Jutlus – Kes on Inimese Poeg?

Jutlus – Jh 9:24-38 – 20. pühapäev pärast nelipüha
26. oktoober 2014 Kaarli kirik, Toompäevade avamissa

Urmas Viilma

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja
 ütlesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see
 inimene on patune.” Seepeale vastas too: „Kas ta on patune või ei, seda mina ei
 tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.” Nüüd nad küsisid temalt: „Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad
 avas?” Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud
 kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate
 hakata tema jüngriteks?” Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie
 oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema
 on, seda me ei tea.” Mees kostis neile: „See ongi imelik, et teie ei tea, kust
 ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on
 jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt
 sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” Nad kostsid talle: „Kas sina, kes sa oled sündinud lausa
 pattudes, tahad meid õpetada?” Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38)

Kuuldud evangeeliumilõik on ühe pikema jutustuse lõpp. Lugu ise, nagu Johannes seda edasi annab, räägib sündimisest saadik pimedast mehest, kelle Jeesus tervendab mudast ja süljest valmistatud salviga. Juudid on Jeesuse teguviisist häiritud, sest raviva muda valmistamine ja tervendamine leiavad aset hingamispäeval. Jeesuse tegu tekitab vaidluse juutide hulgas, sest on neid, kes ütlevad, et kui Jeesus oleks patune, siis ei laseks Jumal seesuguse kaudu imedel juhtuda. Teised aga ei lase end sellest häirida ja on veendunud, et Jeesus on teinud midagi, mis on Moosese seaduse vastu. Nad heidavad ka pimedast nägijaks saanud mehe kogudusest välja, kuna ta nimetab Jeesust prohvetiks ning on veendunud, et keegi, kes ei ole Jumala juurest ei suuda teha midagi sellist, kui temaga juhtus. Jeesus, kuuldes, et mees on kogudusest välja heidetud tuleb tema juurde ja küsib, kas mees usub Inimese Pojasse. Seepeale küsib mees Jeesuselt tänase tekstilõigu võtmeküsimuse: “Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.” (Jh 9:36).

Täna peetakse paljudes Eestimaa kirikutes misjonipüha. Kiriku olulisim ülesanne Jeesuse misjonikäsu täitmisel on vastata küsimusele: “Kes on Inimese Poeg? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda!” Kui me ise Kristust tundes ei kuuluta Temast teistele oma sõnadega, veel enam oma tegude ja eluga, ei saa paljud iialgi Jeesust tundma. Pimedana sündinud ei saagi nägijateks! Mees, kelle Jeesus tervendas, sai füüsiliselt nägijaks, kuid ei olnud sellest hoolimata, et ta oma silmad avades esimesena Jeesust nägi, tundnud Temas kohe ära Inimese Poega, Kristust – hingede Päästjat ja Lunastajat. Mees nägi, kuid oli siiski veel suletud vaimulike silmadega. Ta oli valmis tunnistama, et Jeesus oli see, kes ta tervendas, isegi kogudusest väljaviskamise hinnaga, kuid ilmselt oli ta selleks kõigeks valmis vaid seetõttu, et säilitada oma füüsiliste silmadega nägemine, mille ta imeliselt oli saavutanud. Ta kartis, et oma ravijat juutide ees maha salates kaob nägemine taas. Keegi ei olnud talle kõnelenud Jeesusest kui Messiast; Kristusest kui oodatud Lunastajast. Tema vaimulikud simad olid endiselt suletud.

Kas sarnane ei ole sageli olukord, mida kohtame enda ümber? Vahel isegi kirikus. Inimesed ootavad Jeesuselt imesid, vastuseid oma palvetele, tervenemist haigustest ja päästet maistest kitsikustest. Jeesust on vaja arstina, imeravijana, avitajana probleemides, kuid kas see on see, milleks Jumala Poeg inimeseks sai, ristil suri ja surnuist üles tõusis? Pime mees, kes sai tänases evangeeliumiloos nägijaks ei saanud silmade avanedes veel Jeesuse jüngriks. Jeesuses imeravija ja arsti nägemine ei avanud mehe vaimusilmi. Jeesus ei ütle ju ilmaasjata, kui mees küsib, kes on Inimese Poeg, “Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema”. Alles seejärel lausub nüüd ka vaimulike silmadega nägijaks saanud mees: “Ma usun, Issand!” ja kummardab teda.

Tänase pühapäeva teema on kirikukalendris “usk ja uskmatus”. Nägijaks saanud mehe sõnad on üks esimesi kristlikke usutunnistusi, mille Pühakirjast leiame. Mees, saades teada, et Jeesus, kes temaga räägib on Inimese Poeg (mõnes tõlkes tõlgitud ka Jumala Poeg), saab alles seejärel nägijaks vaimulike silmadega. Kui me kuulutame Jeesust ainult kui arsti ja igapäevastes asjades avitajat, ei pruugi me iialgi saada Teda tundma kui ülestõusnud Issandat, kellesse usukudes pärime igavese elu. Me võime isegi omamoodi intrigeerivalt küsida, kumb nägemine oli pimeda hinge õndsuse tarvis olulisem: kas füüsiline nägijaks saamine või vaimuliku nägemise saavutamine? See on küsimus ka meile kõigile. Millist usku me taotleme ja millist Issandat järgime? Kas ravitsejat, tervendajat meie ihulikes hädades ja haigustes? Kas meie igapäeva muredes lahenduse pakkujat? Meie probleemide ja suhete umbsõlmede lahtipäästjat? Ilmselt ootame Jumalalt abi oma igapäevase elu õnnelikuks elamisel.

Kuid see on ainult üks tahk Jeesuse õpetusest ja tema tegevusest. Kui piirdume ainult sellega, ei ole vahet, kas saame oma peavalust lahti valuvaigistiga või eestpalve ja käte pealepanemisega. Kui meie palvest saab vaid aseaine arsti poolt määratud või apteegist soetatud ravimile, pole me endiselt saavutanud vaimulikku nägemist. Me ei ole Jeesust näinud Päästjana. Võiks isegi öelda, et vaevad ja kannatused, mis meid tabavad meie ajalikus elus on igavese elu seisukohalt ebaolulised või tühisedki. Kui katsumuste tulemusel näeme Jeesuses enamat kui arsti ja meie haigused juhivad meid Jumalale lähemale, on meie hädad olnud isegi meile õnnistuseks. Võime lausa küsida, kas ilma nende kannatuste, valu, leina, haiguse või muude probleemideta oleks ma üldse silmi Jumala poole pööranud?

Kõrbeisade tarkuseraamatus on lugu ühest pühast vanakesest, kes jäi tihti haigeks. Kui ta aga siis juba terve aasta vältel oli tervise juures olnud, tabas teda kurvastus niivõrd, et ta läbi pisarate valju häälega hüüdis: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam haigustega läbi katsunud!” See vaga isake nägi vaimulike silmadega. Ta mõistis, et kannatused, isegi haigused võivad olla tugevaimaks sidemeks Jumalaga. Selle vagamehe kogemus näitab, et Jumalast kaugenemine võib ohustada kõiki. Isegi neid, kes on Jumalaga käinud kogu oma elu ja on ustavad oma kohustuste täitmisel Jumala ja kiriku ees. Variserid, kelle silmakirjalikku käitumist ja käsukeskset maailmavaadet Jeesus sageli kritiseerib olid Jeesuse sõnul patused just seetõttu, et nad olid kindlad oma vaimulikus nägemises, õiges käsukuulekuses ja puhtas elus. Kes tunneb, et on õigem ja puhtam kui teised ning seisab Jumalale seetõttu lähemal on võtnud omaks variseride hoiaku ning ehitanud tegelikult müüri enese ja ligimese ning seeläbi ka enese ja Jumala vahele.

Hirmutekitavalt vastuoluline on näha, et mida mugavamaks, sallivamaks, turvalisemaks, steriilsemaks, puhtamaks, ilusamaks muutub maailm ja ühiskond meie ümber, seda enam sulguvad inimeste vaimulikud silmad. See on omamoodi kurvalt paratamatu, sest me kõik ju soovime, et meie ise ja eriti meie lapsed ja lähedased oleks terved; neil oleks töö, mis tooks leiva lauale; nende suhted oma lähedastega oleks armastusväärsed ning nad oleksid õnnelikud. Kui selle heaolu tulemuseks on kaugenemine Jumalast ja kirikust, näeme, et see ongi hingevaenlase üks kõige kavalam plaan inimeste õigelt teelt eksitamisel. Pühapäeviti kirikupinkides istuvate ja kaubanduskeskuste proovikabiinide järjekordades seisvate inimeste arvu võrreldes tõdeme, et kuradi plaan õnnestub sagedamini kui me ehk tegelikult teadvustame. Mida paremaks muutub elu, mida jõukamaks ühiskond, seda suurem on oht usuliseks mandumiseks ja vaimulikuks pimeduseks. Inimliku heaolu taotlemine teenib inimese vajadusi ja huvisid. See on inimese soovide ja ihade teenimine, mida ei tohi segamini ajada ligimese teenimisega, nagu Kristus meid on käskinud. Selle inimkultuse kõrval jääb Jumala teenimine varjule ja lõpuks ununeb sootuks. See aga tähendab, et inimese tähelepanu keskendub ajalikule, maisele ja kaduvusele, mitte aga ajatule, taevalikule ja igavesele, mida pakub meile Issand.

Tänases evangeeliumitekstis tervenenud pimedal avanesid esmalt füüsilised silmad. Alles seejärel, kui juudid ta kogudusest välja heitsid ja ta muutus ühiskonna heidikuks veel enam kui ta oli olnud pimeda kerjusena, tugevnes tema veendumus ja usk Jeesusesse kui Inimese Pojasse. Ta ei taganenud oma usust, vaid see süvenes veelgi kuni oma usu tunnistamiseni suuga ja südamega. Juudid püüdsid teda panna taganema oma usust ja sõnadest, et Jeesus, kes ta terveks tegi tegustes Jumala nimel. Variseride seisukoht oli, et Jeesus oli patune ega saanud tegutseda seetõttu Jumala nimel. Nägijaks saanud kerjus aga jäi oma usu juurde kinnitades: ”Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha
 midagi.” (Jh 9:33). See tunnistus oli viimane piisk variseride karikas ning nad heitsid mehe kogudusest/kogukonnast välja. Kuid just siis tuli Jeesus mehega kõnelema.

Jeesuse teguviis on eeskuju ja kinnitus Jumala tegutsemisest oma lastega. Kui inimesed on sulle selja keeranud, kui ühiskond on sind enda keskelt välja heitnud, sind süüdistanud ja sildistanud; kui sa oled kaotanud kõik, siis Jumal on ainsana kohal. Nägijaks saanud mees oli kaotanud isegi oma sissetuleku kerjusena, sest pimedana andsid inimesed talle almuseid kaastundest ja halastusest. Nägijast kerjusele avas vaevalt keegi enam kukru. Sellises olukorras tuleb Jeesus mehe usku kinnitama. ”Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja
 küsis teda kohates: „Kas sa usud Inimese Pojasse?” Too kostis: „Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin
 temasse uskuda.” Jeesus ütles talle: „Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib,
 ongi tema.” Aga tema lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda. (Jh 9:35-38).

Me oleme kaasajal üha enam ja enam seismas silmitsi olukorraga, kus meie kristlik usk ja meie piibellikud põhimõtted seatakse kahtluse alla. Meie usku naeruvääristatakse, meie seisukohti mõistetakse hukka kui vananenud ja kivinenud kitsarinnalisi arusaamu keskajast. Sellised seisukohad ei sobivat enam avatud ja sallivasse kaasaegsesse ühiskonda. Küllap arvasid sarnaselt nägijaks saanud kerjuse oma kogukonnast välja heitnud variserid. Jeesus aga tuli just selle mehe juurde ja avas lisaks tema füüsilistele silmadele ka tema vaimulikud silmad. Jeesuse puudutus oli niivõrd võimas, et mees lausus: „Ma usun, Issand!” ja kummardas teda.

Osakem näha katsumustes, nii meie isiklikes, kui ka ühiskonnas kristlaste vastu suunatud süüdistustes meie usku kinnitavaid märke. Ahvatlus liikuda mööda laia teed kaasa ühiskonna peavooluga on lihtne. Jumala juures püsimine ja Jeesuse järgimine ei ole aga kunagi olnud lihtne. Vastupidi, kui see osutub liiga kergeks ja helgeks, siis peame tõdema eelpool tsiteeritud vaga kõrbepühaku sõnadega: “Jumal on mu maha jätnud, sest ta pole minu usku enam läbi katsunud!” Andku Jumal meile oma Vaimu läbi tarkust ja avagu meie vaimulikud silmad, et tunneksime ära, kui oleme kaotamas oma usku ja asemele on tulemas võlts enesekindlus ja uhkus oma õiguses. Et sellest hoiduda olgu meie huulil lakkamata jeesuspalve sõnad: “Issand Jeesus Kristus, ole mulle patusele armuline ja halasta mu peale!”.

Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT


Tallinna Toomkirik 18.10.2014

Pühapäev, 18 juuni 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 2. pühapäev pärast nelipüha. Jutlustab piiskop Tiit Salumäe, õpetaja Arho Tuhkru, organist Piret Aidulo, solist Maire Martinson

Kolmapäev, 21 juuni 2017
  • 17:00 – 17:30
    Kesknädala VESPER orelimuusikaga

Laupäev, 24 juuni 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Kadri Ploompuu. Kavas J. S. Bach, J. Lefébure-Wély, L. Vierne, H. Lepnurm

Pühapäev, 25 juuni 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 3. pühapäev pärast nelipüha. Õpetaja Arho Tuhkru, organist Kadri Ploompuu

  • 14:00 – 15:00
    SURNUAIAPÜHA Metsakalmistul

  • 17:00 – 18:00
    KONTSERT - Thomas Riede (kontratenor), Christian Lambourt (orel) (Austria). Vaba sissepääs

Kolmapäev, 28 juuni 2017
  • 19:00 – 20:00
    Kesknädala ORELIKONTSERT "Rõõmu kajad" - Irina Lampén (Soome). Kavas O. Merikanto, T. Kuusisto, E. Melartin, E. Elgar, P. Whitlock

Laupäev, 01 juuli 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Liina Rahuoja. Kavas E. Gigout

Pühapäev, 02 juuli 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA. Kaasa teenib Capella Cantorum (Connecticut, USA)

Esmaspäev, 03 juuli 2017
  • 17:00 – 18:15
    KONTSERT - Austraalia riiklik lastekoor Gondwana Voices. Dirigendid Lyn Williams ja Mark O'Leary, klaveril Sally Whitwell, külalisena Murtala. Vaba sissepääs

Kolmapäev, 05 juuli 2017
  • 19:00 – 20:00
    Kesknädala ORELIKONTSERT "Bach and beyond" - Stephen Davies (Suurbritannia). Kavas J. S. Bach, F. Mendelssohn, J. Brahms, P. Hindemith, L. Vierne

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik