3. pühapäev enne paastuaega – Septuagesima
Päeva teema: Teenimatu arm
Päeva evangeelium: Mt 19:27-30
Päeva juhtsalm: Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast,
vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18
Tundmatu autori viis 18. sajandist
Mu Jumal, Sinu arm ja heldus kuulub Kiriku Laulu- ja Palveraamatu III osa – Elu Kristuses – esimese alarühma laulude hulka, mis kannavad ühist pealkirja „Jumala arm Kristuses“.
Armust kõneldaksegi 3. paastuaja eelse pühapäeva tekstides ja teemas – Teenimatu arm. Pühapäeva ladinakeelne nimi septuagesima (= seitsmekümnes) viitab päevade arvule, mis jääb ülestõusmispühadeni. Pilgud pööratakse pühadele ja kogudust kutsutakse üles kannatlikult elama ja tegutsema, lootes Jumala armule. Nii tuletatakse ka pühapäeva evangeeliumi tekstis meelde, et Jumala armu ei saa ära teenida, vaid Tema heldus on kõigi suhtes samasugune.
„Arm“ on lauluraamatu lauludes üks sagedamini esinevaid sõnu: üle 400 korra, lisaks veel liitsõnade osana. Päeva laulu Mu Jumal, Sinu arm ja heldus salmides kõlabki lapsemeelselt siiras kiitus ja tänu Jumala armu ja helduse, juhtimise ja meelespidamise eest, mille rohkust kinnitatakse iga salmi lõpus:
„Su imearm ja õnnistus on olnud igal päeval uus.“
Laulu sõnade autor Aleksander Hinno oli kirikuõpetaja. Võrumaal Põlva kihelkonnas sündinud luuletaja sai hea hariduse Võru ja hiljem Tartu gümnaasiumides. Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamise järel praktiseeris ta Jüri koguduses praost Jakob Aunveri ja Tartu Ülikooli koguduses professor Hugo Bernhard Rahamägi isikliku abilisena.
Tallinna Piiskopliku Toomkirikuga on tal sama seos mis enamikul Eestimaa iseseisvusaja vaimulikel: selle kiriku altari ees ordineeris piiskop Jakob Kukk ta vaimulikuks 1932. aastal. Seejärel algasid vaimulikuna teenimise aastad erinevates kogudustes maailma mitmes paigas: Petseris, Võrus, Tallinna Olevistes, alates 1944. aastast Saksamaal Geislingenis, New York’is, Los Angeleses, lisaks mitmed üldkiriklikud ametid noorsootöö ja majandusnõukogu liikmena, kirikulehe asutaja ja toimetajana, praostina, konsistooriumi assessorina ja väliseesti lauluraamatukomisjoni esimehena. Vaatamata aktiivsele tegutsemisele mitmes valdkonnas jäi Aleksander Hinnol aega kirjutamiseks ja luuletamiseks. Tema sulest on ilmunud mh. raamat „Palvusi noortele“, mälestusteraamat „Koduvärav“ ja luulekogu „Vaimulikud laulud“.
1970-ndatel Välis-Eesti lauluraamatukomisjoni juhtides oli Aleksander Hinno üsna hästi kursis eestikeelse kirikulaulu olukorraga ja küllap paljud vaimulikud luuleread sündisidki konkreetseid lauluraamatu teemasid silmas pidades ja tuttavatele koraaliviisidele riime seades. 1987. aastal Kanadas ilmunud tulevast lauluraamatut tutvustavas Välis-Eesti komisjoni prooviväljaandeski on mitmeid tema laule, millest kõik küll lõplikku lauluraamatusse ei jõudnud.
Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse pääses ühtekokku neli Aleksander Hinno sõnadega laulu: lisaks tänasele päevalaulule Mu Jumal, Sinu arm ja heldus (KLPR 267) veel Surmavõitja, Jeesus Krist (KLPR 173), Ma olen usus kindel, tugev (KLPR 366) ja koguduste koosolemistel üsna tuttavaks lauldud Sünnipäevaks sinule (KLPR 418). Huvitav on fakt, et need nelja laulu sõnad saab ära laulda kahel tuttaval ja rõõmsal viisil: Jumal, Sind me kiidame (KLPR 173 ja 418) ning Oh võitlejad, et käige peale (KLPR 267 ja 366).
Laulu viisi autori kohta andmed puuduvad.
Arvata võib, et viis pärineb ilmselt 18. sajandist. Sellele viitab näiteks Liivi- ja Eestimaal 1839. aastast kasutusele tulnud Johann Leberecht Ehregott Punscheli (1778-1849) koraaliraamatus (viis nr. 138) ja ilmselt sealt Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse tulnud aastaarv 1740 (märgitud laulu noodirea ülal paremale servale).
Viisi nn. nimitekstiks ehk sõnadeks, mida peetakse antud viisi juurde algselt või kõige sagedamini kuuluvaks, on Kiriku Laulu- ja Palveraamatus esitatud „Oh võitlejad, et käige peale“ (vastupidiselt võib seda nimetada ka „nimiviisiks“). Neid Johann Jakob Rambachi (1693-1735) loodud laulusõnu (saksa keeles „Auf, auf ihr Streiter, durchgedrungen“) Kiriku Laulu- ja Palveraamatus ei ole (eelmises ehk Uues Lauluraamatus laul nr. 472). Nimiviisi saksakeelseks tõlkeks on aga KLPR-s pakutud hoopis „Komm beten(d) oft und mit Vergnügen“. Sellise algusreaga laulu ei leidu paraku ei Uues Lauluraamatus ega ka Punscheli koraaliraamatus.
Seega selgub, et laulu rõõmsa, reipa ja kaasahaarava viisi päritolu osas on veel mitmeid valgeid laike, mis ootavad kirikulaulu huviliste ja uurijate sügavamaid otsinguid.
Tekst Ene Salumäelt
