13. märts 2011

Paastuaja 1. pühapäev – Invocavit

Päeva teema: Jeesus – kiusatuste võitja

Päeva evangeelium: Mt 16:21-23

Päeva juhtsalm: Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks,

et Ta tühistaks kuradi teod. 1Jh 3:8b

JEESUS, OH AITA, ET VÕIMUST VÕIN SAADA-KLPR 316

Sõnade autor: Johann Heinrich Schröder (1667-1699)

Viisi autor: teadmata Tõlkija: teadmata

Oleme jõudnud kirikuaastas paastuaega. Paastuaeg algas tuhkapäeval (ladina keeles dies cineris) vana traditsiooni kohaselt tuha päheraputamisega või tänapäeval ka tuhast ristimärgi laubale tegemisega, mis on patukahetsuse ja meeleparanduse sümboliks. Need omakorda on kristliku elu lahutamatuks osaks. Me vajame kogu aeg Jumala armu ja andeksandmist. Paastuajal palume Jumalalt, et ta valmistaks meid ette ülestõusmispühade rõõmuks. Palume abi meid ümbritsevate himude ja kiusatuste võitmiseks tänase päeva laulu sõnadega, mis sajandite eest looduna meiegi palvesoove väljendavad:

Jeesus, oh aita, et võimust võin saada,

vaata, kuis pimedus kipub mu peal…

Jeesus, oh aita, et võideldes võidan,

kuni mind ehib kord võitjate kroon!

Paastuaja väliseid tunnuseid märkame ka jumalateenistusel. Altarit ja kantslit katavad violetsed tekstiilid, kasutame toomkirikus violetse kaanekujundusega missavihikuid, milles on paastuajale kohane missakord ilma hõiskavate liturgiaosadeta: Gloria (Au olgu) ja Halle-luuja hüüded jäävad ootele, et rõkatada taas ülestõusmispühade missal.

Laulu sõnade autor Johann Heinrich Schröder veetis oma lühikeseks jäänud elu Saksamaal. Ta sündis 1667 (mõnede allikate järgi 1666) Hannoveri lähedal Deisteri äärses Springe’s, õppis Leipzigi ülikoolis ja 1696 sai temast Magdeburgi lähedal asuva Mesebergi koguduse vaimulik. Seal ta ka suri kolm aastat hiljem vaid 31-aastasena. Sünnilinnas Springe’s on särava luuletaja auks tänaseni tema nimeline tänav.

Napist kolmekümnest eluaastast hoolimata jõudis Schröder luua terve hulga vaimulikke laulutekste, millest mõnda lauldakse veel 300 aastat hiljemgi. Neid on tõlgitud erinevatesse keeltesse ja nad on leidnud endale kindla koha erinevate rahvaste luterlikes lauluraamatutes. Schröderi üheks teda enim mõjutanud õpetajaks oli kindlasti Leipzigi ülikooliaastatel oma aja tuntud pietist August Hermann Francke, jutlustaja ja nn varase Halle pietismi luuletaja.

1695. aastal loodud Jeesus, oh aita… on üks neist harvadest lauludest Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, mille sündimise võimalik lugu on üle sajandite meieni jõudnud ja kõlab Soome tuntud hümnoloogi ja kirjastaja Tauno Väinölä jutustatuna järgmiselt.

Noor saksa kirikuõpetaja Johann Heinrich Schröder ja tema abikaasa Tranquilla Sophie olid mõlemad tulihingelised pietistid ja nende ühiseks harrastuseks oli kirikulaulude kirjutamine. Selles nad otsekui võistlesid omavahel. Ja nii juhtus kord, et Schröder kirjutas laulu „Eins ist not!“ (Üht on tarvis, laul leidub Uues Lauluraamatus nr. 269), mille 1. salm kõlas nii:

„Eins ist not!“ Ach Herr, dies Eine Üht on tarvis, armas Jumal,

lehre mich erkennen doch; seda tundma õpeta!

alles andre, wie’s auch scheine, Et, mis armastan ma rumal,

ist ja nur ein schweres Joch, tunnen tühja oleva.

darunter das Herze Sest et see mu südant

sich naget und plaget siin piinab ja närib

und dennoch kein wahres ja ilma, et hingeke

Vergnügen erjaget. rõõmu sest pärib.

Erlang ich dies Eine, Saan aga see ühe,

das alles ersetzt, mis kallim on muust,

so werd ich mit Einem ei rõõmulaul lahku

in allem ergötzt. siis iial mu suust. (ULR 269:1)

See omapärane vahelduv riim innustas naist kirjutama laulu „Trautster Jesu, Ehrekönig“. Selle viimane rida omakorda inspireeris meest uueks lauluks, mille iga salm algab sõnadega „Jesu, hilf siegen“ (Jeesus, aita võita), meile eesti keeles tuntud kui Jeesus, oh aita, et võimust võin saada.

Selles väga võimsas ja kõnekas laulutekstis palutakse Jeesust aitama kiusatustes, millega igaüks oma elus kokku puutub. Neid maailma vürsti ehk kuradi meelitusi ja ahvatlusi mainitakse nimepidi nii nagu teda ennastki.

Kurat mind kavalalt kiusata nõuab,

kurvasta, sõeluda, rikkuda püüab.

Jeesus, oh aita, mind ostsid Sa omaks;

aita, et kurat, mu liha ja ilm

vägisi mind oma võrku ei tõmbaks,

ega mind petaks ka meelitav silm.

Schröderite paari „armastuse duett Jeesusele“ jõudiski üsna pea mitmesse saksa lauluraamatusse. Kahjuks jäi nende laululooming väheseks ja abieluõnn üürikeseks. Abikaasa suri järgmisel kevadel. Schröder jõudis küll teistki korda abielluda, kuid suri peagi ise.

Laulu sõnad on aga tänase päevani saksa lauluraamatus (Jesu, hilf siegen, Evangelisches Gesangbuch 373), lisaks veel teinegi laulu sünniloos mainitud laul „Eins ist not!“ (EGB 386). Samuti on laulu Jeesus, oh aita… sõnad ka meie põhjanaabrite soomlaste lauluraamatus (Auta, oi Jeesus, Virsikirja 385). Tõsi küll, laulu salmide arv on pisut suurem (meil ja sakslastel 6 salmi, soomlastel 8 salmi).

Meie Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on veel teinegi Schröderi tekst Suur ja ustav on see sõna (KLPR 313).

Laulu viisi autor ja päritolu vajavad veel uurimist. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on viisi kohta laulu pealkirja alla märgitud kahest sõnast koosnev juhis: „Omal viisil“. Seda tänapäeval rõõmsat elevust tekitavat ja mitmeti tõlgendamist võimaldavat „viisi juhatamist“ esineb ka varasemates lauluraamatutes. Ära seletatuna tähendab see seda, et tegemist on antud koraaliteksti nimiviisiga ehk viisiga, mis algselt või traditsiooniliselt kuulub kokku just selle tekstiga. Kui sama viisi kasutatakse ka mõne teise teksti laulmiseks, siis märgitakse selle laulu pealkirja alla: „Viisil: …“ ja laulu nimiteksti pealkiri. Kuna laulu Jeesus, oh aita… viisi kasutatakse Kiriku Laulu- ja Palveraamatus veel teisegi teksti laulmiseks – Kristus on Kuningas, võit on ta päralt! (KLPR 299, Johann Ludvig Konrad Allendorfi sõnad), siis on näiteks selle laulu pealkirja all viisi juhiseks: „Viisil: Jeesus, oh aita, et võimust võin saada“, kuna just selle Johann Heinrich Schröderi laulusõnade järgi seda viisi tuntakse.

Siinjuures aga ongi huvitav fakt, et see on küll Eesti ja Liivimaa aladel olnud traditsiooniliselt Schröderi „Jesu, hilf siegen“ lauluteksti nimiviisiks, mis leidub neil aladel 19.-20. sajandil kasutusel olnud Punscheli koraaliraamatus (P.187) ja millele viidatakse Uues Lauluraamatus (ULR 444) selle laulu teksti puhul („omal viisil“). Eelpool mainitud saksa ja soome lauluraamatutes on sama teksti laulmiseks hoopis teised viisid. Nii kasutavad sakslased 1733. aastal Köthenis ilmunud koraalikogumikust pärit viisi, millest on saanud Johann Ludwig Konrad Allendorfi 1736. aastal loodud Kolmekuningapäeva teksti „Jesus ist kommen“ nimiviis. Soomlased on aga läinud veelgi kaugemale ja kasutavad Schröderi teksti soomekeelse tõlke „Auta, oi Jeesus“ (Virsikirja 385) laulmisel hoopis soome rahvapärast koraaliviisi ehk teisendit (koraalitoisinto) Kuortaneelt (Lapua lähistelt Pohjanmaa’lt).

Missuguse viisiga aga algselt Schröderi teksti Jesu, hilf siegen lauldi, tuleb veel hümnoloogidel uurida. Uurimist tasub jätkata ka meie lauluraamatus selle teksti nimiviisi päritolu kohta. Viidatud Kötheni kogumikus (1733) võib viis sellisel kujul küll leiduda, kuid samamoodi võib viis olla vanem ja pärineda hoopis Darmstadti kogumikust Geistreiches Gesangbuch (1698), millele samuti osades allikates „Jesu, hilf siegen“ teksti puhul viidatakse. Kas tegemist on sama viisiga, vajab uurimist. Darmstadtis ilmus laulukogumik Das grosse Cantional oder Kirchen-Gesangbuch ka aastal 1687, millest on pärit näiteks meie lauluraamatus teise Schröderi teksti Suur ja ustav on see sõna (KLPR 313) laulmiseks kasutatav viis „Jeesus, surma äravõitja“ (Jesu, meines Lebens Leben). Kas ehk oleks võinud ka Jesu, hilf siegen saada oma viisi sellest Schröderi eluajal olemas olnud lauluraamatust?

Laulu eesti keelde tõlkija kohta andmed puuduvad.

Tõlge on olnud olemas juba enne Uut Lauluraamatut ja selle prooviraamatut, sest laulu juures ULR 444 on sulgudes teinegi number (316), mis viitab laulu esinemisele eelmises väljaandes, kus salme oli 14. Ka teise Kiriku Laulu- ja Palveraamatus oleva Schröderi laulu Suur ja ustav on see sõnatõlkija kohta andmed puuduvad. Küll on aga selge, et vähemalt viimatine lauluraamatukomisjon on võrreldes Uues Lauluraamatus ilmunud tekstiga teinud väikest keelelist korrektuuri ning vähendanud salmide arvu 11-lt 6-le.

Tekst: Ene Salumäe

Pühapäev enne paastuaega – Esto mihi; Quinquagesima

Päeva teema: Jumala armastuse ohvritee

Päeva evangeelium: Jh 12:25-33

Päeva juhtsalm: Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Lk 18:31

JEESUSEGA KÄIA VÕTKEM- KLPR 317

Sõnade autor: Sigmund von Birken (1626-1681)

Viisi autor: Johann Schop (arv. 1590-1667)

Tõlkija: Martin Lipp (1854-1923)

Oleme jõudnud kirikuaastas aega, mil vastlapäevale järgnevast tuhkapäevast algab paastuaeg. Pühapäeva enne paastuaega tuntakse ladinakeelsena Esto mihi –pühapäevana, mis tähendab „Ole mulle“ ja tuleb selle pühapäeva psalmi antifoni algussõnadest: Ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks! (Psalm 31:1). Algab Jeesuse teekond Jeruusalemma, vastu kannatusele ja surmale. Sellel teel võidab jumalik armastus end ohverdades ja alandades kuni ristisurmani. Me vajame silmade avanemist, et näeksime, kuidas Jeesus kannatab meie ja kogu maailma pärast, Me vajame usu kinnitust, et salgaksime maha oma mina ja järgiksime Jeesust.

Selleks pühapäevaks ja algavaks nädalaks on päeva lauluks valitud usuvõitlust kinnitav enam kui kolme sajandi eest loodud laul Jeesusega käia võtkem. Selle julgustavad ja kaasahaaravad meie-vormis esitatud jõulised sõnad on kui kutse kaalutlejale ja kahtlejale: mingem koos! Laulu teises salmis viidatakse Jeesuse kannatustele ja tuletatakse meelde, et üksnes neid kannatusi jagades saame osaks taevase rõõmu ja rikkuse.

Laulu sõnade autor Sigmund (Sigismund) von Birken (isa poolt ladinapäraselt Betulius), üks 17. sajandi produktiivsematest ja mitmekülgsematest kirjanikest, sündis Böömimaal Wildsteinis Egeri lähedal (praeguses Kagu-Ungaris) kohaliku evangeelse koguduse vaimuliku pojana. Pere pidi katoliikliku keisrikoja usulise tagakiusamise eest põgenema, kui Sigmund oli alles 3-aastane. Nii asuti ema kunagisse kodulinna Nürnbergi, mis jäi Sigmund von Birkeni kodukohaks tema surmani. Varakult ema kaotanuna lubas ta 16-aastase noormehena isa surivoodil, et läheb teoloogiat õppima. Ülikooliõpingud Jenas õigusteaduse ja teoloogia alal jäid kehvade majandusolude tõttu lühikeseks ja Sigmund läks tagasi Nürnbergi. Seal avaldas ta 1645. aastal oma esimese suurteose Fortsetzung der Pegnitzschäferei ja sai pseudonüümi „Floridan“ all aasta varem Nürnbergis asutatud keele- ja kirjandusühingu Pegnesischen Hirten- und Blumenorden (Societas Florigerae ad Pegnesum) liikmeks (ühing tegutseb tänaseni). Samal ajal teenis Sigmund von Birken leiba printside Ferdinand Albrechti ja Anton Ulrichi Hofmeister’ina ehk koduõpetajana Braunschweigi ja Lüneburg-Wolfenbütteli õukonnas Wolfenbüttelis. Järgnenud kaheaastasel reisil Põhja-Saksamaale tutvus ta muuhulgas ka poeedi ja paljude kirikulaulutekstide autori Johann Ristiga. Naastes 1648.a. Nürnbergi von Birkeni kuulsus luuletajana levis, mis andis talle tööd ja võimaldas ära elada kirjaniku ja poeedina. 1654.a. ülendati ta aadliseisusesse ja sealt alates nimetas ta end „von Birken“. Luuletajana kuulus ta mitmesse mainekasse oma aja luuletajate ühendusse. Tema teeneks loetakse, et ka naised said hakata kirjanduslikesse rühmitustesse kuuluma. Von Birkenil oli palju kontakte ja koostööd oma kaasaegsete nimekate kirjanike, muusikute ja kunstnikega. Tema pärandist on näha, et ta ka ise tegeles kunsti ja muusika loomisega. Tema produktiivsusest ja suhtlusringist räägivad säilinud ca 10 000 lehekülge käsikirju ja ca 2000 kirja umbes 400-lt isikult. Von Birkeni arvukatest vaimulikest lauludest on 1653. aastal loodud Lasset uns mit Jesu ziehen (Jeesusega käia võtkem) kõige tuntum ja leidub pea kõigis luterlikes lauluraamatutes tõlgituna paljudesse erinevatesse keeltesse. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on see ainus Sigismund von Birkeni laulutekst.Uues Lauluraamatus oli von Birkenilt veel teinegi tekst (ULR 234) Jeesus, kes Sa õnnistuseks vagade truu karjane (Jesu, frommer Menschenheerden).

Laulu viisi autor Johann Schop oli oma aja tuntud viiulivirtuoos ja helilooja, kes tegutses pea terve elu õukonnamuusikuna oma sünnilinnas Hamburgis. Mitmekülgse muusikuna mängis ta 1614.a. Wolfenbüttleri õukonna kapellis viiulit, lautot, trompetit ja tsinki. 1615-1619 musitseeris ta Kopenhaagenis sealse kuninga Christian IV õukonnas. Hamburgi naastes oli ta esialgu raemuusikute liige, hiljem nende direktor ja lõpuks linna kapellmeister. Schop tegutses ka Jakobi kiriku organistina. Taani ja Norra kroonprints Christiani pulmadeks reisis Johann Schop koos oma aja tuntuima saksa helilooja Heinrich Schütziga 1634. aastal taas Kopenhaagenisse. Ehkki kuningas püüdis Schopi meelitada oma õukonda jääma, pöördus ta siiski tagasi Hamburgi. Schop oli oma ajastu kuulsamaid viiulivirtuoose, kelle särav tuntus kandus juba eluajal kaugele väljapoole Hamburgi ja tänaselgi päeval on Hamburgi Eimsbütteli linnaosas tema nimeline tänav. Ka Schopi kahest pojast, Johannist ja Albertist, said muusikud.

Lisaks instrumentaalmuusikale on Johann Schopi loomingus ka vokaalmuusikat: motette, vaimulikke ja ilmalikke laule. Suur osa tema vaimulikest lauludest on loodud hea sõbra Johann Risti tekstidele.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on kaks Johann Schopi viisi, mis ühtekokku esinevad 7 erineva lauluteksti juures: neist ühel korral Johann Sebastian Bachi kantaadiski kasutamist leidnud ja Johann Risti sõnade järgi tuntud „Werde munter, mein Gemüte“ („Ärka üles, minu süda“, ULR 87, KLPR 307 esineb viis Paul Gerhardti teksti „Õnnis, kes ei võta teha“ juures) ja kuuel korral Paul Gerhardti teksti järgi tuntud viisil „Eks mu kohus tänu teha“ („Sollt’ ich meinem Gott nicht singen“ KLPR 292), millel lauldakse ka Sigmund von Birkeni Jeesusega käia võtkem. Viisi loomisaajaks peetakse 1641. aastat.

Selle üsna suure ulatusega meloodia rütm on teinud vastavalt arusaamadele ja moevooludele läbi mitmeid muutusi nagu enamus 16.-17. sajandi viisidest. 20. sajandi lauluraamatutes hakati algseid rütmikujusid ja meetrumeid taastama. Eestis seisab viisikujude restauratsioon veel ees.

Laulu eesti keelde tõlkijaks on märgitud Martin Lipp, kes tõenäoliselt on olnud selle laulu juba olemas olnud tõlke redigeerijaks. Birkeni laul Võtkem Jeesusega käia oli eestikeelsena ja trükituna olemas juba 1864. aastal välja antud uuendatava lauluraamatu prooviväljaandes, mis kandis nime Eesti=Ma=Rahwa Uus Laulo=Ramat. Selle tõlget kohendati, kui lauluraamat uude kirjaviisi ümber kirjutati. Nii võib leida 1899. aastal Tallinnas trükitud Eesti=Ma=Rahwa Laulo=Ramatust numbri 365 alt vana tõlke ja 1900. aastal Tartus trükitud Uuest Lauluraamatust nr. 441 alt juba uue, Martin Lipu nimega seotud tõlke. Kiriku Laulu- ja Palveraamatu tõlge tugineb mõnd üksikut parandust välja arvates Martin Lipu redigeeritud variandile.

Martin Lipp, eesti kiriku- ja kultuuriloo üks suurkujusid on pärit Viljandimaalt Tarvastu kihelkonnast. Tartu Ülikoolis usuteadust õppides 1874-1879 oli ta aktiivne Eesti Üliõpiaste Seltsi liige. 1880. aasta 9. märtsil ordineeriti Lipp vaimulikuks ning oli seejärel mõned aastad Tartu Jaani koguduses õpetaja-diakonina ja koolides usuõpetajana. Vaimulikutöö jätkus Saaremaal Kaarma koguduses, kus ta oli samal ajal ka õpetajate seminari direktoriks. Sealt edasi asetus Martin Lipp tagasi Tartumaale Nõo koguduse õpetajaks, kuhu jäi oma surmani 8. märtsil 1923. aastal.

Martin Lipp oli 1887. aastal loodud Uue Lauluraamatu koostamise komisjoni liikmena üks viljakamaid tõlkijaid ning uute vaimulike laulutekstide autoreid. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on Martin Lipult 13 lauluteksti, millest tuntuimad on kindlasti Suure Neljapäeva laul Jüngritel veel jalgu pesi (KLPR 88), Mu päev, mis aland, on nii pime (KLPR 343, loodud 1. märtsil 1923, 5 päeva enne operatsiooni, mille järel ta suri 8. märtsil) ja Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette (KLPR 451). Mõne laulu puhul on Lipp saanud inspiratsiooni juba olemasolevaist luuleridadest, neid oma mõtetega riimides (Jumal, Sind me kiidame, KLPR 386 Ambrosiuse hümni järgi või Küll kannab kindel kalju KLPR 161 Samuel Stone’i ainetel). 23 laulu juures on Lipp märgitud tõlkijaks.

Eestlaskonnale laiemalt on tuntud kindlasti Martin Lipu sinimustvalgest trikoloorist loodud sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“. Selle luuletuse esimene versioon ilmus juba aastal 1892. Mõnikümmend aastat hiljem loodud Enn Võrgu viisiga tunneme ja laulame neid sõnu tänagi „Eesti lipu laulu“ nime all.

Tekst: Ene Salumäe