Jutlus – Mt 2:13-21
Süütalastepäev
28. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma
“Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.” Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu: „Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.” Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale.” (Mt 2:13-21)
Täna on jõuluaja esimene pühapäev, mis kattub ka süütalastepäevaga. Tähelepanu keskmes on Püha Perekond, jõululaps Jeesus ja tema ema Maarja koos Joosepiga, kellega Maarja oli kihlatud. Jõululugu Luuka evangeeliumis ja tänane lugu Matteuse evangeeliumis kirjeldavad meile millisesse maailma ja keskkonda Jumal oma Pojal lubas sündida. Esmalt kujutame endale ette Petlemma lauta koos asjakohaste koduloomadega ning kõige kaasnevaga ning siis märkame ka karjaseid seismas Jeesuslapse ümber. Nendega liituvad peagi Hommikumaa targad, kes toovad kingitusi: kulda, viirukit ja mürri. Kõige selle üle kõrgub imeline täht, mis näitas tarkadele teed ning karjastel kõlab meeles inglite laul. See on imeilus pilt jõuluöisest idüllist Petlemmas. Just sellisena on Petlemma jõulumotiiv jäädvustunud lugematutele postkaartidele, piltidele, illustratsioonidele, ikoonidele. Seetõttu on just selline pilt esimestest jõuludest salvestunud ka meie nägemismällu.
Karta on, et reaalsus, mis Jeesuse sünnihetkel valitses oli märksa vähem romantiline. Pigem isegi ärev ja peagi selgus, et isegi eluohtlik. Aeg, millal Jeesus sünnib on Palestiinas rahutu esmalt juba seetõttu, et kogu piirkond kuulub Rooma keisri valitsuse alla ning impeeriumis on kehtestatud seadused, mis alati ei arvesta juutide usuliste eripäradega. Selles olukorras tähendab igapäevane elu pidevat kompromissi ja balanseerimist, et mitte minna vastuollu oma südametunnistusega ühelt poolt ning mitte seada oma elu ohtu kehtivate seadustega vastuollu minnes, teiselt poolt. Poliitiliseltki on olukord ärev, sest aeg-ajalt astuvad Rooma ülemvõimu vastu üles väiksesed separatistlikud vabadusvõitlejate rühmad, kes peagi oma verise lõpu leiavad.
Lisaks on keiser Augustus andnud käsu rahva ehk maksumaksjate üle lugemiseks, et kindlustada regulaarset maksude laekumist igalt leibkonnalt. See rahvaloenduseks peetud kirjapanek on liikvele ajanud suured inimrühmad, kes voorivad mööda maanteid linnadesse, kust nad pärit on. Seal, kus liigub palju rahvast, liiguvad nendega kaasa ka kõik need, kes loodavad sellest segadusest kasu või teenistust lõigata, sealhulgas kriminaalne kontingent. See tähendab omakorda, et maanteedel peavad korda kohalike suhtes mitte just kõige leplikumalt meelestatud okupantidest sõdurid.
Roomale kuuleka marionetina valitseb kohalik kuningas Heroodes (Suur), kes on kurikuulus jumalakartmatute eluviiside, võimuintriigide ja lugematute mõrvade poolest ning pole sugugi armastatud ega austatud juutide seas. Heroodes lasi oma 33 võimulpüsimise aasta jooksul tappa sadu inimesi, sealhulgas oma lähematest pereliikmetest mitu oma poega ja ühe oma naistest, et keegi neist ei ohustaks tema võimu ega pürgiks tema asemel troonile. Veel viis päeva enne oma surma laskis Heroodes hukata oma poja Antipateri. Heroodes suri 70-aastasena aastal 4 eKr.
Jeeuse sünd langeb Heroodese valitsemisaastate lõpuaega, mil kuninga hirm rivaalide ees pole kuhugi kadunud. Sellest tunnistab meile tänase evangeeliumiteksti eellugu Matteuse jutustusena. Hommikumaa targad jõudsid eriskummalisele tähele järgnedes kuningas Heroodese juurde, et kummardada uut valitsejat, kelle sündi täht ennustas, kuid taipasid peagi, et uus valitseja ei olegi sündinud kuningakojas. Nad leiavad tähele järgnedes Petlemmast Jeesuse ja tunnevad Temas ära uue kuninga. Taibates Heroodese kavatsusi lahkuvad targad teist teed pidi piirkonnast ega avalda vastsündinu asukohta Heroodesele.
Edasi jutustab juba Matteus: ”Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.” (Mt 2:16) Ei maksa loota halastust kuningalt, kes oli tapnud võimul püsimise nimel isegi oma enda lihaseid poegi! Selles mõttes ei olnud Petelmma poisslaste massimõrv midagi, mis konteksti ei sobiks. Vastupidi, see oli Heroodese poolt loogiline samm, mis järgnes teadmisele, et kusagil Jeruusalemma külje all on sündinud uus valitseja. Selleks ajaks, kui ta annab käsu võikaks veretööks on tapmisest saanud Heroodese käes omamoodi rutiin.
Ingel, kes Joosepile ilmub ei anna aega järelemõtlemiseks. Joosep, kes teab samuti hästi, millised on olnud kuningas Heroodese meetodid oma võimu kindlustamiseks, ei asu ka pikalt mõtlema, mida edasi teha. Matteus kirjutab: “Issanda ingel ilmus Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse.” (Mt 2:13-14)
Olen ise ühes oma hiljutises intervjuus võrrelnud Petlemmas toimunt eestlaste küüditamisega, kus aega tegutsemiseks oli vaid loetud minutid. Pääsesid need, kellele “hea ingel” and is sõnumi: “Täna öösel tullakse, põgenege metsa!”, ja kes ka kohe sellele hoiatusele vastavalt toimisid. Kes jäid kaaluma, mõtlema ja aega viitma, leidsid ennast peagi küüdirongis.
Inimese julmusel pole võimu saavutamise ja seal püsimise nimel piire. Iga inimkonna sajand tunneb mõnd järjekordset Heroodest, kel vaid teine nimi, kuid samad valitsemis- ja hirmutamismeetodid. Meie praegunegi aeg teab mitut sellist. Tänagi elab miljoneid inimesi sarnase hirmu võimuses, nagu rahvas Heroodese pävil. On selliseidki riike, kust põgeneminegi pole võimalik – inimesed on vangis omaenda riigis. Jeesuse sünnile, mille kaudu Jumal osutas armastust inimeste vastu, saades ise inimeseks ja tulles meie sekka, vastas inimene veretööga, kõige väetimate, süütumate, kaitsetumate tapmisega – Petelmma lastemõrvaga.
Vana kirikukalender tunneb nelja jõulupüha, kus joonistub selgelt välja Jumala ja inimese igavene dialoog:
1. jõulupüha – Jumal saab inimeseks ja sünnib lapsena = Jumala tegu.
2. jõulupüha – esimärter Stefanose mälestuspäev. Stefanos visatakse kividega surnuks, sest ta jääb ustavaks oma usule = inimese vastus.
3. jõulupüha – apostel Johannese mälestuspäev. See on seesama Johannes, kes on enim kõnelenud armastusest Jumala ja ligimese vastu = Jumala tegu.
4. jõulupüha – süütalastepäev Heroodes mõrvab kõik kuni kaheaastased lapsed = inimese vastus.
Jumal, kes ehitab üles läbi armastuse. Vastusena inimene, kes lõhub maha ja hävitab läbi võimuiha ja enesearmastuse. Selline on inimkonna ajalugu Aadamast tänaseni. See ei ole midagi uut ega võõrast ka praegu. Jah, meile võib tunduda, et kõik sellised koledad asjad on meist piisavalt kaugel: Põhja-Koreas, Kesk-Aafrikas, Liibüas, Süürias, Iraagis, Ukainas… loend võib jätkuda. Tegelikkuses toimuvad needsamad asjad aga meie oma õue peal. Väikesed Heroodesed valitsevad hirmu abil igas kodus, kus perepea staatus püsib vaid vägivalla najal ja ähvardusel. Selliseid Heroodeseid võime leida ka paljudest teistest kogukondadest või kollektiividest, kus valitsetakse läbi kiusamise, ahistamise, sildistamise, alandamise.
Süütalastepäeva peame tähistama jätkuvalt ka kõigi nende laste mälestuseks, kes jäid sündimata oma ema või vanemate otsuse alusel seetõttu, et vanem polnud valmis veel loobuma oma isiklikust vabadusest ja võimust ega seda jagama lapsega, kelle sünd perre oleks löönud segi isikliku elu, karjääri, unistused ja soovid. Kas ka Heroodes ei täitnud oma soove ja unistusi, kui andis käsu mõrvata kõik Petlemma 2-aastased poisid? Nad kõik olid potensiaalseks ohuks Heroodese isiklikele ambitsioonidele, karjäärile, unistustele ja plaanidele.
Millist ohtu võiks ühele kuningale kujutada väeti lapsuke, kellel polnud isegi sünniööl muud aset kui sõim? Samasugust ohtu kujutab endast iga lapse sünd. See tähendab elumuutust vanematele. Mitte kõik pole valmis selliseks muutuseks. Enamasti just need, kes mõtlevad esmalt oma vajadustele, soovidele ja mugavustele, mitte lapse omadele.
Jumal annab meile hoopis teistsuguse eeskuju ja mustri, mille järgi toimida. Küllap oleks Joosepil olnud mugavam korraldada oma elu teisiti. Miks pidi ta võtma oma vastutuse alla noore raseda naise, kelle lapse isa ta isegi ei olnud? Palju mõistlikum ja mugavam oleks olnud jätta see tütarlaps Maarja kus see ja teine ning otsida mõni teine süütu neitsi. Isegi pärast lapse sündi, eriti olukorras, kus elu muutus eluohtlikuks Heroodese tõttu, oleks Joosep võinud jätta Maarja oma titega sinnapaika ja oma teed minna. Kui paljud mehed ja isad teevad nii! Joosep teeb teistsuguse valiku ning riskides enda, Maarja ja lapse eluga võtab ette raske ja pika teekonna Egiptusesse, et päästa Jeesus ja Tema ema. Joosep teeb midagi, milleks on valmis tänapäeval vähesed mehed. Õigupoolest ainult need, kes armastavad oma naist ja lapsi enam või vähemalt samavõrra kui iseennast. Kuid just selline on kristlik armastus – ennastunustav ja ennastohverdav. Isiklikud huvid jäävad tahaplaanile püsivate usuliste ja moraalsete väärtuste ja ligimese vajaduste kõrval. See, kes suudab langetada õigeid valikuid, mis ei ole kannustatud isiklikust huvist, vaid kõrgematest eesmärkidest, ideedest ja usust, muutub võitmatuks hoolimata sellest, kui väeti või nõrk pealtnäha ka ollakse.
Inimest, kes ei karda kedagi muud kui ainult Jumalat, pole võimalik võita. Sellist inimest võib alandada, kiusata, piinata ja isegi tappa, kuid seni, kuni talle jääb tema usk ja Jumal, ei ole võimalik teda võita. Selline on lugematute märtrite saatus ka praegu nendes maailma piirkondades, kus kristlasi taga kiusatakse ja mõrvatakse. Kuid seda kindlamad oma usus me peame püsima olukorras, kus meid ei ähvarda füüsilised piinad või tagakiusamine, vaid meie maailmavaade ja väärtused röövitakse seaduse jõul ja avalikkuse survel.
Kui meie usku naeruvääristatakse, meid pahatahtlikult sildistatakse ning avalikult laimatakse, ei maksa karta. Need on meetodid, mida kaasaja Heroodesed kasutavad oma isiklike ambitsioonide ja unistuste ellu viimiseks. Jumal ei tegutse alati mitte suurte ja tähtsate kaudu, vaid ta otsib endale ustavad töötegijad tavaliste lihtsate inimeste hulgast. Jeesuse õpilased olid erandlikult kõik lihtrahva ja käsitööliste seast. Ka Jumal ise ei valinud oma Pojale sünnikohaks mitte Heroodese paleed, vaid Petlemma lauda. Need, kes on aulised maailma silmis on sageli vääritud Jumala palge ees ja vastupidi. Seetõttu ei ole õpetus- või väärtuspõhine vastuolu maailmaga või ühiskonna vägevatega tingimata mitte kristlastele häbiks, vaid ehk hoopis auks. Apostel Peetrus kirjutab: “Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. /-/ Kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!” (1 Pt 4:15-16). Aamen
Loe ka teisi jutluseid SIIT