KARJASEKIRI PALVEPÄEVAKS JA PAASTUAJA ALGUSEKS Tuhkapäeval, 26. veebruaril 2020
KARJASEKIRI
PALVEPÄEVAKS JA PAASTUAJA ALGUSEKS
Tuhkapäeval, 26. veebruaril 2020
Peetrus ütles Jeesusele: „Kui ma ka peaksin koos
sinuga surema, mina ei salga sind mitte!“ Samamoodi ütlesid ka kõik teised
jüngrid. Mt 26:35
Jeesuse
jüngrid kinnitasid viimasel õhtul enne oma õpetaja ristisurma talle vankumatut
ustavust. Ometi jõudis Peetrus juba enne varahommikust kukelaulu Jeesuse kolmel
korral maha salata. Kuhu kadus jüngrite enesekindlus ja ustavus? Kas seda
tegelikult oligi?
Jüngrid
olid näinud Jeesuse vägevust – pimedad said nägijateks, kurdid kuuljateks,
jalutud käijateks. Nad olid oma silmaga näinud ka seda, kuidas isegi tuul ja
lained kuulasid Jeesuse sõna või kuidas viiest leivast ja kahest kalast said
söönuks tuhanded. Peetrus oli ise astunud paadist välja vee peale ja olnud koos
paljude teistega tunnistajaks, kuidas Laatsarus hauast välja tuli.
Hoolimata
nendest imetegudest tegid jüngrid Jeesusele ustavust tõotades kõigest tühje
sõnu, sest nad ei uskunud ka ise seda, mida tõotasid. Vähemalt ei arvestanud nad,
et neid lubadusi tuleb ka pidada. Peetrus ei arvanud hetkel, mil lausus: „Kui
ma ka peaksin koos sinuga surema“, et ta ka tegelikult peabki Jeesuse kaitseks
oma elu ohtu seadma.
Täna,
tuhkapäeval algab kirikuaastas paastuaeg, mil mõtleme eriliselt Kristuse
kannatustele. Paastuajal on kohane peeglist vastu vaatajale silma vaadates
küsida, kas meie lausutud lubadused ja antud tõotused on kindlamal alusel kui
need, mida andsid Jeesusele tema jüngrid. Kas meie usk toetub vaid Jeesuse
imetegudele ja õpetussõnadele või omavad meie usu jaoks tähendust ka tema
kannatused ja ristisurm? Kas oleme valmis isiklikeks ohvriteks ja loobumisteks?
Kas jääme ustavaks Jeesuse järel käies ka siis, kui kõik teised ta hülgavad,
ühiskonna enamus ta ära põlgab ning Jeesust ja tema kannatusi, sealhulgas
ristisurma, naeruvääristab? Kas suudame taluda usukannatajatele iseloomuliku
sisemise rõõmuga tagakiusu oma usu pärast?
Jumalale
tänu, et Eesti kristlased ei pea täna oma usu pärast kannatama. Õnneks ei voola
meie maal ka usumärtrite veri. Seda enam tuleb sellisel armuajal antud
lubadused pühakirja valgel läbi katsuda, et meie sõnad ei oleks tühjad ja
lubadused alusetud. Sest Jeesuse jüngrid langesid just omaenda täitmata
lubaduste võrku. Need võrgud on püüdmas ka meid ja meie tühje sõnu. Eriti
kõiges selles, mis puudutab meie usku Jeesusesse Kristusesse, tema ristisurma
ja surnuist ülestõusmisse.
Kas
oleme olnud ja ka jääme ustavaks, on küsimus peegliminale paastuaja alguses.
Õnnistatud paastuaega
soovides
Urmas Viilma
peapiiskop
Tallinna Toomkogudus 26.02.2020