2011. aasta 1. septembril alustas õppetööd Püha Miikaeli Kooli juures ja koostöös Vanalinna Haridukolleegiumiga (VHK) Toomkooli esimene klass.
2012/2013. õppeaastal asub Tallinna Toomkool koolitusloa alusel tegutsema iseseisva koolina, kuid aktiivne koostöö jätkub Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Uute õpilaste vastuvõtt Tallinna Toomkooli 1. klassi toimub käesoleval aastal koos Vanalinna Hariduskolleegiumiga. Õpilaste vastuvõtmise korra, avalduse vormi ja täpse info tutvusuuringute kohta leiab aadressilt: http://www.vhk.ee/vastuvott/opilaste-vastuvott-esimesse-klassi

Tallinna Toomkooli võetakse lapsi vastu tutvusuuringu alusel. Tutvusuuringu käigus selgitatakse lapse perekonnale Tallinna Toomkooli kontseptsiooni ja pedagoogilisi põhimõtteid. Eelisjärjekorras võetakse vastu kristlike koguduste liikmete lapsed, kes on tutvusuuringul andnud väga positiivsed tulemused. 1. klassi poisid ja tüdrukud asuvad õppima eraldi rühmades. Koolis on kehtestatud õppemaks. Kool tegutseb Tallinna vanalinnas aadressil Apteegi 3.

Rohkem infot kooli kohta leiab aadressilt: http://toomkirik.ee/toomkool ning kooli ajaveebist: http://tallinnatoomkool.blogspot.com 

Avalduse kooli astumiseks ja tutvusuuringutel osalemiseks ning täidetud tutvumisküsimustiku, saab esitada 19.- 27. jaanuarini VHK valvelauda, Vene 22, kell 8.15-18.30 ja 30. – 31. jaanuarini Tallinna Toomkooli I korruse klassiruumi, Apteegi 3, kell 8.00 – 14.00.

Erinevalt Vanalinna Hariduskolleegiumist ei pea Tallinna Toomkooli astumiseks õpilene ega tema vanemad olema kantud Tallinna linna elanikeregistrisse.

Täpsem info:

Egle Viilma, Tallinna Toomkooli õpetaja
E-post: egle.viilma@eelk.ee
Tel: 526 5279

Jeesus ütleb: „Kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.”(Mt 10:32)

31. detsembrist 2011 algas rahva ja eluruumide loendus, mis kestab kolm kuud. Rahvaloendus on Eesti Vabariigis olnud ja on üheks kõige autoriteetsemaks informatsiooniallaikaks mitte ainult rahva demograafilis-majandusliku olukorra vaid ka suhtumise kohta ristiusku ja kirikusse. Rahvaloenduse tulemuste põhjal kujundatakse järgmise kümnendi avalikku arvamust ja langetatakse riiklik-ühiskondlikke otsuseid. Vastustest usku puudutavatele küsimustele teevad järeldusi inimesed, kes alles otsivad oma teed, inimesed, kelle jaoks kirik on sotsiaalpartneriks ning sotsiaalteadlased ja kirikuloolased.

Kui tahame olla misjoneeriv kirik, kelle iga liige on teadlik oma usust ja ülesandest Kristust tunnistada, siis on rahvaloendus kindlasti üks võimalsi ja väljakutseid seda ülesannet täita. Peaksime kõik kuulutama Joosua eeskujul: mina ja mu pere, meie teenime Issandat.

Rahvaloenduse isikuankeedis on olemas küsimused usu kohta. Peame olema tähelepanelikud, et neid ei jäetaks ühel või teisel põhjusel loendaja poolt küsimata või meie poolt vastamata, kuigi nende vastamine on vabatahtlik. Vastamise vabatahtlikuks jätmine ei tähenda, et need küsimused pole olulised, vaid sellega austatakse inimese õigust oma usku tunnistada või mitte. Kristlase jaoks on oma usu tunnistamine suurim eesõigus. Seega on siin ka küsitluse kõrgpunkt.

Rahvaloendus oli see, mis viis Maarja ja Joosepi Petlemma, kus tuli ilmale meie Lunastaja Jeesus Kristus.  Juhatagu ka eelolev rahvaloendus inimesi Kristuse ja tema tunnistamise juurde!

+Andres Põder
Peapiiskop

Hommikumaa targad

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemmalinnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ – Mt 2:1-2

Kui avame kirikukalendri näeme, et 6. jaanuari nimetatakse kolmekuningapäevaks. Sel päeval meenutatakse idamaa tarkade külaskäiku vastsündinud Jeesuse juurde, kaasas kallihinnalised kingitused: kuld, viiruk ja mürr. Ajaloo jooksul on 6. jaanuar kandnud aga erineva sisuga kristlikku sõnumit. Vaevalt leiame kirikukalendri pühade ja tähtpäevade hulgast teist nii rikkaliku taustaga päeva kui seda on 6. jaanuar.

Juba 4. sajandil tähistas idakirik sel kuupäeval Jeesuse sünnipüha. Osa õigeusukirikuid jätkavad seda traditsiooni tänaseni. Kirik on tähistanud seda päeva ka kui Kristuse ristimispüha. Siis on meenutatud Jeesuse ristimist Jordani jões Ristija Johannese poolt. Olulist sõnumit kannab 6. jaanuar kirikuaastas Kristuse ilmumispühana (epifaania). Jeesus ilmutas oma jumalikkust muutes Kaana pulmas vee veiniks. Ilmumispüha Jeesus on ka maailma Valgus! Kolmekuningapäeva on nimetatud ka paganate jõulupühaks, sest hommikumaa targad olid võõra religiooni ja kultuuri esindajatena paganad. Sobib meenutada, et enne II maailmasõda tähistati Eestis seda päeva kui välismisjoni püha.

Arvatavasti on 6. jaanuari kõige levinum tähendus seotud ikkagi idamaa tarkadega, kuigi kolmekuningapäeva nimetus räägib tarkade asemel kuningatest. Piibliväline pärimus teab meile jutustada, et meestest said pärast seda kui Püha Toomas oli nad ristinud, kristlased ning nad levitasid innukalt ristiusku. Ühele Ravenna mosaiigile aastast 555 pKr on ülestähendatud meeste nimed: tumedanahaline on Caspar, vanim meestest on Melchior ja keskealine on Balthasar. Saksamaal kirjutatakse mõnel pool tänaseni vana kombe kohaselt uksele kodu kaitseks kolme kuninga eesnimetähed CMB, mis on ühtlasi lühend ladinakeelsest palvest Cristus mansionem benedicat (Kristus õnnistab seda maja). Saksamaa Kölni katedraalis on Stefan Lochneri altarimaal Kuningate kummardamine. Tähendusrikas on see maal just seetõttu, et väidetavalt on kolme hommikumaa targa maised jäänused maetud just Kölni katedraalis asuvasse kuldsesse sarkofaagi. Arvatakse, et need reliikviad leiti Pärsiast, kust Püha Helena tõi nad Konstantinoopolisse. Sealt saadeti pühameeste säilmed edasi Milanosse ja 1163. aastal nende tänasesse asupaika Kölnis.

Piibli jutustus ei kõnele meile sõnagi kuningatest ega nimeta ka võõraste rändurite arvu. Piibel räägib tähetarkadest. Täpsem vaste kreeka keelsest sõnast magos võiks aga eesti keeles olla maagid või lausa nõiad. Igal juhul ei ole tegemist kuningatega. Ka kuningas Heroodes, kelle kotta Jeruusalemmas külalised esmalt suunduvad, ei võta neid vastu kui võõramaalastest kroonitud päid. Tõlgendus, et külalised võisid olla kuningad on tulnud Vana Testamendi 92 Psalmist, kus kirjeldatakse saabuva õiglase kuninga valitsemist, kellele Jumal annab kohtumõistmisõiguse ja kellele „Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu. Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!“ (Ps 92:10-11).

Olgugi, et hommikumaalt Jeruusalemma saabunud mehed ei olnud kuningad, tulid nad kummardama Kuningat! Just selleks olid nad ette võtnud väga pika teekonna kas Asüüriast, Pärsiast, Meediast või Babülooniast – maadest, kus kõige tõenäolisemalt tegutsesid tol ajal tähetargad ja preestrid, kes mõistsid lugeda seda sõnumit kosmosest, mida Jeesuse kodumaal ei mõistetud. Täht näitas neile teed! Just nendele paganatele ilmutas Jeesus ennast esmalt Kuningana, sest need mehed tulid Heroodese juurde väga selge teadmisega, keda nad on otsima tulnud. Nad küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ (Mt 2:2).

Hommikumaa targad võtsid ette vähemalt 1500-kilomeetrise teekonna, et kummardada Kuningat. Neile oli Jumal ilmutanud tõe Päästja sündimisest, uuest Rahukuningast, kes hakkab valitsema maailma. Meilegi on lõppenud jõuluajal jõuluevangeeliumi kaudu kuulutatud rõõmusõnumit Jeesuse sünnist Petlemmas ja oleme kuulnud inglite kuulutust Päästja sünnist. Mida teeme edasi? Kas oleme valmis kummardama koos hommikumaa tarkadega selle Kuninga jalge ette ja usaldama oma elu – mõtted ja ettevõtmised Tema juhtimise alla? Kas Jeesus on ikka ka meie Kuningas või kohkume Heroodese kombel, sest me pole uue valitseja sünnist midagi kuulnud?

Valgustagu Issand Kristus ise meie meeli, et julgeksime usaldada end ja oma elu Tema juhtimise ja valitsuse alla!

Urmas Viilma

Uue Issanda aasta esimese päeva vaimulik mõte lähtub 1. jaanuari teemast, mis on seotud Jeesuse nimega: Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades. – Kl 3:17.

Kõikide suurte religioonide ja ka humanistlike filosoofiate olulisim sõnum on kokku võetav ühte lausesse: Tee teisele seda, mida tahad endale tehtavat ning ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. See on lihtne sõnum, mille järgi toimides võib oma elu suhteliselt harmooniliselt korraldada. Seda nimetatakse vahel ka hoolimiseks. See on moodne sõna, mida on hakatud kasutama ehk liigagi sageli, eriti koos sarnast tähendusvälja omavate sõnadega nagu sallivus ja inimlikkus. Vahel jääb aga selgusetuks, kellele on suunatud selline hoolivus, sallivus ja inimlikkus. Erinevatest üleskutsetest ja sotsiaalsetest sõnumitest jääb aeg-ajalt isegi tunne, et hoolima teistest peame seetõttu, et meist hoolitaks. Kas see pole mitte enesekeskne või egoistlikki!? Meid innustatakse hoolima endast enam kui teistest, sest teistele hea tegemine on kannustatud sellest, et meil endal oleks hea elu. Seega, kui meil oleks kõik hästi ja elu hea niigi, poleksi vaja ju teistele head teha – võiks siit järeldada. Kas mitte liiga enesekeskne!?

Kristlik usk ei piirdu vaid inimlikkusega. See on poolik tõde. Aasta esimese päeva sõnum kutsub meid mõtlema mitte ainult endale vaid Jeesusele. Tema sündimine jõuluööl ei olnud kuidagi seotud Tema enda heaoluga vaid kõigi teiste omaga. Kristuse sünd, elu, surm ja ülestõusmine said tähenduslikuks seetõttu, et Ta ei lootnud sellest kasu või hea tagasipeegeldamist iseendale. Kõike, mida Tema tegi, tegi ta armastusest Jumala oma Isa ja inimeste ehk ligimese vastu. See on hoopis enam, kui hea tegemine selleks, et sullegi head tehakse. Jeesus ise ütles, et kõike, mida me teeme teistele, teeme ka Talle. Selle tõsiasja teadvustamine annab heategudele hoopis teise kaalu. Me mitte ei tee head ligimesele, kes selle mõjutusel vastab ka meile heaga, vaid iga asi, mida teeme ligimesele, teeme Jumalale. Meie teod kaasinimesele väljendavad meie suhtumist Jumalasse. Seda suhtumist saame endas kasvatada läbi kristliku armastuse, mis ei taotle alati vastuarmastust või hea tagasipeegeldust.

Me ei pea saama tagasi head, mida oleme teistele teinud! See ei tohi olla kristliku armastuse ehk ligimesearmastuse motiiviks! Selline motiiv oleks isekas. Me teeme head, sest me armastame oma Jumalat, kellele me ligimest aidates oma tänu ja austust väljendame. Kristlik armastus on kristliku usu vili! Ilma ususta Jeesusesse Kristusesse jääks meie armastus vaid positiivseks teoks, millel on vaid inimlik mõõde. Meie peame taotlema enamat! Seda mõtet väljendab ka Paulus oma tõdemuses: Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades. Olgu see meie kõigi tegutsemise põhimõte alanud aastal ja igal järgnevalgi!

Õnnistatud uut Issanda aastat ning uute kohtumisteni Toomkirikus

Urmas Viilma

Toomkoguduse õpetaja