2. novembril kell 12 toimub kirikus orelipooltund, kus hingedepäevale sobilikku muusikat mängib organist Piret Aidulo. Sissepääs annetusega.
Pärastlõunal kell 17 on kirikus hingedepäeva kontsertpalvus. Sõnaga teenib koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru, muusikutena Teele Jõks (metsosopran), Alina Sakalouskaya (mandoliin) ja Kadri Ploompuu (orel). Kavas on kaunist hingedeaega sobivat muusikat: aariaid J. S. Bachi ja G. Ph. Telemanni kantaatidest, F. Schuberti, H. Wolfi, C. Saint-Saëns’i ja G. Fr. Händeli teoseid. Sissepääs on vaba.
Võimalik süüdata küünlajalgadel mälestusküünlaid.

Tallinna Toomkirikus on alates oktoobri alguses toimunud toompäevadest vaadata Tiina Veisseriku ikoonilippude näitus. Näitus on avatud kiriku põhjalöövis ning hakkab silma igaühele, kes kirikusse siseneb. Seoses näitusega on palvetajatele avatud ka kiriku vana käärkamber, mis tavapäraselt on kiriku külastajale suletud. Igal laupäeval toimub vahetult pärast keskpäevast orelipooltundi kell 12.30 lühiloeng ikoonidest ning igal kolmapäeval enne kesknädala palvust kell 16.30 kõneleb ikoonidest Tiina Veisserik ise. Ikoonilippude näitus jääb avatuks novembrikuu lõpuni.

23. pühapäev pärast nelipüha, 27. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Õpetaja Urmas Viilma

“Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma
 sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes
 võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. 
Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga
 nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli
 juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. 
Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.” (Mt 18:23-35)

Tänane tähendamissõna, mille leiame ainult Matteuse evangeeliumist, omab Piiblis mõnesalmilist eellugu. Nimelt tuleb Peetrus Jeesuse juurde ja küsib Temalt, mitu korda võib vend venna vastu patustada, et talle veel andeks anda. Kas läheb piir seitsme korra juurest? Jeesus vastab, armu ja andeksandmiste piiramatusele viidates: “kas või seitse- kümmend seitse korda.” Õige venna- ehk ligimesearmastuse juures ei loeta eksimuste ega ka andeksandmiste kordi. Eks ole seegi osa ajalikust maailmast, kui tahame asju mõõta, kaaluda üles lugeda. Jumalariigis ei ole mõõdetavat armu, on piiramatu ja mõõtmatu arm ja halastus. Nõnda on ka eksimuste puhul ainsaks piiriks, mille Jeesus seab, kogu südamest tulev andeksandmine. Kui suur või mahukas on kogu süda?

Oma sõnade illustreerimiseks vestab Jeesus loo südametust sulasest, kellele kuningas andestas ja tema võla kustutas, kuid kes ise oma võlausaldaja suhtes näitab välja halastamatust. Jeesuse jutustatud nn taevariigi tähendamissõnades, milliseid on Piiblis mitu, on taevariigi võrdpildiks tavaliselt Jumal või jumalik toimimisviis. Tähendamissõna kaudu avaneb kuulajale taevariigi perspektiiv, mida saab võrrelda maise eluga ja siinsete normidega. Reeglina need kaks omavahel vastanduvad. Jumalik piiramatu arm ja õiglus asetatakse inimliku ja piiratult käsumeelse elukorralduse kõrvale.

Nii leiame tänasest loost kuningale alluva sulase, kes isiklikult oma isanda palge ette tuuakse, kuna tema võlg on ülisuur. Jeesus nimetab võla suuruseks 10 000 talenti. Meie, kes me seda numbrit loeme või kuuleme ei mõista selle võla tegelikku suurust, kui meil pole millegagi võrrelda. Mida suuremaks muutuvad arvud, seda hoomamatuks jääb nende tegelik sisu ja ühel hetkel ületatakse piir, mille puhul kaob isiklik tunnetus või ka emotsioon. Et siiski paremini mõista võlgniku võla määra ja kuninga armu suurust, olgu öeldud, et kuningas Heroodese aastapalgaks on välja arvutanud tollastes vääringutes 900 talenti. Nõnda võlgnes sulane oma kuningale tema 11 aasta palga.

Kui taheme tulla kaasaega ja numbreid muuta veelgi arusaadavamaks, võime võrdluse aluseks tuua meie presidendi palga, mis tänase palgataseme juures, mille riigikogu on määranud, teeks 11 aasta jooksul kokku (11 x 72724 eurot) 800 000 eurot ehk 12,5 miljonit eesti krooni. Nii suur oli tinglikult võlgniku võlg oma isanda ees. Nagu näeme, muutuvad nii suured numbrid hoomamatuteks. Kuninga juurde toodi sulane, kellel ilmselgelt polnud võimalikki maksta isiklikult oma sulaseteenistusest tagasi nii suurt võlga. Jeesus tahab kuulajaile nii suuri numbreid nimetates näidata võla piiramatut ulatust. Kui kuningas saab aru, et võlgnik ei saa võlga maksta, annab ta tollase ühiskonnakorralduse kohaselt loogilise käsu, mille Matteus meile vahendab. “Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.”

Sisuliselt tähendab see meie kaasaegses ühiskonnas isiklikku pankrotti, kus kogu võlglase vara müüakse võla katteks ja
jagatakse võlausaldajate vahel. Kuna Jeesuse aegne ühiskond tundis orjapidamist, tähendas see ka võlglase pereliikmete orjaks müümist. Ühest küljest oli selline käik halastamatu, sest tähendas inimese vabaduse piiramist ja omandist ilma jätmist. Teisest küljest lahendas selline korraldus ka sotsiaalsed probleemid. Pankrotistunud pereisa tõttu oleks kogu pere peavarjuta ja nälga jäänud. Orjal oli aga katus pea kohal ja söök laual. Ori ei pidanud kerjama ega tänaval või koobastes ööbima. Meile täna mõistetamatu elukorraldus oli tookordsete arusaamade kohaselt arukas ja lahendas paljud probleemid, mis tänastegi inimeste jaoks on igapäevased.

Jeesus ei taha aga kuulajaile, kelleks on ilmselt peamiselt Peetrus koos ülejäänud jüngritega, rääkida ühiskonna sotsiaalsest korraldusest. Üldiselt ei keskendu Jeesus tihti sellele. Tal pole sotsiaalpoliitilist manifesti, kuigi ta pruugib tihti teravaid sõnu rikkuse ja ahnusega seoses. Jeesus ei olnud poliitiline messias.Ta tuli Jumala riiki kuulutama ja tõi selle oma isikus ja õpetuses eelmaitsena juba oma kuulajate ja järgijate hulka. Tänagi ei esinda seda eelmaitset või Jumala kuningriiki mitte vasak- või parempoolne maailmavaade, astmeline või proportsionaalne tulumaks, vaid kirik – Kristuse ihuna. Koosnedes piiratud ja vigadega lihtsatest inimestest, nagu seda olid ka Jeesuse valitud jüngrid. Kuid see kirik vahendab Kristuse käsul ainsana Jumala armu.
Jeesus kõneleb kuninga võlausaldaja määratust võlast vaid selleks, et mõistaksime paremini õiglase kuninga, kes on Jumala võrdkuju, edasist käitumist. Kui ta on andnud käsu toimida võlgnikuga tookordsete seaduste alusel ja müüa kogu võlgniku vara koos pereliikmetega, toimub jutustuses pööre. Matteus vahendab meile Jeesuse sõnu: “Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu.”

Jeesus rääkis meile sulase 10 000 talendi ehk tinglikult 800 000 euro ehk 12,5 miljoni eesti krooni suurusest võlast selleks, et kuulajad mõistaksid isanda armu suurust. Võlg oli nii suur, et seda poleks olnud võimalik tasuda ka kogu sulase vara müües. Isandal hakkas sulasest hale. Ta ei vähendanud võla suurust. Ta ei määranud uut ja väiksemat summat. Kuningas laseb oma sulasel minna (laskis ta võlavangist vabaks) ja kustutas laenu. Selline armulikkus on enne- kuulamatu. Oli seda Jeesuse päevil, kuid on seda enam meie kaasajal.

Kuid selline on Jumal! Mitte seitse korda või ka seitse- kümmend seitse korda, ei tule meil andestada eksinud vennale, vaid piiramatult – kogu südamest! Jumala süda on mõõtamatu ja meie süü ja võlg samavõrra mõõtmatu. Meie oleme sulased, kes on võlgu 10 000 teenarit – 10 000 armastusetegu, 10 000 naeratust, 10 000 head sõna, 10 000 andeksandmist oma vennale. Meie võla on Jumal kustutanud. Ta on selle Jeesuse verega meie pealt maha pesnud, andes oma Poja meie pattude, meie võla eest surma. Milline on meie vastus?

Kuidas toimis tähendamissõna sulane, kelle võla isand oli kustutanud. Ta toimib nii, nagu väga paljud meiegi seast käitume. Me läheme otsima palki oma venna silmast. Me läheme meelde tuletama oma ligimesele tema võlga ja süüd meie ees. Jah, selleks on meil õigus ja seda Jeesus ei kritiseerigi. Ta annab hinagu sellele, mis järgneb. Ka sulane, kellel isand oli kogu võla kustutanud läks otsima oma kaassulast, et talle tema võlga meenutada. Matteuse vahendusel loeme: “Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab.”

Kaasulase võlg oli 100 korda väiksem ehk 100 teenarit, ehk meie varasemate võrdluste kohaselt 8 000 eurot või 125 000 eesti krooni. Need on summad, mis on hoomatavad ja ilmselt paljude eestlaste laenud pankade eest on kaasajal võrreldavad selle summaga. Jeesus aga ei tahtnud taas keskenduda muule kui sellele, et kassulase võlg oli 100 korda väiksem kui sulase enda võlg isanda ees. Ka kaassulane pöörub oma võlausaldaja poole sõna-sõnalt samasuguse palvega kui oli sulane kuninga poole pöördunud: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!”. Võlausaldaja teguviis on aga kardinaalselt erinev. Tema südames polnud halastusel ega andestusel kohta. Ta heidab võlgniku võlavanglasse kuniks ta maksab. See tähendab aga ebaproportsionaalselt suurt karistust võlaga võrreldes. Inimene, kes on vanglas ei saa oma võlga maksta, sest puuduvad võimalused võla kustutamiseks tööga või ka muul viisil. Südametu sulane määras võlgnikule tagasimakstavas suuruses võla eest igavese karistuse.

Jeesuse jutustatud kahes erinevas võlajuhtumis on üks sarnane ja ühendav lüli, millele ka juba viitasin. Mõlemad võlgnikud paluvad pikameelsust oma võlausaldajalt. Nad alanduvad isanda ette ja paluvad armu. Ja see on üks tänase mõsitujutu tuumadest. Jeesus näitab ära, milline on õige hoiak, kui seisame patustena, võlglastena Jumala ehk oma võlausaldaja ees. See on palvehoiak. Me palume Temalt armu, sest me ei suuda ise oma võlga tasuda. Ja Jumal õiglase isandana kustutab meie võla, kuid ta ei tee seda enne, kui oleme andestust ja armu palunud.

Selle loo sisu juhib meid pihi ja patutunnistuse radadele. Kui me oma patte ja eksimusi ei tunniste ega neid kahetse ja andeks palu, ei ole ka isanda armu. Jumala arm muutub nähtavaks seal, kus seda vajatakse. Kes Jumala armu ei vaja, see ka seda ei näe ega saa ka sellest osa. Need on inimesed, kes ütlevad: ma pole pattu teinud; mul pole midagi üles tunnistada ega kahetseda! Kui nii, siis pole ju Jumalal ka midagi andeks anda ja nõnda elavadki need inimesed ilma Jumala(kogemuse)ta oma inimlikus õiguses ja uhkuses.

Tänesel mõistujutul on ka kurblooline ja hoiatav lõppuosa. Sulane, kes kaassulasele ei andestanud tuleb uuesti kuninga palge ette ja saab, mida ta tegelikult südametu sulasena väärib. Jeesus jutustab: “Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”  Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.”
See on kirjeldus igavestest kannatustest, mis saab osaks sellele, kes on südametu. Kui sellel sulasel oleks olnud armu ja halastust pisutki…, kuid tema kohta öeldakse, et ta on tige ja südametu. Jeesus võtab oma jutustuse kokku: “Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.”

Arm, mis teiste suhtes armu ei ilmuta, tühistub – tema asemele asub halastamatu õiglus (E.Salumaa). Kui hakkame mõtlema selle peale, et Jumal mõistab õiglast kohut, siis on see hirmutav. Sellisel juhul mõistetakse meile kõigile meie tegusid ja tegematajätmisi mööda. Selliselt toimib inimeste kohtusüsteem. Me taotleme õiglast kohut ja arvame, et selline võiks olla ka Jumala kohus. Siin aga kehtivad Pauluse sõnad Rooma kirja 3 pt: “Siin ei ole erinevust,
 23 sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”.
Meie lootus kristlastena on võlgniku lootus isanda armule.

Midagi muud meil pole õigust loota. Kas mõistame seda?! Õiguse kohaselt mõsitetakse meid südametu sulase kombel piinajate kätte, kuniks maksame oma võlad. Nõnda teeb valesti igaüks, kes läheb Jumala juurde õigust ja õiglust taga nõudma, sest seda nõudes me ka Jumala õiglase kohtumõistmise saame. Siis pole enam armul ja halastusel kohta.

Jeesus räägib aga tänase loo selleks, et jüngrid mõistaksid Jumala armu määramatust ja toimiksid ka ise andeks andes suuresüdameliselt. Et meie arm oleks suur oma vendade suhtes. Siis on meil armulootus, mida Paulus oma Rooma kirja 3 pt samuti nimetab: “ning (meid) mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse 
kaudu, mis on Kristuses Jeesuses”!
Aamen.

Lõikuspüha 13. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”  Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamis-sõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”  Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.” (Lk 12:13-21)

Olen tähele pannud, et peres, kus on mitu last, ja peres, kus on üks laps, on maiustustesse suhtumine sageli erinev. Olen ise pärit kolme vennaga perest, kus iga kojutoodud kommipakk tuli alati kiiresti ära jagada. Enne ei saanud sellest keegi võtta ainsatki kommi, kui kõik olid omaniku leidnud. Väiksemas eas pidime ka oma kommid kiiresti ära sööma või siis ära peitma, sest liiga kauaks teiste silma alla jäänud maius kippus peagi kaotsi minema. Tavaliselt kurtis oma kommide kadumist vanematele kõige vanem meie pere vendadest, kes väiksemate meelest just kiusu pärast oma kommid kõige viimasena alati ära tahtis süüa. Ja tegi seda tihti teiste ees mõnuledes. Eks vahel maksis see talle kätte, sest ajal, kui ta lõpuks oma kommide söömiseni jõudis olid need leidnud tee juba väikevendade kõhtu.

Ühe lapsega peredes, kus vahel külas käisime oli minu meelest üsna kummaline näha laual kaussi maiustustega, mis ei olnud omanikku leidnud. Täpsemalt, neid polnud vaja kellegagi jagada. Pere ainus maiasmokk võttis kausist siis, kui isu tuli. Polnud vaja söömisega kiirustada ega ka oma osa peita, sest kõik oligi ju oma osa. Samas võib sellel lapsel hilisemas elus olla probleeme teistega jagamisega, sest puudub kogemus, et tuleb arvestada ka kaaslastega.

Tänase kirjakoha alguses pöördub üks mees rahva seast Jeesuse poole murega, et tema vend ei ole pärandit õiglaselt jaganud. Loomulikult on tegemist märksa keerulisema küsimusega kui maiustuste jagamine. Üldiselt oli juudi pärimisseadus päris täpne, kuid siiski esines vaidlusi ja mõistmatust nagu kaasajalgi. Mees, kes Jeesuse poole pöördub teeb seda, mida vaidluste puhul ikka tehti. Ta pöördub rabi ehk õpetaja poole, kelle ülesannete hulka kuulus ka sarnaste vaidlusaluste seadusepunktide selgitamine ja otsuste langetamine.

Jeesus aga keeldub asjaga tegelemast, öeldes: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?” Ta jätkab tähendamissõnaga, mis peab hoiatama kuulajaid ahnuse eest. Milline on ahnuse definitsioon? Eks neid ole mitmeid, kuid enamasti kõik seovad ahnuse liialdamise ja kadedusega. Kui sul on midagi rohkem kui sa ise vajad ja sa ei jaga seda teistega, oled ahne. Oscar Wilde on tervameelselt öelnud: Me viskaksime paljud asjad minema, kui me ei kardaks, et keegi teine need üles korjab.

Jeesus ütleb: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”. Ta lisab ahnitsemise või kokkukahmamise kõrvale igavikulise perspektiivi, andes selgelt mõista, et aineline omand on ajaliku maailma juurde kuuluv nähtus. Igavikus ei mängi sinu omandi suurus mingit rolli. Samal ajal mängib olulist rolli küll see, kas Jumala palge ette astudes võtsid sa enesega ühes ka oma südame, või jäi see sinna, kuhu maine vara. Mammona külge klammerdunud süda ja ligimese vajadusi mittearvestav ahnus võivad olla takistuseks Jumalariiki jõudmisel. Täpsemalt, inimene kannab selle eest Jumala ees vastutust!

Jeesuse jutustus rikkast mehest, kes ehitab endale uued ja suuremad aidad, sest tema maa on rikkalikult vilja kandnud, on tuttav kõigile, kes evangeeliumit lugenud on. Siit loost tõstatub küsimus, kui suur tagavara on mõistlik tagavara ja millal saab tagavara kogumisest ahnus, mida Jeesus teravalt kritiseerib?

Küllap on paljud märganud Tallinna kaubanduskeskusetes noori lipsustatud mehi ja kostüümides naisi püüdmas möödujaid, et kõneleda neile pensionist. Iseenesest on pisut vastuoluline panna noored inimesed rääkima pensionist ja pensionifondidest, kuid seda nad teevad ja ilmselt edukalt, sest see kampaania on oluliselt pikem kui keskmine valimiskampaania, mil möödujate tülitamine on massilisem.

Kui kuuleme kedagi kõnelemas tulevasest pensionist ja pensionisammastest, siis kõlavad vestluses ka teminid: säästmine, kõrvale panemine, tagavaraks kogumine, investeerimine tulevikku, jne. Enamasti mõistame neid termineid sünonüümidena, kuid täpsemalt järele mõeldes mõistame, et on oluline vahe säästmisel ja investeerimisel.

Mees, kellest Jeesus räägib, ei tegelenud säästmisega. Säästmine tähendab eelkõige kokkuhoidu. Ja kui peame kokku hoidma, siis tavaliselt teeme seda oma teatud eluviiside muutmise arvelt. Tänase loo peakangelasest rikas oli mures oma küllusliku vilja ülejäägi pärast. Ta ei olnud säästnud, vaid tal jäi oma vajadustest üle. Loost jääb ka mulje, et mehel polnud pärijaid või peret, kellele oma vara jätta, sest Jumal ütles talle unes: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” 

Lapsevanematena muretseme loomupäraselt ka oma laste tuleviku eest. See on meie õigus, aga ka kohustus. Samas tunneme mitmeid lugusid rikaste vanemate lastest, kes on oma sünnipärases rikkuses pööranud vähe tähelepanu tööoskuste kujundamisele või iseseisvale toimetulemisele. Nende vanemate hool on väljendunud ka rikkalikus helduses nõnda, et uuel põlvkonnal pole vaja ise vaevagi näha, et külluslikult elada või oma igapäevase leiva pärast muret tunda. Paljudel juhtudel on selline päritud rikkus aga pudenenud kiiresti sõrmede vahelt. Vanemate loodudud kerge elu saab sellistele poegadele ja tütardele saatuslikuks.

Piiblist tuntud kadunud poja lugu on heaks näiteks ühest küljest isa hoolivusest ja armulikkusest, kui ta oma pärandvara ära pillanud poja tagasi koju võtab, kuid samas ka isa ettenägelikkusest, kui ta teist poega kasvatab tööd tegema ja ise leiba teenima. Just nõnda peaks kasvama iga laps, hoolimata sellest, kui jõukad või heal järjel on tema vanemad. Siis on täidetud Jumala plaan inimese loomisel, kui ta asetas inimese Paradiisi aeda harima ja hoidma, ning ühtlasi mõistab inimene siis parmini, et kõik, mis tal on, ei ole mitte tema oma, vaid Jumala kingitus talle. Ja kui midagi jääb üle, tuleb mõelda mitte uute aitade ja täiendavate tagavarade peale, vaid selle peale, kas meie ümber on neid, kellel jääb puudu. Kui minul on üle, siis selleks, et jagada nendega, kellel jääb puudu.

Selline mõtteviis iseloomustab inimest, kes on rikas Jumalas, sest puudjääjaile jagamine, sinna andmine, kus on vajadus, on Jumala enda suhtumine. Nõnda saavad annetaja käed Jumala käteks ja abisaaja tänu muutub tänuks Jumalale. Nii nagu arstile antakse Jumala poolt oskus teiste ravimiseks ja aitamiseks, antakse mõnele ka paremad oskused majandus- ja finantsküsimustes. Kui mõistame hukka arti, kes ei taha inimesi oma oskustega ravida, siis ei saa pidada õigeks rikka käitumist, kes naudib oma küllust üksi.

Oleme varemgi rääkinud, et Jeesuse õpetus oli oma kaasajas radikaalne ja omamoodi äärmuslik. Samas mõistsid kuulajad, et ta õpetab väega ülevalt. See puudutab ka Jeesuse käsitlust rikkusest. Materjalistlikus maailmas ei taheta mõista Jeesuse õpetust tänagi. See on nii ebamugav ja tundub olevat ebaõiglanegi. Miks peaksin ma oma vaevaga teenitu jagama teistega, kes ei viitsi midagi teha! ometi leidub ka kaasajal heategijaid, heldeid annetajaid ja metseene, kes on mõistnud, et materjaalne rikkus on Jumala õnnistus, mis selle rikkuse jagamisel nendega, kellel on vajadused suuremad, tähedab rikkuse kogumist taevasse.

Me oleme ju kõik Jumala majapidajad, tema mõisavalitsejad, kes me ise ei oma siit maailmast midagi. Selle väite tõestuseks pole vaja teha muud, kui püüda mõelda oma surmast kui teeleasumisest ja siis vaadata, millised on selle teekonna pagasireeglid. Kas võime võtta kaasa konteineri, mitu suurt kohvit, käsipagasi või lubatakse meid teele vaid tühjade taskutega.

Kõik, kes korra selle mõttekäigu on läbinud, mõistavad, et Jumal on meie eest hästi hoolt kandnud. Meil on rohkem, kui vajame igavikuteele minemiseks. Järelikult on meil ka palju üle, mida võiksime õigel ajal teistega jagada!

Kui oleme elanud suures puuduses, siis ei ole see olnud Jumala süü, vaid minu enese või inimeste poolt loodud ühiskonnakorralduse süü, kuid siiski inimesest sõltuv. Kui elan külluses ja rikkuses, siis on see Jumala and. Kuid see ei ole minu küllus või rikkus, vaid Jumalalt minu kätte usaldatud vara, mis kuulub lõpuks talle. Minu eesõigus ja kohustus on sellega ümber käia nõnda, et lisaks oma tasule oskan sellega teha rõõmu ka paljudele teistele. Ja seda tehes, esindan Issandat ennast ja kogun endale varanduse taevasse.

Tänasel lõikustänupühal võime tänuga hinnata oma senise kogutud varanatukese suurust ja väärtust ning mõelda, kui peaksime täna pakkima oma kohvrid, et asuda teele, mis saab sellest, mis maha jääb? Et kui Jumal mullegi täna ütleb: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.”, kellele jääb siis minu pagas? Sellele küsimusele on lihtne vastata: eks jääb mahajääjaile! Aga suurem küsimus on hoopis see, mida saan kaasa võtta? Kui kaasavõetav ei ole hinnatav ainelistes mõõdupuudes, kas on midagi, mida saab mõõta vaimsetes mõõdupuudes? Mida tähendab olla rikas Jumalas?

Jeesus ütleb: “Tehke enesele
 kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu
 varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.” (Lk 12:33-34). Küsimus on: kuidas? Ja Jeesus vastab kõigis evangeeliumites sarnaselt: jagades teistega, jagades puuduses olijatega, abivajajatega. Ja see ei puuduta ainult neid, kelle nimed leiame riakaste edetabelist. See puudutab meid kõiki. Iga annetatud või almuseks antud sent on Jumala kingituse teistega jagamine ja tähendab rikkuse kogumist kulumatutesse kukrutesse taevas. Ja sellegi eest saame tänasel tänupühal tänada Jumalat, sest just tema on loonud meile need võimalused andmiseks ja jagamiseks. See on eesõigus või privileeg, millega kaasneb ka suurem vastutus. Olge selle privileegi eest tänulikud!

Aamen.

Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu otsustas oma 22. septembril toimunud koosolekul annetada Maarja medali ja koguduse 2013. aasta kultuuripreemia piiskop Einar Soonele.

EELK Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal on asutatud 2000. aastal. Medal koos rahalise preemiaga antakse isikule, kes on oma tegevusega andnud märkimisväärse panuse Eesti kultuuriellu, süvendanud ja levitanud kristlikke väärtusi ning kelle tegevus on puudutanud otseselt või kaudselt Tallinna Piiskoplikku Toomkirikut. Maarja medali senised laureaadid on dirigent Tõnu Kaljuste, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, vitraažikunstnik Dolores Hoffmann, president Lennart Meri, piiskop Mikko Heikka, poliitik Siim Kallas, teoloog dr Toomas Paul, kunstiajaloolane Juhan Kilumets, piiskop Philippe Jourdan, autosportlane Raido Rüütel, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe, poliitik Tunne Kelam ja skulptor Mati Karmin.

Maarja medal