Jutlus – Jh 1:14
2. jõulupüha.
26. detsember 2013, Toomkirik, Urmas Viilma

“Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel,
 ja me nägime tema kirkust
 nagu Isast Ainusündinu kirkust,
 täis armu ja tõde.” (Jh 1:14)

Oleme advendiaja vahetanud jõulaja vastu ning täna on 2. jõulupüha. Vanakiriklik traditsioon tunneb nelja jõulupüha: 25. detsember – Jeesuse sünnipäev ehk Kristuse sündimise püha. 26. detsember – esimärter Stefanose päev ehk rahvakalendris tehvanipäev. 27. detsember – apostel ja evangelist Johannese päev ehk rahvakalendris johannesepäev ning 4. jõulupühana tuntakse 28. detsembrit kui süütalastepäeva.

Need neli päeva kirjeldavad meile Jumala ja eksiva ning patuse inimkonna kahekõne, mis moodustab omamoodi kontrastse dialoogi. 1. jõulupühal kõneleme Jumala armastusest inimsoo vastu, mis väljendub Jumala Poja sünniimes. Inimene vastab 2. jõulupühal esimärter Stefanose kividega surnukspildumisega. Jumala teod saavad taas avalikuks 3. jõulupühal ehk johannesepäeval läbi apostel Johannese, kes on enim kirjutanud Jumala, ligimese- ja vennaarmastusest. Vastuseks sellele sõnumile kuuleme 4. jõulupühal ehk süütalastepäeval kuningas Heroodes Suure Petlemmas korda saadetud lastemõrvast.

See dialoog aga ei ole jätkunud ainult neljal jõulupühal. See kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise, patu ja ülekohtuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu; Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega.

On tähendusrikas, et lõpuks sai võimalikuks katkestada see ahel just Jumal-inimese Jeesuse Kristuse sünnis, elus, surmas ja ülestõusmises. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Enam ei vasta inimene, keda kehastab nüüd sünniööl sündinud Jeesus, Jumalale seljapööramisega ega ligimesele ükskõiksusega. Vastasseis kaob, müür puruneb…

Jõuluööl saab Jumal inimeseks või nagu evangelist Johannes kirjutab: “Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel” (Jh 1:14a). Alates 4. sajandist on Nikaia usutunnistuses ristikirik tunnistanud seda ülimat müsteeriumi sõnadega, (mis on leitavad ka meie lauluraamatu eelviimaselt leheküljelt): “Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”.  

Apostel ja evangelist Johannes, kellest kõneldakse johannesepäeval, eristub teistest Jeesuse jüngritest mitmel põhusel. Esmalt kõik need asjad, mis on seotud tema isiku ja elusaatusega, teiseks see, mida Johannes jutustab ja õpetab oma evangeeliumis ja kolmes kirjas, mis on Uuest Testamendis. Jeesuse jüngritest pälvis ainult Peetrus veel sarnast eritähelepanu ja sai Jeesuselt eraldi ülesande nõnda nagu ka Johannes.

Jeesus ütles Peetrusele: “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule
 ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
 võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni
 seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti 
päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18-19) 

Peetrusele antud eristaatus kestab edasi tänaseni kiriku vaimulikus ametis ja ainult kiriku pühitsetud vaimulikele antud õiguses patte andeks anda või neid kinnitada. Seda nimetatakse “võtmete meelevallaks” ja just seetõttu leiame kiriklikus sümboolikas just Peetruse käest võtme. Sedasama meelevalda kinnitavad ka võtmed Rooma paavsti, kes istub Peetruse troonil, vapil. Peetrusel oli eristaatus, mis on antud käte pealepanemise kaudu edasi kõigile ordineeritud vaimulikele. Kuid läbi ristimise sakramendi üldpreesterluses ka kogu kristlaskonnale.

Nagu ütlesin, pälvis omaette eriülesande ka noorim jüngrite seast, Johannes, kes ise oma evangeeliumis nimetab end mitmel korral jüngriks, keda Jeesus armastas (nt Jh 13:23; Jh 20:2; Jh 21:7; Jh 21:20). Johannes kirjutab ülesandest, mille ta Jeesuselt endalt sai: “Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit,
 keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su 
poeg!” 
Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!”
Ja selsamal tunnil võttis jünger ta (Maarja) enda juurde.” (Jh 19:26,27).

Apostel Johannesest sai omamoodi Jeesuse maine pärija ja Tema ema Maarja eestkostja. Miks pälvis just Johannes selle au või ka kohustuse? Võib olla seetõttu, et Maarja oli Johannese ja tema venna Jaakobuse tädi. Jeesus ja Johannes olid nõod. Või pigem seetõttu, et Johanneses väljendus enim tõeline ligimesearmastus ja temast sai “armastuse apostel”.

Peetrus ja Johannes olid ühiselt tunnistajateks mitme Jeesusega seotud sündmuse juures, erinevalt teistest õpilastest. Evangeeliumitest leiame, et neid mõlemat nimetatakse näiteks Peetruse ämma tervendamise loos, Jairuse tütre tervendamise juures, Jeesuse kirgastamise juures, ka Ketsemani aias, kus Jeesus nuttis enne oma vangistamist. Vahel nimetatakse kolmanda kohaloleva jüngrina Johannese venda Jaakobust. Johannes ja Peetrus on ka need, kes jooksid esimestena hauale, kui olid naistelt saanud ingli sõnumi, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Peetrusest sai hiljem esimene Rooma piiskop, Johannes aga asus kuulutama ja õpetama armastust, mida ta ise oli kogenud.

Kes on lugenud Uue Testamendi nelja evangeeliumi, märkab, et kolm, Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid on sarnased, Johannese oma aga väga erinev ja eriline. Johannese evangeeliumit iseloomustab omamoodi saladuslikkus ja mõistukõnelikkus. Samas avaldab Jeesus selles evangeeliumis ennast kõige selgemini tõelise Valguse ja Jumalana.

Johannese elus on veel üks oluline fakt, mis aitab meil mõista paremini tema evangeeliumi kuulutust. Enne, kui ta asus järgima Jeesust, oli ta Ristija Johannese jünger. Just Ristija Johannes oli see, kes Johannese Jeesuse kui õpetaja juurde saatis. Ristija Johannesest kirjutab apostel Johannes, et tema oli Jumala läkitatud mees, kes pidi tunnistama valgusest. “Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest oli maailma tulemas.” (Jh 1:8,9)

Just Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus sellised tähendusrikkad sõnad: “Mina olen elu leib! Mina olen hea karjane! Mina olen tee, tõde ja elu! Mina olen uks! Mina olen tõeline viinapuu!” Aga just siin ütleb Ta ka: “Mina olen maaima valgus!”

Johannese evangeelium ja kogu Piibel algavad ühe ja sama sõnaga: ALGUSES. Piibel algab nii: “Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1Ms 1:1). Johannese evangeelium algab sõnadega “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Jh 1:1). Piibli algus annab meile teada, et maailma alguse juures oli Jumal. Johannes on see, kes annab meile teada, et kõige alguse juures oli Sõna, ja see Sõna oli Jumal. Seega on Sõna ja Jumal üks!

Aga Johannes kirjutab meile veel: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Johannese tunnistus jõuluööl lihaks saanud Sõnast – Jeesusest, on liigutav ja võimas. Nõnda annab Johannes aegade alguse juures olnud Jumalale, salapärasele lihaks saanud Sõnale, Elu Sõnale ja maailma Valgusele ühe nime: Issand Kristus! Kristus on Sõna ja on Jumal, kes oli, on ja jääb.

Johennes täiendab seda loendit veelgi. Oma 1 kirjas, mille leiame samuti Uue Testmendi kaante vahelt, kirjutab ta: “Armsad, armastagem üksteist,
 sest armastus on Jumalast
 ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
 ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, 
sest Jumal on armastus.” (1Jh 4:7,8). Nõnda saab Johannesest apostel, kes edastab meile valgustava sõnumi. Ta avaldab tõe, mida otsivad paljud ja kuhu viib meid välja ainult pühakiri: Jumal on Valgus, Jumal on Sõna ja Jumal on Armastus ja ka vastupidi: Valgus on Jumal, Sõna on Jumal, Armastus on Jumal.

4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo “õnnistatud evangelist Johannesest”, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna kanti Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigi palju midagi muud kui kordas: “Lapsed, armastage üksteist!” Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?” Johannes vastas: “Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!”

Johannes on Jeesuse jünger, kes ka Piibli kirjades kõige enam paneb oma lugejatele südamele Jeesuse armastusekäsu täitmist, sest peab armastust Jumala tundmise ja Jumalas elamise aluseks. Johannes kirjutab oma 1. kirjas: “Käsk, millest ma teile kirjutan, on uus /-/. Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.” (1Jh 2:8-11)

Johannes suri kõrges vanuses sealsamas Efesoses. Ta oli ainus Jeesuse apostlitest, kes ei surnud märtrisurma, kuigi teda kiusati mitmelgi korral taga ja üritati tappa. Teda sunniti jooma mürgikarikast ja heideti keeva õliga nõusse. Ta pääses imekombel. Pärimuse kohaselt suri ta 27. detsembril umbes aastal 100 pKr. Ühe pärimuse kohaselt heitis ta ennast ristikujulisse hauda ja palus enesele mulla peale ajada. Kui tema haud mõni aeg hiljem lahti kaevati, ei olevat Johannest sealt leitud.

Küllap on see pärimus seotud evangeeliumitekstiga, mida täna altarist kuulsime, kus kirjutatakse kuuldusest, mis vendade seas levis, et Johannes ei surevatki, sest Jeesus ise ütles tema kohta: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni.” (Jh 21:23).

Vaevalt armastus päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu. Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus, kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (Jh 8:12). Kaunist Valguse sünnipäeva kõigile!

Aamen.

Käesoleval aastal möödub 25 aastat esimesest sõjajärgsest jõulujumalateenistusest, mis kanti üle riigitelevisioonis ja -raadios. Märkimisväärne oli see 1988. aastal seetõttu, et suure tõenäosusega oli tegemist esimese televisoonis üle kantud jumalateenistusega kogu Nõukogudude Liidu ajaloos. Selle märkimisväärse tähtpäeva puhul toimub 2013. aasta 24. detsembril ehk jõuluõhtul kell 17.00 jumalateenistuse teleülekanne ETV vahendusel just Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Jutlustab peapiiskop Andres Põder, kaasa teenivad Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma, Tallinna abipraost Arho Tuhkru, organist Kadri Ploompuu, Toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel ja Tallinna Toomkooli õpilaste koor Kaja Posti juhatusel. 1988. Aasta ajaloolist jõulujumalateenistust on võimalik kuulata ERR Audioarhiivist.

Jutlus – Hb 6:13-19,
Advendiaja 4. pühapäev.
22. detsember 2013,Toomkirik, Urmas Viilma

“Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!” Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud.” (Hb 6:13-19)

4. advendipühapäev on kiriku traditsioonide kohaselt pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale, Issanda emale. Pilt last ootavast Maarjast aitab meil mõista 4. advendi sõnumit: Issand on lähedal! Veel veidi, ja See Hetk, see Oodatud Hetk on käes. Oodatud Messias – Kristuslaps sünnib! Pikk ootusaeg saab läbi ja tõotused täituvad!

Tõotused!? Millised tõotused? Kelle tõotused?

Tänane jutlusetekst kirjast Heebrealastele viib meid tagasi esiisa Aabrahamile antud tõotuse juurde, mille täitumisest kuulsime ka tänase Vana Testamendi lugemisest: “Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Issand
 toimis Saaraga, nõnda nagu ta oli öelnud: Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas
 eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud. (1.Ms 21:1-7).

Iisaki sündimisega raugaeas Aabrahamile ja Saarale hakkas Jumal täitma oma varem antud tõotust, teha Aabrahami sugu arvukaks kui tähti taevas või liiva mererannas.

Loeme, kuidas Jumal ilmus Aabrahamile ja ütles: „Mina olen Kõigeväeline Jumal,
 käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel
 ja teen sind väga paljuks. /-/ Vaata, mu leping sinuga on, 
et sina saad paljude rahvaste isaks. /-/ Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, 
kuningadki põlvnevad sinust. Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast 
sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks
 sinule ja su soole pärast sind. (1Ms 17:1-7)

Heebreakirja autor viitab Aabrahami ja Jumala vahelisele lepingule ehk Vanale Testamendile, Vanale Seadusele kui Jumala tõotusele, mis saavutab oma täitumise täiuse Kristuse sündimises.

Kristuses, kes sündis Neitsi Maarjast sai alguse aga Uus Leping, Uus Testament, Uus Seadus. Kõik, kes on Kristuse järgijad on Uue Lepingu rahvas. See Uue Lepingu rahvas saab osa aga mõlema – nii Vana kui Uue Lepingu/Testamendi tõotustest.

Jumala antud tõotused oma rahvale on murdumatud ja on kinnitatud Jumala enda poolt vandega, nagu Heebreakirja autor nendib: ”Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega” (Hb 6:17). Jumala tõotuste täitumisest saab ajalooline tegelikkus ning need on tagasipöördumatud ning tühistamatud.

See, et Jumala poolt inimkonnale antud lubadused saavutavad pöördumatu ja tühistamatu olemuse, peaks panema meid kõiki tõsiselt mõtlema, mida tähendab see meie jaoks isiklikult. Kas meie osa on Jumala tõotustes igavene õndsus või igavene hukatus? Ja kas meie mängime ka mingit rolli Jumala plaanis maailma ja teiste inimeste igavese saatuse määramisel?

Milline on meie roll, meie koht siin maaimas? Mis on meie elu ülesanne? Arvame ehk, et suurt rolli maailma ajaloos mägivad paavstid ja kuningad, piiskopid ja presidendid, teadlased ja leiutajad? Jah, selle ajaliku maailma ajaloos küll, kuid Jumala kuningriigi loos on mänginud palju olulisemat rolli hoopis teistsuguse ettevalmistusega mehed ja naised. Jeesuse esmaste järgijate hulgas olid kalurid ja põlluharijad, tölnerid ja prostituudid. Neist moodustus Jeesuse esimene kogudus, ka esimene preesterkond. Ükski amet või elukutse pole Jumala silmis eelistatud või vähemeelistatud. Olgu see siis piiskopi või lambakarjuse, presidendi või poemüüa oma. Olulisim on, kuidas keegi meist reageerib Jeesuse sõnadele: “Järgne mulle!” (Lk 5:27).

Tänases evangeeliumiloos (Mt 1:18-24) kuulsime last ootavast Maarjast ja Joosepist, Maarja kihlatud mehest. Maarja rolli Jeesuse sünniloos ja Jumala tõotuste täitumisel on raske ülehinnata. Ristikirik on tõstnud ta taevasele troonile peaaegu kõrvuti Kristuse enesega. Kirik palvetab jätkuvalt Ristija Johannese ema Eliisabeti sõnadega lapseootel Maarjale nende kohtumisel: “Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” (Lk 1:39-45). Ning täide on läinud Maarja enese kiituslauluna lausutud vastus: “Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.” (Lk 1:46-56).

Kõige paremini ja kaunimalt iseloomustavad Maarjat ja tema enneolematut missiooni tema enda sõnad ingel Gabrielilie, kes teatas talle, millise ülesande jaoks on Jumal ta välja valinud – ta jääb Pühast Vaimust lapseootele ja toob ilmale poja. Maarja vastus inglile võiks olla vastus meie kõigi huultel, kui mõtleme oma ülesannetele, oma missioonile, oma rollile, oma kohale siin päikese all. Maarja ütleb: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38)

Peatähelepanu tänases evangeeliumis ei keskendugi aga Maarjale, isegi mitte sünniootel Jeesuslapsele, vaid lihtsale Joosepile. Mehele, kellest evangeeliumid palju ei kõnele. Kuna temast räägitakse vaid Jeesuse sünni- ja lapsepõlvelugudes, arvatakse, et ta suri varakult enne Jeesuse täisikka jõudmist. Nõnda tunnebki kristlik pärimus Joosepit kui eakat puuseppa või ehitusmeistrit, kes võis olla enne Maarjaga kihlumist eelmisest naisest lesestunud.

Sellest Joosepist ei saanud oma eluajal kuulsat meest ega ole ta ka kirjutanud oma nime maailma ajalukku mõne suurejoonelise poliitilise saavutuse ega isegi mitte ehitusmeistrina mõne suurejoonelise ehitise autorina. Ta suri tundmatu mehena inimajaloo jaoks. Tema nimi on aga saanud suureks Jumala kuningriigi loos ning ristikirik on kuulutanud Joosepi pühakuks.

Ta oli lihtne mees oma lihtsate mõtete ja igatsustega. Ta oli kihlunud noore neitsi Maarjaga ja lootis temaga abielluda, kuid enesele teadmata sattus palju suurema “loo” sisse. Ta sai osaliseks Jumala maailma päästmise plaanis samal kombel kui sajandeid varem olid saanud Aabraham ja Saara.

Matteus kirjutab oma evangeeliumis: “Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema 
Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda 
kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda
 avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle 
unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära 
karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta 
kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, 
sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” /-/ Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel
 oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja 
ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.” (Mt 1:18-25)

Jumalal oli Joosepile anda palju suurem roll ja ülesanne, kui Joosep ise oli arvanud või seda ilmselt isegi veel oma surmahetkel teadvustas. Tema kaasaegsedki ei osanud ilmselt Joosepi rolli hinnata ega märgata. Küllap imestasid nad, et Joosep oli nõustunud abielluma noore naisega, kes ootas last, kuid ilmselt mitte tema enda oma. Joosepit nähti kui meest, kes päästis noore lapseootel naise ja tema tulevase sündiva lapse avalikust häbist. See oli inimeste arusaam. See oli, mida inimesed võisid mõelda, omavahel sosistada, imestada ja ehk mõni ka imetleda. Sarnased sosinad kõlavad kaasajalgi.

Kuid see oli, mida inimesed nägid ja mõtlesid. Jumal nägi Joosepis meest, kellest sai Jeesuse isa ja Maarja armastav ja hooliv abikaasa. Joosep oli see, kes andis sündinud lapsele nimeks Jeesus, täpselt nii, nagu ingel oli unes ilmutanud. Joosep oli see, kes viis Maarja ja juba sündinud Jeesuse Egiptusesse varjule Petlemma lastemõrva sooritanud kuningas Heroodese eest. Joosep saatis koos Maarjaga Jeesust ka temal külaskäigul Jeruusalemma templisse.

Joosep oli mees, kes oli valmis kandma Jumala poolt antud rolli ja ülesannet. Ta loobus paljust selle nimel, et Maarja ja Jeesus saaksid parema osa. Ta loobus oma aust, oli valmis kandma avalikku pilget ja kannatama varjatud sosistamisi; oli valmis asetama ennast ohtudesse ja surmasuhu lapse pärast, kes ei olnud tema enda liha ja veri. Ta ei saanud isegi valida oma lapsendatud pojale, kes seaduste järgi oli tema poeg, nime, mille ta oleks ise soovinud lapsele panna. Ta pani lapsele nime, mille ingel oli määranud. Joosep oli Jumala tööriist – alandlik, kuulekas ja jumalakarlik. Temast sai väheoluline isik maailma ajaloos, kuid ülioluline Jumalariigi loos. Tema elu ülesandeks oli osaledmine Jumala tõotuste täitumisel!

Tulgem tagasi küsimuse juurde omaenda kohast ja rollist. Ei maksa arvata, et Kristuse üleskutse: “Järgne mulle!” (Lk 5:27) on kõlanud vaid kõigi teiste, kuid mitte minu jaoks!

Ristija Johannes saatis vangihoones olles oma jüngrid Jeesuselt küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või
 jääme ootama teist?” (Mt 11:3) Keda oleme oodanud kõik need pikad advendinädalad meie? Kas oodatav saabub ka meie jaoks? Või on Jõululaps, kelle sündimine muutis lihtsate inimeste Maarja ja Joosepi elu, sündinud kellegi teise tarvis, kuid mitte minu jaoks?

Kui Kristus ei ole toonud muutust inimese hinge, mõtetesse ja ellu, on järjekordne advendiaeg olnud tema jaoks mõtetu ootamine. Kui see ootamine on tähendanud vaid neli nädalat välist sära ja kära, ning ootuse kulminatsiooniks on kõigest õdus õhtu perekonna, hapukapsaste ja teleriga, pole Jumala tõotused veel lõplikult täitunud.

Ja see ei ole midagi sellist, mille täitmises kõik teised peavad osalema. Ei! Meie kõik oleme Jumala tööriistad. Igaüks meist oma eluga, oma tegudega, oma sõnadega, oma mõtetega, oma eeskujuga, oma armastusega oleme Kristuse kuulutajad ja tõotuse täitmises osalejad. Meie kõik peame olema Jõululapse maale- ja kojutoojad. Meie kõigi missioon, ükskõik, kus me oleme: kodus või tööl, Eestis või võõrsil, Ameerikas või Afganistaanis oleme sõnumitoojad – Jõuluinglid, kes osalevad Jumala Uue Lepingu täitumises ja rõõmusõnumi kuulutamises.

Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud. Seal, kus armastust pole, kus üksteise teenimisel pole kohta, kus puudub Jumalaema Maarja alandlik hoiak: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38), seal kestab igavene advendiaeg. See on lõputu ootus ja lõputu igatsus, mis muutub lõputuks kannatuseks, piinaks ja lootusetuseks. Sellest piinast päästab ajalikus elus vaid uskmatus ja teadmatus, kuid seda piinarikkam on igavene kannatus aja lõppedes.

Sellele igavesele advendile saame lõpu teha, kui mõistame, et me ei ela iseenesele, vaid meid on Jumal saatnud ja kutsunud igavikulisele armastuse missioonile. Kristus sünnib seal, kus kui algab armastus! Üks vana palve kõlab nõnda:

Mitte üksi endale ei taha ma elada,
vaid Sulle, Jumal –
ja inimestele, keda Sina armastad.

Mitte üksi oma elu ei taha ma otsida,
vaid Sinu elu, Jumal –
ja nende inimeste elu, kes on meie ümber.

Mitte ainult oma rõõmust ei taha ma hõisata,
vaid Sinu rõõmust, Jumal –
ja kõigi inimeste rõõmust maailmas.

Seda tahan ma otsida ja igatseda,
selle nimel tahan ma töötada
ja selle eest hea seista armastuses, mis kannab risti.
(Ignatiuse sõprade palveraamat, Johannes Esto Ühing, Tartu 2001)

Aamen.

Jutlus – Hb 10:35-39
Advendiaja 2. pühapäev.
08. detsember 2013, Toomkirik Urmas Viilma

“Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! 36Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. 38 Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:35-39)

Täna on advendiaja 2 pühapäev. Oleme süüdanud teise advendiküünla. Küünlaid läites tähistame kannatlikku, aga rõõmsat ootamist. Ootame jõule. Samal ajal on 2. advendi sõnumiks Kristuse taastulemise ootus. Mitte ainult jõululapsena, vaid universumi Kuningana aegade lõpul.

Jutluse alustekstiks on lõik Uue Testamendi kirjast Heebrealastele. Esmapilgul juhuslikuna tunduv tekst hakkab meile kõnelema, kui mõistame, miks, millal, milleks ja kellele kirjutaja kirjutab. Seda teades mõistame ka, miks on see tekstilõik valitud just tänase pühapäeva jumalateenistuse kirjakohaks.

Kiri Heebrealastele on üks Uue Testamendi kirjadest, mille adressaadiks ei ole nimetatud ühe konkreetse linna kristlasi ega ka mõnd konkreetset isikut, vaid kirjutatakse heebrealastele. Heebrealasteks võidi nimetada juudakristlasi ehk kristlasi, kes olid juudisoost ning olid järginud juudi usu seadusi, kuid võtnud vastu ristiusu. Nad tundsid hästi Vana Testamenti ja Moosese seadusi ning juudi tavasid ning prohveteeringuid.

Kirja autoriks on peetud nii Paulust kui Pauluse kaastöölisi Barnabast või Apollost. See tähendab, et kiri on kirjutatud nende eluajal ja kirja sisu järgi otsustades siis, kui esimesed kristlased olid puutunud kokku juba tagakiusamistega ning olnud tunnistajaks ka esimeste märtrite usust.

Kõige tõenäolisem kirja kirjutamise aeg on 60-ndate aastate algus või keskpaik. Jeruusalemma esimene piiskop Jeesuse vend Jaakobus heideti Jeruusalemma templimüürilt juutide poolt alla 62. aastal ja 64. aastal toimusid Roomas esimesed kristlaste tagakiusamised, mille käigus surid märtritena nii Peetrus kui Paulus.

Selles kontekstis toimusid kristlike koguduste kooskäimised üksteise kodudes või ka juba kirikuteks muudetud ühiskondlikes hoonetes. Käidi koos, lauldi, palvetati, tsiteeriti mälu ja esimeste üleskirjutuste abil Jeesuse sõnu, loeti ette apostlite tervituskirju, murti leiba, koguti korjandustel annetusi koguduse elu korraldamiseks, leskede ja orbude toetuseks ja oodati… Oodati, oodati, oodati…

Ülestõusnud Kristus oli lubanud, et Ta tuleb tagasi. Tuleb omadele järele. Miks ta viibib? Kui kaua ta viibib? Olukorras, kus keegi peab kohe tulema või midagi peab kohe-kohe toimuma, ei oska ootajad tihtilugu midagi ette võtta. Ollakse ka nõutud, sest ei teata, kas peab kuidagi elu korraldama hakkama või tuleb oodatav kohe ning mingeid korralduslikke samme pole vaja astuda.

Lugedes kirja Heebrealastele näeme, et autor maniseb kogudust olema kannatlik ja püsiv oma kooskäimistes. Võime aimata, et suures ootamises on neid, kes on hakanud väsima, kes enam ei looda või on usku kaotamas. Nende kannatus on katkemas. Autor kirjutab: “Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb 10:5)

Algkristlasi, Jeesuse apostleid ja nende õpilasi ja järgijaid iseloomustab Kristuse taastulekuootus. Paljud on veendunud, et Jeesus tuleb ajal, kui mitmed neist on veel elus. Samal ajal vajab kristlik koguduseelu korraldamist ning kirik kui kasvav organisatsioon juhtimist. Nõnda täidavad apostlite lähetatud kirjad ja ka koguduste visiteerimised ühelt poolt usu kinnitavat eesmärki, teisalt ka praktiliste elukorralduslike juhendite andmise ülesannet.

See algkristlaste omaaegne Kristuse vahetu taastulekuootus kajastub täna kirikuaastas just advendiajas. Adventus – tulemine. Eriti pööratakse Kristuse taastulemisele tähelepanu just täna ehk 2. advendipühal. See kajastub meie tänastes pühakirjatekstides. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.” (Hb 10:37), kirjutab Heebreakirja autor tänases jutlusetekstis oma lugejatele tsitaadi prohvet Habakukilt.

Tänases evangeeliumis kuulsime tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest (Lk 12:35-40), kes vastavalt ootavad kuulekalt oma isanda kojusaabumist või väsivad ootamisest ja uinuvad. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas” (Lk 12:37) ütleb Jeesus. Ja lisab oma tollastele kuulajate ja ka meie jaoks, kes täna seda teksti loeme või kuuleme: “Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:40).

Milline on meie valmisolek? Kui Kristus saabub, siis kas magame või valvame… Kas oleme arukad või arutud sulased?

Ilmselt kõigil meil on taskus mobiiltelefon. Me oleme õppinud seda välja lülitama või vähemalt vaigistama neil hetkedel, kui me ei soovi, et keegi meid häirib oma kõnega. Samuti muretseme selle pärast, et telefonihelin võib häirida meid ja meie kaaskondlasi kontserdil, jumalateenistusel, teatris, koosolekul, puhkehetkel, öösel… Kui keegi on meile helistanud sel ajal, kui telefon on olnud väljalülitatud või hääletu, leiame hiljem ekraanilt sellekohase märke: “Vastamata kõne”. Mõnel meist on telefon seadistatud ka nõnda, et helistaja saab jätta meile postkasti salvestatud sõnumi. Sellisel juhul võime tagantjärgi teada saada, mida helistaja meist soovib. Me oleme peaaegu pidevalt valmis üksteisega suhtlema. Vahel on helistaja hiljem isegi ärritunud, kui me pole piisavalt kiiresti tagasi helistanud või on meie lähedased mures, et me pole kontakti võtnud.

Kas oleme suhetes Jumalaga samavõrra valmis? Kas lisaks horisontaalsetele suhetele kaasinimestega on meil ka pidev vertikaalne side Jumalaga? Kas oleme Kristuse astumiseks meie ellu mistahes hetkel valmis? Või on meie vastuvõtja “hääletus” olekus. Äkki oleme selle lausa välja lülitanud ja sellisesse olekusse unustanud! Või ei kuule me enam Jumala häält, sest kõik muud helid ja meid ümbritsev melu takistab meid kuulmast?

Kas pole kõhedusttekitav, et elades infoühiskonnas, kus uudised levivad õhu kaudu ja jõuavad meie telerisse, raadiosse, postkasti, arvuti- ja telefoniekraanile, ei orienteeru me tihti enam selles lõputus uudistevoolus ja infomüras. Me ei oska enam eristada olulist väheolulisest ega õiget valest. Me ei märka enam, kuidas olulised asjad meie ümber muutuvad, sest vähemoluline takistab meid kuulmast ja nägemast.

Nõnda kaotame valvsuse, unustame kannatlikkuse, läheme kaasa tugevama peavooluga ning leiame end lõpuks üha kiiremini kulgevas voolus kuristikku laskumas. Liikudes kaasa peavooluga, mis esindab enamuse arvamust ja üldtunnustatud ja aktsepteeritud arusaamu, kaotame oma põhimõtted, iseena ja oma usu. Aga kõige sellega koos müüme oma hinge!

Heaolu, mugavus, küllus – need on kaasaja maailma jumalad ja ohtlikud kiusatused meile kõigile. Mida parem ja külluslikum elu ning kõrgem elatustase, seda suurem oht kõrvade kurdistumiseks, silmade tuhmistumiseks ja südame kõvenemiseks ligimese kannatustele ja puudusele ning ka Jumala kõnele. Need sümtomid on juba iseloomulikud kogu arenenud läänele. Kahjuks ka meie ühiskonnale.

Kristus ei ole aga kutsumas ennast järgima erinevaid maailma rahvaid rahvustunnuse või geograafilise asukoha põhiselt. Isegi ilmalikustunud läänes elavatel kristlastel on isikliku pääsemise lootus. See puudutab ka meid kõiki, kes me püsime kaannatlikult valvsad ja ärkvel. Et me hoolimata küllusest ja heast elust, mis meid ümbritseb, võrreldes suure osaga lõunapoolsest maailmast, suudaksime hoida oma meeled ja ihu virgena.

Heebreakirja autor kirjutab: “Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:36,39).

Advendiaeg on ka paastuaeg – väike paast. Seda just selleks, et väljuda mugavusstsoonist ja teritada meeli. Kuidas keegi iganes seda paastu peab, on selle eesmärgiks ärgata üles nii vaimselt kui ihulikult. Olla ooteseisundis, valmistuda Kristuse saabumiseks nii aegade lõpul kui ka jõuluööl. Varakristlik kõrbeaskeet isa Poimen on öelnud: “Nii nagu suits peletab mesilased eemale ja võtab neilt ära nende töö magusa, nii peletab ka kehaline mugavus hingest jumalakartuse ning kahjustab kogu hinge olemuse”.

Väga lihtne on lasta oma vaimul uinuda ja keskenduda vaid ihulike ja meeleliste vajaduste rahuldamisele. Suure osa oma ajast me ilmselt sellega ka tegeleme. Väga paljud tegelevad aga ainult sellega.

Jeesuse õpetused evangeeliumites ja ka apostlite kirjad räägivad aga palju just püsivusest, ustavusest, kannatlikkusest, teenivast valvelolekust. See ei väljendu meie elus teadlike tegude ja teenetega, millega sooviksime ära teenida Jumala tähelepanu või kiitust, vaid see on meie usuhoiak, mille viljadeks on vastavad teod ja elu. Mitte teod tegude pärast, vaid usk esmalt. Kuidas seda saavutada?

Küllap oleme kuulnud ütluseid: “Inimene on see, mida ta sööb!” või “Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise!” Ka Jeesus ütles midagi sarnast enda kohta, mis on seotud samastumisega. Ta ütles: “Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30). Aga ta ütles veel midagi, mis innustab ka meid kannatlikkusele ja valvelolekule Temaga kohtumiseks. Johannese evangeeliumi 14 peatükis ütleb Jeesus: “Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Jh 14:19-21)

Ei ole muud õpetust õigeks valvamiseks, ustavuseks ja ettevalmistuseks Kristuse taastulekuks kui armastus. See ongi Jumala tahte täitmine, millest kirjutab Heebrea kirja autor tänases jutlusetekstis, ja mis kannatlikkuse ja usus püsimise kaudu tagab hinge päästmise.

Seega, valvakem ja hoidkem kinni oma usust armastuse kaudu, siis pärime igavese elu!

Aamen.

Toomkoguduses alustavad koguduse aktiivsed liikmed ja vabatahtlikud kaastöölised uue üritustesarjaga “SÕNA ja MUUISKA ÕHTU”. Esimene kohtumine toimub 21. novembril kell 18 Toomkiriku käärkambris. Esimese kohtumise teema on PALVE. Üheskoos arutatakase Piibli ja kristliku elu põhiküsimuste üle, lauldakse, palvetatakse ning leitakse aega ka kohvijoomiseks ja vabaks vestluseks. Läbiviijad on koguduse liikmed ja vabatahtlikud, kes soovivad senisest aktiivsemalt kaasa lüüa koguduse vaimulikus töös ja elus. Oodatud on kõik huvilised.

Seoses väljakuulutatud oreliaastaga, mis pühendatud Ladegasti-Saueri oreli 100. aastapäevale, on novembrikuusse kavandatud orelitutvustused koolidele. Tutvustused on sobilikud ka koolide muusikatundideks. Tutvustuse raames Toomkoguduse organistid räägivad toomkiriku orelist, orelite omapärast ja erinevatest tüüpidest üldisemalt, tutvustavad toomoreli erinevaid kõlavärve ja võimalusi ja esitavad kindlasti ka mitu erineva karakteri ja kõlaga pala. Organisti mängu ja orelipulti on võimalik lähemalt vaadata ning saada tekkinud küsimustele vastuseid. Mõnel klaveris edasijõudnumal õpilasel on ehk ka ise võimalik oreliklahve käte-jalgadega proovida. Tutvustustest huvitatud koole on päris hulganisti. Küllap need mõniteist kooligruppi, kes on juba kohal käinud ja orelit kuulnud-näinud, on selle pilliga edaspidi juba tuttavamad. Kooligruppid, kes soovivad orelitutvustust palume võtta ühendust koguduse kantseleiga aadressil tallinna.toom@eelk.ee või telefonil 644 4140.

Toomkiriku Ladegasti-Saueri orel

 2. novembril kell 12 toimub kirikus orelipooltund, kus hingedepäevale sobilikku muusikat mängib organist Piret Aidulo. Sissepääs annetusega.
Pärastlõunal kell 17 on kirikus hingedepäeva kontsertpalvus. Sõnaga teenib koguduse abiõpetaja Arho Tuhkru, muusikutena Teele Jõks (metsosopran), Alina Sakalouskaya (mandoliin) ja Kadri Ploompuu (orel). Kavas on kaunist hingedeaega sobivat muusikat: aariaid J. S. Bachi ja G. Ph. Telemanni kantaatidest, F. Schuberti, H. Wolfi, C. Saint-Saëns’i ja G. Fr. Händeli teoseid. Sissepääs on vaba.
Võimalik süüdata küünlajalgadel mälestusküünlaid.

Tallinna Toomkirikus on alates oktoobri alguses toimunud toompäevadest vaadata Tiina Veisseriku ikoonilippude näitus. Näitus on avatud kiriku põhjalöövis ning hakkab silma igaühele, kes kirikusse siseneb. Seoses näitusega on palvetajatele avatud ka kiriku vana käärkamber, mis tavapäraselt on kiriku külastajale suletud. Igal laupäeval toimub vahetult pärast keskpäevast orelipooltundi kell 12.30 lühiloeng ikoonidest ning igal kolmapäeval enne kesknädala palvust kell 16.30 kõneleb ikoonidest Tiina Veisserik ise. Ikoonilippude näitus jääb avatuks novembrikuu lõpuni.

23. pühapäev pärast nelipüha, 27. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Õpetaja Urmas Viilma

“Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma
 sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes
 võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. 
Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga
 nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli
 juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. 
Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.” (Mt 18:23-35)

Tänane tähendamissõna, mille leiame ainult Matteuse evangeeliumist, omab Piiblis mõnesalmilist eellugu. Nimelt tuleb Peetrus Jeesuse juurde ja küsib Temalt, mitu korda võib vend venna vastu patustada, et talle veel andeks anda. Kas läheb piir seitsme korra juurest? Jeesus vastab, armu ja andeksandmiste piiramatusele viidates: “kas või seitse- kümmend seitse korda.” Õige venna- ehk ligimesearmastuse juures ei loeta eksimuste ega ka andeksandmiste kordi. Eks ole seegi osa ajalikust maailmast, kui tahame asju mõõta, kaaluda üles lugeda. Jumalariigis ei ole mõõdetavat armu, on piiramatu ja mõõtmatu arm ja halastus. Nõnda on ka eksimuste puhul ainsaks piiriks, mille Jeesus seab, kogu südamest tulev andeksandmine. Kui suur või mahukas on kogu süda?

Oma sõnade illustreerimiseks vestab Jeesus loo südametust sulasest, kellele kuningas andestas ja tema võla kustutas, kuid kes ise oma võlausaldaja suhtes näitab välja halastamatust. Jeesuse jutustatud nn taevariigi tähendamissõnades, milliseid on Piiblis mitu, on taevariigi võrdpildiks tavaliselt Jumal või jumalik toimimisviis. Tähendamissõna kaudu avaneb kuulajale taevariigi perspektiiv, mida saab võrrelda maise eluga ja siinsete normidega. Reeglina need kaks omavahel vastanduvad. Jumalik piiramatu arm ja õiglus asetatakse inimliku ja piiratult käsumeelse elukorralduse kõrvale.

Nii leiame tänasest loost kuningale alluva sulase, kes isiklikult oma isanda palge ette tuuakse, kuna tema võlg on ülisuur. Jeesus nimetab võla suuruseks 10 000 talenti. Meie, kes me seda numbrit loeme või kuuleme ei mõista selle võla tegelikku suurust, kui meil pole millegagi võrrelda. Mida suuremaks muutuvad arvud, seda hoomamatuks jääb nende tegelik sisu ja ühel hetkel ületatakse piir, mille puhul kaob isiklik tunnetus või ka emotsioon. Et siiski paremini mõista võlgniku võla määra ja kuninga armu suurust, olgu öeldud, et kuningas Heroodese aastapalgaks on välja arvutanud tollastes vääringutes 900 talenti. Nõnda võlgnes sulane oma kuningale tema 11 aasta palga.

Kui taheme tulla kaasaega ja numbreid muuta veelgi arusaadavamaks, võime võrdluse aluseks tuua meie presidendi palga, mis tänase palgataseme juures, mille riigikogu on määranud, teeks 11 aasta jooksul kokku (11 x 72724 eurot) 800 000 eurot ehk 12,5 miljonit eesti krooni. Nii suur oli tinglikult võlgniku võlg oma isanda ees. Nagu näeme, muutuvad nii suured numbrid hoomamatuteks. Kuninga juurde toodi sulane, kellel ilmselgelt polnud võimalikki maksta isiklikult oma sulaseteenistusest tagasi nii suurt võlga. Jeesus tahab kuulajaile nii suuri numbreid nimetates näidata võla piiramatut ulatust. Kui kuningas saab aru, et võlgnik ei saa võlga maksta, annab ta tollase ühiskonnakorralduse kohaselt loogilise käsu, mille Matteus meile vahendab. “Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.”

Sisuliselt tähendab see meie kaasaegses ühiskonnas isiklikku pankrotti, kus kogu võlglase vara müüakse võla katteks ja
jagatakse võlausaldajate vahel. Kuna Jeesuse aegne ühiskond tundis orjapidamist, tähendas see ka võlglase pereliikmete orjaks müümist. Ühest küljest oli selline käik halastamatu, sest tähendas inimese vabaduse piiramist ja omandist ilma jätmist. Teisest küljest lahendas selline korraldus ka sotsiaalsed probleemid. Pankrotistunud pereisa tõttu oleks kogu pere peavarjuta ja nälga jäänud. Orjal oli aga katus pea kohal ja söök laual. Ori ei pidanud kerjama ega tänaval või koobastes ööbima. Meile täna mõistetamatu elukorraldus oli tookordsete arusaamade kohaselt arukas ja lahendas paljud probleemid, mis tänastegi inimeste jaoks on igapäevased.

Jeesus ei taha aga kuulajaile, kelleks on ilmselt peamiselt Peetrus koos ülejäänud jüngritega, rääkida ühiskonna sotsiaalsest korraldusest. Üldiselt ei keskendu Jeesus tihti sellele. Tal pole sotsiaalpoliitilist manifesti, kuigi ta pruugib tihti teravaid sõnu rikkuse ja ahnusega seoses. Jeesus ei olnud poliitiline messias.Ta tuli Jumala riiki kuulutama ja tõi selle oma isikus ja õpetuses eelmaitsena juba oma kuulajate ja järgijate hulka. Tänagi ei esinda seda eelmaitset või Jumala kuningriiki mitte vasak- või parempoolne maailmavaade, astmeline või proportsionaalne tulumaks, vaid kirik – Kristuse ihuna. Koosnedes piiratud ja vigadega lihtsatest inimestest, nagu seda olid ka Jeesuse valitud jüngrid. Kuid see kirik vahendab Kristuse käsul ainsana Jumala armu.
Jeesus kõneleb kuninga võlausaldaja määratust võlast vaid selleks, et mõistaksime paremini õiglase kuninga, kes on Jumala võrdkuju, edasist käitumist. Kui ta on andnud käsu toimida võlgnikuga tookordsete seaduste alusel ja müüa kogu võlgniku vara koos pereliikmetega, toimub jutustuses pööre. Matteus vahendab meile Jeesuse sõnu: “Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu.”

Jeesus rääkis meile sulase 10 000 talendi ehk tinglikult 800 000 euro ehk 12,5 miljoni eesti krooni suurusest võlast selleks, et kuulajad mõistaksid isanda armu suurust. Võlg oli nii suur, et seda poleks olnud võimalik tasuda ka kogu sulase vara müües. Isandal hakkas sulasest hale. Ta ei vähendanud võla suurust. Ta ei määranud uut ja väiksemat summat. Kuningas laseb oma sulasel minna (laskis ta võlavangist vabaks) ja kustutas laenu. Selline armulikkus on enne- kuulamatu. Oli seda Jeesuse päevil, kuid on seda enam meie kaasajal.

Kuid selline on Jumal! Mitte seitse korda või ka seitse- kümmend seitse korda, ei tule meil andestada eksinud vennale, vaid piiramatult – kogu südamest! Jumala süda on mõõtamatu ja meie süü ja võlg samavõrra mõõtmatu. Meie oleme sulased, kes on võlgu 10 000 teenarit – 10 000 armastusetegu, 10 000 naeratust, 10 000 head sõna, 10 000 andeksandmist oma vennale. Meie võla on Jumal kustutanud. Ta on selle Jeesuse verega meie pealt maha pesnud, andes oma Poja meie pattude, meie võla eest surma. Milline on meie vastus?

Kuidas toimis tähendamissõna sulane, kelle võla isand oli kustutanud. Ta toimib nii, nagu väga paljud meiegi seast käitume. Me läheme otsima palki oma venna silmast. Me läheme meelde tuletama oma ligimesele tema võlga ja süüd meie ees. Jah, selleks on meil õigus ja seda Jeesus ei kritiseerigi. Ta annab hinagu sellele, mis järgneb. Ka sulane, kellel isand oli kogu võla kustutanud läks otsima oma kaassulast, et talle tema võlga meenutada. Matteuse vahendusel loeme: “Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab.”

Kaasulase võlg oli 100 korda väiksem ehk 100 teenarit, ehk meie varasemate võrdluste kohaselt 8 000 eurot või 125 000 eesti krooni. Need on summad, mis on hoomatavad ja ilmselt paljude eestlaste laenud pankade eest on kaasajal võrreldavad selle summaga. Jeesus aga ei tahtnud taas keskenduda muule kui sellele, et kassulase võlg oli 100 korda väiksem kui sulase enda võlg isanda ees. Ka kaassulane pöörub oma võlausaldaja poole sõna-sõnalt samasuguse palvega kui oli sulane kuninga poole pöördunud: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!”. Võlausaldaja teguviis on aga kardinaalselt erinev. Tema südames polnud halastusel ega andestusel kohta. Ta heidab võlgniku võlavanglasse kuniks ta maksab. See tähendab aga ebaproportsionaalselt suurt karistust võlaga võrreldes. Inimene, kes on vanglas ei saa oma võlga maksta, sest puuduvad võimalused võla kustutamiseks tööga või ka muul viisil. Südametu sulane määras võlgnikule tagasimakstavas suuruses võla eest igavese karistuse.

Jeesuse jutustatud kahes erinevas võlajuhtumis on üks sarnane ja ühendav lüli, millele ka juba viitasin. Mõlemad võlgnikud paluvad pikameelsust oma võlausaldajalt. Nad alanduvad isanda ette ja paluvad armu. Ja see on üks tänase mõsitujutu tuumadest. Jeesus näitab ära, milline on õige hoiak, kui seisame patustena, võlglastena Jumala ehk oma võlausaldaja ees. See on palvehoiak. Me palume Temalt armu, sest me ei suuda ise oma võlga tasuda. Ja Jumal õiglase isandana kustutab meie võla, kuid ta ei tee seda enne, kui oleme andestust ja armu palunud.

Selle loo sisu juhib meid pihi ja patutunnistuse radadele. Kui me oma patte ja eksimusi ei tunniste ega neid kahetse ja andeks palu, ei ole ka isanda armu. Jumala arm muutub nähtavaks seal, kus seda vajatakse. Kes Jumala armu ei vaja, see ka seda ei näe ega saa ka sellest osa. Need on inimesed, kes ütlevad: ma pole pattu teinud; mul pole midagi üles tunnistada ega kahetseda! Kui nii, siis pole ju Jumalal ka midagi andeks anda ja nõnda elavadki need inimesed ilma Jumala(kogemuse)ta oma inimlikus õiguses ja uhkuses.

Tänesel mõistujutul on ka kurblooline ja hoiatav lõppuosa. Sulane, kes kaassulasele ei andestanud tuleb uuesti kuninga palge ette ja saab, mida ta tegelikult südametu sulasena väärib. Jeesus jutustab: “Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”  Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.”
See on kirjeldus igavestest kannatustest, mis saab osaks sellele, kes on südametu. Kui sellel sulasel oleks olnud armu ja halastust pisutki…, kuid tema kohta öeldakse, et ta on tige ja südametu. Jeesus võtab oma jutustuse kokku: “Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.”

Arm, mis teiste suhtes armu ei ilmuta, tühistub – tema asemele asub halastamatu õiglus (E.Salumaa). Kui hakkame mõtlema selle peale, et Jumal mõistab õiglast kohut, siis on see hirmutav. Sellisel juhul mõistetakse meile kõigile meie tegusid ja tegematajätmisi mööda. Selliselt toimib inimeste kohtusüsteem. Me taotleme õiglast kohut ja arvame, et selline võiks olla ka Jumala kohus. Siin aga kehtivad Pauluse sõnad Rooma kirja 3 pt: “Siin ei ole erinevust,
 23 sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”.
Meie lootus kristlastena on võlgniku lootus isanda armule.

Midagi muud meil pole õigust loota. Kas mõistame seda?! Õiguse kohaselt mõsitetakse meid südametu sulase kombel piinajate kätte, kuniks maksame oma võlad. Nõnda teeb valesti igaüks, kes läheb Jumala juurde õigust ja õiglust taga nõudma, sest seda nõudes me ka Jumala õiglase kohtumõistmise saame. Siis pole enam armul ja halastusel kohta.

Jeesus räägib aga tänase loo selleks, et jüngrid mõistaksid Jumala armu määramatust ja toimiksid ka ise andeks andes suuresüdameliselt. Et meie arm oleks suur oma vendade suhtes. Siis on meil armulootus, mida Paulus oma Rooma kirja 3 pt samuti nimetab: “ning (meid) mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse 
kaudu, mis on Kristuses Jeesuses”!
Aamen.

Lõikuspüha 13. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”  Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamis-sõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”  Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.” (Lk 12:13-21)

Olen tähele pannud, et peres, kus on mitu last, ja peres, kus on üks laps, on maiustustesse suhtumine sageli erinev. Olen ise pärit kolme vennaga perest, kus iga kojutoodud kommipakk tuli alati kiiresti ära jagada. Enne ei saanud sellest keegi võtta ainsatki kommi, kui kõik olid omaniku leidnud. Väiksemas eas pidime ka oma kommid kiiresti ära sööma või siis ära peitma, sest liiga kauaks teiste silma alla jäänud maius kippus peagi kaotsi minema. Tavaliselt kurtis oma kommide kadumist vanematele kõige vanem meie pere vendadest, kes väiksemate meelest just kiusu pärast oma kommid kõige viimasena alati ära tahtis süüa. Ja tegi seda tihti teiste ees mõnuledes. Eks vahel maksis see talle kätte, sest ajal, kui ta lõpuks oma kommide söömiseni jõudis olid need leidnud tee juba väikevendade kõhtu.

Ühe lapsega peredes, kus vahel külas käisime oli minu meelest üsna kummaline näha laual kaussi maiustustega, mis ei olnud omanikku leidnud. Täpsemalt, neid polnud vaja kellegagi jagada. Pere ainus maiasmokk võttis kausist siis, kui isu tuli. Polnud vaja söömisega kiirustada ega ka oma osa peita, sest kõik oligi ju oma osa. Samas võib sellel lapsel hilisemas elus olla probleeme teistega jagamisega, sest puudub kogemus, et tuleb arvestada ka kaaslastega.

Tänase kirjakoha alguses pöördub üks mees rahva seast Jeesuse poole murega, et tema vend ei ole pärandit õiglaselt jaganud. Loomulikult on tegemist märksa keerulisema küsimusega kui maiustuste jagamine. Üldiselt oli juudi pärimisseadus päris täpne, kuid siiski esines vaidlusi ja mõistmatust nagu kaasajalgi. Mees, kes Jeesuse poole pöördub teeb seda, mida vaidluste puhul ikka tehti. Ta pöördub rabi ehk õpetaja poole, kelle ülesannete hulka kuulus ka sarnaste vaidlusaluste seadusepunktide selgitamine ja otsuste langetamine.

Jeesus aga keeldub asjaga tegelemast, öeldes: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?” Ta jätkab tähendamissõnaga, mis peab hoiatama kuulajaid ahnuse eest. Milline on ahnuse definitsioon? Eks neid ole mitmeid, kuid enamasti kõik seovad ahnuse liialdamise ja kadedusega. Kui sul on midagi rohkem kui sa ise vajad ja sa ei jaga seda teistega, oled ahne. Oscar Wilde on tervameelselt öelnud: Me viskaksime paljud asjad minema, kui me ei kardaks, et keegi teine need üles korjab.

Jeesus ütleb: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”. Ta lisab ahnitsemise või kokkukahmamise kõrvale igavikulise perspektiivi, andes selgelt mõista, et aineline omand on ajaliku maailma juurde kuuluv nähtus. Igavikus ei mängi sinu omandi suurus mingit rolli. Samal ajal mängib olulist rolli küll see, kas Jumala palge ette astudes võtsid sa enesega ühes ka oma südame, või jäi see sinna, kuhu maine vara. Mammona külge klammerdunud süda ja ligimese vajadusi mittearvestav ahnus võivad olla takistuseks Jumalariiki jõudmisel. Täpsemalt, inimene kannab selle eest Jumala ees vastutust!

Jeesuse jutustus rikkast mehest, kes ehitab endale uued ja suuremad aidad, sest tema maa on rikkalikult vilja kandnud, on tuttav kõigile, kes evangeeliumit lugenud on. Siit loost tõstatub küsimus, kui suur tagavara on mõistlik tagavara ja millal saab tagavara kogumisest ahnus, mida Jeesus teravalt kritiseerib?

Küllap on paljud märganud Tallinna kaubanduskeskusetes noori lipsustatud mehi ja kostüümides naisi püüdmas möödujaid, et kõneleda neile pensionist. Iseenesest on pisut vastuoluline panna noored inimesed rääkima pensionist ja pensionifondidest, kuid seda nad teevad ja ilmselt edukalt, sest see kampaania on oluliselt pikem kui keskmine valimiskampaania, mil möödujate tülitamine on massilisem.

Kui kuuleme kedagi kõnelemas tulevasest pensionist ja pensionisammastest, siis kõlavad vestluses ka teminid: säästmine, kõrvale panemine, tagavaraks kogumine, investeerimine tulevikku, jne. Enamasti mõistame neid termineid sünonüümidena, kuid täpsemalt järele mõeldes mõistame, et on oluline vahe säästmisel ja investeerimisel.

Mees, kellest Jeesus räägib, ei tegelenud säästmisega. Säästmine tähendab eelkõige kokkuhoidu. Ja kui peame kokku hoidma, siis tavaliselt teeme seda oma teatud eluviiside muutmise arvelt. Tänase loo peakangelasest rikas oli mures oma küllusliku vilja ülejäägi pärast. Ta ei olnud säästnud, vaid tal jäi oma vajadustest üle. Loost jääb ka mulje, et mehel polnud pärijaid või peret, kellele oma vara jätta, sest Jumal ütles talle unes: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” 

Lapsevanematena muretseme loomupäraselt ka oma laste tuleviku eest. See on meie õigus, aga ka kohustus. Samas tunneme mitmeid lugusid rikaste vanemate lastest, kes on oma sünnipärases rikkuses pööranud vähe tähelepanu tööoskuste kujundamisele või iseseisvale toimetulemisele. Nende vanemate hool on väljendunud ka rikkalikus helduses nõnda, et uuel põlvkonnal pole vaja ise vaevagi näha, et külluslikult elada või oma igapäevase leiva pärast muret tunda. Paljudel juhtudel on selline päritud rikkus aga pudenenud kiiresti sõrmede vahelt. Vanemate loodudud kerge elu saab sellistele poegadele ja tütardele saatuslikuks.

Piiblist tuntud kadunud poja lugu on heaks näiteks ühest küljest isa hoolivusest ja armulikkusest, kui ta oma pärandvara ära pillanud poja tagasi koju võtab, kuid samas ka isa ettenägelikkusest, kui ta teist poega kasvatab tööd tegema ja ise leiba teenima. Just nõnda peaks kasvama iga laps, hoolimata sellest, kui jõukad või heal järjel on tema vanemad. Siis on täidetud Jumala plaan inimese loomisel, kui ta asetas inimese Paradiisi aeda harima ja hoidma, ning ühtlasi mõistab inimene siis parmini, et kõik, mis tal on, ei ole mitte tema oma, vaid Jumala kingitus talle. Ja kui midagi jääb üle, tuleb mõelda mitte uute aitade ja täiendavate tagavarade peale, vaid selle peale, kas meie ümber on neid, kellel jääb puudu. Kui minul on üle, siis selleks, et jagada nendega, kellel jääb puudu.

Selline mõtteviis iseloomustab inimest, kes on rikas Jumalas, sest puudjääjaile jagamine, sinna andmine, kus on vajadus, on Jumala enda suhtumine. Nõnda saavad annetaja käed Jumala käteks ja abisaaja tänu muutub tänuks Jumalale. Nii nagu arstile antakse Jumala poolt oskus teiste ravimiseks ja aitamiseks, antakse mõnele ka paremad oskused majandus- ja finantsküsimustes. Kui mõistame hukka arti, kes ei taha inimesi oma oskustega ravida, siis ei saa pidada õigeks rikka käitumist, kes naudib oma küllust üksi.

Oleme varemgi rääkinud, et Jeesuse õpetus oli oma kaasajas radikaalne ja omamoodi äärmuslik. Samas mõistsid kuulajad, et ta õpetab väega ülevalt. See puudutab ka Jeesuse käsitlust rikkusest. Materjalistlikus maailmas ei taheta mõista Jeesuse õpetust tänagi. See on nii ebamugav ja tundub olevat ebaõiglanegi. Miks peaksin ma oma vaevaga teenitu jagama teistega, kes ei viitsi midagi teha! ometi leidub ka kaasajal heategijaid, heldeid annetajaid ja metseene, kes on mõistnud, et materjaalne rikkus on Jumala õnnistus, mis selle rikkuse jagamisel nendega, kellel on vajadused suuremad, tähedab rikkuse kogumist taevasse.

Me oleme ju kõik Jumala majapidajad, tema mõisavalitsejad, kes me ise ei oma siit maailmast midagi. Selle väite tõestuseks pole vaja teha muud, kui püüda mõelda oma surmast kui teeleasumisest ja siis vaadata, millised on selle teekonna pagasireeglid. Kas võime võtta kaasa konteineri, mitu suurt kohvit, käsipagasi või lubatakse meid teele vaid tühjade taskutega.

Kõik, kes korra selle mõttekäigu on läbinud, mõistavad, et Jumal on meie eest hästi hoolt kandnud. Meil on rohkem, kui vajame igavikuteele minemiseks. Järelikult on meil ka palju üle, mida võiksime õigel ajal teistega jagada!

Kui oleme elanud suures puuduses, siis ei ole see olnud Jumala süü, vaid minu enese või inimeste poolt loodud ühiskonnakorralduse süü, kuid siiski inimesest sõltuv. Kui elan külluses ja rikkuses, siis on see Jumala and. Kuid see ei ole minu küllus või rikkus, vaid Jumalalt minu kätte usaldatud vara, mis kuulub lõpuks talle. Minu eesõigus ja kohustus on sellega ümber käia nõnda, et lisaks oma tasule oskan sellega teha rõõmu ka paljudele teistele. Ja seda tehes, esindan Issandat ennast ja kogun endale varanduse taevasse.

Tänasel lõikustänupühal võime tänuga hinnata oma senise kogutud varanatukese suurust ja väärtust ning mõelda, kui peaksime täna pakkima oma kohvrid, et asuda teele, mis saab sellest, mis maha jääb? Et kui Jumal mullegi täna ütleb: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.”, kellele jääb siis minu pagas? Sellele küsimusele on lihtne vastata: eks jääb mahajääjaile! Aga suurem küsimus on hoopis see, mida saan kaasa võtta? Kui kaasavõetav ei ole hinnatav ainelistes mõõdupuudes, kas on midagi, mida saab mõõta vaimsetes mõõdupuudes? Mida tähendab olla rikas Jumalas?

Jeesus ütleb: “Tehke enesele
 kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu
 varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.” (Lk 12:33-34). Küsimus on: kuidas? Ja Jeesus vastab kõigis evangeeliumites sarnaselt: jagades teistega, jagades puuduses olijatega, abivajajatega. Ja see ei puuduta ainult neid, kelle nimed leiame riakaste edetabelist. See puudutab meid kõiki. Iga annetatud või almuseks antud sent on Jumala kingituse teistega jagamine ja tähendab rikkuse kogumist kulumatutesse kukrutesse taevas. Ja sellegi eest saame tänasel tänupühal tänada Jumalat, sest just tema on loonud meile need võimalused andmiseks ja jagamiseks. See on eesõigus või privileeg, millega kaasneb ka suurem vastutus. Olge selle privileegi eest tänulikud!

Aamen.