PIISKOPPIDE LÄKITUS suureks neljapäevaks, 9. aprillil 2020
PIISKOPPIDE LÄKITUS
suureks neljapäevaks, 9.
aprillil 2020
Ei
sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
ei
katku, mis rändab pilkases pimedas,
ega
tõbe, mis laastab lõunaajal. Psalm 91:5–6
Armu
ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!
Täna,
suurel neljapäeval vaatame selle nädala sündmustele. Palmipuudepühal oli rahval
vaimustus, aga valitsejad olid hirmul: mis saab, kui rahvas haarab võimu ja
kuulutab Kristuse Messiaks? Nad arutasid pingeliselt, kuidas Jeesusest
vabaneda. Jüngrid olid vaatamata kõigele hirmule ja ohtudele Kristuse käsul
ette valmistanud ühise söömaaja. Jüngrite mõtted olid väga erinevad. Juudal
olid oma plaanid. Peetrus vaidles Jeesusega jalgade pesemise üle. Jeesus võttis
ette puhastamise ja pesi kõikide jüngrite jalad. Pesemine oli siis oluline.
Ka
täna ütleme, et kõik peab puhas olema. Peske käsi! – Alles pärast seda
palvetatakse ja siis vestleb Jeesus jüngritega ning annab oma õpetuse. Pärast
seda saadakse osa ühisest õhtusöömaajast. Jüngrid ei teadnud, et see oli nende
viimane ühine söömaaeg Jeesusega enne tema ristisurma. Tormilised sündmused
jätkuvad ja Jeesus vangistatakse.
Nii
nagu jüngritel oli teadmatus ja hirm, on hirm ka täna. Hirm on kiiresti leviv
ohtlik haigus.
Rasketel
aegadel, mida on ikka olnud, on kirik kutsunud inimesi palvele ja kuulutanud
eriti jõuliselt evangeeliumi. 1527. a laastas Wittenbergi katk. Dr Martin
Luther kirjutas oma ametivennale Johann Hessile tänapäevalgi kõnetava kirja. Me peaksime paluma, et kõik halb kaoks ja
end ka selle eest kaitsma, kuid mitte tegema Jumala tahte vastu. Meie kohustus
on aidata ligimest hädas. Kui maja põleb, siis tuleb minna appi kustutama. Kui
selleks on juba piisavalt abilisi, siis võib minna koju tagasi. – Kasuta
ravimeid, võta sisse, mis sind aitab, puhasta suitsuga oma kodu, aeda ja
tänavat, hoidu inimestest ja kohtadest, kus ligimene su abi ei vaja ja ole
abiks tule kustutamisel. Mõtle nõnda: kuigi vaenlane on meile saatnud
surmahaiguse, palun ma Jumalat, et ta meile armuline oleks ja aitaks. Siis
puhastan ka mina suitsuga õhku, võtan ja annan rohtu, väldin kohti ja inimesi,
kus mind ei vajata ja et minu kaudu ei saaks mürgitust paljud teised, kellele
minu hoolimatus võib surma tuua. Kui Jumal mind enda juurde kutsuda tahab, siis
ta mind ka leiab, aga mina olen teinud, mida ta mul on palunud teha ja ma ei
ole ei enda ega teiste inimeste surmas süüdi. Kus aga ligimene mind vajab, ei
väldi ma kohti ega inimesi, vaid lähen tema juurde ja aitan. Ja vaata, see on
õige ja jumalakartlik usk, mis ei ole rumal ega häbematu ega kiusa Jumalat.
Psalmist
julgustab: ära karda öö hirmu ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Me ei tohi
unustada, et kõik ei ole meie käes otsustada ja juhtida. Praegu oleme eriolukorras
ja hullem kui viirus on hirm. Mõistepaarid „kaotus ja võit“, „lein ja rõõm“,
„vihkamine ja armastus“, „surm ja elu“, „ajalik ja igavene“ on küll meile
teada, aga nende sõnade sisu avaneb meile nüüd erilisel viisil. Igas olukorras
elame Jumala silma all.
Armsad
õed ja vennad! Palvetagem oma kiriku ja rahva pärast. Pole ühtegi olukorda,
mille eest me ei saa Jumalat tänada!
Armu
teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Urmas Viilma
peapiiskop
Tiit Salumäe
piiskop
Joel Luhamets
piiskop
Tallinna Toomkogudus 08.04.2020
