Christian Ackermanni näitus Toomkirikus tõstatab küsimusi, suunab mõtteid ja avab silmi, ka kristliku, täpsemalt – luterliku kiriku kunsti ikonograafia vallas. Kui on üldteada, et Ackermanni osalusel valminud Tallinna toomkiriku altarisein oli Rootsi-aegse range, ortodoksse luterliku kiriku altarikaunistuse musternäidis, siis milline see ikkagi oli, mis oli selle peamine sõnum?
1694. aastast säilinud altariseina tellimise lepingute järgi on teada, et selle nikerdatud kaunistused tegi vabameister Christian Ackermann, et tisleritööd tegi Hermann Berents ning altariseina värvis ja pildid maalis Ernst Wilhelm Londicer.
1696. aastal valminud kahekorruselise altariseina põhikorrusel seisid kaheteistkümnest apostlist kaks tähtsamat: pühakirja ja mõõgaga apostel Paulus ning pühakirja ja taevavõtmega apostel Peetrus.
Põhikorruse karniisi kaunistasid neli evangelisti oma evangeeliumide ja atribuutidega: Markus lõviga, Luukas härjaga, Matteus ingliga ja Johannes kotkaga. Altariseina tipus oli võidulippu kandev, Aadama pealuule ja maole astuv Kristus Võitmatu, tema kõrval põlvitasid Maarja Magdaleena ja ingel. Altariseina keskteljel, Kristus Võitmatu all, oli maal „Püha õhtusöömaaeg” ja „Kristuse ristilöömine”. Üheskoos jutustasid kuju ja kaks maali Kristuse äraandmise, ristisurma ja igavese elu lugu. Seda võimendasid juba mainitud Peetruse ja Pauluse ning evangelistide kujud, samuti Maarja-Magdaleena – patustanud, andestust palunud ja saanud – naise kuju. Ingel Kristus Võitmatu kõrval on tegelane taevasfääridest, Kristuse taeva mineku tunnistaja ja altari ees kogunevale kogudusele teenäitaja. Mida veel ühelt, kõige tähtsamalt kirikukunstiteoselt – altari kui kiriku kõige pühama koha kaunistuselt – võiks tahta?
Sõnumit – pääsemine tuleb usu läbi – kandsid muidugi ka teiste 17. sajandi II poole – 18. sajandi alguse Rootsi kuningriigi, sh siis Eesti- ja Liivimaa luterlike kirikute altariseinad, nagu ka kantslid. See, et 18. sajandi valgustus- ja ratsionalismiajastul nii selge sõnum hägustuma ja kirikukunsti senine ikonograafiline programm koost lagunema hakkasid, on aga juba omaette lugu.
Ackermanni näitusel saab sellest küll aimu, kuid põhiline soovitus oleks siiski keskenduda näitusel neile tegelaskujudele, kes määrasid Rootsi-aegse inimese maailmapildi ja religioossed vaated. Lisaks nimetatuile vaadake siis ka voorusi, neid ideaalselt täiuslikke naisi, kes võisid seista altaril ka katmata rinnaga.
Teksti autor dr Tiina – Mall Kreem.
