“Madonna Kristulapsega” (1861), Joseph Haier, Tallinna Toomkirik

Jutlus – Mt 23:37b
Emadepäev.
11. mai 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“37 [Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja
viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud!]37b Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, [ent teie ei ole tahtnud!]” – Mt 23:37

Paari aasta eest külastasin üle 25 aasta teist korda Ruhnu saart ja sealseid kahte kirikut. Saarel kogetust ja nähtust võiks kõneleda palju, kuid täna tahan kõneleda ühest tillukesest pildist, mille kohalik preester Harri Rein oli uue kiriku altari kõrvale idaseinale kinnitanud. See pilt kujutab kana, kelle tiibade alla on joonistatud Jeruusalemma linna reljeef. Pilt illustreerib Jeesuse muretsevaid sõnu Jeruusalemma linna pärast, kuna linn ei olnud osanud Teda ega Jeesuse eel käinud prohveteid ära tunda. Selle asemel oli linn, kus asus Issanda koda, oma prohvetid surmanud. Sama saatus ootas ka Jeesust.

Tänase emadepäeva kontekstis tahan aga kinnitada tähelepanu just sellele kaunile narratiivile, mida Jeesus kasutab kõneledes Jumala armastusest oma laste vastu selles maailmas. Ta võrdleb Jumala armastust, muret ja hoolt pesakonda oma tiiva alla koondava kana hoolitsusega oma poegade eest.

Oleme harjunud pöörduma Jumala poole kui isa poole ja just nõnda on Jeesus ise meid õpetanud tegema Meie Isa palves. Jumal kannab meie kui oma laste eest hoolt nagu isa, kes vastutab perekonna peana oma pere eest. Jeesuse võrdpilt poegi ohtude eest tiibade alla koguvast kanast on pisut tavatu võrdpilt Jumala hoolest ja armastustes. Selles avaldub Jumala armastuse õrnem ja ehk isegi emalikum pool. Siin ei ole kujutatud Jumalat võitleva kaitsjana, vaid hoolitseva varjajana.

Jeesuse loodud võrdpilt ei ole siiski ainus omataoline Piiblis. Lugedes Taaveti laule leiame sealt mitmed sarnased kirjeldused Jumala hoolivast ja kaitsvast armastusest: Psalm 36:8 “Kui kallis on su heldus, Jumal!
Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika
su tiibade varju all” või Psalm 57:2 “Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!”, samuti Psalm 91:4: “Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.”

Kaunis! Olgugi, et Pühakiri omistab sarnased kaitsvad ja varjavad omadused Jumalale, näeme oma igapäevases maises ja asises ilmas sellisena pigem ema hoolt! Kas pole just ema see, kelle põue nuttev laps oma pea pistab või kelle käte, justkui tiibade varju alla kõige võõra ja ähvardava eest peitu poeb. Ema on see, kes haiget saanud kohale peale puhudes valu leevendab ning kelle paitus on lapsele suurim lohutus.

Ema on ka kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik, koht, kus tunned ennast turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid. Loomulikult ei tähenda see, et ainult isaga kasvanud lastel ei oleks niisama soe kodu. Aga eks üksikvanem peab olema alati nii isa kui ema eest, täites vastavalt vajadusele kord õrnemat ja emalikku, kord karmimat ja isalikku rolli. Siiski on levinud arusaam, kus on ema, seal on kodu ja vastupidi, kus on kodu, seal on ka ema.

Üks kristlik misjonär kirjeldas, kuidas Indias ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes sama poisi korduva põgenemisega selle misjonäri arvates ideaalsetest tingimustest lootusetusesse. Põgenemise põhjus oli tegelikult lihtne: poisi ema elas tänaval. Paraku ei lubanud reeglid lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga. Nii jäigi see poiss tänavale. Usun, et just seal oli ta õnnelik, sest seal oli ta kodu. Kus on ema, seal on kodu.

Jumal jagas loomise algul inimese soorollid. Ta lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks ning neid õnnistades lisas: “Olge viljakad ja teid saagu palju” (1Ms 1:28). Selle korralduse täitmine ei ole viimselt võimalik, kui kaotame mehe ja naise rolli, isa ja ema rolli ning taotleme täielikku sooneutraalsust. See ei ole see, mida Jumal on inimest luues meilt oodanud. Me kipume käituma hetkel Eestimaal aga nii, nagu me lastena oma vanemate, isa ja ema suhtes käituda ei tohi – me teeme vastupidiselt sellele, mida Jumal Isana meilt ootab.

Selles eksituses jätkates lõpetatakse ilmselt lähiaastatel emade- ja isadepäeva tähistamine. Heal juhul saame asemele lapsevanemate päeva vanavanemate päeva eeskujul. Oleme juba sellel teel. Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest ei leia me ammu enam sõnu “isa” ega “ema”, leiame sealt eest sõna “vanemad”. Kui natuke veel seadusi muuta, oleme saavutanud täiusliku sooneutraaluse ning sõna “ema” jääb veel teatud anakronismina kasutusse emakeelest kõneledes ja sõna “isa” isamaast rääkides. Kauaks sedagi! Sõna “vanemad” võime aga peagi ilmselt kasutada isegi siis, kui kõneleme ühesoolisest paarist.

“Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks
sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” (2Ms 20:12), kõlab neljas käsk. Jah, üha enam saab prohvetlikult täituma see tõotus, mis oma vanemate austamisega seotakse: “Et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!” Iga see nimi ja see suguvõsa, kus sugu jätkub, püsib. Iga selline nimi ja suguvõsa, kus enam lapsi ei sünni, on aga määratud lakkama. Lastetul sool ei ole pikka ajalugu! Harvade okste ja madala võraga saab olema selline sugupuu, kus juurtena puuduvad mõlemast soost vanemad, ja kus oksad pole loomulikud, vaid on parimal juhul poogitud.

Hiljuti nägin dokumentaalfilmi India talunikest, kes nälgivad ja on laostunud, sest geenmuundatud mais annab vaid üheainsa saagi. Maisiterad, mis sellisest tõlvikust saadakse, sobivad hästi kõhutäiteks – rahuldama ihuvajadusi, kuid taimed on aretatud ja muundatud nõnda, et samast maisitaimest alles jäetud seemet külvates ei hakka see enam idanema. Et järgmisel aastal maisi külvata, tuleb osta töösturilt uus seeme. Ja nii igal aastal. Kui ühel aastal aga saak ikaldub, pole midagi, millest toituda või mida müües uue seemne jaoks raha saada. Tulemuseks on jätkusuutmatu põllupidamine ja põllupidajate võlaorjus. Inimene on rikkunud Jumala loodud seaduse, mis näeb ette, et seeme, mis külvatakse peab kandma vilja.

Jumala eitajate sõnul näitab geenitehnoloogia selline kasutamine teaduse tohutut arengut ja inimese tarkust. See kinnitab, et inimene on võimeline muutma loodusseadusi. Kuid, mis on selle tulemus: nälgivad talunikud ja rikastuvad töösturid – armutu ebaõiglus ja ülekohus. Mis saab siis, kui kontroll selliste arengute üle kaob? Kui seemned enam ei idanegi; kui loodus pöördub inimese enese süül tema enda vastu; kui enam ei toimu külv ega lõikus? Kui geenmuundatud tehisloodus asub domineerima loomuliku looduse üle? Kas sooneutraalsust taotlevad seadused ja protsessid ühiskonnas ei ennusta inimkonnale sedasama, mida teeb geenmuundamine maisiga?

Kui me enam ei saa austada nii ema kui isa, kas siis lakkab ka Jumala õnnistus ja inimkonna aeg saab ümber? Laps, kellele ei looda võimalust austada nii isa kui ema, kuna soorollid on kaotatud, ei saa täita seda käsku, sest see on inimesekesksest ja jumalatsalgavast käitumisest tulenevalt tühistatud. Jumala käskude tühistamiseks ei ole aga inimesel õigust. See puudutab ka kõige esimest korralust, mille Jumal inimesele andis: “Olge viljakad ja teid saagu palju!” (1Ms 1:28). Vili, mille seeme on määratud olema viljatu, ei ole Jumala plaan, vaid inimese mäss.

Ja Jeesus seisis Jeruusalemma väravate ees ja ütles: “Jeruusalemm, Jeruusalemm, [-] Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!” (Mt 23:37b). Kas oleme käitumas Jeesuse aegse Jeruusalemma kombel, et me ei taha olla Jumala tiibade varju all?

See, mida näeme enese ümber toimumas tunnistab, et suur osa inimestest põgeneb Jumala juurest kodust pageva teismelise kombel. Sest see vabadus, see sõltumatus, see iseseisvus ja oma tahte teostamine on kodu ahistavate seinte ja moraali lugevate vanemate kontrolliva pilguga võrreldes nii kutsuv ja ligitõmbav. Aitab moraalist, kontrollist, käskudest ja keeldudest – just nii tunduvad käituvat täna isegi paljud autoriteetsed inimesed neis küsimustes, mis puudutab sellise mõiste nagu “perekond” ümbersõnastamist.
Kuidas lõpevad kodustpagevate teismeliste vabadusepüüdlused, kuuleme vahel kurvastusega politseikroonikast. Kas nii läheb kogu meie ühiskonnaga? Selle taustal sõnab Jeesus läbi pisarate: “Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana
kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37b)

Meil on veel lootust, kuniks hoiame kinni eeskujudest ning puhtast õpetusest ja Jumala sõnast. Selle juurde kuulub ka oma vanemate, isa ja ema austamine, nende meeles pidamine. See puudutab tänumeeles oma ema ja isa peale mõtelmist – ilma nendeta poleks meid, meie lapsi ega lapselapsi – meie nime ega sugu! Oleksime vaid idanemisvõimetud seemned, mille saatuseks pole muud kui pakkuda kõigest üks kõhutäis.

Tänasel emadepäeval peame tänama Jumalat ka kõige selle eest, mis puudutab Neitsi Maarjat, kellest sai Jumala Poja Jeesuse ema. Võime austuse ja alandusega mõelda, milline on olnud Maarja roll kogu maailma lunastuse kontekstis. Eliisabet, kes tänases evangeeliumitekstis võtab vastu Maarjat oma kodus, on sõnastanud tervituse, mida Ave Maria palvena sõnastatakse iga päev miljonitel huultel ja sadades keeltes: “Ole tervitatud Maarja täis armu. Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naitse seas ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus”. Ühinedes selle tervitusega oleme üks ülemaaimne Jumala perekond ja Kristuse ihu.

Ja viimaks, ei tohi unustada, et: “Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta
sai kõigi elavate emaks.” (1Ms 3:20). Inimkonna algusesse tagasi minnes, oleme me kõik ühe isa ja ema lapsed – Aadama pojad ja Eeva tütred. Ning kogu selle loomistöö alguses on Tema, Issand, kes lõi meid meheks ja naiseks andes meile ema ja isana oma jumaliku näo. Selle jumalanäolisuse juurde käib nii isalik kaitse kui emalik hool, mis saavad lähtuda ei millestki muust kui Jumala vanemlikust-isalikust armastusest oma Loodu, sealhulgas inimeste vastu. Tema tiibade varju all on kindel linn ja varjupaik!
Aamen.