22. novembril 2014 täitub EELK peapiiskop Andres Põderil 65. eluaasta. Vastavalt EELK kirikuseadustikule siirdub vaimulik, kes saab 65-aastaseks ja kelle ametiaega pole korrakohaselt pikendatud emerituuri. Peapiiskop Andres Põder ei soovinud oma ametiaja pikendamist, mis tähendabki seda, et kümme aastat peapiiskopi ametis teeninud Andres Põder läheb pensionile. Kuni uue peapiiskopi ametisseseadmiseni 2. veebruaril 2015 täidab peapiiskopi ülesandeid piiskop Einar Soone. Peapiiskop Andres Põderi 65. sünnipäeva ja emerituuri siirdumise tänupalvus toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus laupäeval 22. novembril kell 14.00. EELK järgmine peapiiskop valitakse EELK Kirikukogu korralisel istungil 25.26. novembril 2014. Kirikukogu eel on peapiiskopi kandidaatideks esitatud viis vaimulikku: Joel Luhamets (62), Tiit Salumäe (62), Ove Sander (44), Marko Tiitus (43) ja Urmas Viilma (41).

Jutlus – Hb 3:12-14
Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev 
6. november 2014 Toomkirik
Urmas Viilma

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:12-14)

Tänane pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev kannab valvamispühapäeva nime. Meid kutsutakse üles valvama. “Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!” (Lk 12:35) kõlab ka tänane juhtsalm kirikukalendris.

See valvelolek ei tähenda millegi hirmsa või ähvardava ootamist, küll aga valmisolekut kellegi saabumiseks. Jeesuse jutustatud tähendamissõnades ootavad sulased vöötatult ja lampide põledes pulmapeolt koju oma isandat või majaisandat. Tuttav on ka tähendamissõna kümnest neitsist, kelledest osa olid taiplikud, et varuda pikaks ootamiseks lambiõli, teised aga olid rumalad, võttes vaid lambid ja unustades õli. Ühes tähendamissõnas teenivad ustavad sulased ära oma isanda lugupidamise niivõrd, et ta asetab nad lauda istuma ja teenib ise neid. Millegi sellise ootamine ei ole millegi hirmutava või ähvardava ootamine.

Nõnda ei tähenda üleskutse: “Valvake!” mitte seda, et peaksime olema valvel millekski kohtuvaks, vaid see valvelolek olgu ustavuse, hoolitsuse ja armastuse tähis. See on ärev ootus ja igatsus millegi hea ja rõõmustava järele. Olles valmis või jõudes oodatava ära oodata, saabub midagi kaunist ja rõõmustavat. Siinjuures on oluline püsivus, ustavus, kannatlikkus ja rahu, et kõik läheb hästi, sest nõnda on lubatud. Isand saabub! Teadmata on vaid see, millal ta jõuab.

Kirikuaasta viimaste nädalate kirjakohad valmistavad meid ette Issandaga kohtumiseks Igavikus. Siis, kui astume läbi surmaukse ja seisame Issanda õiglase aujärje ees, et võtta vastu õiglane kohtuotsus. Siis saab määravaks, kas oleme olnud ustavad, kas oleme suutnud valvata ilma õigelt teelt lahkumata, ilma kiusatustele alla andmata, ilma taganemiseta oma usust, ilma selga keeramata Jumalale.

Tänase kirjakoha autor ütleb kirjas heebrealastele: ”Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Hb 3:12) Milline on kuri süda? Kui loeme Piiblit näeme, et kõik, mis on seotud sõnaga kuri, on seotud Jumalale selja keeramisega, uskamatusega, sõnakuulmatusega ning sageli ka kurjade vaimude ja Kurja ehk kuradiga. Kurjad ei ole mitte mõned üksikud teod, vaid tegemist on tahtliku ja teadliku valikuga kõige selle halva kasuks, mis on Jumala ja tema armastuse vastane. Sellist käitumist märgitakse ka ühe teise sõnaga – patt.

Meie valvelolek, millele meid tänase pühapäeva teema üles kutsub, peab tähendama eelkõige oma südame järele valvamist. Et meie süda ei oleks kuri süda, mis kisub meid heaks kiitma valet ning juhib meid sulgema silmi ning mitte märkama pattu meie endi elus ja meie ümber.

Heebrea kirja autor nimetab seda paadumuseks. Sõna, mida üliharva kuuleme väljaspool kirikut ning mille tähedust tõenäoliselt paljud enam ei mõista. Heebrea kirja autor aga ütleb: “et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Hb 3:13). Paadumine on seisund, mis tähistab pöördumatut ja kivinenud eksitust; lootusetut Jumalast ärapöördumist, kinnitatud pattu!

Kaasaegses ühiskonnas on ääretult kerge paaduda, sest kogu ilm meie ümber aitab sellele kaasa. Meie südame paadumine ja sellega kaasnev kaugenemine tõest ei tule ootamatult, vaid vargsi, salakavalalt, hiilivalt. See tuleb õigluse ja sallivuse kattevarju all. Me näeme, kuidas maailm meie ümber muutub ja seda mitte ainult kusagil kaugel teisel mandril või Maa vastaspoolkeral. Muutused ei ole mikroskoopilised või kosmeetilised, vaid fundamentaalsed ning need leiavad aset meie koduõuel.

Neid muutuseid surutakse peale ka kirikule. Me peame olema tähelepanelikud. Peame valvama, nagu tänane juhtmõte meile seda meenutab, sest kavalalt hiilides uinutatakse meie meeled juttudega hoolivusest, armastusest ja õnnest, mida saavutame, kui kirik ennast ja oma õpetust avardab.

Hiljuti osalesin ühel konverentsil, kus pidin teiste seas pidama ettekande teemal: Millist kirikut me tahame? Oma ettekannet koostades, püüdsin esitatud küsimusele vastata ning tabasin ühel hetkel ennast mõttelt, et see küsimus on üks kaval meelitus.

Me oleme harjunud küsima retooriliselt: Millist Eestit me tahame? Ja vahel ka pisut irriteerivalt: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Need küsimused on omamoodi õigustatud, kuna demokraatlik riik valmib rahva kaasabil. Meie riik on selline, nagu me oleme soovinud! Tõsi, ta pole just päris lõpuni selline, nagu mina olen soovinud. Tean, et veel mitmed teiegi hulgast pole sellega kõigega rahul, mis meie ühiskonnas toimub. Eriti, kui mõtleme viimaste aastate tendentsidele, mis nihutavad riigi ära kristliku pärandi ja väärtuste vundamendilt, kuhu ta on algselt rajatud.

Kuid…, see riik on siiski just selline, nagu valimistel antud mandaatide kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Kui ma pole rahul, siis süüdistada pole mul kedagi muud kui valijaid, kelle hulka kuulun ka ise. Loota saan vaid vigade parandusele järgmistel valimistel. Riik, see on rahvas! See olen mina! Tuttavad loosungid…

Kuidas on aga kirikuga? Kas ka siin kehtib sama reegel, et mina kiriku liikmena suunan kirikut sinna, kuhu tahan. Valin koguduse juhtorganite liikmed, need omakorda praostkonna sinodisaadikud, kes omakorda kiriku parlamendi ehk kirikukogu liikmed. Kirikukogu koguneb, et valida kord nelja aasta kestel kirikuvalitsus ning vajadusel piiskop ja peapiiskop.

Jah, teatud piirini on ka kirik sarnaselt riigile vormitav tema liikmete poolt ja kaudu. Unustada ei tohi aga üht: kui demokraatlikku riiki juhib läbi oma esindajate rahvas, siis kirikut juhib ainsana Kristus! Kiriku pea on Kristus. Meie selle Kiriku ehk Kristuse ihu liikmetena teeme seda, mida tahab Tema, mitte vastupidi. Riigis peab valitsus tegema seda, mida soovib rahvas, kirikus ei toimi õnneks kõik samade demokraatiareeglite järgi, sest nagu oleme võinud tõdeda – demokraatia võib osutuda ka näiliseks ja rahva tahe ei pruugi maksta sentigi.

Kirik ei pea vastama kellegi teise ootustele kui Kristuse ootustele. Kiriku- ja kogudusejuhtide ning vaimulike ülesanne on kogu aeg jälgida, et kiriku või koguduse tegevuse fookus ei nihkuks paigast. See, mida ühiskond ehk rahvas tahab on üks asi. See, mida inimesed vajavad on teine asi. Kas inimene alati teab, mida ta vajab või ootab ja küsib ta midagi, mida ta tegelikult ei vaja? Nagu väike laps, kes küsib vanematelt midagi, mida tal võib olla pole vaja või on talle lausa kahjulik.

Kirik on Jumala tööriist ja teenides ligimest, sh ühiskonda, peame vaatama, kas me teenime seeläbi ka Jumalat. Või teenime ainult inimest ja tema vajadusi? Sageli hoopis täidame inimese soove, mis ei lähtu tegelikest vajadustest, vaid teenivad inimese lõbu- ja naudingujanu.

Kas see on see ülesanne, mille Kristus meile kirikuna andis? Kõik taandub armastusekäsule. Armasta ligimest! See ei tähenda, et me teeme seda mida ligimene meilt küsib, ootab ja tahab, vaid seda, mida me ligimest ning ühiskonda armastades peame talle tegelikult Kristuse käsul andma.

Inimesed, kes ootavad kirikult muutumist, eriti õpetuse ümberhindamist ja kaasaja vabadusideoloogiaga vastavusse viimist, ei ole saanud aru, et kirikus on asju, mida ei saa muuta keegi muu kui Kristus. Kui asume selliseid asju muutma, oleme teinud seda, mida Aadam ja Eeva paradiisis tegid. Nad täitsid oma soovi, sest neil oli vaba tahe, kuid jätsid täitmata Jumala soovi. Selle soovi täitumisel oli lihtne tagajärg – patt ja patu kaudu surelikkus.

Et ennast hoida pattu tegemast, Jumalale selga keeramast ning kindlaks teha, kas me üldse liigume oma eluga õiges suunas, tuleb küsida küsimuse: “Millist kirikut meie soovime?” asemel, “Millist kirikut tahab, ootab, vajab Kristus?”. Lõpuks on meie missioon ja ülesanne täita Kristuse käsku, mitte rahuldada oma soove ja vajadusi.

Heebrea kirja autor manitseb meid valvama oma elu üle. Ta kirjutab: ”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. (Hb 3:14)

Minu, ega kellegi teise roll kirikus pole kiriku õpetuse aluseid muuta, Piiblit kaasaja inimesele vastuvõetavaks tõlgendada, vaid püsida Kristuse enda rajatud alusel. Kirik ei ole koht, kuhu ma tulen meelt lahutama või otsima õigustust oma eksitustele. Vastupidi, ma tulen siia, et eksitustest ja patust pääseda ning oma meelt rahustada.

Kirik kuulutab mulle evangeelumi ning jagab mulle sakramentide kaudu Jumala armu, ilma milleta ma ei saa pärida igavest elu. See on olulisim põhjus, miks ma kirikus olen. Kui kirik enam ei juhi inimesi selle juurde, pole ta enam Kristuse kirik, kes täidab Kristuse antud ülesannet: “19Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse 20ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
 käskinud!” (Mt 28:19-20).

Valvamine ja ärkvelolek tähendab meie igaühe jaoks usus püsimist ja ajatust pühakirjaõpetusest kinni pidamist oma päevade lõpuni või Issanda saabumiseni. Selles peitub meie hinge õndus ja igavene elu, mida ei tohi panna kerglaselt ohtu ajalike ja inimlike soovide täitmisel.

Ühe Kiriku liikmetena, peame olema üksteisele toeks õige õpetuse juures püsimisel ja Kristuse misjoni- ja armastusekäskude täitmisel. Üksikuna oleme kiire saak maailmale ja tema kurjadele kiusatustele. Üheskoos osadust taotledes suudame Kurja kiusatustele vastu seista. “Julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna””, kirjutab heebreakirja autor. “Täna” tähendab olevikku ehk kuniks meil on aega! Ka tulevik tehakse täna, st olevikus. Olgem siis rõõmsad oma ustavas valvamises, kuniks seda aega ja olevikku on ja kuniks Isand koju jõuab!

Aamen.