MISSA – advendiaja 4. pühapäev. Issand on lähedal. Pereteenistus
Jõulupüha KONTSERT 25.12 kell 17
Tervitus advendiaja 3. pühapäevaks
Toom-Kooli 6, 10130 TALLINN
tallinna.toom@eelk.ee
+372 644 4140
27. veebruar 2011
2. pühapäev enne paastuaega – Sexagesima
Päeva teema: Jumala sõna külv
Päeva evangeelium: Jh 4:31-38
Päeva juhtsalm: Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. Hb 3:15
KALLIS SÕNA, MIS ON ANTUD
Viisi autor: Johann Christoph Bach (1642-1703)
Tõlkija: Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900)
Kui arvestada, et eestikeelse kirikulaulu algus ulatub 16. sajandisse ja esimeseks eestikeelseks lauluraamatuks lugeda Heinrich Stahli Kodu- ja Käsiraamatu II osa, mis ilmus 1637. aastal, võib uskuda, et tänasel päeval lauldakse meie kirikutes jumalateenistustel ja talitustel eesti keeles Jumala Sõnast ja tegudest juba ligemale viis sajandit.
Selle aja jooksul on eesti keelde tõlgitud väga suur hulk tänaseks päevaks luterliku kirikulaulu kullafondi moodustavatest lauludest, neist valdav osa saksa algupära. Iga uuenenud lauluraamatuga on osade laulude salmide hulk ehk vähenenud ja redigeerimise käigus nii mõnigi algne väljendusviis pehmendatud ja silutud, ometigi ei kahanda see nende sadu aastaid vanade laulude üle inimpõlvede ulatuva sõnumi ehedust ja aegade sidet.
Jumala Sõnast on Kiriku Laulu- ja Palveraamatu II alajaotuse Kristuse kirik alguses terve peatüki jagu laule, mille hulka kuulub ka tänase pühapäeva teemaga haakuv päeva laul Kallis sõna, mis on antud. Selle laulu sõnad ja viis on sündinud enam kui 300 aastat tagasi, kuid sõnum on väga ajakohane ja kõnetav tänaselgi päeval.
Laulu sõnade autor Benjamin Schmolck oli pärit Schleesiast (Sileesiast), ajaloolise Saksa, praeguse Poola piirialalt. Vastu-reformatsiooni tõttu oli 4-aastaselt emata jäänud Benjamin koos oma vaimulikust isaga sunnitud kodukohast lahkuma. Laubani (Lubańi) gümnaasiumis tutvus ta oma aja kirjanduslike suundadega ja ülikoolis Leipzigis sai lisaks pietistlikke mõjusid. 1697. aastal loobus Benjamin Schmolck paljutõotavast keiserliku luuletaja karjäärist ja läks vananeva isa soovil tema abiliseks. 1701.a. ordineeritigi Schmolck vaimulikuks. Järgmise aasta lõpus kutsuti ta diakoniks Schweidnitzi (Świdnica) Rahukirikusse, kus 1714. aastal sai temast selle koguduse ülemõpetaja. Nii linna, kogudust kui Schmolcki mõjutasid mitmed sündmused, mis omakorda andsid kindlasti ainest ja põhjust laulutekstide sünniks: 1716. aastal tabas linna suur tulekahju, samuti elati Schleesias endiselt jõulist vastureformatsiooni aega, mis mõjutas otseselt ka Schmolcki tööd suures koguduses.
Benjamin Schmolcki loominguks hinnatakse ligikaudu 1180 laulu. Neid leidub arvukalt luterlikes lauluraamatutes üle maailma, paljudest neist on saanud tuntud ja armastatud koguduselaulud. Ka eesti keeles on Schmolcki laulutekste lauldud juba sajandeid ja paljud neist on leidnud kindla koha koguduse jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel. Läbi mitme lauluraamatu on jõudnud Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse ühekokku kaheksa Benjamin Schmolcki teksti: Jeesuse nimepäeva ehk uusaastapäeva laul Saatjaks olgu Jeesus meil (KLPR 45), ootuse- ja valmistumise laul Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), ristimistalituse laulud Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207) ja Jumal olgu tänatud: tehtud on nüüd armuseadus (KLPR 209), igaviku igatsuse laulud Taeva poole läheme (KLPR 382) ja Ole ustav surmani (KLPR 449), kaunis õhtupalve Karjane, Sa valvad (KLPR 405) ja tänane päeva laul Kallis sõna, mis on antud (KLPR 183, saksa keeles T(h)eures Wort aus Gottes Munde).
Laulu viisi kohta on antud juhiseks „Viisil: Arm, kes Sa mind oled loonud.“ Selliseid juhtnööre, mil viisil mingeid sõnu laulda, antakse juba Piiblist leiduvas kõige esimeses lauluraamatus – Taaveti lauluraamatus ehk Psalmide raamatus ehk Psalteris. Seda vana traditsiooni on jätkatud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus. Kuna laulusõnu on loodud rohkem kui viise, siis kasutatakse mitme erineva teksti laulmisel sama viisi. See, mis viisil mingeid sõnu lauldakse, kujuneb välja ajapikku või on luuletaja juba sõnu kirjutades pidanud silmas konkreetset viisi. Nii ajalooliselt kui geograafiliselt on välja kujunenud omad lemmikviisid, millel on märgatavalt rohkem erinevaid sõnu kui teistel. Selle kaudu saavad need viisid ka kogudusele tuttavamaks või vastupidi: just seetõttu, et need viisid juba on kogudusele tuttavad, on luuletajad neid ka rohkem ekspluateerinud.
Arm, kes Sa mind oled loonud laulu nimiviis (KLPR 262) on olnud üks tuttavamaid viise lauluraamatus, millel lauldakse mitmeid erinevaid tekste. Seetõttu ongi huvitav, et viisi autori ja päritolu kohta annavad erinevad laulukogumikud erinevaid andmeid.
Laulu noodi paremas servas seisev aastaarv 1693 viitab laulu esmakordse ilmumise ajale ja selleks peetakse kogumikku nimega Meiningenisches Gesangbuch või Meiningen Choralbuch, mis ilmus aastal 1693 saksa linnas Meiningenis. Seal ilmus aga sama viis Heinrich Held’i (1620-1629) tekstiga (pärit aastast 1658) pealkirja all „Komm, o komm du Geist des Lebens“ ja selle tõenäoliseks heliloojaks peetakse Eisenachis tegutsenud organisti ja heliloojat Johann Christoph Bach’i (1642-1703). Nagu enamus ajaloost tuntud Bachi nimelisi muusikuid, kuulub ka tema hilisema kuulsaima Bachi – Johann Sebastiani sugupuusse.
Kuigi ka Johann Christian Bach (1735-1782), Johann Sebastiani poeg, kes on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud laulu viisi juurde, võib olla selle viisiga seotud näiteks hilisema koraaliseade tegemise kaudu, võib siiski oletada, et algse viisi loojaks oli Johann Christoph Bach. Mis ajal ja mil põhjusel hakkas see viis kogumikes kulgema Heinrich Held’i kaasaegse Johann Scheffleri (1624-1677) lauluteksti „Liebe, die du mich zum Bilde“ (Arm, kes Sa mind oled loonud) nimiviisina, tuleb veel uurida.
Samal viisil saab laulda ka teist Benjamin Schmolcki laulu: Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203).
Laulu eesti keelde tõlkija Carl Peter Ludwig Maurach omandas teoloogilise hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus seejärel Riiga, kus oli prooviaastal Riia Jakobi koguduses ja ordineeriti ka vaimulikuks (1849). Lühemat aega teenis ta Paistu Maarja koguduses, kus ka tema isa kunagi vaimulikuks oli, seejärel aga pea-aegu neli aastakümmet Põltsamaa Niguliste koguduses. Tähelepanuväärse tööga on Carl Maurach end jäädvustanud eesti lauluraamatute ja kirikulaulude ajalukku. Nimelt täiendas, parandas ja uuendas ta 19. sajandi teisel poolel tol ajal käibel olnud tallinnakeelset lauluraamatut.
Hümnoloogiline kogumik „Kelle laule me laulame?“, mis ilmus Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 10. aastapäeva tähistamiseks (EELK Konistoorium 2001), sisaldab lisaks paljudele huvitavatele eesti lauluraamatu ajaloo ja kirikulauludega seotud artiklitele kogumiku lõpus väga kasuliku registri (koostaja Tauno Väinölä), kust võib leida meie laulu- ja palveraamatus olevate laulude teksti autorite, eestindajate ja heliloojate nimekirja ja iga nime juures laulu numbrid, mis seotud konkreetse nimega. Sealt võime leida Carl Maurachi nime järel ühtekokku 35 laulunumbrit: 34 eestindust ja lisaks veel ühe laulu algupärased sõnad (Sa olid väike lapsuke KLPR 260). Siiski ei ole kõikide laulude puhul tegemist Carl Maurachi poolt tehtud esmatõlkega. Paljud neist olid eestikeelsetena juba käibel, kuid Maurach ja tema abilised kohendasid vanu tõlkeid.
Kõige tuntumateks lauludeks, mille eestikeelseid sõnu võime Carl Maurachi nimega seostada, on näiteks Tänu olgu Jumalal (KLPR 12), Üks roosike on tõusnud (KLPR 38), Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162), kirikulaulude kuningaks nimetatud „Ärgake!“ nii vahid hüüdvad (KLPR 179), ristimistalituste lõpulauluks lauldav Ma olen ristitud (KLPR 2010), läbi aegade kuulsaima kirikulaulude luuletaja Paul Gerhardti Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), Ma tõstan taeva poole silma (KLPR 266), Veel armuallik keeb (KLPR 271), Ma tean, mis mina usun (KLPR 281), Ligidal on Jumal (KLPR 355), Mis Jumal teeb, on ikka hea (KLPR 358), Benjamin Schmolcki tekstidest Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207), Jumal olgu tänatud, tehtud on nüüd armuseadus (KLPR 209) ja Taeva poole läheme (KLPR 382).
(Tekst: Ene Salumäe)
