Hingedepäeva ORELIKONTSERT Hugo Lepnurmele mõeldes 2. novembril kell 12
Toomkirikus 9. novembril kell 17 Tervikliku Tervenemise Teenistus ” Õhtu täis õnnistusi”
MISSA – 23. pühapäev pärast nelipüha. Andke üksteisele andeks
Toom-Kooli 6, 10130 TALLINN
tallinna.toom@eelk.ee
+372 644 4140
Laupäeval, 30. mail teenivad keskpäeva palvuses sõna ja muusikaga õpetaja Arho Tuhkru ja organist Kristel Aer.
Muusikaosas on kavas 3 osa Louis Vierne’i 2. orelisümfooniast.
Kristel Aer kirjutab helilooja ja tema teose kohta:
Louis Vierne’i, prantsuse romantilise orelimuusika ühe tipphelilooja sünnist möödub käesoleval aastal 150 aastat.
Vierne oli sündides peaaegu pime, tema silmi opereeriti vahelduva eduga palju kordi ning operatsioonidest taastumine võttis tihti aastaid. Parimatel hetkedel oli ta võimeline valgust ja varju eraldama ning isegi tugevas valguses suure käekirjaga kirjutama. Vierne’i peeti lapsena muusikaliselt väga andekaks, ta õppis nii klaveri- kui viiulimängu ning hiljem ka orelit pimedatele noortele mõeldud õppeasutuses Pariisis. Pariisis kuulis ta ka César Francki mängimas Sainte-Clotilde kirikus ning oli sellest sügavalt puudutatud. Vierne saigi Francki õpilaseks Pariisi konservatooriumis, kuid Franck suri vaid kuu aega hiljem ning tema asemele tuli Ch.-M. Widor. Vierne oli hiljem Widori assistendiks nii organistikohal Saint-Sulpice kirikus kui ka õpetaja-lektorina Widori professorikohal konservatooriumis. Tema tuntuimateks õpilasteks olid Marcel Dupré ja Maurice Duruflé.
Organistina ja improviseerijana oli Vierne oma eluajal kuulus, ta tegi pikki kontserdireise Ameerikasse ja Kanadasse. Tema loomingust on orelimuusika kõige rohkem tuntud, kuid suurem osa tema teostest on hoopis laulud, klaveri- ja orkestrimuusika. Orelile kirjutas Vierne 6 sümfooniat (kõik moll-helilaadides, igaüks eelmisest astme võrra kõrgemal), 24 pala „vabas stiilis“ (mida võib mängida ka harmooniumil), 24 fantaasiapala ja mõned muud teosed.
Vierne’i orelisümfoonia nr. 2 on 5-osaline ning valminud aastal 1903, pühendusega oma sõbrale, oreliehitaja Charles Mutin’ile. Sel ajal oli Vierne juba saanud organistiks Pariisi Notre-Dame kirikusse, sealne orel on kahtlemata olnud teose üheks inspireerijaks. Notre-Dame kirikus töötas helilooja kuni oma surmani, mis saabus – nagu ta unistanud oli – keset kontserti orelipingil, 2. juunil 1937.
