KARJASEKIRI
usupuhastuspühal
ehk reformatsiooni aastapäeval,
31. oktoobril 2020
Viimase
aja arvamusavaldustega ühiskonnas aktuaalsetel teemadel on kaasnenud emotsionaalset
tulisust, teravaid väljaütlemisi, kahjuks ka inetusi ja verbaalseid isiklikke rünnakuid
konkreetsete isikute või inimrühmade aadressil. Seni, kuni argumenteeritud arvamusteravikud
on suunatud konkreetsetele vaidlusküsimustele, on suudetud säilitada üksteise
suhtes väärikas ja lugupidav toon. Kui sõnateravust on kasutatud oponendi ründamiseks,
tema arvamuse tühistamiseks, vähema venna või õe solvamiseks ja vääritute sõnadega
sildistamiseks, on astutud üle piirist, mille Jeesus ligimesearmastuse käsku
sõnastades seadis.
Ägedaloomulise
ja teravkeelse, samas vaheda mõistuse ja sügava usuga Martin Lutheri algatatud
reformatsiooni saatis poole aastatuhande eest samuti enneolematu ja äge
sõnasõda. Kõikjal levitati pamflette osapooli naeruvääristavate karikatuuride,
aforismide ja anekdootidega. Pühakirja tõe üle võideldi nii ägedalt, et see
võis ajuti muutuda asjaosalistele eluohtlikuks.
Samas
on liigutav lugeda, kuidas käreda loomuga Martin Luther 1525. aasta läkituses
Liivimaa kristlastele isalikult manitseb erimeelsuste lõpetamisele
jumalateenistuste pidamise õige korra küsimuses. Seepärast palun ma nüüd teid kõiki, mu armsad isandad, jätku igaüks oma
eriarvamused sinnapaika ning tulge sõbralikult kokku ja jõudke üksmeelele,
kuidas te neid väliseid asju pidada tahate – et need oleksid teie juures
ühesugused ja ühtlased, mitte lahkuminevad, ühes kohas üht-, teises teistmoodi,
mis sellisena lihtrahvast segadusse ajab ja õnnetuks teeb, kirjutab Luther.
Kristlaste
seas on erimeelsusi nii välistes kui õpetuslikes küsimustes olnud apostlite
päevist alates. Pühakirjast loeme, kuidas algkiriku juhid vaidlesid näiteks
paganate ümberlõikamise üle ja jõudsid Jeruusalemma nõupidamisel ühisele otsusele,
et seda koormat paganatest kristlased kandma ei pea (Ap 15). See oli
reformatsiooni ideedega sarnane otsus tollases algristikoguduses. Usaldusest Püha
Vaimu vastu on ka kõige raskemad otsused kiriku pikas ajaloos vastu võetud ja
rakendatud.
Usupuhastuspüha
meenutab meile üht haava kirikus, mis alles viis sajandit hiljem armistus, kui
jõuti leppimise ja üksteisemõistmiseni tollastes peamistes tüliküsimustes. Reformatsiooni
sündmuste valguses peame ühiselt leidma vastuse, kuidas jõuda aktuaalsetes
vastasseisudes lahenduste ja leppimisteni oluliselt varem kui poole millenniumiga.
Lõhkumata sealjuures ühiskonda, lõhkumata kirikut, lõhkumata üksteist.
Apostel
Paulus kirjutab Efesose koguduse liikmetele: Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie
vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile! Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu
teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et
kuuljad saaksid armu. (Ef 4:26–27,29)
Me
kõik oleme suutelised tõe nimel kiskuma kuni vundamendini maha eelmiste
põlvkondade rajatud hoone, heites kõrvale kivid, mis meie arvates sellesse ei
sobi. Samal ajal oskame laduda kõrgeid müüre, et rajada taevani ulatuvat tõekatedraali.
Müüri ladudes peame aga arvestama võimalusega, et koos patustega jääb väljapoole
müüri ka Jeesus. Sest kus mujal saaks olla Jeesus, kui mitte seal, kus on
vaevatud ja koormatud, haiged ja patused, kes kõik vajavad Arsti ja Lunastajat.
Nõnda
peame hoidma igavesti meeles, et Kristuse kirikut uuendades ei tohi me heita kõrvale
ühtegi Kristuse enda poolt väärtuslikuks hinnatud kivi – ka kõige konarlikumat.
Veel vähem on meil õigust üritada luua kirikule uut vundamenti, sest teist alust ei saa keegi rajada selle
kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11).
Urmas
Viilma
peapiiskop