Jutlus – Ef 2:12-16
Paastuaja 5. pühapäev. Judica.
6. aprill 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja
lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua
eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.” Aamen. – Ef 2:12-16

Tänase pühapäeva nimetus ladina keeles on Judica. See sõna kõlab seoses olevana juutidega, rahvaga, kelle hulka kuulusid nii Jeesus kui ka tema lähimad jüngrid. Juutidest ja paganatest kõneleb ka Paulus oma tänases kirjakohas, kuid pühapäeva nimetus pole siiski tulnud juudi rahvuse nimetusest.

Tänase pühapäeva nimi tuleb Taaveti 43 laulu esimese salmi algusest: “Mõista mulle õigust, oh Jumal”. Ladina keeles Judica me Deus. Oleme harjunud paastuaja sünonüümina kasutama ka mõistet kannatusaeg. Täpsemalt nimetatakse ainult 40-päevase paastuaja viimast kahte nädalat kannatusajaks. Kannatusaeg algab kannatuste pühapäevaga. Just sellist nimetust kannab paastuaja viies pühapäev ehk tänane pühapäev eesti keeles. Saksamaal kannab tänane pühapäev ka musta pühapäeva nimetust.

Vana liturgilise traditsiooni kohaselt kaetakse tänase pühapäeva eelõhtul paljudes kirikutes (peamiselt küll katoliiklikes maades) kõik ristid ja krutsifiksid kannatusajale iseloomuliku musta või violetse looriga. Selline risti peitmine viitab tänase pühapäeva vanakiriklikule evangeeliumitekstile, kus on öeldud: “Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus
peitis enese ära ja lahkus pühakojast.” (Jh 8:59).

Sarnase peitumise alltooni leiame ka täna kirikukalendris seisvast ja ka siin kirikus kõlanud evangeeliumitekstist. Jeesuse juurde tulevad tema toetajate hulka kuuluvad variserid, kes soovitavad tal pelgupaika otsida. Nad ütlevad: “Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!” (Lk 13:31). Jeesus vastab neile: “Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest
ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad
kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud!” (Lk 13:33j) Kaetud rist viitab avalikkuse eest varjuvale ja ennast saabuvateks kannatuseks ettevalmistavale Jeesusele. Kate eemaldatakse ristilt alles Suurel Reedel.

Tänase jutluse aluseks olevas epistlitekstis kõneleb apostel Paulus seisundist, mille Kristuse järgijad on saavutanud, täpsemalt mida nad ise ei ole saavutanud, vaid mille on kinkinud neile Kristuse ristisurm. Ta kõneleb endisest ja uuest seisundist – Kristuse eelsest ja Tema ülestõusmise järgsest olukorrast. Jumalatusest ja Jumalaga ühes olemisest.

Apostel kirjutab kristlastele, keda nimetati ka paganakristlasteks ehk inimesteks, kes ei võtnud Kristust vastu juudina, vaid olles ümberlõikamata paganad. Paulus, kes ise oli ümberlõigatud juut ning variseri väljaõppe saanud õpetlane, pidas juute endiselt äravalituiks, hoolimata sellest, et nad ei tundnud Jeesuses ära Messiast ning korraldasid Tema hukkamise.

Kirjutades paganakristlastele, edastab Paulus neile sõnumi, et neile on saabunud lootus, mis varem oli reserveeritud vaid juutidele. Ta ütleb: “Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:12j) Paulus võrdsustab juutide ja endistest paganatest pöördunud kristlaste lootuse.
Enne Kristuse lunastavat surma ja ülestõusmist olid juudid ainsa rahvana Jumala rahvas. Ainult neil oli eesõigus teenida Jumalat. Nad olid Jumala kodakondsed. Selline oli vähemalt juutide arusaam endi ja paganate olukorrast. Mitte keegi peale juutide ei saanud osa Jumala tõotustest Aabrahamile ja esiisadele. Tõotus Messia – Lunastaja, Päästja – saabumisest kuulus selle tõotuse juurde. Vaid juutidele kuulus auline ja igavene tulevik – see oli neile reserveeritud lootus. Kõik teised olid sellisest lootusest ilma. Nad oli lootusetus lootusetuses. Pauluse sõnul: “Teil ei olnud lootust ega Jumalat siin ilmas” (Ef 12:12). Milline perspektiivitus! Ei mingit tulevikku ega kindlusetunnet selle kohta, mis ootab inimest ees pärast aja ja elu lõppu. Tõeliselt lootusetu!

Ajalugu on toonud meid tagasi samasse punkti. Mõiste pagan, mida juudid kasutasid oma põlgust väljendades kõigi mittejuutide ja jumalatute kohta ning kreeklased muulaste kohta, kes elasid väljaspool nende asualasid, see mõiste on tulnud taaskasutusse. Inimesed, kes pole kirikuga seotud, nimetavad kontekstist lähtuvalt end ise, kord uhkusega, kord häbiga, paganateks. Eriti iseloomulik on see just Eestis ja mõnel pool veel Ida-Euroopas. Paganate arv kasvab ka seni täiesti kristianiseerituks peetud Skandinaavias ja ka vanas ehk Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Paganate arvu kasv märgib eksitatute, lootusetute ja jumalatute arvu kasvu.

Pilt, mis avanes Paulusele tema misjonireisidel on saamas taas reaalsuseks. Lootusetuses ja jumalatuses elavate inimeste hulk on arvukas. Inimestel on usk, kuid see on usk paljudesse jumalatesse, paljudesse isandatesse, kes on jumalad nime poolest. See on tõdede, filosoofiate ja erinevate maailmavaadete assortii. See on justkui supermarketi ülekoormatud müügilett, kus pilku püüab värviline ja krõbisev pakend ning oranži või kollasega tähistatud allahindluslipik. Sarnaseid tooteid on palju konkureerivaid kaubamärke ja brände veelgi rohkem. See on tarbimistüklisse ehk suletus ummikusse eksitamise tunnus.

Lisaks omavahel konkureerivate ja üksteist ületrumpavate tõdede küllusele on võimalik mõnel juhul saada neist ka maitse suhu, kui peatud degustatsioonileti ääres. Vali see toode, mis paremini maitseb, lõhnab ja võimaldab kombineerida muude toodete ja tõdedega. Nii võime leida kaubaletilt tooteid, mis on segu erinevatest toiduainetest, või on ühe toote sisse peidetud teine. Lõpptulemuseks on reklaami kohaselt uus ja rikkalik maitse, kuid reaalsuses maitsete segadus ja rikutus. Nõnda võime osaleda kursustel, kus õpetatav on segu idamaade tähetarkusest, feng shuist, meditatsioonist ja inglikultusest.

Tõeline segadus tabab meid raamatupoes, kus müüja teie pöördumise peale, et otsite piiblit, küsib abivalmilt (oma arvutitklaviatuuri klõbistades), millist piiblit te soovite. Arusaamtut pilku hinnates täpsustab ta, et sellist nime sisaldab nende poes 79 erinevat raamatut. Tema arvutiekraanilt võib lugeda, et müügil on muuhulgas: kittarimängja piibel, õmblemise piibel, purjetaja piibel, pokkerimängija piibel, feng shui piibel, kalligraafia piibel, koeratõugude piibel, maletaja piibel, tikkimispistete piibel, tordikaunistuste piibel, mustkunsti- ja kaarditrikkide piibel, elueliksiiri piibel, homoöpaatia piibel, kassitõugude piibel, kristallide piibel, seksipooside piibel, ja puitühenduste piibel. Lõpuks on ka üks lihtsalt Piibel, täpsustava märkusega: musta värvi.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et Piibliga sarnane lugu on juhtumas ka mõistega “kristlik”. Nii leiame, et on olemas kristlik raamat, kristlik kauplus, kristlik üritus, kristlik raadio, kristlik kool, kristlik festival, kristlik meditatsioon, kristlik jooga, kristlik teadus, kristlik kultuur, kristlik muusika, kristlik erakond, kristlik kunst. Oleme sellise terminoloogiaga harjunud, kuid mida see tegelikult tähistab, kui mõni toode, liikumine, osaduskond, institutsioon, tõde, maailmavaade või isegi inimene on kristlik?

Kas on võimalik olla ka vähekristlik. Kas kristlust on võimalik mõõta nagu toiduainete rasvasisaldustki protsentides ja tähistada mingi asi näiteks täpsustava kommentaariga kergelt ehk inglise keelse terminiga tähistatult light. Oleme kuulnud ja ehk kasutame vahel ka ise kellegi kohta hinnangut “tõsiusklik” või lausa “paduusklik”. See ilmselt oleks midagi, mida toiduainete puhul sildistaksime hoiatavalt “rasvaseks” või “rammusaks”. See on midagi, mis kõlab ebatervislikult või lausa tervistkahjustavalt. Lahjad tooted on enamasti aga tervislikumad ja peaks sobima eriti just paastuajal. Kas nõnda võib mõni raamat olla kergelt kristlik, mõni teine rammus või täiskristlik. Huvitav, milline on kristluse sisaldus raamatus, mis kannab nime “Tordikaunistuste piibel”? Kas see on just see raamat, mida peaks lugema näiteks paastuajal, kui peab hoiduma liialdustest ja loobuma kõigest, mida on palju. Ilmselt ei ole ju “Tordikaunistuste piiblis” kuigi palju kristlust?

Ilmselt just seetõttu, et Piibel üksi on liiga rammus roog, ilmub suvaliste raamatute pealkirjadesse Piibli nimi. See viib tavainimese menüü vastavusse inimese tegeliku olukorra ja näljaga. Tema kristlikkus on nii light ehk kerge, et talle piisab oma usulise nälja kustutamiseks Piibli mainimisest raamatu pealkirjas. Kui ta sellist raamatut loeb, võib ta ennast juba kristlaseks pidada.
Kas pole paradoskaalne, et paastuaeg kannab aga just vastupidise suunaga sõnumit. Paastumine täehendab usu, sh palve ja piiblilugemise kontsentratsiooni kasvatamist ja tõstmist meie elus. Kui ihule tuleb sel perioodil pakkuda lahjat ja light-rooga, siis vaimule rammusat ja rasvast toitu. Paastuajal tuleb “Tordikaunistuste piibel” kõrvale jätta ja kätte võtta Piibel ilma igasuguste lahjenduste ja kaunistusteta.

Rammusa vaimse roa osakaal peab suurenema eriti Vaikse nädala eelsel ajal, mida tänasest pühapäevast edasi kannatamisajaks nimetame. Ja mitte ainult, tuleb teritada ka oma meelt ja selekteerida välja tõeline roog ja tegelik tõde kõige selle hulgast, mida Piibli nime varjus ja kristliku nimega kaunistatult meile pakutakse.

Inglismaal on kristlik jalgpalliliiga ja olen juhtunud lugema kuulutust ühe Eesti koguduse kristlikust korvpallimeeskonnast. Kui jalg- või korvpall saab olla kristlik, siis võib seda olla kindlasti ka kepikõnd ning jõusaalis saan teha kristlikke kätekõverdusi ja tõsta kristlikku kangi. Kõik see on kristluse devalveerimine, nagu pidasin Jumala nime devalveerimiseks ja ilmaasjata tarvitamiseks aastapäevad tagasi läbi viidud meediakampaaniat, mis propageeris kodulehekülge aadressiga www.jumal.ee. Las jalgpall jääb ikka spordiks ning säilitab oma neutraalsuse. See, kas seda mängivad kristlased või juudid või paganad, ei muuda ilmselt mängureegleid. Samamoodi ei muuda tordikaunistusi ega kassitõuge ei paremaks ega halvemaks see, kui vastavad raamatud ei kannaks pealkirjas piibli nime.

Kõik raamaturiiulitel leiduvad piiblid ei ole Pühakirjad ja kõik kristlikud liikumised, üritused või ettevõtmised pole sugugi oma sisult kristlikud ehk piibellikud. Eesti kontekstis võib kvaliteedile viidata ehk veel mõiste “kiriklik”, kuna tähistab traditsioonilise ja tunnustatud õpetusega kiriku poolt kontrollitud ja garanteeritud kvaliteeti. Samas on Euroopaski juba suuri piirkondi, kus isegi enam kiriku kaasatus ei taga piibellikku õpetust või puhast evangeeliumi.

Olukorras, kus paganlus ja tegelik jumalatuski on asunud ennast peitma kristlike terminite varju, tuleb hoida kinni Kristusest ja puhtast piibellikust õpetusest. Apostel Pauluse sõnul aitab meid Jumalale lähedale Kristuse ristil valatud veri. Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.” (Ef 12:13). Ärataganemine ja patt nõuab ohriverd. Selleks peame tulema Jumala juurde ja hoidma kinni puhtast usust Kristusesse, sest ainult siis saame me ka oma eksimustest ja patust vabaks ning ühenduse Kristuse endaga. Patule kristliku nime lisamine ei muuda patu olemust. Kas kristlase patt on väiksem patt kui mittekriistlase oma. Patt on ja jääb patuks ning jumal vihkab seda ühtviisi siis, kui pattu teeb kristlane või pagan. Samavõrra armastab ta kõiki patustajaid, nii kristlasi kui paganaid. Vahe on selles, et kristlane peaks teadma, kuidas Jumala juurde tulla ja patust vabaks saada. Kui ta seda ei tee, ei ole tal sugugi paremat saatust loota kui paganatel.

Kristuse surm ristil tähendab, et Jumal ise oma Pojas valas ohvrivere ja kaotas sellega patu ning tõi pattude andeksandmise. Patt vangistab inimese, andestus aga vabastab inimese. See puudutab nii inimese suhet Jumalaga kui ka kaasinimesega. Ülestunnistamata ja andekspalumata väärad teod vangistavad ja aheldavad meid nende külge ning rikuvad püsivalt meie suhte kõigiga, kelle suhtes eksinud oleme. Nii oma pereliikmete, lähedaste, sõprade, kaastööliste kui ka Jumalaga. Kuni pole oma süü ja pattude tunnistamist, pole ka andeksandmist ja vabanemist.

Me peame üksteisega suhete hoidmise ja parandamise eesmärgil astuma üksteisele lähemale, mitte üksteisest eemalduma; peame pöörama näod üksteise poole, vaatama üksteisele silma ja kõnelema südamest südamesse – siis on kristlik armastus taastatud. Et aga olla Jumala juures, peame tulema tema juurde läbi pihi, läbi armulauasakramendi, läbi püsiva ja pideva palve ning Tema tahte otsimise Tema sõnas – Pühakirjas.

Kui oleme armastuslikus ja kristlikus osaduses ligimesega, on meie igapäevane elu siin ajas õnnelik. Kui otsime tõde ja Jumalaga ühendust läbi sõna ja sakramendi ning palve, on kogu meie elu, sh elu pärast aega, õnnelik. Nõnda elades oleme võinud vastu võtta Kristuse rahu. Rahu, mida ta soovis oma jüngritele ja mida Ta soovib oma kogudusele igas armulaualiturgias, kui preester lausub enne Kristuse ihu ja vere jagamist sõnad: “Issanda rahu olgu alati teiega!”.

Paulus, kõneledes paganate ja juutide ning Jumala vahelise eraldusmüüri purunemisest Kristuse ristisurmas, kinnitab: “Sest tema on meie rahu!” (Ef 2:14jj). Kristuse eesmärk oli ristisurma kaudu inimesed Jumalaga lepitada. Kui surmati Jeesus, surmati Pauluse sõnul ka vaen (Ef 2:16) inimese ja Jumala vahel, mis oli tekkinud juba Paradiisis. Jeesuse surm tõi lepituse ja andestuse. Jeesuse surm tõi aga ka leppimise, rahu ja võrdsuse Jumala ees. Enam ei ole juutidel eelisseisundit Jumalaga suhtlemisel. Kõik, kes usuvad, omavad otseühendust Jumalaga, hoolimata nende rahvusest või rassist või muudest inimesi eraldavatest tunnustest. Ainsateks Jumalast lahutavaks takistuseks on uskmatus ja patt. Kõik need aga, kes Kristusesse usuvad ja Teda sõnas ja sakramendis vastu võtavad, on üks kristlik kirik ja pühade osadus, nagu me seda usutunnistuses kohe taaskord kinnitame.

Aamen.