijärv välja idee, et iga Euroopa riik peaks eraldama mingi protsendi oma kaitse-eelarvest Ukraina toetuseks, kui soovime vältida Euroopas konflikti eskaleerumist.
“Ukraina võitleb täna meie väärtuste ja meie rahvusvahelise süsteemi säilimise eest. Kas see protsent peaks olema 0,2% või 0,8% rahvuslikust koguproduktist, ma ei oska öelda, kuid fakt on see, et kui me Ukrainat reaalselt ei toeta ja ainult räägime aitamisest, on väga suur oht, et Ukrainas toimuv liigub Euroopasse edasi,” märkis Riivo Sinijärv.
Oma ettekandes “Kas rahvusvaheline süsteem suudab rahu kindlustada?” andis Sinijärv ülevaate süsteemi ajaloolisest kujunemist, millele pandi alus umbes 400 aastat tagasi Vestfaali rahulepinguga, kuid mille põhimõtteid on ajas pidevalt modifitseeritud, muuhulgas tõi Sinijärv näiteid Viini kongressi, Rahvasteliidu, ÜRO jm ühenduste aluspõhimõtetest.
“Enamike inimeste arvates koosneb tänane rahvusvaheline süsteem ÜROst ja kui see nii oleks, oleksime suhteliselt libedal jääl. Kuid see koosneb ka NATOst, Euroopa Liidust ja teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest,” sõnas Riivo Sinijärv. “ÜROsse kuulub täna 15 liiget, millest 5 on alalised liikmed: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Suurbritannia, Venemaa ja Hiina. Rääkides ÜRO nõrkustest, siis ühest küljest võib arutada, kas sinna on vaja rohkem riike nagu näiteks Indiat, Brasiiliat, Indoneesiat. Kas rohkem riike tähendaks tugevamat julgeolekunõukogu? Ma ise arvan, et ei. Julgeolekunõukogu probleem seisneb selles, et seal on alalisi liikmeid, kes tegutsevad otseselt vastu ÜRO põhikirjale, mille üks peamisi eesmärke on vältida agressiooni.”
Sinijärv selgitas, et ÜRO tegutseb kui peaassamblee, mis tähendab, et sõja ning rahu küsimustes ei võeta vastu mingeid otsuseid. “Ta võib arutada, aga põhimõtte järgi ei saa mingeid sanktsioone rakendada. Ja kui alaline liikmesriik teeb ise agressiooni, nagu on juhtunud Ukrainas, siis julgeolekunõukogu ei saa midagi teha. Ja mida üldse teha, kas visata välja? Mida see muudaks?”
Riivo Sinijärv tõi lõpetuseks paralleeli Vestfaali rahulepinguga, mille põhimõtteks oli ideoloogiline neutraalsus ja kohanemine muutuvate oludega. “Meedia on muutunud – meie igaühe taskus on meedia iga päev 24/7 olemas. Ka nende inimeste taskus, kes ei saa aru rahvusvahelisest poliitikast ja vahetavahel üldse mitte millestki. Kas ideoloogiline neutraalsus on täna üldse võimalik? Kas see ongi selle meediasõja aluseks, mis toimub juba umbes 20 aastat ja mis kuulutati välja avalikult president Putini poolt Münchenis aastal 2007, kus ta ütles, et “me võtame kasutusele mitte-sümmeetrilised vahendid”? See ongi see, kuhu me oleme jõudnud.”
Toomkirikus toimunud konverentsil “RAHU” kõnelesid nii riigi kui üksikisiku rollist rahu tagamisel Euroopa parlamendi saadik Riho Terras, julgeolekuekspert Rainer Saks, endine välisminister Riivo Sinijärv, piiskop Philippe Jourdan, kirikuõpetaja Matthias Burghardt ning Bogdan Ljutjuk Ukraina kultuurikeskusest. Konverentsi modereerisid peapiiskop Urmas Viilma ning kirikuõpetaja Arho Tuhkru. Toomkonverentsi korraldamist toetab Kirikufond (SA EELK Toetusfond).
Konverents on järelvaadatav lingilt: https://youtu.be/fv4sMfNOvj4
