Hoolimata ilmast-külmast ja libedast ning muudest takistustest (et jõuda Toompeale), oli taas hulgaliselt seeniore täna kogunenud Toomkirikusse oma igakuisele koosviibimisele. Õpetaja Urmas Viilma pani meid mõtlema viimsetest asjadest ja aegadest. Sellele järgnes sünnipäevalaste õnnitlemine. Isegi kui kõiki nendest kohal täna ei olnud, mõtlesime nende peale nii eestpalves kui ka sünnipäevalaulu lauldes. Muude juttude ja sagina käigus saabus aeg, et vastu võtta üllastuskülaline. Seekord rõõmustas meid Priit Aimla. Ei, ei, mitte see humorist, vaid rahvusooper Estonia trompetimängija (ja nagu ta ise lisas- ka kontsertmeister). Priidu “juured” on Pärnu-Jaagupis, sealt ka ammune sõprus koguduse praeguse õpetaja perega (U. Viilma teenis P-Jaagupis ligi 11 aastat). Priit Aimla rääkis köitvalt, kuidas ta tee muusikani, aga ka kirikuni on leidnud. Nagu ta ise nimetas, on tema elu juba ette seatud. Ehk et kõik on läinud nii nagu peab, kuidas Taevaisa on näinud et peab minema. Nii tema muusiku kui ka eraelu suhtes. Praeguseks on juba Priit 25 aastat Estonias mänginud. Aga ette on tulnud ka dirigeerimist.
Kuumim teema on hetkel “Pippi Pikksukk”, kus Priit on nii dirigent kui muusikaline juht. (Täpsem info rahvusooperi ja etenduse kohta http://www.opera.ee/)
Ja loomulikult rosinaks kringli sees oli see, et Priit oli kaasa võtnud mitmeid oma pille (ikka trompetid ja “sugulased”). Peale kiiret ajalootundi saime lõpuks kuulda ka kauneid helisid nii vaimulikust kui ilmalikust repertuaarist.
Meeliülendav oli koosviibimise lõpulaulu “Hoia Jumal Eestit” laulda just trompeti saatel.
Meeldiva koosviimise lõpetas peapiiskop emeeritus Kuno Pajula.
Suur tänu Priit Aimlale, kes tõesti tõi palju rõõmu ja sära meie seekordsele koosviibisele.

Uuel kuul uus külaline ja uus jutt!