Toomkirikus toimus 28. jaanuaril orelimaraton
MISSA – 4. pühapäev pärast ilmumispüha. Loodusjõudude Issand
25 aastat toomkiriku oreli restaureerimisest – ORELIMARATON 28. jaanuaril
Toom-Kooli 6, 10130 TALLINN
tallinna.toom@eelk.ee
+372 644 4140
Toomkiriku kesknädala orelikontsertide sarja teise kontserdi annab 7. juulil kell 19 toomkiriku organist Kadri Ploompuu.
Piletid hinnaga 7/5 € müügil kohapeal.
Olete oodatud!
Kavas:
Karl Hoyer – Vier Charakterstücke, op. 35 (1926)
Max Reger – Neun Stücke für die Orgel, op. 129 (1913)
Marcel Dupré – Cortège et litanie, op. 19 (1922)
Kontserdisarja keskmes on mitmete heliloojate tähtpäevad. Käesoleval kontserdil märgitakse ära Karl Hoyeri 130. sünniaastapäev ja Marcel Dupré 50. surma-aastapäev.
Saksa helilooja ja kirikumuusik Karl Hoyer (sündinud 1891 Weißenfelsis, surnud 1936 Leipzigis) õppis Leipzigi konservatooriumis orelit Karl Straube ja kompositsiooni Max Regeri juures. 1911. a. saadud diplomil on ülikiitvad hinnangud, mainides tema väga kõrget orelimängu taset ning erakordset andekust heliloomingus.
Oma esimese töökoha sai Hoyer selsamal 1911.a. Tallinna toomkirikusse, pärast eelmise, kauaaegse organisti Ernst Reinicke surma. Töötanud vaid aasta toomkiriku organistina, lahkus Hoyer Chemnitzisse, kus sai organistikoha sealses Jakobi kirikus. Alates 1926. aastast töötas ta Leipzigi konservatooriumis oreli- ja teooriaõppejõuna, olles samal ajal täiskohaga organistiks Nikolai kirikus, mis oli linna peakirik.
Tallinna toomkirikus töötades algatas Karl Hoyer 1878. a. valminud Friedrich Ladegasti oreli ümberehituse, väites, et kõnealune orel on halvas seisukorras ja liiga raske mängutraktuuriga. Koguduse juhatus otsustaski oreli ümber ehitada, tellimus läks Wilhelm Saueri firmale.
Huvitav on märkida, et ka Leipzigi Nikolai kiriku, mis jäi Hoyeri kui organisti viimaseks töökohaks, orel on Ladegast-Sauer.
Hoyer suri 1936. a. 9. juunil mootorrattaga seotud õnnetuse tagajärjel.
Marcel Dupré (1886-1971) oli oma aja suurimaid orelivirtuoose, prantsuse romantilise orelikultuuri jätkaja nii oma mängus kui loomingus. Ta oli tuntud oma erakordse improviseerimisvõime poolest ning andis arvukaid orelikontserte paljudes riikides, sealhulgas regulaarselt ka USA-s.
Dupré oli Pariisi Saint Sulpice’i kiriku titulaarorganisti Charles-Marie Widori assistendiks 28 aasta jooksul, päris Widorilt tema pensionile mineku järel titulaarorganisti ametikoha aastal 1934 ning töötas seal kuni oma surmani.
Dupré tegutses 30 aasta jooksul Pariisi konservatooriumi oreliprofessorina, kasvatades üles tervelt kaks põlvkonda väljapaistvaid organiste nagu näiteks Jehan ja Marie-Claire Alain, Jeanne Demessieux, Jean Guillou, Jean Langlais, Oliver Messiaen ja paljud teised.
Dupré ja tema assistendi Joseph Gilles’i huures käis ennast 1938-39 Pariisis, École Normale de Musique’is täiendamas ka professor Hugo Lepnurm, kes lisaks põhitööle Tallinna konservatooriumis tegutses organistina ka toomkirikus ja oli Ladegasti-Saueri oreli restaureerimise algataja.
Marcel Dupré loomingust on enammängitavad tema varajase loominguperioodi teosed, nende hulka kuulub ka Cortège et litanie, op. 19.
