Kiriklik erakool Tallinna Toomkool vajab alates sügisest oma kollektiivi juurde klassiõpetajaid. Õpetajakandidaadilt eeldame pedagoogilist kõrgharidust (klassiõpetaja eriala) või kõrgharidust, sooviga ümber spetsialiseeruda klassiõpetajaks. Omalt poolt pakume väikest ja meeldivat koolipere ja koolikeskkonda, kus väärtustatakse kristlikku kultuuri, luterlikku traditsiooni, eesti kultuuripärandit ning ajaloolise Tallinna Toomkooli pärandit. Õpetaja kandidaadile tuleb kasuks koguduslik kuuluvus ja vaimuliku soovituskiri. Sooviavaldusi koos CV-ga oodatakse 21. märtsiks 2014 aadressil tallinna.toomkool@eelk.ee või postiaadressil Toom-Kooli 6, 10130 Tallinn.

Jutlus – 1Kr 3:7-15
2. pühapäev enne paastuaega. Sexagesima.
23. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa,
Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! 11 Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Aamen.” 1Kr 3:7-15

Iseseisvuspäeva eel liiguvad inimeste mõtted ja meeleolud pidupäeva tähistamise suunas. Riigi 96. aastapäeva tähistamist saadab omamoodi rutiin, mis mõjub turvaliselt ja annab kindluse, et kõik on korras, riik on juhitud ja riigi kodanike esmavajadused on rahuldatud. Kui keegi nurisebki, siis vaigistatakse ta meenutustega ajast, kui elu oli karmim ja raha oli vähem.

Elu siin tillukeses maanurgas läänemeelse Euroopa kirdeserval tiksub loiult nagu mõnes provintslikus väikelinnas. Keegi on öelnud, et Eesti kohatine vähene tuntus tuleneb sellest, et meie riigis on maailma ja Euroopa kontekstis kõik igavalt liiga korras. Ise tunnen, et me viibime riigina justkui pikal teekonnal punktist A punkti B. Sõidu algus on olnud konkreetne ja esimesed peatused sel teel ka reaalselt tajutavad. Nende peatuspunktidena võiksime nimetada näiteks Euroopa Liitu vastuvõtmist ning NATO ja eurotsooniga liitumist. Kas need punktid on olnud head ja tarvilikud, annab hinngu ajalugu ja järeltulevad põlved. Meie jätkame nüüd rutiinset sõitu.

See siht – see punkt B, kuhu välja tahame jõuda, on sõitjaile siiski pisut ebamäärane. Võib-olla ei oma see aga tähtsust. Küllap keegi ikka teab, kuhu me liigume. Tähtsam on teel viibimine, eriti koos mõttekaaslastega, koos meeskonnaga ühises liidus. Nii jätkame sõitu. Peatuda ei saa ja kursilt kõrvale kalduda ka ei saa. Mida vahelduseks saame teha on see, et vahetame sõidu pealt ümber juhi. Selle, kes kipub tukkuma jääma ja on oma sõidulusti kaotanud, saame ümber vahetada. Las puhkab. Toome asemele teise, kes liigub kindlalt samas suunas ja ei eksi teelt, sest talle on vähemalt kõik Euroopa teed tuttavad.

Minul oma riigi kodanikuna on aga oluline teada ja tunda lisaks erinevatele võimalustele ja vabadustele, mida minu riigi kuulumine kuhugi liitu annab, ka seda, millised on minu isiklikud vabadused oma riigis ja riikide liidus. On rida vabadusi, mille piiramist ma ei taha, ei talu ja pigem kardan. See on minu isiklik vabadus ja õigus oma väärtusmaailmale. See on minu mõtte- ja arvamusvabadus, minu meelsus- ja usuvabadus.

Uinutav teekond määramatu silmapiiri poole riigi ja rahvana evib aga täna just seda ohtu, et sel pikalt, laialt ja siledalt teelt ei ole ühel hetkel enam võimalik maha keerata. Juht, olgu ta nii puhanud ja värske ja asjatundlik tahes, ei saagi kiirteelt maha keerata, sest tee on ühesuunaline ja viimane mahasõit on jäänud juba ammu seljataha. Kõik see, mida hing ihkab, on jäänud märkamatult teeservale kerkinud betoomüüri taha, sinna, kus paistab kirikutorn ja lumine mäetipp. Seal on ka värske veega allikas ja malbes tuules õõtusvad puud. Meid sellest kõigest eraldavat müüri märgates, näeme ka, et meil endal on selle kõige asemel vaid pudelivesi, suhtlusvõrgustikud ja konditsioneer ning seda kõike kroonib puutetundlik innovaatiline vidin, mis teab juba minu eest, millal vajan süüa või magada. Just sellise innovaatilisusega tahame me aga oma riigina silma paista nii laikides kui säutsudes (viide Facebook’ile ja Twitterile). See on Eesti nägu “näoraamatus”, millest ei tea paraku midagi meie riigi väärikam põlvkond.

Seda unenäolist perspektiivi kirjeldades olen siiski siiralt õnnelik, et see kõik ei ole veel päris hukas. Minu tänane Eesti võimaldab mulle kodanikuna veel kiirteelt mahasõite nii kirikutorni kui värske veeg allika juurde. Ma võin veel vabalt mõelda, arvata ja uskuda. See on just see, mida Eesti iseseisvuse juures hindan ja armastan.

See on vabadus elada ja töötada oma südametunnistuse ja kristliku usu kohaselt lootuses, et see punkt B kuhu me kristlasetena oma elus liigume, tähistab ühel hetkel oma teenistuse lõpetamist Issanda põllul ja jõudmist Igavesse Koju. Isa juurde, kes maksab selle teenistuse eest meile väärilise palga.

Apostel Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks. /-/Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.” (1Kr 3:13)

Mille järgi Jumal meie tööd hindab? Milline on vääriline palk? Kas Jumal hindab tulemust – saame tulemuspalka? Arvestab ta meile palga välja tüki- või ajatöö alusel? Arvestab ta meie haridustasemega, kvalifikatsiooniga, kogemustega? Kas palgasaajate vahel valitseb ka palgalõhe? Kas Jumal on õiglane leivaisa või saame palka näo, soo ja vanuse järgi? Kas võime õiglase palga võidelda välja ametiühingu või töövaidluskomisjoni abil? Paulus kirjutab: “Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“. (1Kr 3:13)

Piibli päevil kasutati tuld desinfitseeriva elemendina. Tule hävitustööst jääb püsima vaid see, mis on vastupidavaim, tulega karastakse rauda ja puhastatakse kulda. Nõnda on tuli ka viimse kohtupäeva sümbol. Inimeste teod ja elu puhastuvad otsekui tules, mis hävitab kõik selle, mis on kaduv ja järele jääb see, mis on tõeliselt väärtuslik ja püsiv. Paljastub tõeline pale ja olemus.

Tänase kirjakoha algus annab aga selge vastuse, et tulemuslikule tööle paneb aluse mitte töötegija, vaid Jumal ise. “Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“(1Kr 3:7) See annab mõista, et me kõik oleme tööriistad Jumala käes – teenijad, kes võime teha oma tööd vaid niivõrd, kuivõrd Jumal seda võimaldab. Paulus jätkab: “Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.” (1Kr 3:8). Me teeme Jumala tööd oma annetega: kes istutab, kes kasvatab, kes lõikab tagasi, kes korjab saagi. Kuigi igaühel on erinevad töövõtted ja erinev ettevalmistus, on tegemist ühe tööprotsessi erinevate tasanditega. Eraldivõetult ei suudaks keegi ainult oma panusega muuta puud viljakandvaks. Kõik üheskoos kaastöölistega võivad saavutada tulemuse.

See võrdpilt kirjeldab kenast nii perekonna, koguduse kui ka ühiskonna toimimist. Sellele on kohane mõelda ka oma riigi sünnipäeval. Nii perekonnal, kogudusel kui ka riigil on oma juht või pea, kuid ainult peast üksi jääb väheks, et kogukond toimiks ja tagatud oleks turvaline olevik ja kindel tulevik.

Kui juht liigub suunas, mida ülejäänud tajuvad vales suunas liikumisena või paigaltammumisena, või kui liider ei arvesta piisavalt ülejäänud kogukonna vajadustega ega hinda teiste kogukonna liikmete ja sama töö tegijate panusega, saabub kriis. Oma isiku ja rolli ületähtsustamine ning isiklikule isekale tarkusele toetumine päädib lõpuks olukorraga, mida võime teatud nurkade alt vaadates näha täna nii Ukrainas, kui ka iseseisvuspäeva tähistavas Eestis.

Meie õnn on see, et meie demokraatia on pisut küpsem kui Ukrainas, kuid võimu väsimuse ja rahvast võõrandumise tunnused on olnud mõlemal pool sarnased. Sellises olukorras hakkab mängima kõige olulisemat rolli vundament. See käib nii perekonna kui ühiskonna minimudeli, aga ka riigi kohta tervikuna, äraunustamata kirikut.

Sellest vundamendist ja alusest kirjutab Paulus: “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks.” (1Kr 3:11-13) Vundament on kogu hoone alus. Ei ehita ju keegi korralikule vundamendile õlgonni või vastupidi, rasket kivihoonet pehmele maapinnale, kus vundament sootuks puudub. Kes nõnda toimib ei ehita püsivat või vähemalt mitte väärikat hoonet.

Meil kristlastena on aga lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele ehitada. Suund on kätte näidatud ja meie asi on jätkata samas suunas. Sest ainult siis võime olla kindlad, et hoone, mida rajame on õige ja väärikas. Kui muudame suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet, ei ole enam kindel, et oleme teinud seda, mis on õige. Kas sellel tööl ja tegevusel on õnnistus? Kas selline töö jääb ühel päeval püsima puhastavas tules? Kindlasti saame ka siis palga, mida väärime, kuid kas see on ka palk, mida ootame.

Praegu ehitatakse Tallinnas endise “Kungla” hotelli ja vahepeal seal tegutsenud Park Hotel Casino asemele uut hoonet – ühte maailma tuntumasse “Hiltoni” hotelliketti kuuluvat luksushotelli. Selle hoone valmimine on planeeritud jõulukuusse aastal 2015 ehk aastasse, kui möödub meie alade Jumalaema Neitsi Maarjale pühitsemisest 800 aastat. Need seosed on loomulikult kunstlikud, kuid siiski omamoodi märgilise tähendusega.

1917. aastal eraldati pisut enam, kui kümme aastat varem Tallinnas asutatud Pauluse luterlikule kogudusele maatükk Politseiaia ehk tänase Politseipargi Torupilli asumi poolsesse ossa. Sinna hakati 1931. aastal ehitama kirikut, mida taheti pühitseda Eesti Vabadussõja mälestuseks Tallinna Vabaduskirikuks. Hoonest jõuti valmis ehitada vundament, millele omakorda esimese korruse kõrguselt alusmüürid. Nõukogude okupatsioon peatas ehitustegevuse ja 1945. aastal EELK Tallinna Pauluse kogudus likvideeriti. Hoone ehitati siiski lõpuni. Sellest sai “Kungla” hotell.

Järgmise aasta lõpuks troonib Pauluse kiriku sümboolsel vundamendil aga juba Hiltoni luksushotell. Omamoodi kurva mälestusesemena on tänaseni säilinud Toomkiriku altari taga klaaskaanega karbis vasar, mille juures on teade, et selle vasaraga asetas EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi paika Tallinna Pauluse kiriku nurgakivi.
Piinlik on mõelda, et kiriku vundamendile ei suudetud iseseivas Eestis juba enne sõda raha puudusel rajada Vabaduskirikut. Okupatsiooniajal tõusis samale kohale hotell ja taasiseseisvunud Eesti lõpetab selle projekti veel uhkema luksushotelliga, mille katuse all jätkab tõenäoliselt tegevust seal juba vahepeal tegutsenud kasiino. Loodetavasti lasub selle ehituse kohal endiselt piiskoplik õnnistus, et ettevõtjad on olnud edukad, mida ei saa neile pahaks panna.

Kunstiteadlane Karin Hallas annab 1998. aastal kultuurilehes “Sirp” Pauluse kiriku ehitusloole ja eestlaste mentaliteedile tabava hinnagu: “Kogu Pauluse kiriku lugu on tõendus ligi 40 aastat kestnud ebaõnnestunud asjaajamisest, aga ka mitme põlvkonna eestlaste vähesest usklikkusest ning ärgitajate lihtsameelsest lootusest kirik korjanduse rahadest ehitada. Ajalugu näitab, et luterlik eestlane annab kümme korda ennem raha seltsimaja ja teatri kui kiriku või monumendi ehitamiseks. Nii nad ehitamata jäävad, olgugi et plaanid on olnud vägevad ja projektid ilusad.” (Pauluse kiriku lugu, “Sirp”, 24.07.98)

Kristlase hoone – meie elu vundament saab olla ainult Kristus. See on meie elu alus. “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.” (1Kr 3:11), kinnitab Paulus.

Millist hoonet ja mille jaoks me oma eluga ehitame? On see hotell, kus on hea puhata nii võõrastel kui omadel? On see kasiino, kus kaob kontroll aja ja kaine mõistuse üle ning võidu saavutab meeliülendav mängukirg, või on see kirik, mis võiks sümboliseerida ristiinimese tõelist vabdust?

Vastuse leiame tänasele kirjakohale järgnevas Pauluse tõdemuses: “Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:16-17)

Aamen.

Käesoleva aasta kevadine leerikursus ehk leerikool algab 26. veebruaril 2014 kell 18.00 Toomkiriku kantseleis. Tunnid toimuvad igal kolmapäeval kl 18 – 19.30 ja igal teisel pühapäeval (9.03; 23.03; 06.04; 20.04; 4.05; 18.05) vahetult pärast jumalateenistust kell 12.30 – 14.00. Leerijumalateenistus toimub 25. mail 2014 kell 11.00 toimuval missal. Toomkoguduse leerikursus on toiminud ka täiskasvanute (ristimiseelse) õpetuse ehk kateheesina.
Registreerimine e-posti aadressil tallinna.toom@eelk.ee ja telefonil 644 4140. Kursuse viivad läbi koguduse vaimulikud Urmas Viilma ja Arho Tuhkru koos koguduse teiste kaastöölistega. Kursuse maksumus 50 € sisaldab kõik vajalikud õppematerjalid.
Loe leeritamise kohta lisaks ka SIIT.

Veebruarikuu toob koguduse igapäevaellu tagasi eelmise aasta suvel vaheajale jäänud vaimuliku sisuga regulaarsed üritused, mis on mõeldud nii koguduse liikmetele, kui ka teistele huvilistele.
Alates 4. veebruarist igal teisipäeval kell 18 hakkavad üle nädala toimuma PIIBLITUNNID ja üle nädala KOGUDUSE KOOLI kokkusaamised.
KOGUDUSE KOOL on mõeldud kõigile huvilistele, kellel soov on ennast harida ja täiendada kristlaseks kasvamise teel. Iga tund koosneb vaimuliku teemakohasest ettekandest, millega kaasneb ühine vestlus ettenähtud teemal. Tunni lõpus jagatakse igale kursuslasele täiendavaks kodutööks tunnimaterjalid ja kodused ülesanded. Tund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.
PIIBLITUNNID on mõeldud Piibli süstemaatiliseks ja regulaarseks uurimiseks koos vaimulikust õpetaja ja kaaskristlastega. Eelnev registreerimine ei ole vajalik ja osalema oodatakse ka neid, kellel regulaarne kooskäimine ei ole alati võimalik. Piiblitund kestab umbes 1,5 tundi ja koos käiakse üle nädala teisipäeviti.

Pühapäevakooli tunnid toimuvad 19. jaanuaril, 2. veebruaril, 16. veebruaril, 2. märtsil,16. märtsil, 30. märtsil, 13. aprillil, 27. aprill, 11. mai. Tunnid toimuvad vahetult pärast missat kell 12.30 – 14.00. Pühapäevatunni ajal on lapsevanemad oodatud koguduse kantseleisse vestlusringi, et kõneleda kirikuelu puudutavatel päevakajalistel ja huvitavatel teemadel.

Meisterdamise pühapäevad on pühapäevad, mil missa ajal saavad lapsed pühapäevakooliruumis koos õpetajaga meisterdada samal ajal, kui vanemad osalevad missal. Lapsed on oodatud armulaua ajal õnnistamisele. Meisterdamise pühapäevad on 12. jaanuaril, 9. veebruaril, 9. märtsil, 6. aprillil ja 4. mail.

Peremissad toimuvad tavapäraste missade ajal kell 11.00 – 12.30 lastepärase missakorra järgi 13. aprillil – Palmipuudepühal ja 11.mail – Emadepäeval.

Lapsed osalevad ka praostkonna laulupäeval 1. juunil Nõmme Rahu kirikus ja kirikuaias.

Jutlus – 1Tm 6:13-16
Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev.
2. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.” 1Tm 6:13-16

Küünlapäev lõpetab jõulutsükli. Jeesuse sünnist on möödunud 40 päeva ja evangeeliumitekstist loeme, kuidas Maarja tuleb esimest korda pärast lapsevoodit templisse, et seada Jeesus “Issanda ette”. (Lk 2:22)

Kristus – Jumala kirikuse sära, on tänase püha juhtmõte. Valgus, kirkus, auhiilgus – need mõisted leiame kõikidest tänase pühapäeva piiblilugemistest.

Vaga Siimeon, kes võtab sülle templisse toodud Jeesuslapse annab ühe liigutavaima tunnistuse Jeesuse kohta. See vana mees on oodanud oma kõrges vanuses prohvetite ennustuste täitumist. Nähes püha perekonda templisse jõudmas saabub Siimeonile selgus – tema elutöö on lõpetatud, tema aeg on ümber saanud. Ta on jõudnud ära oodata Issanda Pääste. Milline lõpp pikale eluteele saab olla ilusam sellest, kui sa näed unistuste ja lootuste täitumist, kaugete ja suurte ennustuste tõeks saamist. „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:29-32). Just nõnda õhkab vana Siimeon. See ei ole lihtsalt mingi soovi täideminek või rõõm õnnestumise üle. See tõdemus sisaldab endas lootusrikast pilku tulevikku, lausa igavikku.

Võib-olla tundsid need, kes osalesid 1920. aastal rahulepingu allakirjutamisel sarnaselt. Kurnav ja eestlaste jaoks mitmes mõttes erakordne ajalooline sõda olid ümber saanud, kõik võõrad vaenlased olid nõrgestatud ja alistunud. Nüüd oli SEE HETK saabunud! Hetk, milliseid pakub Jumal läbi ajaloo üliharva ja vähestele. Sellistel hetkedel mõistavad need, kel on alandlik meel ja jumalakartlik süda, et Jumal ise on ulatamas päästet – kingitust, mida on oodatud pikalt – isegi sajandeid. Sel hetkel tuleb peatuda ja pöörata tänulikud silmad ning süda Taevasse ning lausuda Siimeoni kombel: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet” (Lk 2:29).

Kuni on ustavaid mehi ja naisi meie rahva hulgas, meie rahva juhtide hulgas, meie kaitseväes, kes julgevad lisaks oma käerammule ja iseenese tarkusele lootmisele tänada vabaduse eest, kestvuse eest, õnnistuse ja õnnestumiste eest Jumalat, võime uinuda õhtuti rahuliku südamega; võime sünnitada lapsi rõõmsa usuga tulevikku; võime teha lootusrikkalt tulevikuplaane. Kui aga maad hakkab võtma enesekindel uhkus, jumalapilkajalik ning upsakalt dotseeriv targutamine nii vabaduse, iseseisvuse kui ka kaitsevõime teemadel, ei maksa oodata kriisi saabumist kuigi kaua.

Vaenlane ei maga! – teame seda käibefraasi hästi. See käib aga ka hingevaenlase kohta, kes ootab hetke ja tundi, mil tunneme end kõige enesekindlamalt ja turvatumalt. Sadama hakkab harilikult just siis, kui oleme vihmavarju koju unustanud. Kõige tulisem rünnak saabub just siis, kui oleme jõudnud äratundmisele – nüüd oleme paremini kaitstud kui kunagi varem, nüüd oleme võitmatud! Paradoksaalselt on siis just käes kõige suurem oht stagneerumisele, mandumisele, korruptsioonile, hedonismile, allaandmisele. “Valvake!” tuletab Jeesus valvust meelde oma jüngritele.

Tänases Vana Testamendi kirjakohas 2 Ms 33 pt, kuulsime Moosesesest, kes nägi Jumala auhiilgust. Sellele jumalakaemusele eelnes aga Moosese ja Jumala kahekõne, mille keskseks teemaks oli Jumala tõotus hoida oma rahvast. Olla kohal ja saata neid nende teel. Jumal tõotab kõrbeteele suunduvale Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”(2Ms 33:14) Kas meie rahvas pole saanud omal nahal tunda sedasama, et Jumal on olnud meiega ja kinkinud meile RAHU! Kas taipame seda, kas mäletame seda, kas meie südames ja suus on tänu?

Jumal ütleb Moosesele: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19). See on ülivõimas kirjeldus Jumalast, kelle peale ka meie oma ajalikus maailmas lootma peame. See on Jumal, kes viis Iisraeli rahva läbi kõrbe, Jumal, kes kingib rahvastele vabaduse ja rahu, kuid võib ka karistada ja saata katsumusi neile, kes Temale selja pööravad.

“Ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19) Kas mõistame, et Tema anda ja Tema võtta on nii arm kui halastus, nii orjus kui vabadus. Sellele mõeldes peaks meil olema teada, et õige elu seisneb ustavuses, kuulekuses ja usus.

Siimeon rääkis Maarjale, Joosepile ja 40-päevasele Jeesusele valgusest, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkusest, Jumala rahvale Iisraelile (Lk 2:31-32). Siimeon ei teatanud, et nüüd on saabunud rahuhetk, mil kõik saab olema valmis ja turvaline. Vastupidi. Siimeon jätkab oma kõnelust ja tekitab nii Maarjas kui Joosepis imestust ja ärevust. Rahu asemel, mida Jeesuse sündimine ja ilmumine Jumala Valguse ja Kirikusena tähendas, ennustas Siimeon Maarjale hoopis midagi muud. Siimeon ütleb: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34-35). Jeesuse sündimine ei toonud maa peale rahu, kuid tõi tõe. Jeesuse tegevus tõi paljudele languse ja paljudele tõusu ning avalikuks said paljude tegelik pale ja nende mõtted.

Usk Jumalasse toimib samal kombel ka kaasajal. Jumala Vaim, kes meis tegutseb aitab paljastada inimeste tõelist palet, nende mõtteid ja nende suhtumist. See on Valguse mõju. Võite seda katsetada oma kaasinimeste hugas. Püüdke rääkida Jumalast või oma usust Kristusesse avalikult oma mittekristlastest kaastööliste või tuttavate hulgas. Teid tabab naeruvääristamise ja iroonia tulv. Kui keegi avalik isik meedias tunnistab oma kristlikku usku, võime olla kindlad, et teda naeruvääristatakse selle järel üsna aktiivselt.

EELK Usuteaduse Instituudi asutaja Vana Testamendi professor ja vaimulik Evald Saag ütles kunagi 1990-ndate aluses ühes meievahelises vestluses tabavalt, “Kivi all kükitav keldrikakand ei kannata valgust, vaid põgeneb kohe, kui kivi tema pealt ära tõstetakse ja talle päiksevalgus peale langeb”. Kas pole meie kaasaegne ilmalik ühiskond sageli justkui pime ja niiske kivialune maailm või läppanud õhuga keldrikeskkond, kus mõnusas äraolemises ja eneseimetlemises toimetavad keldrikakandid, sajajalgsed ja kõrvahargid. Valguse ja värske õhu jõudmine sellesse keskkonda hävitab lülijalgsete mõnusa äraolemise ja rahu.

Hingevanlase tööst annab kinnitust aga see, et tegelikult kirjeldatakse kiriku vastaste poolt kirikut ja tema sajanditepikkust kuulutust aga just sarnaselt, nagu kirjeldasin ise keldrikeskkonda. Kiriku kohta öeldakse: vanamoodne, ultrakonservatiivne, fundamentalistlik, kivistunud, tardunud, eluvõõras, pime… Sellised hinnangud tulevad kiriku aadressil sageli isegi ühiskonnas lugupeetud arvamusliidrite suust. Nad kritiseerivad kirikut selle eest, et kirik ei käi ajaga kaasas, ei hinda ümber oma senist piibellikku õpetust, ei püüa meeldida rahvale.

Kas kõigile meeldida püüdev kirik oleks enam Kristuse nimel kõnelev kirik, kes kuulutab TÕDE, milles sisaldub nii käsk, aga ka evaneelium – nii patu hukkamõistmine, kui ka meelt parandanud patuse õigeks mõsitmine? Kui pole pattu, poe ka armu! Kaasaegne maailm aga kipub kuulutama ainult armu. Nii ei ole võimalik! Kui poleks sõda, ei saaks taotleda ka rahu. Kas ori mõistaks vabaduse hinda, kui ta poleks olnud ori. Kas me väärtustaksime Tartu rahu sama kõrgelt kui praegu ka olukorras, kus see rahu poleks meie rahvale toonud esimese ja täieliku vabaduse aastakümneteks? Kas selle rahuga saavutatud vabaduse mälestus ei aidanud kaasa ka taasisesesivumisele 1990-ndate alguses.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, peab mõistma, et vaid vähesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua sellises olukorras viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõvem peaks olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on alati olnud ainult vallutajate saabastes, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud keldrist värske õhu kätte. Seda enam peame suutma seista vastu kiusatusele vabatahtlikult uuesti keldrisse kolimise ees. Kaasajal ei tähenda see enam tingimata seda, et keegi tuleb sõjaga ja võtab meilt füüsilise vabaduse. Suurem on oht, et meid rünnatakse ideoloogiliselt ja vaimselt inimkesksete ebatõdedega inimvabadustest, mis tõelise valguse asemel viivad meid kaugemale meie kristlikust usust ja Maailma Valgusest.

Harmoonilises maailmas peab valitsema taskaal taevase ja maise vahel, jumaliku ja inimliku vahel ja selle tasakaalu seab paika Jumal oma seadustega. Me oleme aga liikumas maailma suunas, kus meid õpetatakse üha enam austama kõike inimlikku jumaliku asemel, inimese tahet Jumala tahte asemel, inimese õigust Jumala õiguse asemel, inimlikku tõde jumaliku tõe asemel. Me oleme kaotamas vabadust. Ohtlikum füüsilisest või poliitilisestki okupatsioonist on see, kui võetakse üle meie mõtted ja süda – kui me ei tohi enam mõelda, uskuda, tunda ja arvata nii, nagu Piibel kirjutab, Kristus õpetab ja Kirik on sajandeid tunnistanud.

Hetkel veel on meil usu- ja ka sõnavabadus, kuid juba on hakatud seda, mida kristlased usuvad, pilkama ja naeruvääristama; usuvabadust allutama sõnavabadusele ja täielikku sõnavabadust kontrollitud sõnavabadusele. Meile ja meie lastele öeldakse ning õpetatakse varsti taas, et see, mida meie valguseks peame polegi valgus, vaid usupimedus. See retoorika on meile tuttav nõukogude okupatsiooni ajast. Siis püüti meid vangistada nii füüsiliselt kui vaimselt.

Meeleokupatsioon jätab inimesele alles füüsilise vabaduse ja kõik selle, mis aitab inimesel tunda füüsilist heaolu, kuid seda kindlamini võidakse aheldada meie usk, südametunnistus, sõnad ja mõtted. Kardan, et oma usu avalik tunnistamine üha ilmalikustumas ja inimese naudinguvajaduste kesksemas maailmas võib muutuda järgmise inimpõlve jooksul lausa füüsiliselt eluohtlikuks. Sellele võib järgneda isegi vägivald ja vabaduse võtmine, mis on seadusega sallitud ja lubatud. Suundumusi sellest on “arenenud” maailmas (sh Euroopas) juba märgata.

Sellise tuleviku saabudes, võime ilmselt endiselt tähistada nii Tartu rahu aastapäeva kui iseseisvuspäeva või ka võidupüha, kuid kas enam tähistame riiklikult jõule ja ülestõusmispühi, või saame palvemeeles kõndida Suure Reede ristirännakus Tallinna tänavatel, on suure küsimärgi all.

Apostel Paulus kinnitab ja manitseb tänase jutluse kirjakohas oma nooremat õpilast ja misjonärist kaaslast olema kindel käskude pidamises. “Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni” (1Tm 6:13-14)

Konteksti mõistes saame aru, et mõeldud ei ole mitte Moosese käske ehk kümmet käsku, vaid mõeldud on usust ja Jumalale antud ustavusvandest kinnipidamist kristlasena, nõndasamuti nagu Jeesus andis tunnistust Pontius Pilaatuse ees. Paulus ja Timoteus ning nende kaasaegsed kristlased elasid sarnases maailmas, mida kirjeldasin pisut utreerituna tulevikumaailmana. Kristliku ajaloo esimesed aastakümned tähendasid oma usu tunnistamist vägivalla olukorras. Tuhanded kristlased tunnistasid oma usku märtritena – nad olid valmis surema oma usu eest, vabaduse eest, mille kinkis neile usk Kristusesse.

Meie ise või meid esindavad kaitseväelased on valmis surema pere eest, laste eest, kodu eest, kodumaa eest, sõprade ja kaasvõitlejate eest, iseseisvuse ja vabaduse eest, riigi ja rahva eest. Kas aga oleme valmis kannatama ka oma usu pärast või surema usu eest? Need on rasked küsimused, kuid teame, et ajalugu on täis märtrite verega antud tunnistusi. See ei ole aga ainult ajaloo ja mineviku küsimus. See on tunnistus, mida antakse kuni ajaloo viimase päevani tulevikus. Meil on vaja vastu pidada Kristuse päevani, mille Pauluse sõnul, “parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. (1Tm6:15-16).

Küünlapäeva nimi tuleb sellest, et vanade tavade kohaselt pühitsetakse sel päeval aasta jooksul kirikus kasutusele võetavad küünlad. Ristimisel antakse vastristitud lapsele altariküünla leegist süüdatud ristimisküünal, mis sümboliseerib Kristuse – Maailma Valguse poole liikumist ja püüdlemist. Selles sümboolses aktis on sügav tähendus: ristiinimese elu ritimisest kuni ajaliku surmani on teekond, see on palverännak igavese Valguse poole. Kui paju on neid, kes sel teel – oma eluteel – eksivad õigelt rajalt, kes lasevad sel sümboolsel ristimisküünla leegil kustuda, kes uimastuvad selle maailma läppunud keldriõhust ja muganduvad turvalise pimedusega.

Meie püüd on hoida oma usuleek põlemas ning kinnitada pilk Kristusele tulgu mis tuleb. Pimedus ei saa kunagi olla parem kui valgus, teadmatus parem kui tõde, uskmatus parem kui veendunud usk. Nõnda elades võime loota, et Issand ütleb ka meile sõnad, mis Ta lausus Moosesele: “Sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind
nimepidi!” (2Ms 33:17)

Aamen.