27. veebruar 2011

2. pühapäev enne paastuaega – Sexagesima

Päeva teema: Jumala sõna külv

Päeva evangeelium: Jh 4:31-38

Päeva juhtsalm: Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. Hb 3:15

KALLIS SÕNA, MIS ON ANTUD

Sõnade autor: Benjamin Schmolck (1672-1737)

Viisi autor: Johann Christoph Bach (1642-1703)

Tõlkija: Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900)

Kui arvestada, et eestikeelse kirikulaulu algus ulatub 16. sajandisse ja esimeseks eestikeelseks lauluraamatuks lugeda Heinrich Stahli Kodu- ja Käsiraamatu II osa, mis ilmus 1637. aastal, võib uskuda, et tänasel päeval lauldakse meie kirikutes jumalateenistustel ja talitustel eesti keeles Jumala Sõnast ja tegudest juba ligemale viis sajandit.

Selle aja jooksul on eesti keelde tõlgitud väga suur hulk tänaseks päevaks luterliku kirikulaulu kullafondi moodustavatest lauludest, neist valdav osa saksa algupära. Iga uuenenud lauluraamatuga on osade laulude salmide hulk ehk vähenenud ja redigeerimise käigus nii mõnigi algne väljendusviis pehmendatud ja silutud, ometigi ei kahanda see nende sadu aastaid vanade laulude üle inimpõlvede ulatuva sõnumi ehedust ja aegade sidet.

Jumala Sõnast on Kiriku Laulu- ja Palveraamatu II alajaotuse Kristuse kirik alguses terve peatüki jagu laule, mille hulka kuulub ka tänase pühapäeva teemaga haakuv päeva laul Kallis sõna, mis on antud. Selle laulu sõnad ja viis on sündinud enam kui 300 aastat tagasi, kuid sõnum on väga ajakohane ja kõnetav tänaselgi päeval.

Laulu sõnade autor Benjamin Schmolck oli pärit Schleesiast (Sileesiast), ajaloolise Saksa, praeguse Poola piirialalt. Vastu-reformatsiooni tõttu oli 4-aastaselt emata jäänud Benjamin koos oma vaimulikust isaga sunnitud kodukohast lahkuma. Laubani (Lubańi) gümnaasiumis tutvus ta oma aja kirjanduslike suundadega ja ülikoolis Leipzigis sai lisaks pietistlikke mõjusid. 1697. aastal loobus Benjamin Schmolck paljutõotavast keiserliku luuletaja karjäärist ja läks vananeva isa soovil tema abiliseks. 1701.a. ordineeritigi Schmolck vaimulikuks. Järgmise aasta lõpus kutsuti ta diakoniks Schweidnitzi (Świdnica) Rahukirikusse, kus 1714. aastal sai temast selle koguduse ülemõpetaja. Nii linna, kogudust kui Schmolcki mõjutasid mitmed sündmused, mis omakorda andsid kindlasti ainest ja põhjust laulutekstide sünniks: 1716. aastal tabas linna suur tulekahju, samuti elati Schleesias endiselt jõulist vastureformatsiooni aega, mis mõjutas otseselt ka Schmolcki tööd suures koguduses.

Benjamin Schmolcki loominguks hinnatakse ligikaudu 1180 laulu. Neid leidub arvukalt luterlikes lauluraamatutes üle maailma, paljudest neist on saanud tuntud ja armastatud koguduselaulud. Ka eesti keeles on Schmolcki laulutekste lauldud juba sajandeid ja paljud neist on leidnud kindla koha koguduse jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel. Läbi mitme lauluraamatu on jõudnud Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse ühekokku kaheksa Benjamin Schmolcki teksti: Jeesuse nimepäeva ehk uusaastapäeva laul Saatjaks olgu Jeesus meil (KLPR 45), ootuse- ja valmistumise laul Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), ristimistalituse laulud Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207) ja Jumal olgu tänatud: tehtud on nüüd armuseadus (KLPR 209), igaviku igatsuse laulud Taeva poole läheme (KLPR 382) ja Ole ustav surmani (KLPR 449), kaunis õhtupalve Karjane, Sa valvad (KLPR 405) ja tänane päeva laul Kallis sõna, mis on antud (KLPR 183, saksa keeles T(h)eures Wort aus Gottes Munde).

Laulu viisi kohta on antud juhiseks „Viisil: Arm, kes Sa mind oled loonud.“ Selliseid juhtnööre, mil viisil mingeid sõnu laulda, antakse juba Piiblist leiduvas kõige esimeses lauluraamatus – Taaveti lauluraamatus ehk Psalmide raamatus ehk Psalteris. Seda vana traditsiooni on jätkatud ka Kiriku Laulu- ja Palveraamatus. Kuna laulusõnu on loodud rohkem kui viise, siis kasutatakse mitme erineva teksti laulmisel sama viisi. See, mis viisil mingeid sõnu lauldakse, kujuneb välja ajapikku või on luuletaja juba sõnu kirjutades pidanud silmas konkreetset viisi. Nii ajalooliselt kui geograafiliselt on välja kujunenud omad lemmikviisid, millel on märgatavalt rohkem erinevaid sõnu kui teistel. Selle kaudu saavad need viisid ka kogudusele tuttavamaks või vastupidi: just seetõttu, et need viisid juba on kogudusele tuttavad, on luuletajad neid ka rohkem ekspluateerinud.

Arm, kes Sa mind oled loonud laulu nimiviis (KLPR 262) on olnud üks tuttavamaid viise lauluraamatus, millel lauldakse mitmeid erinevaid tekste. Seetõttu ongi huvitav, et viisi autori ja päritolu kohta annavad erinevad laulukogumikud erinevaid andmeid.

Laulu noodi paremas servas seisev aastaarv 1693 viitab laulu esmakordse ilmumise ajale ja selleks peetakse kogumikku nimega Meiningenisches Gesangbuch või Meiningen Choralbuch, mis ilmus aastal 1693 saksa linnas Meiningenis. Seal ilmus aga sama viis Heinrich Held’i (1620-1629) tekstiga (pärit aastast 1658) pealkirja all „Komm, o komm du Geist des Lebens“ ja selle tõenäoliseks heliloojaks peetakse Eisenachis tegutsenud organisti ja heliloojat Johann Christoph Bach’i (1642-1703). Nagu enamus ajaloost tuntud Bachi nimelisi muusikuid, kuulub ka tema hilisema kuulsaima Bachi – Johann Sebastiani sugupuusse.

Kuigi ka Johann Christian Bach (1735-1782), Johann Sebastiani poeg, kes on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus märgitud laulu viisi juurde, võib olla selle viisiga seotud näiteks hilisema koraaliseade tegemise kaudu, võib siiski oletada, et algse viisi loojaks oli Johann Christoph Bach. Mis ajal ja mil põhjusel hakkas see viis kogumikes kulgema Heinrich Held’i kaasaegse Johann Scheffleri (1624-1677) lauluteksti „Liebe, die du mich zum Bilde“ (Arm, kes Sa mind oled loonud) nimiviisina, tuleb veel uurida.

Samal viisil saab laulda ka teist Benjamin Schmolcki laulu: Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203).

Laulu eesti keelde tõlkija Carl Peter Ludwig Maurach omandas teoloogilise hariduse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus seejärel Riiga, kus oli prooviaastal Riia Jakobi koguduses ja ordineeriti ka vaimulikuks (1849). Lühemat aega teenis ta Paistu Maarja koguduses, kus ka tema isa kunagi vaimulikuks oli, seejärel aga pea-aegu neli aastakümmet Põltsamaa Niguliste koguduses. Tähelepanuväärse tööga on Carl Maurach end jäädvustanud eesti lauluraamatute ja kirikulaulude ajalukku. Nimelt täiendas, parandas ja uuendas ta 19. sajandi teisel poolel tol ajal käibel olnud tallinnakeelset lauluraamatut.

Hümnoloogiline kogumik „Kelle laule me laulame?“, mis ilmus Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 10. aastapäeva tähistamiseks (EELK Konistoorium 2001), sisaldab lisaks paljudele huvitavatele eesti lauluraamatu ajaloo ja kirikulauludega seotud artiklitele kogumiku lõpus väga kasuliku registri (koostaja Tauno Väinölä), kust võib leida meie laulu- ja palveraamatus olevate laulude teksti autorite, eestindajate ja heliloojate nimekirja ja iga nime juures laulu numbrid, mis seotud konkreetse nimega. Sealt võime leida Carl Maurachi nime järel ühtekokku 35 laulunumbrit: 34 eestindust ja lisaks veel ühe laulu algupärased sõnad (Sa olid väike lapsuke KLPR 260). Siiski ei ole kõikide laulude puhul tegemist Carl Maurachi poolt tehtud esmatõlkega. Paljud neist olid eestikeelsetena juba käibel, kuid Maurach ja tema abilised kohendasid vanu tõlkeid.

Kõige tuntumateks lauludeks, mille eestikeelseid sõnu võime Carl Maurachi nimega seostada, on näiteks Tänu olgu Jumalal (KLPR 12), Üks roosike on tõusnud (KLPR 38), Truu ja ustav karja hoidja (KLPR 162), kirikulaulude kuningaks nimetatud „Ärgake!“ nii vahid hüüdvad (KLPR 179), ristimistalituste lõpulauluks lauldav Ma olen ristitud (KLPR 2010), läbi aegade kuulsaima kirikulaulude luuletaja Paul Gerhardti Täis imet ja täis armu saatmist (KLPR 238), Ma tõstan taeva poole silma (KLPR 266), Veel armuallik keeb (KLPR 271), Ma tean, mis mina usun (KLPR 281), Ligidal on Jumal (KLPR 355), Mis Jumal teeb, on ikka hea (KLPR 358), Benjamin Schmolcki tekstidest Kõrged uksed, lahti minge (KLPR 203), Armas Jeesus, rõõmuga (KLPR 207), Jumal olgu tänatud, tehtud on nüüd armuseadus (KLPR 209) ja Taeva poole läheme (KLPR 382).

(Tekst: Ene Salumäe)

Oled oodatud 6. märtsil kell 15 algavale väikesele kontserdile Tallinna Toomkirikus, millega tähistame Tallinna Toomkoguduse kammerkoori Laudate Dominum 20. sünnipäeva.

Kaasa laulavad koori vilistlased, koori juhatavad selle asutaja Anne-Mai Salumäe, kes oli koori ees aastani 2001, ja praegune dirigent Veljo Reier.

Orelil mängib Kadri Ploompuu.

Võta kaasa head sõbrad ja soe süda!

Laudate Dominum

3. pühapäev enne paastuaega – Septuagesima

Päeva teema: Teenimatu arm

Päeva evangeelium: Mt 19:27-30

Päeva juhtsalm: Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast,

vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18

MU JUMAL, SINU ARM JA HELDUS- (KLPR) 267

Sõnade autor: Aleksander Hinno (1904-1992)

Tundmatu autori viis 18. sajandist

Mu Jumal, Sinu arm ja heldus kuulub Kiriku Laulu- ja Palveraamatu III osa – Elu Kristuses – esimese alarühma laulude hulka, mis kannavad ühist pealkirja „Jumala arm Kristuses“.

Armust kõneldaksegi 3. paastuaja eelse pühapäeva tekstides ja teemas – Teenimatu arm. Pühapäeva ladinakeelne nimi septuagesima (= seitsmekümnes) viitab päevade arvule, mis jääb ülestõusmispühadeni. Pilgud pööratakse pühadele ja kogudust kutsutakse üles kannatlikult elama ja tegutsema, lootes Jumala armule. Nii tuletatakse ka pühapäeva evangeeliumi tekstis meelde, et Jumala armu ei saa ära teenida, vaid Tema heldus on kõigi suhtes samasugune.

„Arm“ on lauluraamatu lauludes üks sagedamini esinevaid sõnu: üle 400 korra, lisaks veel liitsõnade osana. Päeva laulu Mu Jumal, Sinu arm ja heldus salmides kõlabki lapsemeelselt siiras kiitus ja tänu Jumala armu ja helduse, juhtimise ja meelespidamise eest, mille rohkust kinnitatakse iga salmi lõpus:

„Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus.“

Laulu sõnade autor Aleksander Hinno oli kirikuõpetaja. Võrumaal Põlva kihelkonnas sündinud luuletaja sai hea hariduse Võru ja hiljem Tartu gümnaasiumides. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamise järel praktiseeris ta Jüri koguduses praost Jakob Aunveri ja Tartu Ülikooli koguduses professor Hugo Bernhard Rahamägi isikliku abilisena.

Tallinna Piiskopliku Toomkirikuga on tal sama seos mis enamikul Eestimaa iseseisvusaja vaimulikel: selle kiriku altari ees ordineeris piiskop Jakob Kukk ta vaimulikuks 1932. aastal. Seejärel algasid vaimulikuna teenimise aastad erinevates kogudustes maailma mitmes paigas: Petseris, Võrus, Tallinna Olevistes, alates 1944. aastast Saksamaal Geislingenis, New York’is, Los Angeleses, lisaks mitmed üldkiriklikud ametid noorsootöö ja majandusnõukogu liikmena, kirikulehe asutaja ja toimetajana, praostina, konsistooriumi assessorina ja väliseesti lauluraamatukomisjoni esimehena. Vaatamata aktiivsele tegutsemisele mitmes valdkonnas jäi Aleksander Hinnol aega kirjutamiseks ja luuletamiseks. Tema sulest on ilmunud mh. raamat „Palvusi noortele“, mälestusteraamat „Koduvärav“ ja luulekogu „Vaimulikud laulud“.

1970-ndatel Välis-Eesti lauluraamatukomisjoni juhtides oli Aleksander Hinno üsna hästi kursis eestikeelse kirikulaulu olukorraga ja küllap paljud vaimulikud luuleread sündisidki konkreetseid lauluraamatu teemasid silmas pidades ja tuttavatele koraaliviisidele riime seades. 1987. aastal Kanadas ilmunud tulevast lauluraamatut tutvustavas Välis-Eesti komisjoni prooviväljaandeski on mitmeid tema laule, millest kõik küll lõplikku lauluraamatusse ei jõudnud.

Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse pääses ühtekokku neli Aleksander Hinno sõnadega laulu: lisaks tänasele päevalaulule Mu Jumal, Sinu arm ja heldus (KLPR 267) veel Surmavõitja, Jeesus Krist (KLPR 173), Ma olen usus kindel, tugev (KLPR 366) ja koguduste koosolemistel üsna tuttavaks lauldud Sünnipäevaks sinule (KLPR 418). Huvitav on fakt, et need nelja laulu sõnad saab ära laulda kahel tuttaval ja rõõmsal viisil: Jumal, Sind me kiidame (KLPR 173 ja 418) ning Oh võitlejad, et käige peale (KLPR 267 ja 366).

Laulu viisi autori kohta andmed puuduvad.

Arvata võib, et viis pärineb ilmselt 18. sajandist. Sellele viitab näiteks Liivi- ja Eestimaal 1839. aastast kasutusele tulnud Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778-1849) koraaliraamatus (viis nr. 138) ja ilmselt sealt Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse tulnud aastaarv 1740 (märgitud laulu noodirea ülal paremale servale).

Viisi nn. nimitekstiks ehk sõnadeks, mida peetakse antud viisi juurde algselt või kõige sagedamini kuuluvaks, on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esitatud „Oh võitlejad, et käige peale“ (vastupidiselt võib seda nimetada ka „nimiviisiks“). Neid Johann Jakob Rambachi (1693-1735) loodud laulusõnu (saksa keeles „Auf, auf ihr Streiter, durchgedrungen“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole (eelmises ehk Uues Lauluraamatus laul nr. 472). Nimiviisi saksakeelseks tõlkeks on aga KLPR-s pakutud hoopis „Komm beten(d) oft und mit Vergnügen“. Sellise algusreaga laulu ei leidu paraku ei Uues Lauluraamatus ega ka Punscheli koraaliraamatus.

Seega selgub, et laulu rõõmsa, reipa ja kaasahaarava viisi päritolu osas on veel mitmeid valgeid laike, mis ootavad kirikulaulu huviliste ja uurijate sügavamaid otsinguid.

Tekst Ene Salumäelt

Foto: Erik Peinar (Välisministeerium)

Hoolimata ilmast-külmast ja libedast ning muudest takistustest (et jõuda Toompeale), oli taas hulgaliselt seeniore täna kogunenud Toomkirikusse oma igakuisele koosviibimisele. Õpetaja Urmas Viilma pani meid mõtlema viimsetest asjadest ja aegadest. Sellele järgnes sünnipäevalaste õnnitlemine. Isegi kui kõiki nendest kohal täna ei olnud, mõtlesime nende peale nii eestpalves kui ka sünnipäevalaulu lauldes. Muude juttude ja sagina käigus saabus aeg, et vastu võtta üllastuskülaline. Seekord rõõmustas meid Priit Aimla. Ei, ei, mitte see humorist, vaid rahvusooper Estonia trompetimängija (ja nagu ta ise lisas- ka kontsertmeister). Priidu “juured” on Pärnu-Jaagupis, sealt ka ammune sõprus koguduse praeguse õpetaja perega (U. Viilma teenis P-Jaagupis ligi 11 aastat). Priit Aimla rääkis köitvalt, kuidas ta tee muusikani, aga ka kirikuni on leidnud. Nagu ta ise nimetas, on tema elu juba ette seatud. Ehk et kõik on läinud nii nagu peab, kuidas Taevaisa on näinud et peab minema. Nii tema muusiku kui ka eraelu suhtes. Praeguseks on juba Priit 25 aastat Estonias mänginud. Aga ette on tulnud ka dirigeerimist.
Kuumim teema on hetkel “Pippi Pikksukk”, kus Priit on nii dirigent kui muusikaline juht. (Täpsem info rahvusooperi ja etenduse kohta http://www.opera.ee/)
Ja loomulikult rosinaks kringli sees oli see, et Priit oli kaasa võtnud mitmeid oma pille (ikka trompetid ja “sugulased”). Peale kiiret ajalootundi saime lõpuks kuulda ka kauneid helisid nii vaimulikust kui ilmalikust repertuaarist.
Meeliülendav oli koosviibimise lõpulaulu “Hoia Jumal Eestit” laulda just trompeti saatel.
Meeldiva koosviimise lõpetas peapiiskop emeeritus Kuno Pajula.
Suur tänu Priit Aimlale, kes tõesti tõi palju rõõmu ja sära meie seekordsele koosviibisele.

Uuel kuul uus külaline ja uus jutt!

PÄEVA LAUL – MIS SEE ON?

„Päeva laul lauldakse epistli ja evangeeliumi vahel, pärast evangeeliumi või pärast usutunnistust. Päeva laul seostub päeva evangeeliumi teemaga.“

EELK Jumalateenistuste käsiraamat, EELK 2009

Päeva laul on missa ehk armulauaga jumalateenistuse pealaul. Päeva laulu ei või asendada muu muusikaga.

Päeva laulu ajalooliseks eeskujuks on keskaegne muusikaliselt rikka esitusviisiga (eeslaulja ja koor või kogudus vaheldumisi) lauldud psalm, mis liitus pühapäevase missa Piibli lugemise tekstidega ja mis lauldi kiriku altari- ehk kooriruumi või kõrgendatud lugemispuldi (ambo) astmetel. Sellest ka nimetus „astmelaul“ (ladina keeles gradus = aste). Reformatsiooni järel võeti selle vahelaulu asemel kasutusele koguduse lauldav koraal – graduaallaul.

Päeva laul kuulub sisuliselt kokku evangeeliumiga. Kirikukalendris ja jumalateenistuste käsiraamatus on soovitusi päeva laulu valikuks vastavalt pühapäeva evangeeliumi tekstile.

Päeva laulus tõuseb esile koguduselaulu kuulutuslik, meditatiivne ja palve iseloom.

Päeva laul on jumalateenistuse peamine koraal (pealaul, nädala laul) ja sellepärast võiks püüelda selle laulu võimalikult mitmekesise ja vaheldusrikka teostuse poole. Mõeldav on koguduse ja koori vaheldumisi laulmine, eri saateinstrumentide ja seadete kasutamine.

(Tekst Ene Salumäelt)

• Iga nädal hakkame ka siin päevaraamatus tutvustama üht päeva laulu. Selle leiate blogi parempoolsest ribast. 13.02 päeva lauluks oli “Seal, kus taevas isakodu” (KLPR 171).
• Blogi sissekannetest saad igal nädalal lugeda midagi uut KLPR ja lauluraamatu aasta kohta.
• Kiriku Laulu-ja Palveraamatu, lauluraamatuaasta ja päeva laulu kohta leiad põhjalikumat informatsiooni Toomkiriku stendilt, mis on selle tarvis ekstra üles seatud.

VÄLIS-EESTI JA KODU-EESTI LUTERLIKE KIRIKUTE ÜHINEMISE TÄNUJUMALATEENISTUSEL TORONTOS KUULUTAS PEAPIISKOP VÄLJA LAULU- JA PALVERAAMATU AASTA

Piiskop Andres Taul ja peapiiskop Andres Põder

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nähtavat ühtsust kinnitava lepingu sõlmimise tänujumalateenistusel 1. advendipühapäeval, 28. novembril 2010 Toronto Peetri kirikus kuulutas EELK peapiiskop Andres Põder 2011. aasta ühtses Eesti Kirikus Laulu- ja palveraamatu aastaks.

13. novembril 2010 kirjutasid Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvasse rebitud haava parandamiseks.

28. novembril 2010 tähistati nähtava ühtsuse taastamise tänupäeva Torontos. Jumalateenistusel jutlustas ja seadis armulaua EELK peapiiskop Andres Põder. Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul pidas tänujumalateenistusel kõne. Jumalateenistusel andsid oma allkirja nähtava ühtsuse lepingule assessor praost emeeritus Tiit Tralla ja Välis-Eesti konsistooriumi asepresident assessor Peeter Põldre. EELK peapiiskop annetas Välis-Eesti piiskopkonnale EELK lipu ja kuulutas välja kogu Eesti Kirikus laulu- ja palveraamatu aasta. Jumalateenistusel teenisid: kantsler Urmas Viilma, assessor praost Tiit Salumäe, assessor praost emeeritus Tiit Tralla, praost Hannes Aasa ja õpetaja Mart Salumäe. Orelit mängisid maestro Roman Toi ja Charles Kipper. Laulsid bariton Avo Kittask, sopran Kristina Agur, segakoor „Estonia“ ja Toronto Akadeemiline Eesti Segakoor „Ööbik.“ Dirigendid Ingid Silm, Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau.

Kiriku Laulu- ja Palveraamat valmis Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühistööna ja ilmus vabaduse koidikul, 20 aastat tagasi. Laulu- ja palveraamatu ilmumine oli eriliseks märgiks kahe kogukonna – kodus ja võõrsil elavate eestlaste – ühisest usust ja traditsioonidest. Täna seob lauluraamat eestlased üle kogu maailma ja on EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse väljendaja ja tugevdaja. Laulu- ja palveraamatu aasta tunnuslauseks on rida Anton Suurkase kiituslaulust: TÕUSE, MU LAUL, TAEVASSE! (KLPR 295:1).

Laulu- ja palveraamatu teema-aasta kulminatsioon on KLPR kasutuselevõtu 20. aastapäeva tähistav LAULURAAMATUPÄEV advendilaupäeval, 26. novembril 2011 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Üks laulu- ja palveraamatu aasta olulisemaid eesmärke ja üleskutseid on „Lauluraamat igasse kodusse!“, et taastada eestlaste hulgas varasematel aegadel nii harjumuspärane kahe hariduse vundamenti tähistava raamatu – Piibli ja lauluraamatu – oluline koht meie kodudes. KLPR kasutamine muutugu harjumuspäraseks meie pühapäevades ja argielus.

Torontos 28. november 2010

EELK Konsistoorium

Pühapäeval, 6. veebruaril pühitses peapiiskop Andres Põder Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus jumalateenistusel Peterburi Jaani koguduse lipu. Jumalateenistusel jutlustas koguduse õpetaja Urmas Viilma, pihikõne oli peapiiskop emeeritus Kuno Pajulalt. Orelil oli koguduse organist Kadri Ploompuu.

Eesti Lipu Seltsi ja Toomkoguduse liikmel Jüri Treil tekkis mõte teha Peterburi eesti kogudusele taastatud kirikuhoone puhul lipu näol kingitus. Asjaga olid päri toomkoguduse liige Jüri Kraft, kes võttis kanda lipu majandusliku poole ja heraldik Priit Herodes. Tema sõnul jäljendab lipp EELK lipu kompositsiooni, millele on lisatud evangelist Johannese sümbolina kotka kujutis.

Lipu kinkimine märgib Trei sõnul paari­saja aasta pikkuse hingelise sideme jätkumist kahe koguduse vahel.

Peale pidulikku jumalateenistust oli kõigile kirikulistele kaetud kohvilaud.

Foto: Arho Tuhkru