6. märtsi päeva laul- JEESUSEGA KÄIA VÕTKEM

Pühapäev enne paastuaega – Esto mihi; Quinquagesima

Päeva teema: Jumala armastuse ohvritee

Päeva evangeelium: Jh 12:25-33

Päeva juhtsalm: Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Lk 18:31

JEESUSEGA KÄIA VÕTKEM- KLPR 317

Sõnade autor: Sigmund von Birken (1626-1681)

Viisi autor: Johann Schop (arv. 1590-1667)

Tõlkija: Martin Lipp (1854-1923)

Oleme jõudnud kirikuaastas aega, mil vastlapäevale järgnevast tuhkapäevast algab paastuaeg. Pühapäeva enne paastuaega tuntakse ladinakeelsena Esto mihi –pühapäevana, mis tähendab „Ole mulle“ ja tuleb selle pühapäeva psalmi antifoni algussõnadest: Ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks! (Psalm 31:1). Algab Jeesuse teekond Jeruusalemma, vastu kannatusele ja surmale. Sellel teel võidab jumalik armastus end ohverdades ja alandades kuni ristisurmani. Me vajame silmade avanemist, et näeksime, kuidas Jeesus kannatab meie ja kogu maailma pärast, Me vajame usu kinnitust, et salgaksime maha oma mina ja järgiksime Jeesust.

Selleks pühapäevaks ja algavaks nädalaks on päeva lauluks valitud usuvõitlust kinnitav enam kui kolme sajandi eest loodud laul Jeesusega käia võtkem. Selle julgustavad ja kaasahaaravad meie-vormis esitatud jõulised sõnad on kui kutse kaalutlejale ja kahtlejale: mingem koos! Laulu teises salmis viidatakse Jeesuse kannatustele ja tuletatakse meelde, et üksnes neid kannatusi jagades saame osaks taevase rõõmu ja rikkuse.

Laulu sõnade autor Sigmund (Sigismund) von Birken (isa poolt ladinapäraselt Betulius), üks 17. sajandi produktiivsematest ja mitmekülgsematest kirjanikest, sündis Böömimaal Wildsteinis Egeri lähedal (praeguses Kagu-Ungaris) kohaliku evangeelse koguduse vaimuliku pojana. Pere pidi katoliikliku keisrikoja usulise tagakiusamise eest põgenema, kui Sigmund oli alles 3-aastane. Nii asuti ema kunagisse kodulinna Nürnbergi, mis jäi Sigmund von Birkeni kodukohaks tema surmani. Varakult ema kaotanuna lubas ta 16-aastase noormehena isa surivoodil, et läheb teoloogiat õppima. Ülikooliõpingud Jenas õigusteaduse ja teoloogia alal jäid kehvade majandusolude tõttu lühikeseks ja Sigmund läks tagasi Nürnbergi. Seal avaldas ta 1645. aastal oma esimese suurteose Fortsetzung der Pegnitzschäferei ja sai pseudonüümi „Floridan“ all aasta varem Nürnbergis asutatud keele- ja kirjandusühingu Pegnesischen Hirten- und Blumenorden (Societas Florigerae ad Pegnesum) liikmeks (ühing tegutseb tänaseni). Samal ajal teenis Sigmund von Birken leiba printside Ferdinand Albrechti ja Anton Ulrichi Hofmeister’ina ehk koduõpetajana Braunschweigi ja Lüneburg-Wolfenbütteli õukonnas Wolfenbüttelis. Järgnenud kaheaastasel reisil Põhja-Saksamaale tutvus ta muuhulgas ka poeedi ja paljude kirikulaulutekstide autori Johann Ristiga. Naastes 1648.a. Nürnbergi von Birkeni kuulsus luuletajana levis, mis andis talle tööd ja võimaldas ära elada kirjaniku ja poeedina. 1654.a. ülendati ta aadliseisusesse ja sealt alates nimetas ta end „von Birken“. Luuletajana kuulus ta mitmesse mainekasse oma aja luuletajate ühendusse. Tema teeneks loetakse, et ka naised said hakata kirjanduslikesse rühmitustesse kuuluma. Von Birkenil oli palju kontakte ja koostööd oma kaasaegsete nimekate kirjanike, muusikute ja kunstnikega. Tema pärandist on näha, et ta ka ise tegeles kunsti ja muusika loomisega. Tema produktiivsusest ja suhtlusringist räägivad säilinud ca 10 000 lehekülge käsikirju ja ca 2000 kirja umbes 400-lt isikult. Von Birkeni arvukatest vaimulikest lauludest on 1653. aastal loodud Lasset uns mit Jesu ziehen (Jeesusega käia võtkem) kõige tuntum ja leidub pea kõigis luterlikes lauluraamatutes tõlgituna paljudesse erinevatesse keeltesse. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on see ainus Sigismund von Birkeni laulutekst.Uues Lauluraamatus oli von Birkenilt veel teinegi tekst (ULR 234) Jeesus, kes Sa õnnistuseks vagade truu karjane (Jesu, frommer Menschenheerden).

Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud.

Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures: neist ühel korral Johann Sebastian Bachi kantaadiski kasutamist leidnud ja Johann Risti sõnade järgi tuntud „Werde munter, mein Gemüte“ („Ärka üles, minu süda“, ULR 87, KLPR 307 esineb viis Paul Gerhardti teksti „Õnnis, kes ei võta teha“ juures) ja kuuel korral Paul Gerhardti teksti järgi tuntud viisil „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292), millel lauldakse ka Sigmund von Birkeni Jeesusega käia võtkem. Viisi loomisaajaks peetakse 1641. aastat.

Selle üsna suure ulatusega meloodia rütm on teinud vastavalt arusaamadele ja moevooludele läbi mitmeid muutusi nagu enamus 16.-17. sajandi viisidest. 20. sajandi lauluraamatutes hakati algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab viisikujude restauratsioon veel ees.

Laulu eesti keelde tõlkijaks on märgitud Martin Lipp, kes tõenäoliselt on olnud selle laulu juba olemas olnud tõlke redigeerijaks. Birkeni laul Võtkem Jeesusega käia oli eestikeelsena ja trükituna olemas juba 1864. aastal välja antud uuendatava lauluraamatu prooviväljaandes, mis kandis nime Eesti=Ma=Rahwa Uus Laulo=Ramat. Selle tõlget kohendati, kui lauluraamat uude kirjaviisi ümber kirjutati. Nii võib leida 1899. aastal Tallinnas trükitud Eesti=Ma=Rahwa Laulo=Ramatust numbri 365 alt vana tõlke ja 1900. aastal Tartus trükitud Uuest Lauluraamatust nr. 441 alt juba uue, Martin Lipu nimega seotud tõlke. Kiriku Laulu- ja Palveraamatu tõlge tugineb mõnd üksikut parandust välja arvates Martin Lipu redigeeritud variandile.

Martin Lipp, eesti kiriku- ja kultuuriloo üks suurkujusid on pärit Viljandimaalt Tarvastu kihelkonnast. Tartu Ülikoolis usuteadust õppides 1874-1879 oli ta aktiivne Eesti Üliõpiaste Seltsi liige. 1880. aasta 9. märtsil ordineeriti Lipp vaimulikuks ning oli seejärel mõned aastad Tartu Jaani koguduses õpetaja-diakonina ja koolides usuõpetajana. Vaimulikutöö jätkus Saaremaal Kaarma koguduses, kus ta oli samal ajal ka õpetajate seminari direktoriks. Sealt edasi asetus Martin Lipp tagasi Tartumaale Nõo koguduse õpetajaks, kuhu jäi oma surmani 8. märtsil 1923. aastal.

Martin Lipp oli 1887. aastal loodud Uue Lauluraamatu koostamise komisjoni liikmena üks viljakamaid tõlkijaid ning uute vaimulike laulutekstide autoreid. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Martin Lipult 13 lauluteksti, millest tuntuimad on kindlasti Suure Neljapäeva laul Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Mu päev, mis aland, on nii pime (KLPR 343, loodud 1. märtsil 1923, 5 päeva enne operatsiooni, mille järel ta suri 8. märtsil) ja Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette (KLPR 451). Mõne laulu puhul on Lipp saanud inspiratsiooni juba olemasolevaist luuleridadest, neid oma mõtetega riimides (Jumal, Sind me kiidame, KLPR 386 Ambrosiuse hümni järgi või Küll kannab kindel kalju KLPR 161 Samuel Stone’i ainetel). 23 laulu juures on Lipp märgitud tõlkijaks.

Eestlaskonnale laiemalt on tuntud kindlasti Martin Lipu sinimustvalgest trikoloorist loodud sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“. Selle luuletuse esimene versioon ilmus juba aastal 1892. Mõnikümmend aastat hiljem loodud Enn Võrgu viisiga tunneme ja laulame neid sõnu tänagi „Eesti lipu laulu“ nime all.

Tekst: Ene Salumäe